Nii hea on olla kodus. Jälle üle mitme õhtu... Aknast õhkub tuppa jahedamat suveöö õhku...
Siiski südames nimetu nukrus... Kõiki muude murede kõrval ei ole mul aimugi, kuidas tegelikult Merilil põhikooli lõppetamine läheb... Uurimine, küsimine teistelt... mujalt pole siiski see, mis olema peaks... Uskumatu, et 9 aastat on möödas, kui sain emme - tütrena segamatult tõsiseid jutte rääkida... 9 klassi... ja mina polegi saanud kordagi õpetada ega... kaasa elada Merili koolirõõmudele ja koolimuredele...
Võib - olla olen siiski mina ise selles süüdi... Nüüd tean, et ütlete, et pole. Kergem on öelda. Kergem on isegi nii mõelda mul endal, et olen teinud maximaalse, et... Et... Et... Et...
Tagantjärele targutamine ei aita enam.
Ei päästa olnud, mis on olnud olematu.
Ma soovin kogu südamest, et Merili valikud edaspidiseks on parimad tema enda jaoks. Ma usun temasse, kuigi olen nii - nii kaugel...
Siiski ei lähe kooli lõppu möll minust külmalt mööda. Olen seda kogenud just Erika kaudu, kes lõpetab gümnaasiumit. Kas see on mingi saatuse lohutus, et kuskil on keegi, kes vajab oma elamusi siiralt minuga jagada? Mulle on see suur rõõm ja augi (kõlav sõna pole siin just kõige õigem), kuid... Pole midagi armsamat, kui kuulda noore neiult: parim kink kooli lõpuks on su kalli :) :) :)
Loodan, et mu mõte kallist - kallist jõuab ka Merilini :) :) :)
4 kommentaari:
Ootan kallit! :) PS: kirjandi sain ka teada.. Aga ma veel ei ütle tulemust, olgu Sul ka närvikõdi. :P
noo, närvikõdi tapab mind nüüd :D:D:D
usun, et tulemus on hea või isegi väga hea, muidu sa ei ootaks enam kallit ;)
ÕNNE elu ühel tähtsamal ristteel :) ;) ja selle õiges kohas ületamisel :) ;) (Kooli lõpp ja uued valikud on ju risttee... )
Okei, ei piina rohkem. :P 84. See õnn kulub kindlasti marjaks ära. ;)
ÄGE :)
Tubli!
Postita kommentaar