Nohjah, enam - vähem kõik on praegu hästi...
Eile oli suhteliselt hea päev. Veel toredam õhtu Aleksandri pubis. Üllatasin iseend ja naisi - jõin vaid jäätisekokteili :) st olin alkovaba :) :P Ma tõesti väike joodik!!! Mul oli aga niigi lahedalt hea tuju. Kuigi tantsisin ühe tantsu. Lihtsalt tantsutuju polnud. Lihtsalt oli mõnus pubi õhkkonnas lõkertada.
Aleksandri pubi ei ole küll ratastoolidele mõeldud. Minule polnud takistus, sest Erika on järjekordne trepiproff. Üles minnes tulid kaks turvameest appi. Võtsid ratastooli kahe vahele, arvan, et see moment oli Erikale (ja mullegi) ohtlik, sest turvamehed ei oskanud oskuslikult ratastoolist kinni võtta. Pubist ära tulles, eirasime Erikaga turvameeste abipakkumist. Küllap nad jäid meid tagantjärele vahtima, kui oskuslikult keerdtrepil pisike neiu ratastooliga toime tuli :)
KÜSK arutelufoorum oli asjalik. Tekkitas mitmeid küsimusi, mida peame oma mtü jaoks hästi mõtlema, kuigi tulevased rahastamisvõimalused on ehk turvalisemad, kui pisut rohkem vaeva näha projektiudega ja mtü tööga üldse.
Muidex, eile käisin ESMAKORDSELT elus autopoes. Päriselt ka :) Esimesed päris esialgsed teadmised on nüüd mul olemas auto ostmiseks. :) Auto ost on plaani võetud nagu ka maja ehitamine tõsiselt. :)
Eile pubis mõistsin: ükskõik mida miuna praegu poolnaljaga välja hõikan, võetakse seda päris reaalsete unistustena, mida püüan ükskord ilmtingimata teoks teha. :D :D :D Oi, mul oli väga lõbus. Naersin südamest, kui naised ütlesid, et nemad ei usu minu nalja tegemisse. Räägin ju tõsiselt ja reaalselt!!! Ma uskusin tõepoolest, et neid utoopilisi jutte ei võeta tõe pähe päris kindlasti. Mis sest et mina - tunnistan - viimasel unistan viimasel ajal hästi - hästi suurelt ja julgelt...
Mul hakkab vahel endal kõhe tunne, millest kõikest unistan :)
Heakene küll, ükskord ostan siis auto ja ehitan väikse maja! Tähtaegu aga ei julge välja öelda. Aasta kahega ei tule see kõik kindlasti kõne allagi...
Hotell Dorpat juures ütles meile lihtsalt tänaval vastutulnud vanem proua VÄGA OOTAMATULT:
"Minge ka hotelli wc´sse! On väga puhas ja suur!" proua naeratas ja läks oma teed.
Me Erikaga purskasime naerma. Meil polnud mõtteski wc´sse minna. Jalutasime Kaagvere bussile.
Ma tean toda vanemat prouat aastaid bussijaama wc tädina, kes alati, kui lähen hädale, küsib, kuidas mul läheb. :) Täna oli ta soovitus hästi ootamatu ja samas hoolivgi. Sest bussijaama invawc on tihtilugu koristusvahendeid täis. Viimane kord oli kogunisti töötaja jalgratas, mis sõidutati otsekohe välja... Aga ikkagi sooviksin minna puhtasse ja teatud otstarbeks mõeldud kohta, mitte lattu, kus on juhuslikult nagu wc-pottki :)
Proua tegi bussijaama wc antireklaami arvatavasti küll soovimatult.
