Papa VEK-i asi jätkub neljapäeval... Täna oli kummaliselt tore päev: igal tänavanurgal tuli keegi tuttav vastu. Kes jala. Kes karjus auto aknast rooli tagant: "Tere Tiia"
On ju armas!!!
Ajada mõni sõna juttu sõpradega, keda ei ole ammu näinud või keda oledki tihtilugu näinud, kuid siiski lihtsalt keset linna suviselt naerda.
Nii ma ei jõudnudki kõikidesse kohtadesse. Noojaa, õhtu tuli ka. Jõudsin linna 16ks.
Kella 14 buss Kaagverest oli suhteliselt kehv - see buss, kus kõik nagu olemas, kuid ratastool peab jääma vahekäiku s o hüppa üle minu, kui soovid taha poole istuda. Ei, sõida saan selle bussiga küll. Takistust pole. Kuid ei viitsinud vaeva näha veidi rohkem. Vahel võib veidi mugavust taga ajada.
Jalutasime Vana - Kastre bussipeatusesse.
Neljapäeval j'ätkan papa asja ajamist.
Eilsest ja homsest veel mõni sõna.
Nii hea oli näitusel näha vanu sõpru. Eriti onu Mihklit.
Minult küsiti, kuhu olen kadunud, et invaüritustest olen kaugele jäänud...?
Võib - olla tõesti omal ajal käisin rohkem invaüritustel.
Kuid kadunud... :)
Ei.
Ei ole ma kuskile kadunud :)
Lihtsalt võtan ELUüritustest nüüd rohkem osa :)
Elu enda üritused pakkuvad mulle palju rohkem proovikive. Naudin neid. Elu ei saa tõesti jagada kaheks - erielu pole lihtsalt olemas. Elu elamiseks täpselt sellisena nagu oled ise elu sees.
Jälle üks keeruline lause.
Saate aru küll.
Nii hea oli tunda Mella ema ja isagi järjekordselt toetust ja mõistmist mullegi. Nad on armsad inimesed.
Nohjaa, ega mul ei jäägi muud üle, kui maalida, maalida, maalida... ja tõestada kõigepealt iseendale, et saangi kõikega hakkama! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar