Issakene, papa kibeles päev otsa, kes paneb kohe täna ta tütrele st minule kardinapuu üles. Muidugi ta oli parajalt purjus, kuid MINGI teotahe oli suur. Aasta küll ma ei mäleta papalt kaasamõtlemist. Mul oli täna pisut piinlikki, kui papa rääkis paari tunni jooksul mitme mehega, kas ta tuleks ja oleks otsekohe... Isegi kõneles mobiiliga, palus mul numbri otsida moblast (ta ei oska mobiili käsitleda, v a kõnet vastu võtta ja alustada.) Ootas viis minutit ning tormas uuele ringile... Mina püüdsin rahustada, et kannata ja oota - mõtlesin, et ta surub kõigile peale ja varsti on meeste järjekord ukse taga. Hoolikate meeste järjekord :)
Kuid tulemus on positiivne:) Kardinapuu on üleval ning dšussikardinadki, mis seisid aastaaega tagatoa kapi otsas on ilusti omas paigas. Tänu naabrimehele Kaidole. :)
Papa on nüüd uhke. Sai midagigi minu heaks tehtud. Midagi ebatavalist. Mehelikku tema jaoks. Ma ei ütle seda irooniaga. Üldsegi mitte. See on see, millega papa saab aeg - ajalt endki hästi tunta.
Aa, kas selleks, et inimene tunneks iseenda kasulikkust peab ta ilmtingimata end enne purju jooma - see on küsimus, millele minu väike pea ei suuda iial vastust leida... Tean ja mäletan, et seda, mida papa tegi, on püüdnud hästi ja hoolikalt teha. Kuigi jah, praegu hirmutab mind see, et järjest sagedamini lähevad tal sõnad meelest - ja muidex, sellest saab papa ise aru...
Noojah, pooleteist aastane kardinapuu ülespaneku ooteaeg jääb õnneks ära :D
2 kommentaari:
Jessss, onju! :)
Jessss, jah :)
Postita kommentaar