Kõigel on kaal

Ups, ja nii ongi :)
Saingi Steinfeildtilt kingituse, kuna liitusin ta klubiga rates. Mul on nüüd 2 CD, Külvist Lõikuseni I ja II, illele on kirjutatud "Sulle, armas Tiia". :) Ja "Kõigel on kaal" on ka - see on minu meelest Steinfeldti üks parimaid laule.
Aga Tiigrikutsuga on mul omaette ooper :) Mäletan tüdrukutritsuna ümisesin midagi taolist: olen tiiatüdruk ja ma ei karda kedagi... :D

Huvitav, meediakisal on vahel tõeline hirmukajalainetus järel. Mind hoiatati juba selle inimese, Steinfeldti eest... Et ole ettevaatlik...
Küsisin naeratades vastu: kas ta ükski laul ei meeldi.
Meeldib.
Millest siis probleem on?
Õlgade kehitus.

Nähes ja kuulades, kui andunult Maarja oma kadunud Daggisest on rääkinud, olen minagi enda sees palju asju ümber mõelnud. Ma ei ole seda Maarjale veel öelnud. Küllap jõuan veel. Daggis oli INIMENE suurte tähtedega, usun nüüd minagi. Kuigi ma ei tundnud teda üldse. Polnud temast kuulnudki enne, kui Maarja sai minu pool olles teada, et teda ei ole enam...

Maailm on vahel karm. Asja eest, teist taga.
Eriti teistsuguste inimestele, kes on TAVALISED inimesed, kuid me ei pane seda tähele, sest tahame väga kellegiga sarnaneda... Me unustame: kõik oleme millegi poolest erinevad...

Aga siiski ei ole maailm kole koht.
Kõigel on kaal.
Halval.
Heal.

Kui ma paar päeva tagasi ei suutnud uskuda, et mu hetke meeleolul kirjutatud paarirealine kiri, toob veel häid üllatusi, mida on elus pagana vähe. :)