rate.ee päris - elu - mäng, aga...

Nüüd usun, et rate ei ole päris elu.
Tahan olen poolteist aastat sinu sõber sõbralistis. Tahan kustutan sind hetkega. Kustutan sind sellepärast, et sinu elutõed ei vasta minu omadele. Ja selle asemel, et leida kesktee tõele on lihtsam sõbralistist kustutada ja teha nägu, et sind polegi enam üleüldse olemas ja paluda mitte kirjutada, kuid unustades, et sul on kõik teised kontaktid... ja südames PÄRIS kohtumised...
Arvasin, et sõbrannad võivad avameelselt rääkida kõigest ja vaielda, mis sest et sõbrannade suhe algas netis... Mul ei tulnud pähegi, et tüliallikaks saab mu naistearsti negatiivne kogemus. Soovisin lihtsalt seletada, miks ma ei tunnista iseend olnud olukorras süüdi ja miks ma ei pea kõik alla neelama. Kordasin, et paljudega võib niisugune situatsioon juhtuda, kuid on hea, kui jääb negatiivne kogemus kogemata. Õnneseened on need inimesed, kel head kogemused argielust ja hoiakutest. Asi pole ühiskonnas üksnes ühe naistearsti hoiakust - absurdsust kohtame ju pidevalt igas eluvaldkonnas.
Pole nagu halvasti vaieldud ega öeldud?
Ma ei ole iial mänginud portaalides sõprusega ja armastusega - minu puhul on internet REAALNE PÄRIS ELU. Võtan südamega. Mul ei kao tunne, et internet on mäng ja seega võib keegi pärast väga haiget saada, kui mäng läbi saab ühel väga rumalal hetkel. Ka mängus saab haiget, vägagi haiget vahetevahel. Suhetes ei võiks ohu tunne kaduda, et äkki teen oma käitumisega talle haiget! Selle asemel võiks küsida, kas sul on ikka ok, et nii ja naa arvad/usud. Sõber teab, et ei saa ealeski olla üks absoluutne tõde.
Maailm muutuks siis igavaks.
On olemas mõistmine.
Üksteisega arvestamine.
Hoolivus.
Inimlik eksimine.

Minu jaoks on hetk... NUKKER.
Just aitasime LEEPÜga EPNÜ´l ja ENÜ´l koostada puudega naiste pöördumist EV poole, kus küsime muuhulgas, kuidas tagatakse inimlik teenindamine, sealhulgas arstil. Ja seda head pöördumist ei kirjutanud ainukesena mina ega ka mu head tuttavad! Pöördumist koostasid erinevad naised koostööna.
Ja ühel parimal sõbrannal kahtlustavad arstid rasket haigust ja ometi oli ta maru pahane, kuidas minuga arstil käituti. Mul on mure sõbranna pärast. Parim, mida saan tema heaks teha, on mitte jätta teda üksi. Usun, et üheskoos suudame kõigest üle olla!
Vastuolusid ühe ja sama teema ümber on mu jaoks liig palju.
Mul on taas tunne nagu põlen tuleleegis, et julgesin oma suu lahti teha ja öelda mind tabanud negatiivse tõe... Mis oli taas MINU oma, mitte kellegi teise oma...
Kas usalduski on olemas...
Seegi on küsimuste küsimus.
Kuigi iseend peab alati usaldama...