Rohisime Piretiga ta lillepeenrat maja ees. Piret lihtsalt ütles, et lähme lillepeenrasse...
Üle mitme aasta oli taas jalad mul mullas. Nagu päris maakas kohe. Ausalt öeldes tunnen lilleaiamulla igatsust. Lapsepõlvekodus oli juba hästi mitmeid lillepeenraid ja kivitaimlaid. Tüdrukuna rohisin neid. Vahel üksi. Vahel emaga. Keegi mind ei sundinud rohima. See oli lihtsalt mõnsa!
Unistan oma lilleaiast. Majastki. Et saan ise õue joosta (ok, sõita :P ) ja toimetada aiaski. Päris omas aias ja päris oma maja :) Kapsamaad ja loomakasvatust ma ei taha. Lilleaeda tahan!!! Mõelge, kui suurelt julgen ikka ja jälle unistada!!! Hirmuäratavalt suurelt... Aa mulle on öeldud, et minu käes on KÕIK võimalik, kui käsile võtan. Nojah, maja ja aia jaoks on vaja enda kõrvale ka hoolivat meest. Ja kindlasti ka minule piisavalt on vaja isikliku abistaja teenust, kuigi on vaja majata ja aiata ka...
Panin tähele endas üht asja: ma ei hakkanud tõmblema ning ega ma ei näinudki, kui keegi külaelanik mind lillepeenras vaatas. Kindlasti keegi, kes mööda läks, vaatas. Usun, et nii mõnigi üllatus ja vaatas. Mind tegevuses polegi eriti nähtud Kaagvere küla peal. Ja nii see ongi! See on see, isikliku abistaja teenust piisab minimaalselt s. o. küla vahel jõlkumiseks :D jääb liiga vähe aega. Vahel harva siiski.
Tundsin täna väga enesekindlalt. Sellepärast ma ei pannudki tähele, et keegi vaatab mind. Linnas ammu ei pane tähele vaatamisi. Vahtija oma probleem, kui ei oska näha INIMEST ratastoolis.
Nagu kunagi Mäksal, lapsena mina olin mina ise.
Nüüd mõtlete, mida jahun...
Tõsiselt, oli aeg, kus läksin jumalas krampi, kui keegi vaatas. Sest raiuti pähe, et invaliidi vaatavad kõik... Sisendamine jääbki külge, eriti negatiivne sisendus. Keegi ei öelnud seda, et sa oledki sina ise täpselt sellisena nagu oled. Võib - olla ei nähtagi nii puuet, vaid seda, et inimene on isiksus sellisena nagu ta on, oma tegevusega... Muusikuid ja näitlejaid ja keda iganes vaadatakse ka ju... :D:D:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar