Jaajaaaa...

Ma mõtlesin hommikupoolikul, et kirjutan midagi head tänaseks - homseks... Homme algab uus aasta. Kooliaasta. Soovin kõigile HEAD JA TARKA KOOLIAASTAT! Nii väikestele kui suurtele.

Minul algab uus etapp elus just homme - homsest olen ametlikult Suu ja Jalaga Maalijate Assotsiatsioon stipendiaat. :) Mul on sama ÄREVUS hinges nagu 31 aastat tagasi 1. klassi minnes. :D Väike laps õnneks ei oska aimata, kuidas muudab esimene koolipäev ta elu. Mina nüüd tean, et homsest on minu jalgades midagi suurt ja võimsat ja tulevik sõltub ainult minust endast.
Täna õhtupoole püüdsingi ühte uut pilti maalida.

Püüdsin end rahustada maalides. Nimelt sain teada ühe tõsiasja apsaka, kuigi see praegune apsakas on olnud apsakade kõrval kahvatu ning seepärast üksikasjad kirjutamata - veakene saab parandatud. Apsakas pole hetkel kellegi süü. Seadused kehtivad ju igale ühele ka omavalitsuseski. Ja siiski südames on taas HÄST NUKKER kripeldus, et kas omal ajal ei jäänud olulist tegemata... Asi on lihtsamast lihtsam. Koolilõputoetusest Merilile. Kuna tütar ei ole minu valla andmebaasis, siis tuleb toetust tagasi maksta. Teen seda ise. Minu meelest on nii kõige loogilisem, kuigi mina olin suvel küsija ainult. Küsisin igaks juhuks. Lugesin valla lehest tingimusi... Küsisin tõesti igaks juhuks, et ehk toetab vald minu tütartki... Tegelikult see oli esimest kord, kui uurisin toetuse saamist lapsele. Esimest kord sellepärast, sest teadsin, et niikuinii ei ole lootust... Suvel aga ära ei öeldud "ei". Üllatusin isegi. Ometi oli mul kui emal hea meel...
Ometi tuli segadus.
Huvitav on see, et nüüd alles sain teada, et valla andmebaasis on mul 2 last - Merli ka. Kohtust saadik olen teadnud, et Silver vaid jäeti siia... Jube segane lugu. Läheb vist lõpmatult aega veel, kui hakkan ükskord päriselt mõistma, mis on toimunud laste ja minu ümber kõik need aastad. Asi EI ole ühest toetusest ega toetustest - raha ei too mind lastele lähemale, kuigi tean vägagi hästi, et rahata ei saa - vaid... selles, et kord jäeti ametnikke poolt väga - väga palju poolikult tegemata ja mina küll ei tea, mis kõik aastate pärast võiks veel välja kuskilt tulla... Ja just sellepärast räägingi, et minult ei ole ema õigusi ära võetud, sest laps on minu koju sissekirjutatud...
Hea küll, lubasin endale, et olnud jamadest ei kirjuta enam avalikult.
Soovin isegi eluga edasi minna.
Soovin südamest, et lapsedki leiavad omad õiged eluteed.
Ja ometi olin täna NUKKER. Ma ei olnud pahane ega solvunud.

Loodan väga, et teised emad ja ka isad, kes on erivajadustega ning kes ei saagi iga päev oma lastega koos elada, ei peaks kõike neid ränkraskeid probleeme/muresid läbi elama, mis mina... Ja et nende lapsed saaksid tunda uhkust ja rõõmu, et tema vanem on just sellisena nagu on erivajadustega maailma armsam ja parem vanem, kuigi ehk vanemad ei ela koos...

Ära kukku alla :)

Värvisime Erikaga tagatoaakent. Nohjah, nüüd ma valetan ka pisut :P : Erika värvis ning mina mõtlesin omaette, miks ma ei peaks saama värvida akentki, kui maalin, vaja vaid tõstukit tuppa - ja kõik ok :)

Teistkorda on vaja üle värvida. Värv sai lihtsalt otsa. Ja päevgi sai otsa.
Ma ei mäleta, kuna värviti akent väljaspoolt... Vist päris aegade alguses... Nüüd õues vaadates häiris mind mu aken jubedalt - ta rikkus valgede akente rivi ära. Välisraamid olid rohelised... Arvatavasti pühapäeval on välja minnes mu silmakestel vaadata oma akent. Kindlasti ei suuda ma sel aastal taha tuppa uut platsakent panna...

Jaaaa...

Olen taas hakkanud aktiivsemalt tegelema GNLD´ga. Kui saab nii öelda üldse! Tegelen ju iga päev GNLD toodetega kodus :) Täna käisin järjekordsel koolitusel. Tajusin taaskord, et mina tajun GNLD´t omamoodi... Mul on iseenda sees oma GNLD sära! See pole paha. Ei ole õiget ega valet GNLD sära... ON aind sinu (MINU) enda sära. Rõõm. Kogemused, mida sa (MA) püüad (püüan) jagada teistele.
Nagu igas eluvaldkonnas.
Mulle on lihtsalt oma tarbekski vaja nt puhastusvahendeid. Olen õppinud kasutama paremat... :)

Muide, käisin NOMINETEs välisukse pärast. Uks on pisut vajunud... Noo on ikka suhtlemise ja suhtlemise vahel vahe!!! NOMINETE müüjad taas normaalselt kõnetasid MIND. Ütlesin mobiilinumbri ja lisasin juurde (igaks juhuks), et kõige lihtsam on suhelda sms-idega. Meesmüüja noogutas arusaavat ja märkis selle paberile numbri taha.
Mulle meenus õnnetu günegoloog...

Meie majja, trepikotta lubati lift ehitada. Pool naljaga muidugi! On meeldiv, kui kõik hakkavad lõpuks märkama, mida vaja oleks naabrile... Et olen kõigile tavaline naaber... 18 aastat on siin see arusaamine aega võtnud... KUID kunagi ei ole hilja oma mõistmisi muuta!
Maailm hingab muutmises.
Kas see ei ole vahva... ;)

Miks ma EI OSKA käia

See on küsimus, mida esitati mulle täna mitu korda: "Miks sa ei oska käia?" Saa aru, et mitte pahatahtlikult. Sellegipoolest oli üsna raske seletada, et see ei ole oskamatuse tõttu, et ma ei kõnni. Siis järgnes küsimus: "Kas sa imet ei usu, et ükskord kõnnid?"
Loomulikult usun IMESID.
IME on see, et ELAN ja OLEN ÕNNELIKKI PEAAEGU. Ja liigun. Kõnnin, mis sest, et ratastooliga.
Ei, küsija polnud usklik. Vist.
Pigem elus kibestunud keskealine proua, kes soovis isikliku abistaja tööd. Tegelikult, kui teda tundma õppida, võib ta olla üsna meeldib inimene. :) Kuid sellist tööinterjuud pole mul tõesti ei olnud. Ja võib - olla eksin, kuid arvan, et ma ei suutnudki talle selgeks teha isikliku abistaja töö olemus. Kahjuks.
Kuid pole hullu. Loodan, et teised kanditaadid tabavad töö sisu ja olemuse linnu lennult :) Kõik ei peagi oskama hetkega isiklikud abistajad olla :)

Hullumeelsus ehk jätkub

Nojah, ega midagi muud vist üle ei jää, kui hüpata vette tundmatus kohas:) Ntx päris poliitikas. Kõik. Praegu rohkem ei ühtegi sõna.

See nädal, see elu...

See nädal Ilmateade lubab õudukat! Ei ole sugugi meeldiv, kui augustis saabub talvekülmus... Pole nagu minu ilm! Armastan päikest ja väga sooja ilma, ka hästi sooja suvevihma. :)

Loodetavasti kohtun sel nädalal mõne toreda ja asjalikku uue isikliku abistajaga. Tormilise kiirusega läheneb kooliaeg - mu kihvtid abistaja - neiud istuvad ülikooli pinki. Selge on see, et on vaja otsida kedagi uut lisaks, et meil kõigil läheks elu edasi üksteist segamatult. Et saaksime teha hästi oma toimetusi.Töökuulutused on mul paaris kohas üleval. Tundub, et seekord on huvilisi rohkem, kui aasta jooksul on olnud. Nohjah, suvel ei olnudki töökuulutusi kuskil üleval, sest mul oli ju suvel Erika ja vajadusel ka Ragne olemas. Tänagi näeme Erikaga.Näib, et varsti, kui asi nii edasi läeb, et abistaja kanditaate on mitmeid, siis tuleb minul kui tööandjal valida hakata parimatest parimad :) Aga isikliku abistaja valimishetkeni on veel pikk maa. Usun, kogemused näitavad seda juba, et mõni inimene ei tule juba esimesele töövestlusele.Süda tunneb nüüdki, et ega Erika ja Ragnegi mu elus kuhugile ei kao enam. Nagu enamus mu olnud abistajad... :) Võib - olla septembris näen kogunisti oma Kamilat, kes lubas mulle Iirimaalt külla tulla (ta on paar nädalat Eestis...) :) Vot, isegi tuhanded kilomeetrid ei vähenda soovi endisel isiklikul abistajal ehk praegusel sõbrannal mulle külla tulla...Kas see pole ARMAS?!Kas see ei ole see, miks ma ka armastan elu... :) ;)

Täna...

... on ema sünnipäev.

Pagana pihta, nii nukker on ikka, kui ei ole võimalik lähedastele õnnegi soovida... Ma ei harju sellega vist kunagi. Lihtsalt ei saa unustada elus tähtsaid inimesi...

ÜÜRITUD isa :D

Äsja oli "Reporteris" kihvt uudis : Lätis üks lastepood ÜÜRIB ISA !!! Tund 320 EEK. ÜÜRITUD isa võib abistada ka ema majapidamistöödes !!! Hetkel olemas 1 üüritav isa, kellel kaks last...
Einoh!!!
Kui järgi mõelda on päris HEA teenus :):):)
Aind pisut kallis... ja ootamatu...

Laupäevane väsimus

Mõnus laupäevane surin sellest nädalast on sees. Olen väsinud. Oli ju täistöönädal, eriti LEEPÜ´s. Kui keegi arvab, et mtü´s tegutsemine tasakesigi, siis eksib... Arvan aga, et neid, kes nii arvavad, on siiski vähe. :) AA, usun, et EI jätkuprojekt sai esitamiseks küpselt valmis :) Üle pika aja naudi(si)n projekti mullitamist :) See JAAks saamise jätkuprojekt peab lihtsalt rahastatud saama, muidu ma lihtsalt lähen teise liivakasti :) Kuhu - ma veel ei ole mõelnud... Ärme ruttame ajast ette! Ootame tulemused ära. Ehk näeb ka HMN lõpuks esimesel katsel, et tahame anda endist maksimaalse võrdväärse ühiskonna suunas :)
Pluss veel sada üks teist tegemist, mis sel nädalal olid.

Ja rõõmgi tegelikult väsitab. Rõõmutsemine.
Ja äratundmine selles, et rõõm ja rahulolu püsiks homme ning aastate pärastki, tuleb iseenda proovikivide raskus just täna :);)

Märtsikuu maal

Tasakaal elusädemes

Hüpe pärisellu

Üleeile näidati "Reporteris" Saaremaa noormeest Toomast, kes tegi Eestimaal ajalugu - ja näitas eeskuju. Eeskuju selles suhtes, et puue ei takista elamist, ei takista tegemast seda, mida sa TÕELISELT TAHAD. Toomas hüppas 3,5 km kõrguselt langevarjuga alla. Arvan, et need, kes nägid, vaatasid vist küll suu lahti:).

Mina isiklikult sellist tükki ei julgeks teha. Sel lihtsal põhjusel, et ma kardan kõrgust. Kuid miks mitte mõelda nii, et MIKS MITTE MINA, ehk M kuubis - mõne teise hullumeelsusega seoses:P

Ja veel - langevarjuga hüppama me kõik ilmselt ei lähe, aga hüpe OMA ISESEISVASSE PÄRISELLU tuleb teha. Meil kõigil, varem või hiljem. Ja suur maailm EI ole kohandatud, aga seda ilusam, valusam, pöörasem ja põnevam ta on - exju ?

Ilus ja imelik on maailm, nagu uni:)

Laksu all:)

Täna on SEE päev. Järjest saan lakse. Positiivseid:) Ja mul on VÄGA hea olla.

Arutasime just EI-koolituse jätkuprojekti taktikat. Kaupo võtab mind ja Maarjat ikka ülimalt võrdväärsete koostööpartneritena.. Öelge nüüd veel, et ei ole võimalik ise võrdväärsusele kaasa aidata. Usun ikka ja jälle, et Kaupo ei ütle häid sõnu moosimise pärast - ta pole selline inimene. Absoluutselt kohe ei ole.

Nüüd tuleb VARBAID hoida, et projekt õnnestuks.

Elu on ILUS.

Päris HEA tunne :)

Olemas.
Ja ongi esimest korda elus stipp töö st maalimistöö jaoks :) Mulle ülisuur väljakutse veel suurema iseseisvusele :)
Tulevik sõltub minust endast ja ainult minust endast. :)

Üksnes raha ei tee õnnelikuks küll, kuid aitab kaasa unistuste ellu viimisele. :)

rate.ee päris - elu - mäng, aga...

Nüüd usun, et rate ei ole päris elu.
Tahan olen poolteist aastat sinu sõber sõbralistis. Tahan kustutan sind hetkega. Kustutan sind sellepärast, et sinu elutõed ei vasta minu omadele. Ja selle asemel, et leida kesktee tõele on lihtsam sõbralistist kustutada ja teha nägu, et sind polegi enam üleüldse olemas ja paluda mitte kirjutada, kuid unustades, et sul on kõik teised kontaktid... ja südames PÄRIS kohtumised...
Arvasin, et sõbrannad võivad avameelselt rääkida kõigest ja vaielda, mis sest et sõbrannade suhe algas netis... Mul ei tulnud pähegi, et tüliallikaks saab mu naistearsti negatiivne kogemus. Soovisin lihtsalt seletada, miks ma ei tunnista iseend olnud olukorras süüdi ja miks ma ei pea kõik alla neelama. Kordasin, et paljudega võib niisugune situatsioon juhtuda, kuid on hea, kui jääb negatiivne kogemus kogemata. Õnneseened on need inimesed, kel head kogemused argielust ja hoiakutest. Asi pole ühiskonnas üksnes ühe naistearsti hoiakust - absurdsust kohtame ju pidevalt igas eluvaldkonnas.
Pole nagu halvasti vaieldud ega öeldud?
Ma ei ole iial mänginud portaalides sõprusega ja armastusega - minu puhul on internet REAALNE PÄRIS ELU. Võtan südamega. Mul ei kao tunne, et internet on mäng ja seega võib keegi pärast väga haiget saada, kui mäng läbi saab ühel väga rumalal hetkel. Ka mängus saab haiget, vägagi haiget vahetevahel. Suhetes ei võiks ohu tunne kaduda, et äkki teen oma käitumisega talle haiget! Selle asemel võiks küsida, kas sul on ikka ok, et nii ja naa arvad/usud. Sõber teab, et ei saa ealeski olla üks absoluutne tõde.
Maailm muutuks siis igavaks.
On olemas mõistmine.
Üksteisega arvestamine.
Hoolivus.
Inimlik eksimine.

Minu jaoks on hetk... NUKKER.
Just aitasime LEEPÜga EPNÜ´l ja ENÜ´l koostada puudega naiste pöördumist EV poole, kus küsime muuhulgas, kuidas tagatakse inimlik teenindamine, sealhulgas arstil. Ja seda head pöördumist ei kirjutanud ainukesena mina ega ka mu head tuttavad! Pöördumist koostasid erinevad naised koostööna.
Ja ühel parimal sõbrannal kahtlustavad arstid rasket haigust ja ometi oli ta maru pahane, kuidas minuga arstil käituti. Mul on mure sõbranna pärast. Parim, mida saan tema heaks teha, on mitte jätta teda üksi. Usun, et üheskoos suudame kõigest üle olla!
Vastuolusid ühe ja sama teema ümber on mu jaoks liig palju.
Mul on taas tunne nagu põlen tuleleegis, et julgesin oma suu lahti teha ja öelda mind tabanud negatiivse tõe... Mis oli taas MINU oma, mitte kellegi teise oma...
Kas usalduski on olemas...
Seegi on küsimuste küsimus.
Kuigi iseend peab alati usaldama...

Ja nii ongi

Mõtteteri Isa Reinult:

Kõik inimesed võib siin maailmas jagada kahte gruppi: need, kes jagavad kõik inimesed maailmas kahte gruppi ja need, kes seda ei tee. See kõlab naljana, kuid tegelikult on asi naljast kaugel -kuni leidub inimesi, kes jagavad inimkonna "meieks"ehk omadeks ja headeks, ning "nendeks" ehk võõrasteks ja pahadeks - nii kaua kui leidub inimesi, kes kõiki inimesi sellel põhimõttel kaheks jagavad, pole jumalariik maa peal võimalik.
Muidugi on igaühel oma perekond, oma kodumaa ja rahvus, võib - olla oma jalgpallimeeskond, kellele kaasaelatakse - kuid see pole peamine. Jumala ees on peamine, et kõik inimesed on meie õed ja vennad. Niipeaksimegi aegajalt endalt küsima, milliste inimestehulka kuulume meie, kas nende hulka, kes kõik inimesed maailmas kahte gruppi jagavad, või nende hulka, kes seda ei tee.

Kui keegi sööb kahvliga herneid,siis on kaks võimalust, kas pöörata kahvel ümber jakasutada seda nagu lusikat, või siis üritada sellega herned taldrikult ükshaaval üles nokkida. Võib olla kindel, et mõlemale variandile on poolehoidjaid, ja päris paljud inimesed maailmas peavad kahvlit üldse mõttetuseks. Samamoodi leiame vahel teiste inimeste käitumises midagi, mis meie käitumisest erineb ja tundub seetõttu imelik, lausa veider või koguni ebaviisakas. Vahel aitab see, kui küsime teiselt inimeselt endalt, miks ta nii käitub - heatahtlik uuudishimulikuga ja mitte etteheitvalt. Võibolla saame sellest siis kohe midagi õppida, ilma pinget tekitamata, ilma konfliktide ja vaenuta.

Katsetus???

Mobiilihelin. Lühidalt. Tundmatu nr. Helistasin 2 x tagasi. Lasin teist korda papal küsida, keda vaja. Esimene minu tagasikõne katkestati. Mehe hääl ütles, et me lihtsalt katsetame.
Väga kummaline, kas pole.?
Katsetusel peab olema eesmärk. Alati.
1188 teatas, et sellist numbrit ei ole. Vaatasin kohe järgi. Lauatelefon 37243...156.

Siiski selliseid totakaid telefonikõnesid on mul väga vähe, kuigi minu kontaktid on kergesti kättesaadavad.

Minu kõige uuem maal :)

Täna 16 aastat tagasi...

... oli mul kohutav HIRM.
Olime mamma pool. Merili oli pooleaastane. Ja ootasin Silverit... Mõtlesin, kas mu lapsed peavad tõesti sõjaajal üles kasvama...

Ma ei suutnud seda ette kujutada.

Kogu elu oldi räägitud, et Venemaa on rahumeelne.

Enda sisemuses teadsin, et mina olen eestlane ja Eesti Vabariik oleks uhke ja hää.

Mäletan seda tunnet, kui raadio lõpuks ütles, et korras... Täpselt sõnastust ma ei mäletagi enam, mäletan seda tunnet, mis mind valdas.
Õhkõrn. Lootustega.
Olin väsinud aga hirmust...

Tõsiselt uskumatu

Täna lööb laineid minu naistearstil käik. Millegipärast. Mitmele. Arvamusi on seinast seina. Paar inimest on soovitanud mul delfi kommentaare lugeda, et see toob mind elu juurde tagasi. Või arst tegi KÕIK õieti, mina näen okast seal, kust seda ei ole.
Hästi. Mina nägin häda seal, kus seda polnud... Ja siiski, miks ütleb Euroopa Puuetega Naiste Manifestki, et arsti sekkumist vajavatest olukordades, eriti günekoloogia valdkonnas, on oluline suhtuda puuetega naisesse lugupidavalt. Seekord ma lugupidamist naisesse küll tähele ei pannud. Sorry, probleem on tunduvalt palju - palju laiem, kui minu isiksus.
Võib - olla varjatul kujul ehk küll, kuid on hoiakuid tõsine probleem. Õnneks mitte alati. Mitte tihti.
Kummalised hoiakuid piiravad meid kõikjal. Naistearst on tõesti üks pisi näide neist. Kallid inimesed, asi EI ole üksnes minu egos. Jah, olen teadlik oma väärikusest ja soovin parimat! Vähemaga ma lihtsalt ei lepi! Kuid ikkagi EI ole asi minus vaid. See tõestab veelkord, et hoiakutest on miski väga viltu, et kui Tiia midagi avalikustab, siis on Tiia ebaterve fantaasia olemas. Ükskõik mis valdkonnas. Tiia on ise toriseja. Oskamatu.
Võin seda olla.
Ikkagi hoiakute ja suhtumiste probleemid jääb.

Delfi pole minu jaoks a ja o. Olen seda koguaeg rääkinud. Ma ei arva, et midagi elust kaotan, kui delfit ei loe. Ehk aind seda, et ma ei tea, kui absurdseid arvamusi võivad inimesed välja öelda. Ja ma tean, et mina ei ole ainus, kes võib närvivaputuse saada. Muidex, vene keelne delfi olevat veel räigem - sellest rääkiti laupäeval rahvuste tasandil. Öeldi veel seda, et kommijaid on näputäis, kes suudavad teha oma töö. Seda uskusingi ennemgi. Siiski on palju rohkem neid, kes mõtlevad neile kaasa ja usuvadki, et ongi nii. Et see ongi elu.
Kollane meedia müüb.

Taasiseseisvumispäevaks

Head Taasiseseisvumispäeva!

Minu kaheksa põhjust, miks armastan elu

1. Kui valisin sündimise siia maailma, siis arvatavasti teadsin juba siis, et armun elusse ja elamisse. Mingi uskumuse järgi teadvat laps, miks - kuhu - kellena ta sünnib.
2. Südamed. On ju hea mõelda ja tunda, et enamus südamed armastavad ja andestavad. Südamed on sõpradel, tuttavadel - ühesõnaga inimestel. Inimesteta ei oleks ju elu ega elamusi.
3. Värvid. Värve on mustmiljon, mida ma iga hetk näen. Maailm ei ole ainult must - valge seda nii otseses kui kaudses mõttes. Tihti ei mõtlegi värvidele. Olen nii väga värvidega ära harjunud. Nagu õhuga - värvi lihtsalt ümbritsevad mind. On suur osa elust. Ja nüüd on nii põnev värve pintsliga lõuendile tõmmata ja näha, kuidas sünnib teistes värvides uus värviline hetke pilt - maal.

4. Üks väike lilleõiski heina seis. Väikesel printsil oli ka üksainus roos, mis kaunim. Vahel, just siis, kui näen just õiekest, rõõmustab ta mind nii, et mõtlen: siit jääbki samm õnneni. Elu polegi kole ega paha. Kui väikene imeilus lilleõis suudab püsida nii ilusana oma eluaja, miks siis mina ei suuda elada...
5. Lapsed. Tüdrukutritsuna tahtsin saada emaks. Siis tahtsin lastearstiks. Soovin aina edasi, et saan lastele endast edasi anda. Lapsed on viivad elu edasi. Ma loodan, et kord saan teha lastele/lastega seda, millest olen unistanud. Oma lastega. Pisut võõramade lastegagi. Näiteks julgustama neid olema iseenda moodi.
6. Töö. Olen teinud mitmesugusi töid. Loodetavasti proovin tulevikuski teha töid, mida ma ei ole veel teinud. Mis tööd need on - kes seda ette teab. Mul on hea meel, et saan olla ise n ö tööandja neile, kelledele meeldib olla isiklik abistaja töö. Läbi töö õppime iseend ja elu tundma. Ja jällegi: tööd peab tegema südamega ja suurima naudinguga.
7. Naer(atused). Mul on kurb tegelikult, et me tänavatel on näha siiski vähe naeratavaid inimesi. Ma usun, et naer näitab, kuidas inimene eluraskustestki üle on. Mina naeran meeletult palju ja mul on hea meel, et suudan naeratada.
8. Kirjutamine. On tore, et mul on olemas kirjutamisoskus. Saan väljendada endast kõik, mis soovin.


Neid põhjusi, miks mina armastan elu on veel ja veel. Suuremaid ja väiksemaid. Ega ei olegi kerge öelda: ma armastan elu. Täpselt niisamuti nagu pole kerge öelda neid kolme sõna kellegile, kes on tõesti kallis. Siin on see vahe, et elu jääb mind saatma surmani... Elu ei reetlik mulle, pigem võin mina olla elule reetlik... Mõned kallimad inimesed on mind reetnud...

Armastuse ütlemine ei saa olla sõnakõlks. Ei olegi seda.

Jumalast ma ei kirjutanud nimelt. Jumal on kõikjal.

Saku mõis

Niisiis Saku mõisast. Väga kena mõis!
Mulle meenus, kui olin 5...6 aastaselt mõisapreili Mäksa mõisas. Me kodu oli mõisahoones. Seal polnud vettki, ema - isa tõid vett umbes poole kilomeetri kauguselt talu kaevust. Meil oli lai keerdtrepp...
Saku mõisas on suhtelised järsud ja kitsade astmedega trepid. Et ratastooliga oli üpris... (ütleme siis nii) ebamugav turnida. Kuid ma ei kujuta ette, et välistrepil oleks kaldtee - mingil määral ikkagi ajaloo hõngus kaoks... Selle - eest on mõisamajas teisel korrusel ilus inva-wc :) , kui kõrvale jätta peegli kõrguse, siis täiesti ideaalne inva-wc. Siiski ma ei oska mõelda, kui palju käib seal erivajadustega inimesi, sest lifti ju pole.
Siiski mul on hea meel, et nii ilusa koha ära nägin :)
Mis sest, et lõunasöök toodi meile, ratastooli naistele ülesse. Söögikoht on kuskil päris all, sinna viis jube trepp - Erika käis vaatamas. Ehk mind oleks saanud Erika süles alla lõunat sööma, kuid erilist mõttet vaeva nägemiseks ju polnud.
Võiks ju norida korralduse poolelt, kuid minna ei näe selleks põhjust. Ei saa ju miski nägemine ega käimine, osalemine selle taha jääda, et seal pole kaldteid.

ENÜ järjekordne kokkusaamine oli LEEPÜ´le üllatavalt hea. Võib - olla sellepärast, et juhtisime tähelepanu neile asjadele, milleks ei ole vaja raha ega ka seadusi.
Üldse oli mõtlemapanevaid teemasid.

Käidud ja mitte leitud

Sakus ENÜ üritusel käidud.

Ja ERIMAAILM jäi taas leidmata - Jumal tänatud:P Praegu olen väsinud, homme pikemalt. Kukupai kindaviskamisele ka:)

Mõttevälgatus

Jõudsime just praegu geniaalselt lihtsa arusaamani - EI ole olemas niisugust asja, nagu ERIMAAILM. Onju:D ?

Eks homme näeb, mis sellest arvatakse. Olen homme Sakus.

Hämmastus

MIKS siiski EI nähta, kui palju ON ühiskond siiski arenenud? Heakene küll, minagi vahel virisen ja nurisen, kuid mina ikkagi tõden, et EV-s on täna parem elada, kui 10 aastat tagasi näiteks.
Madalaid busse on - on. Isegi madala põhjalisi tramme ja trolle on! Rongiliiklus on nii nagu on - ei ole aastaid rongiga sõitnud. Põhimõtteliselt. Kuid jälgin ammuse huviga raudteega seonduvaid küsimusi.
Tartus ja Tallinnas on paljud poed (v a ehk küll minu lemmikud kaltsupoed) ligipääsetavad ratastoolidele. Ka asutused. Usun, et teistes linnades on sama seis. Jah, maakohtades võib olla olukord halvem.
Inva-wc´d on igal tänavanurgal. Omal ajal polnud ühtegi.
Jne.

Aga LIGIPÄÄS ELULE - on küll vahetevahel kõrvale jäänud. Mõtleme, mõtleme ja mõtleme aina kaldteede olemasolule mõtlemata, et üksnes need ei tee elust veel elu. Unustame omaenda hingeelu, millest algabki kogu elu.
Kui hing on juba kibe, siis ei kisu mitte üks kaldtee nelja seina vahelt enam välja ja ligipääs elule jääbki olemata...

Raske mõttekäik.

Kuid mul on veelgi raskem mõelda hetkel, mida mul kõik ei ole, kuna olen erivajadustega... Mul on ju kõik. Peaaegu kõik. Elu hea. Ja nüüd oleneb minust, kui heaks elu veel võib minna. Või halvemaks...
See on juba minu jalgades. Peas. Südameski.
EV ei saa minu elu minu eest elada.
Võib aind toetada. Tunnustada, et olen vajalik kodanik...

Seda ei juhtu iga hommik, et...

... mu akna taga on ILUSAD NOORMEHED :D :D :D Sõna otseses mõttes. Tuletan meelde, et elanb kolmandal korrusel.
Meie maja saab uue katuse.
Noormehed on katusepanijad. :) :P
Väga hää - üks mure jälle vähem, et katus võib laest upputada mindki ükskord...

Muidex, tõstuk akna taga võiks mul olla lifti asemel. See oleks täiesti mõeldav, kui tõstukit natz kohandada... See on ehk mu üks uus unistus :) Sellele hakkan mõtlema tõsiselt... Vahet pole ju, mis nimelise asjanduse - tõstukiga või liftiga - ma välja pääsen trepita.

jälle kodus üle kahe öö

Olin eile ja täna Tartus, asju ajasin ja pidutsesin. Nii palju teha, aga suvenaudingud veel ülekaalus...

Ma ei taha septembrile mõeldagi veel. Juba sellepärast, et siis seisan taas abistaja küsimusega silmitsi ehk. Erika hakkab õppima. Ligi 3 kuud olen naudinud suve ilma oma energia kuluta. St et ma pole pidanud isikliku abistajat otsima. Turvaline on olnud. Omamoodi puhkus. Puhkus, mida niiii vajasin.
Aitäh, Erika, sulle, et mina saan puhkust :) ;)

Aga noh, küll saan sügisel ja edaspidigi hakkama. Leian uusi abistajaidki. Pean uued töökuulutused üles riputama. Kui siingi keegi soovib tööd, siis teadke, et pakun isikliku abistaja tööd :)

Saan aru küll,

et ma ei ole idioot - või kuidas...

Kõik algas paar nädalat, kui sain kirja kutsega emakakaelavähi uuringule Eesti Haigekassa ja SA Eesti Vähi Sõeluuringud korraldatud kampaania raames. Otsustasin "naljapärast" minna, muuhulgas selleks, et korraldada omalt poolt uuring hoiakute suhtes:P Aja sain tänaseks. Tulemus on järgmine: VÄGA pehmelt öeldes pandi mind järjekordselt paika...

Ehk siis - Naistekliiniku registratuur oli OK. Siis öeldi mulle, et kabinet 8. Kui selle ukse taga ootasin, tuli üks proua, kes teatas, et tulgu me kaasa, et kabinet on hoopis 6. Sama proua viis ka protseduuri läbi. Aga mina ei tea, kes ta oli - ennast ta ei tutvustanud, rinnasilti ei olnud. Ja kogu protseduur, õieti selle juurde kuuluv suhtlemine oli äärmiselt vastik, et mitte öelda psühhotrauma. Kogu suhtlemine käis läbi isikliku abistaja Erika.

1) Kõigepealt küsiti, kas Erika on minuga kaasas.
2) Kui olin juba valmis protseduuriks, mille algul esitati ka ERIKA KAUDU äärmiselt ebamugav küsimus, küsiti, ikka Erika käest ja kolmandas isikus, et "kas ta elab suguelu ka" ? Kusjuures küsimus esitati kardina taha, ja ilma mingi sissejuhatuseta... Leian, et tegemist on VÄGA INTIIMSE küsimusega. Saan aru, et arsti juures esitatakse vahel ka intiimseid küsimusi, aga sel juhul MITTE KOLMANDA ISIKU kaudu. Vaene Erika vaatas mulle väga kohkunud näoga otsa ja ütles jah. Mina ütlesin ka jah, aga ega ma eriti hästi aru ei saanud, kas küsimus oli selle kohta, mis ma kümme aastat tagasi tegin, või siis eile.
3) Tekkis probleem seoses mu füüsiliste eripäradega - jalad ei läinud nii laiali, nagu vaja... Proua ei teinud justkui enda poolt midagi, et olukorraga toime tulla. Olen 3 korda rase olnud, ja seni nagu ei tekkinud mingit probleemi... Alati leiti lahendus. OK, täna kutsuti Erika appi, aga minu meelest ei olnud see see koht, kus isiklik abistaja peaks abistama.
4) Küsiti (eks ikka jälle Erika käest), kas ma ikka saan aru, mis toimub... Hakkasin naerma ja ütlesin, et saan küll. Arvan, et proua ise ei saanud ikka aru, kas MINA saan aru...
5) Kui protseduur läbi, küsiti, et "kas ta saab püksikesed jalga tagasi ka ?" Ei - kannan elupäevad ühte ja sedasama paari !!!
6) Ja kõige lõpuks istusin ratastooli ja proua tahtis väga aidata, mis iseendast ei ole ju paha, aga kingi jalga pannes rääkis ta minuga, nagu lapsega, et "paneme nüüd teise jala kaa"...
7) Proua küsis mu mobiilinumbrit - ikka läbi kardinate, ja Erika käest, et "mis ta number on ?" Vabandage väga, kui ma üldse aru ei saa, mis mu ümber toimub, miks peaks mul siis mobla olema... 2 nädala pärast lubati mulle helistada analüüsitulemuste asjus, ja öeldi jälle, et "me helistame talle"...

Andeks andeks, et täna nii lahtise tekstiga kirjutan, aga see on absurdne viis naisest "hoolida"... Mina näe tahtsin teadlik patsient olla ja vähki ennetada... Sorry, aga nüüd kadus küll tükiks ajaks isu naistearsti juurde nägu näidata - nagu kunagi 18 aastat tagasi...

Tahaks VÄGA teada, mis vahe on naisel ja naisel. Äkki keegi tark inimene oskab mulle seletada:P ?

Ja - isiklik abistaja EI pea teadma kliendi elu intiimseid üksikasju jm. detaile. Isiklik abistaja on TÖÖVÕTJA oma kokkulepitud kindlate ülesannete ja reeglitega, mitte hooldaja, kes teab, mis hoolealusele hea on ja mõtleb tema eest...

Loodan väga, et ei Erika ega teised abistajad ei satu enam minu tõttu sellistesse lollakatesse olukordadesse. Täna ei tulnud mul küll pähegi enne Erikat hoiatada, et asi võib NII kreisiks kätte minna - kuigi aimasin, et MIDAGI taolist võidakse MINU käest küsida.

Jälle net jamas

Jällegi ei olnud siin, Kaagveres päev internetti... Netita ole nagu peata kana :D:D:D

Appi, homoparaad... Appi, puudega inimesedki sexivad...

Einoh, ma lihtsalt ei või kujutada, kui sallimatud on ikka inimesed!!! Tegelikult kartsin hullemat vaenu Tallinnas... Küllap politsei aitas ka mõndagi ära hoida...
Lihtsalt kurb, kui lähedased ei mõista erinevuste eripära ikka ja jälle. Meele teeb mõruks.
Appikene, inimene peab mahtuma kindlasse raami, et olla normaalne!
Homod ei saa olla perekond. Puudega naine ei saa olla ema ega isegi võrdväärne abielunaine. Puudega inimestel ei ole seksuaalsus üldsegi mitte.
Ja nii edasi.
Ja nii edasi.
Normaalne inimene on ju ometi see, kes ei tee oma marki teisi halvustades täis :) kes sallib teisi enda kõrval :)

Ja milline on siis normaalne perekond... Mees, naine ja laps... Edukas ... Rikkas... Kes vaevleb alkoholi probleemide käes... Pere, kes ei tea enam, mis on armastus või hoolivjulgus... Või hoopis paar, kelle silmade värv sobib kokku...
Jumala eest, mina EI TEA...

Huvitav, mis siis juhtuks, kui erivajadustega inimesed läheks ka paraadile... Ega parem ei oleks küll vastuvõtt... Seda on tõestanud mitmed muud üritused...

Et need inimesed, kes on teistele näpuga näitanud, ei pea kord ise tundma sama, et on ise noolte all - see on minu soov.
Need mõtted tulid uudiseid kuulades/vaatades.

Eesti kunstnik

Minu viimane maal "Soe - tõrvad" ehk "Hundinuiad" eesti keeli.

Mella teeb http://www.sjkkirjastus.ee/ , leht on veel pooleli, kuid mul on üsna uskumatu endast lugeda, et olen Eesti kunstnik Mella kõrval. Ma lihtsalt EI ole harjunud ennast pidama kunstnikuks. Olen veel lihtsalt mäkerdaja... :)
Pean hakkama mõttemaailma muutma.
Sest ükskord olengi hea kunstnik, seda ma ju soovingi... :D

Eile enne pidu

Lõpetan üht maali. Lakin.

Emajõe ääres, varjul Erika ka näha :)

Ujun - olen ju jalgupidi vees :P

Anita oli ka jõe ääres

Mu ilusad roosad varba Emajõe vee all

LEEPÜ 1. ametliku (mõned mitte ametlikud) pildid

Rahvale, kes ei saanud eile meiega sünnipäeva pühitseda mõned tähtsad hetked grillõhtust. Siin ei ole kõiki pilte. Ka LEEPÜ lehele läheb pilte, ja mõnda näevad vaid head, väga head norijad :D

Leepüla(p)sed, kes olid kohal.
Kurb, et meid nii vähe kohal oli - käisime küll 2 x bussi vastus - nii
mõnigi lubas EHK tulla.

Peolaual soolane ja magus küpsisetort.

Ise tegime :)

Nämm - Nämm :)

Tähtsad asjaosalised hakkavad grillima.

LEEPÜ sünnipäeva südamlikud külalised:
Piret ja Reet.

Kink LEEPÜ´le.
4 apelsisinipuud, kuna asutajaid oli 4.
Me peame nüüd LEEPÜ´t sama hoolikalt hoidma
nagu neid apelsinpuid,
et kannaks vilju.

Joome Piretiga õnne :)

Helistan Maarjale, kes ei saanud viimasel hetkel.

Loodan, et Maarja kuulis peo kisa ja

Homenjalt "Minu elu", mis tuli Pireti auto makilt.

OIH, nad kiusasid esinaist :D

Et mu sõrmed on suitsu hoidmiseks. :D

Kiigun.

Lõpuks kukkus kiik kokku :P

Õnneks mitte minu all :D

Südamlik mina :)

Muidex, Piret tõmbas südameid naabrimehe aiamaalt.

Tegi südamed põlvega katki ja pani aina tulle.

Südamed ei saanudki otsa... :)

LEEPÜ lõke.

Nii hea vaatada tule

Külm hakkas.

Varsti oligi peomöllu lõpp.

Miks on kallisid...

MIX mõni kalli teeb ikka ja jälle hingevalu?
Ma ju ei vihka kallisid... Kuid mõnda kallit on liiga raske vastu võtta...
Vahetevahel ei saa südameski vastukallistada, sest see ei oleks minupoolselt siiras...
EI tahaks olla selline kallide põlgur :) :(

Siiski on ju hea, kui keegi kallistab.
Kallistus peab olema siiras.
Aus.
Hingest tulnud.
Ja seliseid kallisi on mul palju - palju, mis panevad särades vastukallisi jagama :) Siiski...

Lõpuks ometi... ükskord...

Sain siit, Kaagverest esimest korda madala bussiga linna sõita. Äge ja mugav ja lihtsam :D

LEEPÜ ametlik sünna

14. augustil möödub aasta LEEPÜ registreerimisest. 1. ametlik sünna! Homme on siin, Kaagveres, ühingu pesas väike grillõhtu. Piret on lubanud sünnipäevalapsi oma kiigele ka.
Grillõhtu oli rahva otsus, sest mitmed inimesed ei ole see aasta veel õhtul õues möllanud ega grillinud. Mina kaasaarvatud. Eks ma teen homme rahvale mõne üllatuse ka ;)
Võib - olla liiga LEEPÜ keskne sünnipäevapidu. Oleksime võinud midagi vajalikkumat teha, siduda sünnaga... Samas arvan, et 1. aasta on käima ja tasakaalu hoidmise õppimisaeg - seega, küllap tuleb veel ja suuremaid tähistamisi.
Me peame veel iseend tõestama :) Usun, et me ise teame, mida soovime öelda Eestimaale edaspidi.

Kel homme õhtul aega, tulge külla meile :) ;)

Jeessss

Praegu helistati lauakale VEKist vastuseks minu eelmise neljapäevase e-kirjale. Papa puudega on korras - raske puue määrati. Vabandati. Paari päeva pärast tuleb papale vastus.
Võtsin ise kõne vastu.
Olen rahul.
Ütlesin papale muidugi ka - oleks ta sõnagi öelnud... Hakkas suitsetama. Nii ta väljendab oma siis rõõmu.

U-net sakib

Oi, hing on taas üsna täis!
U-net sakib järjekordselt sajaga. Eile lukustati mind sisselogimisel ära. 12 tundi sai täis öösel. Nüüd mõtlesin: ok maksan mõned arved ära. Logisin 1 kord ja... U-net teatas jällegi: Olete teinud liiga palju edutuid katseid U-Netti sisse logida. Teie kasutajatunnus on lukustatud 12-ks tunniks.
Kas ei ole tore, et 1 sisselogimist katse on liiga palju katseid!
Tean küll, et klienditelefonile helistades tehakse lukkus konto lahti. Kuid hetkel pole mul "tõlki". Eile ootasime Erikaga klienditelefonil umbes 20 minutit ja ei midagi. Tüdinesime. Minu probleem, et tüdinesin. Erikal jõudis kätte ka bussile minemise aeg... Inimene ei saa lihtsalt öö otsa klienditelefonil ootadam, et ligipääseda oma kontole!
Sellist jama on olnud U-netis suhteliselt palju.
Kord käisin isegi pangakontoris küsimas, milles probleem, et pidevalt mingi jama. Tookord pank ei näinudki, et olen tahtnud kontole logida.
Peaksin vist pangas rääkima, et minuga on parem suhelda e-kirjadega klienditelefoni asemel :)
Muidu on Ühispank väga sõbralik ja salliv. Tartu kontorides on harjutud, et kirjutan allkirju laua all. Ja nii edasi.
Nüüd Tallinnas panin tähele, et ühe rahaautomaadi juures on kogunisti kaldtee, mis on suurepärane.

Seiklused jätkuvad...

Papa VEK-i asi jätkub neljapäeval... Täna oli kummaliselt tore päev: igal tänavanurgal tuli keegi tuttav vastu. Kes jala. Kes karjus auto aknast rooli tagant: "Tere Tiia"
On ju armas!!!
Ajada mõni sõna juttu sõpradega, keda ei ole ammu näinud või keda oledki tihtilugu näinud, kuid siiski lihtsalt keset linna suviselt naerda.
Nii ma ei jõudnudki kõikidesse kohtadesse. Noojaa, õhtu tuli ka. Jõudsin linna 16ks.
Kella 14 buss Kaagverest oli suhteliselt kehv - see buss, kus kõik nagu olemas, kuid ratastool peab jääma vahekäiku s o hüppa üle minu, kui soovid taha poole istuda. Ei, sõida saan selle bussiga küll. Takistust pole. Kuid ei viitsinud vaeva näha veidi rohkem. Vahel võib veidi mugavust taga ajada.
Jalutasime Vana - Kastre bussipeatusesse.
Neljapäeval j'ätkan papa asja ajamist.

Eilsest ja homsest veel mõni sõna.
Nii hea oli näitusel näha vanu sõpru. Eriti onu Mihklit.
Minult küsiti, kuhu olen kadunud, et invaüritustest olen kaugele jäänud...?
Võib - olla tõesti omal ajal käisin rohkem invaüritustel.
Kuid kadunud... :)
Ei.
Ei ole ma kuskile kadunud :)
Lihtsalt võtan ELUüritustest nüüd rohkem osa :)
Elu enda üritused pakkuvad mulle palju rohkem proovikive. Naudin neid. Elu ei saa tõesti jagada kaheks - erielu pole lihtsalt olemas. Elu elamiseks täpselt sellisena nagu oled ise elu sees.
Jälle üks keeruline lause.
Saate aru küll.
Nii hea oli tunda Mella ema ja isagi järjekordselt toetust ja mõistmist mullegi. Nad on armsad inimesed.
Nohjaa, ega mul ei jäägi muud üle, kui maalida, maalida, maalida... ja tõestada kõigepealt iseendale, et saangi kõikega hakkama! :)

Eile siis...

Siin me siis oleme - me kaks stipendiaadi septembrist.

Mella ja mina

Ma õnnitlen Mellat näituse puhul.

Minu "tõlk" ehk isiklik abistaja Erika. Ta tuli suurepäraselt

enda ülesandega toime, kuigi Erika minuga esmakordselt

nii tähtsal ja suurel üritusel.

Muidex, mina lõpuks andsin Mellale õnnitluseks jalga :)

Tallinna päev algas Tõnismäel.

Rahvusraamatukogu ees paljajalu

aega parajaks tehes

Rahvusraamatukoguukse peegelpilt

Kirikutorn
(Kiriku nimi ei meenu :( )


Mu puna põskedel ei ole näha.
Vaatasinb enne avamist mitu korda näituse üle
ja punastasi9n koguaeg... :) :) :P

Tagasisõit kodu poole.

Jõudasime Erikaga Tartu bussijaama.

Ootan Kaagvere bussi, et koju viimaks jõuda.

Kaagveres tuli bussi vastu Piret ja aitas mind trepist üles.

Sest lubasin Erikal koju minna...

Pildistasid Erika ja... keegi veel (ühe pildi võtsin Mellalt) :)

Jätkan õhtul.

Varsti linna. Papa asju ajama...

Tallinnast käitud

Mella näitus avatud: :)

Minu meelest oli lahe.

Pikemalt homme...

Homme...

Homme lähen Tallinna. Mella näituse avamisele.
Pisut on kartus sees :D Mella maale taas nähes tuleb mulle kindlasti jällegi puna näkku - ma EI oska absoluutselt maalida... :D :D :D
Kuid Mella on ÄGE Eesti mees. Eesti kunstnik.
Kuid
nüüd olen õelus ise,
aga ma jõuan ükskord nii kaugele, et tunnen: olen hea kunstnik :) Äratundmiseni on pikk raske higine tee.
Kuigi selles on oht, et selle äratundmisel poleks enam millegi poole püüelda :)

Soovitan kõigile: minge vaatama mu ühe parima sõbra Mella näitus 21. augustini Rahvusraamatukogus :)

Lilleke rohus... EI, pigem lilleke nohus...

Olen hanginud kuskilt nohu. Ma ei mäleta, kuna mul on suvel nohu olnud :D Aga need ilmad on olnud imelikud suve jaoks. Ei oska end riidesse panna...

Loodan, et nüüd tuleb ka päris suvi, mis minule meeldib. Kuum ja päikeseline :)
Ilmateade lubab seda...

Nohule aitavad GNLD tooted.

Kõigel on kaal

Ups, ja nii ongi :)
Saingi Steinfeildtilt kingituse, kuna liitusin ta klubiga rates. Mul on nüüd 2 CD, Külvist Lõikuseni I ja II, illele on kirjutatud "Sulle, armas Tiia". :) Ja "Kõigel on kaal" on ka - see on minu meelest Steinfeldti üks parimaid laule.
Aga Tiigrikutsuga on mul omaette ooper :) Mäletan tüdrukutritsuna ümisesin midagi taolist: olen tiiatüdruk ja ma ei karda kedagi... :D

Huvitav, meediakisal on vahel tõeline hirmukajalainetus järel. Mind hoiatati juba selle inimese, Steinfeldti eest... Et ole ettevaatlik...
Küsisin naeratades vastu: kas ta ükski laul ei meeldi.
Meeldib.
Millest siis probleem on?
Õlgade kehitus.

Nähes ja kuulades, kui andunult Maarja oma kadunud Daggisest on rääkinud, olen minagi enda sees palju asju ümber mõelnud. Ma ei ole seda Maarjale veel öelnud. Küllap jõuan veel. Daggis oli INIMENE suurte tähtedega, usun nüüd minagi. Kuigi ma ei tundnud teda üldse. Polnud temast kuulnudki enne, kui Maarja sai minu pool olles teada, et teda ei ole enam...

Maailm on vahel karm. Asja eest, teist taga.
Eriti teistsuguste inimestele, kes on TAVALISED inimesed, kuid me ei pane seda tähele, sest tahame väga kellegiga sarnaneda... Me unustame: kõik oleme millegi poolest erinevad...

Aga siiski ei ole maailm kole koht.
Kõigel on kaal.
Halval.
Heal.

Kui ma paar päeva tagasi ei suutnud uskuda, et mu hetke meeleolul kirjutatud paarirealine kiri, toob veel häid üllatusi, mida on elus pagana vähe. :)

Laupäevane

Aknapesu hakkab varsti.
Koristuslaupäev.

Elu on imelik, nojaa...

Nohjah, enam - vähem kõik on praegu hästi...

Eile oli suhteliselt hea päev. Veel toredam õhtu Aleksandri pubis. Üllatasin iseend ja naisi - jõin vaid jäätisekokteili :) st olin alkovaba :) :P Ma tõesti väike joodik!!! Mul oli aga niigi lahedalt hea tuju. Kuigi tantsisin ühe tantsu. Lihtsalt tantsutuju polnud. Lihtsalt oli mõnus pubi õhkkonnas lõkertada.
Aleksandri pubi ei ole küll ratastoolidele mõeldud. Minule polnud takistus, sest Erika on järjekordne trepiproff. Üles minnes tulid kaks turvameest appi. Võtsid ratastooli kahe vahele, arvan, et see moment oli Erikale (ja mullegi) ohtlik, sest turvamehed ei oskanud oskuslikult ratastoolist kinni võtta. Pubist ära tulles, eirasime Erikaga turvameeste abipakkumist. Küllap nad jäid meid tagantjärele vahtima, kui oskuslikult keerdtrepil pisike neiu ratastooliga toime tuli :)

KÜSK arutelufoorum oli asjalik. Tekkitas mitmeid küsimusi, mida peame oma mtü jaoks hästi mõtlema, kuigi tulevased rahastamisvõimalused on ehk turvalisemad, kui pisut rohkem vaeva näha projektiudega ja mtü tööga üldse.

Muidex, eile käisin ESMAKORDSELT elus autopoes. Päriselt ka :) Esimesed päris esialgsed teadmised on nüüd mul olemas auto ostmiseks. :) Auto ost on plaani võetud nagu ka maja ehitamine tõsiselt. :)
Eile pubis mõistsin: ükskõik mida miuna praegu poolnaljaga välja hõikan, võetakse seda päris reaalsete unistustena, mida püüan ükskord ilmtingimata teoks teha. :D :D :D Oi, mul oli väga lõbus. Naersin südamest, kui naised ütlesid, et nemad ei usu minu nalja tegemisse. Räägin ju tõsiselt ja reaalselt!!! Ma uskusin tõepoolest, et neid utoopilisi jutte ei võeta tõe pähe päris kindlasti. Mis sest et mina - tunnistan - viimasel unistan viimasel ajal hästi - hästi suurelt ja julgelt...
Mul hakkab vahel endal kõhe tunne, millest kõikest unistan :)
Heakene küll, ükskord ostan siis auto ja ehitan väikse maja! Tähtaegu aga ei julge välja öelda. Aasta kahega ei tule see kõik kindlasti kõne allagi...

Hotell Dorpat juures ütles meile lihtsalt tänaval vastutulnud vanem proua VÄGA OOTAMATULT:
"Minge ka hotelli wc´sse! On väga puhas ja suur!" proua naeratas ja läks oma teed.
Me Erikaga purskasime naerma. Meil polnud mõtteski wc´sse minna. Jalutasime Kaagvere bussile.
Ma tean toda vanemat prouat aastaid bussijaama wc tädina, kes alati, kui lähen hädale, küsib, kuidas mul läheb. :) Täna oli ta soovitus hästi ootamatu ja samas hoolivgi. Sest bussijaama invawc on tihtilugu koristusvahendeid täis. Viimane kord oli kogunisti töötaja jalgratas, mis sõidutati otsekohe välja... Aga ikkagi sooviksin minna puhtasse ja teatud otstarbeks mõeldud kohta, mitte lattu, kus on juhuslikult nagu wc-pottki :)
Proua tegi bussijaama wc antireklaami arvatavasti küll soovimatult.

Arvasin ammu, et kuskil portaalis on kindlasti minust negatiivsemalt kirjutatud. Nüüd öeldi, et delfis mingis naistefoorumis halbade kogemustest ongi minust kirjutatud... Jälle delfi.ee!!! Ma ei loe sealt mitte kunagi mitte midagi enam. Põhimõtteliselt. Seekord ei loe. Ja ei soovita ka sõbrannadel lugeda - muidu pean hakkama teid jällegi nõustama hakkama, nagu kampaania ajal :) Mina ei kavatse laskuda nende tasemele vastukommidega ja üleüldse ... Las nad tunnevad rõõmu oma kommidest ja andku Taevaisa neile armuline :) (Naeratan siiralt.) Ja kui keegi teist, blogilugejatest sõbrad, otsib need kommentaarid üles, siis poalun südamest ärge vihastage ega vastu kommige :) ...
Uskuge, et halvustavad arvamused saadavad mind veel palju aastaid... surmani... Kahjuks või õnneks olen siiski avalik tegelane...

Ja veel, puhtkogemata leidsin Steinfeldti lehe. Meenus kontsert umbes 9 aastat tagasi. Kui elu oli sajaga segamini... ja kontserdi lõpus hakkasin iseenesest nutma. Ei mitte sellepärast, et Steinfeldti kõik laulud mulle väga meeldinud oleks/meeldivad, mõned laulud siiski väga... aa sellepärast, et sain aru, kui suures üksinduses igatsen tegelikult oma igatsusi ning kuidas pean suutma, et üleüldse olla olemas... Steinfeldt tuli muidex mind tookord lohutama... Kuid mina nuttes sõitsin üksinda tagurpidi rahvahulgast eemale, sest tahtsin üksi rahuneda ja oma eluga edasi minna. Keegi ei saanud mind lohutades aidata...
Mul oli lisaks kõigele kohutavalt piinlik, et ma ei suutnud oma tundeid varjada. Oli ju lihtsalt konsert. Mitte midagi muud.
Nüüd kirjutasin lauljale. Niisama, paari lausega tolle konserdi elamust... soovimata vastust... Minu hämmastuseks ta vastas mulle, et mäletab mind...

Elu on imelik... Vahetevahel. Mõni ammune hetk, mis on tuhmunud ja tundub endale aind kuidagi oluline, meenub teis(t)ele ka...

Ja on hea, kui meenutus tuleb heast ja südamest...

Pidu, pidu, pidu...

Homme õhtul lõõgastuma Aleksandri´sse vist. Naistega. See on muideks minu esimene tantsimine kuskil väljas sel aastal... Tantsinud olen ikka, kuid mitte pubides ega ööklubides see aasta. Tunnen, et vajan mingit energiapommi endale. :) Suvi möödub muidu möllu saamata, mis sest et omamoodi möll on iga päev.

Mõtlesin küll, et lähen reisile. Lihtsalt Eestimaale. Aga rahakott ei luba... Nojah, kui roosa - helesinise rahakotile mõelda, siis... jah mõnikord on tunne, et see ei lubaks üleüldse eladagi. :D :D :D Parema meelega jätaks raha teema sinnapaika... enda teada...

Tundub, et käin tohutult palju kõikjal, kuid see ei ole üldse nõnna...

Hommepäev tuleb ka töine. Lähme LEEPÜ´ga KÜSKi arutelufoorumile.

Täna natuke täiendasin poolikut maali. Hundinuiad maalil. Hundinuiad meeldisid kunagi väga. Nüüd ei ole eriti meelestki, kuidas nad välja nägid. Ma ei otsi nimme netist hundinuia pilti, sest soovin maalida mälu järgi :D Jonnakas nagu olen :)