Palju õnne homseks mullegi :)

Homme saab mu Merli 13-ks :)

Tegin iseendale ja vanaisale torti. Olen küll lapsest kaugel, kuid siiski võin emmena ka sünnipäeva pidada :) Seda ei saa keegi mulle keelata. Ja kui keegi saakski - siis sorry, aga ma lihtsalt naerataks talle ning ütleks: miks mitte, laps vajab rõõmsat ema, mitte mossitavat ema... :)
Jah, olen taaskord nukker rohkemgi kui teisel päevadel, et ma ei saa tütart kallistada ja soovida palju head õnne oma mina leidmisel. Lapse sünnipäev on see päev ju, kus tähelepanu keskpunkt on sünnipäevalaps - sinna ei saa mitte midagi parata. Kas peakski?
Ma ei saa neist emadest aru, kes ei suvatsegi mäletavat lapse sünnipäeva... Usun, et kõik naised mäletavad tegelikult oma lapse sündi, aa ei taha vaid last mäletada...
Kui ARMSALT aktiivne oli Merli homme õhtu 13 aastat tagasi, kui kuulis esmakordselt teki sees õe süles mu häält :) See hetk ei unune iial. Nende armsate hetkede pärast tasubki õnnelik ema olla kõigele vaatamata. :)
Teadsin, et sünnib tütar. Ultrahelis häbenes laps näidata oma sugu :) Aga teadsin, et tütar. Ema vaist ei eksinudki :D
Olen siiski homme õnnelik :) Mina suutsin anda Merlile elu. See on parim kink, mille võisin anda. Nüüd valib tüdruk järjest rohkem loodetavasti parima, mida peale hakata minult (ja isalt) saadud kinkiga - eluga. Loodan kogu südamest, et Merli saab ükskord ka puhtast südamest, et ta on õnnelik.
Kas on emale rohkem vaja?
Vist mitte...