Alateadlikult piinab mind päev otsa üks küsimus, mida tahaksin unustada, kuid...
Miks on inimesi, kes ei suuda mind usaldada ja küsivad teistelt üle, et mida - kuidas - kas - milleks - mis iganes veel teen? Miks nad arvavad ikka veel, et ma ei suuda vastutada, kuna olen nii - naa erivajadustega?
Tean, et mitteusaldus on nende probleem.
On lihtsalt narr tunne, kui mitteusaldaja peaks mind tundma/teadma...
Kuhu jääb kooskõla?!
2 kommentaari:
hei Tiia!
Probleem ei ole ainult Sinu oma.Minu puhul hakatakse näiteks küsima, ega ma vägivaldne pole, st et ma käin ringi kirves kotis ja tapan inimesi. Samuti , kes ei tea, et lapsi võib rahulikult minu kätte usaldada, arvab et ma ei oska nendega ümber käia. Alles kaks päeva tagasi, kui hoidsin laagris Eliisabethi, kes veel ei käi ja keda ma turvahällis kiigutasin, küsiti mu käest hiljem, kui ema oli lapse toolist välja võtnud ja eemale jalutanud, et kuhu ma lapse panin ... see on lihtsalt meie needus ja ilmselt jääbki nii, kui inimesed ei viitsi ennast asjaga kurssi viia.
Riina
Ma tean, et see pole aind minu probleem, vaid väga probleem.
Kurb on see, et paljud erivajadustega inimesed on probleemiga leppinud... Paljud ei julge enda kaitseks miskit öelda ja seepärast ei teagi ega viitsigi asjaga kurssi viia.
Postita kommentaar