Ma mõtlesin hommikupoolikul, et kirjutan midagi head tänaseks - homseks... Homme algab uus aasta. Kooliaasta. Soovin kõigile HEAD JA TARKA KOOLIAASTAT! Nii väikestele kui suurtele.
Minul algab uus etapp elus just homme - homsest olen ametlikult Suu ja Jalaga Maalijate Assotsiatsioon stipendiaat. :) Mul on sama ÄREVUS hinges nagu 31 aastat tagasi 1. klassi minnes. :D Väike laps õnneks ei oska aimata, kuidas muudab esimene koolipäev ta elu. Mina nüüd tean, et homsest on minu jalgades midagi suurt ja võimsat ja tulevik sõltub ainult minust endast.
Täna õhtupoole püüdsingi ühte uut pilti maalida.
Püüdsin end rahustada maalides. Nimelt sain teada ühe tõsiasja apsaka, kuigi see praegune apsakas on olnud apsakade kõrval kahvatu ning seepärast üksikasjad kirjutamata - veakene saab parandatud. Apsakas pole hetkel kellegi süü. Seadused kehtivad ju igale ühele ka omavalitsuseski. Ja siiski südames on taas HÄST NUKKER kripeldus, et kas omal ajal ei jäänud olulist tegemata... Asi on lihtsamast lihtsam. Koolilõputoetusest Merilile. Kuna tütar ei ole minu valla andmebaasis, siis tuleb toetust tagasi maksta. Teen seda ise. Minu meelest on nii kõige loogilisem, kuigi mina olin suvel küsija ainult. Küsisin igaks juhuks. Lugesin valla lehest tingimusi... Küsisin tõesti igaks juhuks, et ehk toetab vald minu tütartki... Tegelikult see oli esimest kord, kui uurisin toetuse saamist lapsele. Esimest kord sellepärast, sest teadsin, et niikuinii ei ole lootust... Suvel aga ära ei öeldud "ei". Üllatusin isegi. Ometi oli mul kui emal hea meel...
Ometi tuli segadus.
Huvitav on see, et nüüd alles sain teada, et valla andmebaasis on mul 2 last - Merli ka. Kohtust saadik olen teadnud, et Silver vaid jäeti siia... Jube segane lugu. Läheb vist lõpmatult aega veel, kui hakkan ükskord päriselt mõistma, mis on toimunud laste ja minu ümber kõik need aastad. Asi EI ole ühest toetusest ega toetustest - raha ei too mind lastele lähemale, kuigi tean vägagi hästi, et rahata ei saa - vaid... selles, et kord jäeti ametnikke poolt väga - väga palju poolikult tegemata ja mina küll ei tea, mis kõik aastate pärast võiks veel välja kuskilt tulla... Ja just sellepärast räägingi, et minult ei ole ema õigusi ära võetud, sest laps on minu koju sissekirjutatud...
Hea küll, lubasin endale, et olnud jamadest ei kirjuta enam avalikult.
Soovin isegi eluga edasi minna.
Soovin südamest, et lapsedki leiavad omad õiged eluteed.
Ja ometi olin täna NUKKER. Ma ei olnud pahane ega solvunud.
Loodan väga, et teised emad ja ka isad, kes on erivajadustega ning kes ei saagi iga päev oma lastega koos elada, ei peaks kõike neid ränkraskeid probleeme/muresid läbi elama, mis mina... Ja et nende lapsed saaksid tunda uhkust ja rõõmu, et tema vanem on just sellisena nagu on erivajadustega maailma armsam ja parem vanem, kuigi ehk vanemad ei ela koos...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar