Enne keskööd helises mobla. Väga tuttav hääl küsis: "Tiiatädi, kus sa oled? Kas hakkame jooma, Tiiatädi ?" See hääl ei olnud keegi muu, kui meie armas Jõuluvana:)
See EI olnud unenägu.
Kuna olin linnas, Maarja pool, siis Jõuluvana nimega Tarmo oligi pärast väikesi eksirännakuid nii umbes 40 minutiga meie juures. Tegime siis filmiöö väikeste napsudega. Ja film ei olnud kuulus, aga selle eest originaalne. Tarmo ja tema sõprade endi tehtud, kui nad 2000. aastal Elbruse mäge tahtsid vallutada. JUBE äge oli:) Seda enam, et mina olen Elbrust 70 km kauguselt näinud.
Ja taaskord tõde, et maailm on pagana väike - kõik tunnevad kõiki, või peaaegu... Vaatad ühte filmi ja üllatud ise ka... Ja veel, Tarmo andis mulle edasi ühe noormehe tervitused, kellega ma nooremas põlves olin sõbranna pool pidevalt ninapidi koos:) EKS OLE ju maailm väike:)
Aga Jõuluvana Tarmo ei tea veel, kus ta jõulude ajal on. Võib-olla teisel pool maakera.
Selliseid üllatuste öid peaks rohkem olema, mitte kord aastas, või veel vähemgi. Aga samas - kas nad siis oleksid enam ÜLLATUSED:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar