Joon kuuma kakaot.
Mõtlen elu üle järele.
Seisin keset tagatuba. Aken puhas. Kardinad täpipealt nii ees nagu soovisin. Teevad toa hubaseks. Ja äkki sain aru - olen siiski kõigele vaatamata õnneseen ehk lihtsalt peaaegu õnnelik.
Pole vaja mõelda, mida mul ei ole. On ju palju rohkem kõike, mida on.
Mul on kodu.
Mul on töö ja hobid.
Mul olen mina ise :) Kõlab naljakalt, kuid see on tõsi. Kui mina ei oleks iseendale usalduslik ja väärtuslik, siis poleks mul vist midagi.
Ja seda, mida veel ei ole, sellest saan ju unistada ja sedasi edaspidi unistusi elu viia, et ükskord oleks seegi :) Absoluutselt kõike ei saa iialgi kätte.
Kui vähe on mõnikord ikka vaja teha selleks, et iseendale tõdeda - õnneni ongi ainult üksainus samm :)
2 kommentaari:
Tere Tiia. Leidsin sinu blogi umbes kuu aega tagasi ja olen sellest ajast ennast ikka kursis hoidnud sellega mida sinna kirjutad. Ma ei hakka rääkima kui tubli sa oled jne..ei hakka ohkama selle üle sest näen, et oma väärtust tead sa isegi hästi. Lugesin su viimase postituse läbi ja mõtlesin ka elu üle järele. Ikka tahaks nuriseda veel. Tahaks ikka öelda jah,aga ..jah, aga...jah, aga. Ikka on sada aga. Aga jah....ilma ennast armastamata ei saa vist küll õnnelik olla...Hea on osata olla väikeste asjade üle õnnelik. Kasvõi puhta akna ja hästi istuvate kardinate pärast. Igatahes...ole täpselt samasugune edasi! Kalli, Kadri
:)tore, et sullegi meeldib mu blogi lugeda :) püüan jääda ikka ja alati iseendaks :)
Aga sada aga on mul ka siiski :) sinna ei saa vist mitte midaqi parata - elu on säärase aga´ga :);)
kallin sindki !
Postita kommentaar