Arvasin ammu, et kuskil portaalis on kindlasti minust negatiivsemalt kirjutatud. Nüüd öeldi, et delfis mingis naistefoorumis halbade kogemustest ongi minust kirjutatud... Jälle delfi.ee!!! Ma ei loe sealt mitte kunagi mitte midagi enam. Põhimõtteliselt. Seekord ei loe. Ja ei soovita ka sõbrannadel lugeda - muidu pean hakkama teid jällegi nõustama hakkama, nagu kampaania ajal :) Mina ei kavatse laskuda nende tasemele vastukommidega ja üleüldse ... Las nad tunnevad rõõmu oma kommidest ja andku Taevaisa neile armuline :) (Naeratan siiralt.) Ja kui keegi teist, blogilugejatest sõbrad, otsib need kommentaarid üles, siis poalun südamest ärge vihastage ega vastu kommige :) ...
Uskuge, et halvustavad arvamused saadavad mind veel palju aastaid... surmani... Kahjuks või õnneks olen siiski avalik tegelane...
Ja veel, puhtkogemata leidsin Steinfeldti lehe. Meenus kontsert umbes 9 aastat tagasi. Kui elu oli sajaga segamini... ja kontserdi lõpus hakkasin iseenesest nutma. Ei mitte sellepärast, et Steinfeldti kõik laulud mulle väga meeldinud oleks/meeldivad, mõned laulud siiski väga... aa sellepärast, et sain aru, kui suures üksinduses igatsen tegelikult oma igatsusi ning kuidas pean suutma, et üleüldse olla olemas... Steinfeldt tuli muidex mind tookord lohutama... Kuid mina nuttes sõitsin üksinda tagurpidi rahvahulgast eemale, sest tahtsin üksi rahuneda ja oma eluga edasi minna. Keegi ei saanud mind lohutades aidata...
Mul oli lisaks kõigele kohutavalt piinlik, et ma ei suutnud oma tundeid varjada. Oli ju lihtsalt konsert. Mitte midagi muud.
Nüüd kirjutasin lauljale. Niisama, paari lausega tolle konserdi elamust... soovimata vastust... Minu hämmastuseks ta vastas mulle, et mäletab mind...
Elu on imelik... Vahetevahel. Mõni ammune hetk, mis on tuhmunud ja tundub endale aind kuidagi oluline, meenub teis(t)ele ka...
Ja on hea, kui meenutus tuleb heast ja südamest...
2 kommentaari:
Tere jälle!
Unistama peabki suurelt, muidu ei saa midagi. Ja Sina oled näidanud, et kui midagi tõsiselt tahta, hakkavad asjad liikuma.
Me vist ei ole isiklikult kokku puutunud, aga ma tean Sind juba ammusest ajast - filmist ilmselt. Ja sellest peale olen Sinu tegemisi kõrvalt jälginud. Oled ise seda tahtmata muutunud tõesti avaliku elu tegelaseks.
Mis kommentaaridesse puutub, olen ühes varasemas blogipostituses selle kohta arvamust avaldanud. Delfit ma põhimõtteliselt ei loe, see on ju muutunud sõna otseses mõttes peldikuseinaks. Sina aga oled tubli, et suudad niisugustest asjadest üle olla. Kindlasti polnud kerge niikaugele jõuda ja küllap teeb juba ainuüksi teadmine, et keegi nimelt tahab Sinu kohta halvasti öelda, väga haiget.
Nagu aru saan, on Sul head sõbrad ümber. See on suur väärtus ja ilmselt oled ka ise väga hea sõber (halbadele ju seda õnne osaks ei saa).
Unista siis julgelt edasi - ja püüa neid unistusi ka ellu viia. Maailm ei olegi kõige hullem paik :)
:)Sul on täiesti õigust... Täh mõistmise eest :)
Usun, et film on paljudele minust mäletuse jätnud, kuigi jah... Väga tõenäoline, et olen Sullegi filmist meelde jäänud. :)
Seda, kas olen hea sõber, saavad öelda mu paljud sõbrad :) Vähemasti püüan olla hea sõber/sõbranna... Arvan, et päris päh ma siiski ei ole, sest tõesti halbadele inimestele ei saa osaks meeletult suur väga hea sõprusring... Sõprus on parim väärtus elus.
Ja maailm ei olegi kole paik!!!
Postita kommentaar