Hämmastus

MIKS siiski EI nähta, kui palju ON ühiskond siiski arenenud? Heakene küll, minagi vahel virisen ja nurisen, kuid mina ikkagi tõden, et EV-s on täna parem elada, kui 10 aastat tagasi näiteks.
Madalaid busse on - on. Isegi madala põhjalisi tramme ja trolle on! Rongiliiklus on nii nagu on - ei ole aastaid rongiga sõitnud. Põhimõtteliselt. Kuid jälgin ammuse huviga raudteega seonduvaid küsimusi.
Tartus ja Tallinnas on paljud poed (v a ehk küll minu lemmikud kaltsupoed) ligipääsetavad ratastoolidele. Ka asutused. Usun, et teistes linnades on sama seis. Jah, maakohtades võib olla olukord halvem.
Inva-wc´d on igal tänavanurgal. Omal ajal polnud ühtegi.
Jne.

Aga LIGIPÄÄS ELULE - on küll vahetevahel kõrvale jäänud. Mõtleme, mõtleme ja mõtleme aina kaldteede olemasolule mõtlemata, et üksnes need ei tee elust veel elu. Unustame omaenda hingeelu, millest algabki kogu elu.
Kui hing on juba kibe, siis ei kisu mitte üks kaldtee nelja seina vahelt enam välja ja ligipääs elule jääbki olemata...

Raske mõttekäik.

Kuid mul on veelgi raskem mõelda hetkel, mida mul kõik ei ole, kuna olen erivajadustega... Mul on ju kõik. Peaaegu kõik. Elu hea. Ja nüüd oleneb minust, kui heaks elu veel võib minna. Või halvemaks...
See on juba minu jalgades. Peas. Südameski.
EV ei saa minu elu minu eest elada.
Võib aind toetada. Tunnustada, et olen vajalik kodanik...