Vaatasin etv kaudu Tantsupidu. Ausalt öeldes, kuu kaalusin võimalust minna Tantsu- ja Laulupeole, kuid mitte kuidagi ei mängi minekut välja, kui ei ole isikliku abistajat. Erika laulab pühapäeval laulukaare all. Ta soovis hästi armsasti, et saaksin minna teda kuulama, siis laulab paremini. Kuid... teist abistajat minekuks ma ei leidnud kurvastuseks. Igalühel juba omad suveplaanid planeeritud.
Usun, et Erika laulab siiski väga hästi ka siis, kui vaatan teda helendavast kastist!!! Arvan, et ta kuulajaid on palju. Tuhandeid. Nende pärastki laulab juba vägagi hästi ;) :)
Aga jah, millal mina Laulupeole saan minna?
Ei tea.
Pole käinud ühelgi Laulupeol veel. :(
Tantsupidu oli taas võimas.
Lahe.
Äge.
Ilus.
Rõõmus.
Särav.
Meeldis kõige rohkem uut moodi kaerajaan :D :D :D See oli super!!!
reede, juuni 29, 2007
neljapäev, juuni 28, 2007
SAAN ALATI VALESTI ARU
Järjekordselt sain inimesest valesti aru. Ühest inimesest saan alati valesti aru. See mitte arusaamine on kestnud küll poolaastat peaaegu iga päev...
Mul on küsimus: kuidas suudan üldse suhelda, kui saan kõikidest sõnadest valesti aru?
See on ju juba haiguslik või kuis... :P
Mul on küsimus: kuidas suudan üldse suhelda, kui saan kõikidest sõnadest valesti aru?
See on ju juba haiguslik või kuis... :P
:) SUVEsügise päeval
Ilm on sügise näoga akna taga :)
Ma ei tahaks mõelda, et suvi ongi läbi... Ja ma ei mõtlegi, et suvi ongi läbi... Onju nii, et see on iga aastane aastaaegade, eriti suve teema, mis kordub ikka ja jälle ühe tooniga: ... ongi läbi...
Ei toonitada vastupidiselt: tuleb uus ja hullem suvi või pool romantilist suve on ju ometgi veel ees :)
Õnneks suurem rahvamass arvab siiski niiviisi, et pool romantilist suve on sel aastalgi veel ees :)
Kentsakas oleks küll, kui üks hetk kestaks igavik.
Igav hakkaks.
Igav, kui kõik seisaks paigal... Kui oleks üksainus uus õnn elus... Kui hea asi ei arene veel paremaks...
Mina küll suvatsen juulis leida uusi suverõõme, mis jääks kauaks mällu ja mis viiks uutele suverõõmudele...
Üks vääga huvitav kohtumine on juulis igatahes ees :) ;) Vähemasti üks , kui mitte kaks või kolm... neli... Seda ühte ootan meeletu põnevusega ja südamevärinaga, aga sellest kohtumisest täpselt õigel ajal pikemalt. Loodan, et sellest suvekohtumisest tulevad uued suvekohtumised ja äratundmisrõõmud...
Ma ei tahaks mõelda, et suvi ongi läbi... Ja ma ei mõtlegi, et suvi ongi läbi... Onju nii, et see on iga aastane aastaaegade, eriti suve teema, mis kordub ikka ja jälle ühe tooniga: ... ongi läbi...
Ei toonitada vastupidiselt: tuleb uus ja hullem suvi või pool romantilist suve on ju ometgi veel ees :)
Õnneks suurem rahvamass arvab siiski niiviisi, et pool romantilist suve on sel aastalgi veel ees :)
Kentsakas oleks küll, kui üks hetk kestaks igavik.
Igav hakkaks.
Igav, kui kõik seisaks paigal... Kui oleks üksainus uus õnn elus... Kui hea asi ei arene veel paremaks...
Mina küll suvatsen juulis leida uusi suverõõme, mis jääks kauaks mällu ja mis viiks uutele suverõõmudele...
Üks vääga huvitav kohtumine on juulis igatahes ees :) ;) Vähemasti üks , kui mitte kaks või kolm... neli... Seda ühte ootan meeletu põnevusega ja südamevärinaga, aga sellest kohtumisest täpselt õigel ajal pikemalt. Loodan, et sellest suvekohtumisest tulevad uued suvekohtumised ja äratundmisrõõmud...
teisipäev, juuni 26, 2007
Tapeediralli
Ja NII ONGI:P Häda, kui inimene teab täpipealt, mida ta tahab. Tänapäevases üleküllastatud kaubanduses ei leia ikka seda,mida tahad. Mina tahan juba pikemat aega tagatuppa osaliselt kirsipunast tapeeti. Noh, ei ole ja EI OLEGI. Vähemalt Tartu linnas... Täna rallitasime Erikaga pool linna järjekorras läbi. Ekslesime ka üle pika aja - lihtsalt eksisin natuke ära. Ropka linnaosa on mulle suht võõras. MINGI tapeedi ikkagi sain, millega kombineerida, kui ma leian veel oma unistuste tapeedi.
See ei ole tapeediralliga seotud, aga avastasin, et olen ikkagi väike vastik nõid:P
See ei ole tapeediralliga seotud, aga avastasin, et olen ikkagi väike vastik nõid:P
pühapäev, juuni 24, 2007
Vägagi UPS :)
Meenus mõeldes homsele - Ly tuleb külla - et UPS meil sai kuskil neil päevil 20 aastat keskkooli lõpust. Täpne kuupäev... ei meenu hetkel... oli vist 20. juuni 1987
USKUMATU, kuidas aeg on lennanud :D :D :D
Olime Lyga kahekesi klassis, seega homme võiks teha klassi kokkutulekugi :P Olgugi, et oleme teineteisele 20 aastat olemas :) Aga me kooli ei ole ammu enam olemas. Suleti. Õpsidest ei tea midagi. Direktorit nägin paar aastat tagasi Tartu peal, ajasime mõne sõna juttu...
Jäin mõtlema, et 20 aasta jooksul on pagana palju juhtunud. Nii palju, et kohe ei panegi tähele, kui palju on tegelikult juhtunud... :)
USKUMATU, kuidas aeg on lennanud :D :D :D
Olime Lyga kahekesi klassis, seega homme võiks teha klassi kokkutulekugi :P Olgugi, et oleme teineteisele 20 aastat olemas :) Aga me kooli ei ole ammu enam olemas. Suleti. Õpsidest ei tea midagi. Direktorit nägin paar aastat tagasi Tartu peal, ajasime mõne sõna juttu...
Jäin mõtlema, et 20 aasta jooksul on pagana palju juhtunud. Nii palju, et kohe ei panegi tähele, kui palju on tegelikult juhtunud... :)
Järjekordselt möödas... Tuleb taas...
Ongi taas jaaniöö möödas... Vaikselt... Paljudele nukrameelseltki... Uudisedki tõdevad, et jaaniöö oli vaikne.
Kuigi mind hämmastab ikka ja jälle, kas kuritreod ja avariid lisavad pühadele värve... Minu jaoks oli piisavalt jube kuulda avariist, kus sai noor neiu surma... Huvitav, mitu surnud oleks vaja, et pühad poleks vaiksed... Kas olen väga irooniline? Minu meelest, saaks head väljendada kuidagi teisiti. Nt pühad möödusid hästi, ilma suuremate vahejuhtumidega... Mind kohutavalt häirib, kui järgmine päev pärast loetakse õudsaid juhtumisi kokku...
See ei ole eluvürts...
Mulle tundub, et varsti peaks hoopis kordama hakkama "Olge rõõmsad, tehke julgesti rõõmsaid" asju!" mitte hoiatama ette nt "Ärge olge purjus, ärge istuge joobes rooli" Mõnedele mõjub (negatiivne) just kiusuna, et astuda keelust üle... Loomulikult inimeludest tuleb hoolida.
Aga noh, mina olen VÄIKENE. Väikesed on mu elumõted. Arvamusedki...
Magasin tõesti hästi. Üle pika aja. Nagu soovitati, võtsingi kaissu inglid... :) ;)
Õigemini mõtlesin Taevaisale. Ja mitte mööda minnes nagu vahetevahel...
Tuju on hea.
Alles minut tagasi sain teada, et papa ei uskunud 23 aastat tagasi, et kirjutan jalaga nii ilusti... ja on koguaeg mu üle uhke olnud... Saatsin siis papale (ema loal...) 8 - klassi lõpuaktuse pilte... Ja alles nüüd saan teada, et mu papa on uhke minu jalakirja pärastki!!! Ema ja papa läksid lahku minu enne kooli minekut. Papa seega ei teadnud mu jalakirja väljanägemisest midagi... Kujutage ette, kui imelik on elu! Inimene pole end avanud - püüa siis arvata, mis on inimese sügavases... Või on ükskõikne oma tunnetele... Siiski olen aimanud kõik aeg, et papa on minust väga hoolinud ja mind armastanud... Mõnikord mõelnud, et aiman ja kujutan ette valesti... juba lapsest saadik... Ma arvasin, et see moment ei tule ealeski, kuna saan kuulda siiralt tõde papalt endalt...
Ära ootasin selle hetke.
Ootasin kannatlikult.
Ootasin läbi rõõmude ja murede.
Nutsin salaja...
Olen olnud tuhandeid kordi papale meeletult pahane... Tige...
Ja ometi uskunud armastusesse...
Ma ei usugi, et tänane siiras hetk hakkab mõjuma minu ja papa vahelistele kuidagi teisiti. Kõik jääb ju ikkagi endiseks... :)
Kuid siiski on imehea tunne, et mu isa on terve elu minust vägagi mõelnud. Kas peaksin nüüd oma emotsioone häbenema... Olen ju juba 40, kuid nagu tüdrukutrits... Aga mul pole häbi. Imehea on teada, et mina ise pole rohkem tõrjunud papat kui just olen... Usun ka, et pahandamine probleemide lahenduste otsimisel on olnud kasulik ja vajalik...
Äh, ak ütles, et jaaniöö polnudki nii vaikne... Einoh, mida ma nüüd tõe pähe võtan :P Ja ikkagi halb uudis on uudis...
Olen sellest veidi väsinud :)
Kuigi mind hämmastab ikka ja jälle, kas kuritreod ja avariid lisavad pühadele värve... Minu jaoks oli piisavalt jube kuulda avariist, kus sai noor neiu surma... Huvitav, mitu surnud oleks vaja, et pühad poleks vaiksed... Kas olen väga irooniline? Minu meelest, saaks head väljendada kuidagi teisiti. Nt pühad möödusid hästi, ilma suuremate vahejuhtumidega... Mind kohutavalt häirib, kui järgmine päev pärast loetakse õudsaid juhtumisi kokku...
See ei ole eluvürts...
Mulle tundub, et varsti peaks hoopis kordama hakkama "Olge rõõmsad, tehke julgesti rõõmsaid" asju!" mitte hoiatama ette nt "Ärge olge purjus, ärge istuge joobes rooli" Mõnedele mõjub (negatiivne) just kiusuna, et astuda keelust üle... Loomulikult inimeludest tuleb hoolida.
Aga noh, mina olen VÄIKENE. Väikesed on mu elumõted. Arvamusedki...
Magasin tõesti hästi. Üle pika aja. Nagu soovitati, võtsingi kaissu inglid... :) ;)
Õigemini mõtlesin Taevaisale. Ja mitte mööda minnes nagu vahetevahel...
Tuju on hea.
Alles minut tagasi sain teada, et papa ei uskunud 23 aastat tagasi, et kirjutan jalaga nii ilusti... ja on koguaeg mu üle uhke olnud... Saatsin siis papale (ema loal...) 8 - klassi lõpuaktuse pilte... Ja alles nüüd saan teada, et mu papa on uhke minu jalakirja pärastki!!! Ema ja papa läksid lahku minu enne kooli minekut. Papa seega ei teadnud mu jalakirja väljanägemisest midagi... Kujutage ette, kui imelik on elu! Inimene pole end avanud - püüa siis arvata, mis on inimese sügavases... Või on ükskõikne oma tunnetele... Siiski olen aimanud kõik aeg, et papa on minust väga hoolinud ja mind armastanud... Mõnikord mõelnud, et aiman ja kujutan ette valesti... juba lapsest saadik... Ma arvasin, et see moment ei tule ealeski, kuna saan kuulda siiralt tõde papalt endalt...
Ära ootasin selle hetke.
Ootasin kannatlikult.
Ootasin läbi rõõmude ja murede.
Nutsin salaja...
Olen olnud tuhandeid kordi papale meeletult pahane... Tige...
Ja ometi uskunud armastusesse...
Ma ei usugi, et tänane siiras hetk hakkab mõjuma minu ja papa vahelistele kuidagi teisiti. Kõik jääb ju ikkagi endiseks... :)
Kuid siiski on imehea tunne, et mu isa on terve elu minust vägagi mõelnud. Kas peaksin nüüd oma emotsioone häbenema... Olen ju juba 40, kuid nagu tüdrukutrits... Aga mul pole häbi. Imehea on teada, et mina ise pole rohkem tõrjunud papat kui just olen... Usun ka, et pahandamine probleemide lahenduste otsimisel on olnud kasulik ja vajalik...
Äh, ak ütles, et jaaniöö polnudki nii vaikne... Einoh, mida ma nüüd tõe pähe võtan :P Ja ikkagi halb uudis on uudis...
Olen sellest veidi väsinud :)
laupäev, juuni 23, 2007
Äkki lendab mõni sõnajalaõis aknast sisse
Jälle kurb - kurb tunne hingehelinas... Jälle mingi lollakas üksindustunne...
On jaaniõhtu. Mina kodus. Ok, ma ei soovi eriti põdeda, sest ise valisin esmaspäeva, mil pean ehk jaaniõhtut tagantjärele... Erika küsis küll, mis teeme... Hästi armas tegelikult. Arvatavasti, KUI oleksin soovinudki kuhugile minna, siis oleks ta kodunt siia lennanud. Ma ei tea küll kuidas, kuid arvan, et kuidagi oleks Erika lennanud siia... Korra mõtlesime homsele ka, et homme... Ma jäin ise mõtlema, et homme enamus ehk väsinud... Ja täna kõik omaette ja peredega ja kellega iganes...
Mul pole kedagi... VÕI kummaline, mul on suur tutvusring, kuid igal pühal olen üksi... Hommikul läks siit Maarja. Seekord ei olnud ma vähemalt jaanipäeva hommikul üksi. Hea lahe oli. Eile õhtul ka... Ja siiski see ei olnud see, mis peaks praegu olema.
Maarja hommikul ära minnes naeratas: "Äkki lendab mõni sõnajalaõis aknast sisse sullegi..."
Naeratasin.
Noogutasin.
Peaaegu uskusingi äkiliselt juhtuvat imet.
Kuigi sügavas endas teadsin, et see on vaid enda tobe lohutamine. Jällegi. Nagu olekski kõik hästi...
Täna on Kaagvere inimtühi.
Aknastki pole kedagi ega midagi vaatada.
Papa teleri ees magab vahelduva eduga. Nagu igal teisel õhtul.
Ma ei viitsi isegi küünlat põlema panna jaanilõketule asemel. On olnud jaaniõhtuid, kus olen niiviisi teinud... Omamoodi romantika :)
Tahaks...
Aga mida... Kuid keda...
Alles eile arvati taaskord, et olen teistest tugevam, et on hellemaid inimesi kui mina... Sellele ma ei vaidle vastu, et leidub nõrgemaid inimesi. Igaüks on isemoodi tugev. Isemoodi nõrk.
Mina ei ole tugev. Absoluutselt mitte. Tugev inimene ei blogiks pühade ajal pisarad silmis ega tunnistaks üksindust...
Ma ei räägi ainult tänasest.
Räägin üldiselt.
Üleeile uskus mu väike sõbranna Vivika MSN-s, et olen kõige tugevam inimene, keda ta tunneb, kuid ta ei kujuta ette, kuidas seda suudan, et mis on tegelikult mu südames... Vivika on enda sõnade järgi alles laps... 13 aastane... Mu meelest on ta rohkem suur inimene, kui mõni täiskasvanu ongi...
Kui mina isegi suudaksin ette kujutada, kuidas ma suudan püsti olla - ma ei tea. Tõesti ei tea. Vahetevahel ajab end nii närvi, et olen jõuetu ning see teeb veel rohkem jõuetu. Maailm näeb harva mu kokku kukkumisi. Kukkun kokku aga sagedamini kui sooviksin...
Aa naeran.
Naer annab jõu püsti tõusta tagasi...
:)
Peaksin ka praegu naeratama. Naeratangi.
Tegelikult enam - vähem kõik mu elu on ju hästi.
Parem kui kunagi varem.
Ma ei tea, mis tulevik toob. Kas ongi vaja peakest vaevata, mis saab edaspidi... Ei ole ju...
Võin naudida praegust hetke. Naudingi.
Kuid miski puudub... Miski väga oluline... Silmaga nähtamatu... Südamele tundmatu...
ELMARis kõlab "SUVEÖÖ" mitmendat korda tänase õhtu jooksul. (Kallikesega saan ideaalselt raadiot kuulada. Tavaliselt ma ei salli, kui teler ja raadio mängivad üheaegselt. Hetkel tahaksin panna hääled, eriti "Suveöö" lõpuni...) Ma ei tea, miks vanemaks jäädes tulevad olnud tõelised õnnehetked järjest rohkem pisiasjadeni meelde... või on see seotud mööduva ajaga... Et jaksan halva kõrval ka head mäletada...
Olen olnud õnnelik...
Olen nüüdki õnnelik.
Õnnesid on ka tuhandeid sorte.
Eile olin tõeliselt kurb.
Mitte enda pärast.
Vaid sellepärast, et erivajadustega inimesed ei mõista ka teisi erivajadustega inimesi, kes ei ole omasugused. Puudeid on ju lugematult arvul erinevaid. Ma ei tahaks arutada mis toimub Kristiina ümber ikka ja jälle, vaid tõdeda mul oleks küll isiklikult väga piinlik tahta soovida nö erivajadusteta inimestelt SALLIVUST erivajadustega inimestele, kui mina arvaksin, et see puue on minu puudest halvem. Ta lausa ei sobi meie seltsi. Ei sobi maailmagi. Sest mina olen parem ja väärtulikum...
Noo kuulge, iga inimene on parem ja väärtuslikum. (Kui ta ei teadlikult sigadusi ja kurja, ka siis pole alati asi veel lootusetu...) Parem ja väärtuslikum sellisena nagu ta on. Kõik ei saa olla täpselt kõiki moodi . Kristiina on raske, väga raske juhtum. Olen isegi temaga hädas olnud, kuid püüdnud ta erinevusi minust mõista. Olengi aru saanud, et ei suuda end kontrollida ja samaajal väga oskuslikult teisi ümber näpu keerades - rahulikkuks ja samas siiraks jäädes olen suutnud ta survet millegile suhteliselt positiivselt lahendanud, jättes neiule siiski ta oma valikuid...
Puue ei saa olla karistatav.
Puude ei või olla vastusõimu allikas.
Kristiina puhul on negatiivne tagasiside ja -peegeldus olemas. See ajab nutma, kuidas inimesed ei saa aru, et normaalne suhtlemine ei käi samal tasandil temaga...
Veel ma ei uskunud, et ratastooli saamisele suudavad olla puudega inimesed teisele kadedad. Mul ei ole kordagi elus tekkinud küsimust, miks tema sai hea abivahendi , kuid teine mina või keegi teine ei saanud tema asemel... Vabandage, minu meelest on inimese käitumine ja abivahendi, ratastooli vajamine kaks ise asja. Ei saa ometigi keeld ratastoolile, kui inimene käitub inetult, et tal on diagnooski selline...
Vangidel on ka inimõigused.
Mulle tundub, et see noor naine on küll hullema surve all, kui suurim pätt... Ja Kristiina ei ole ju ise süüdi, et tal on psüühika häire ja liikumispuue.
Mustamine käis listis mitu päeva. Olin aind lugeja. Seekordne ärapanek Jumal teab kellele oli lihtsalt nõme . Mõttetu. Kuigi oleksin võinud rahulikult jääda, mul polnud ega olegi jamaga mingit pistmist. Hinge läks. Tundus nagu delfi kommentaarid...
Küsin nüüd - kuhu suunda me õige läheme...
Ok, lõpetan nutulaulud...
Elu on ilus siiski.
Mulle tuletati äsja meelde, et inglid on olemas... Jah, on. :)
On jaaniõhtu. Mina kodus. Ok, ma ei soovi eriti põdeda, sest ise valisin esmaspäeva, mil pean ehk jaaniõhtut tagantjärele... Erika küsis küll, mis teeme... Hästi armas tegelikult. Arvatavasti, KUI oleksin soovinudki kuhugile minna, siis oleks ta kodunt siia lennanud. Ma ei tea küll kuidas, kuid arvan, et kuidagi oleks Erika lennanud siia... Korra mõtlesime homsele ka, et homme... Ma jäin ise mõtlema, et homme enamus ehk väsinud... Ja täna kõik omaette ja peredega ja kellega iganes...
Mul pole kedagi... VÕI kummaline, mul on suur tutvusring, kuid igal pühal olen üksi... Hommikul läks siit Maarja. Seekord ei olnud ma vähemalt jaanipäeva hommikul üksi. Hea lahe oli. Eile õhtul ka... Ja siiski see ei olnud see, mis peaks praegu olema.
Maarja hommikul ära minnes naeratas: "Äkki lendab mõni sõnajalaõis aknast sisse sullegi..."
Naeratasin.
Noogutasin.
Peaaegu uskusingi äkiliselt juhtuvat imet.
Kuigi sügavas endas teadsin, et see on vaid enda tobe lohutamine. Jällegi. Nagu olekski kõik hästi...
Täna on Kaagvere inimtühi.
Aknastki pole kedagi ega midagi vaatada.
Papa teleri ees magab vahelduva eduga. Nagu igal teisel õhtul.
Ma ei viitsi isegi küünlat põlema panna jaanilõketule asemel. On olnud jaaniõhtuid, kus olen niiviisi teinud... Omamoodi romantika :)
Tahaks...
Aga mida... Kuid keda...
Alles eile arvati taaskord, et olen teistest tugevam, et on hellemaid inimesi kui mina... Sellele ma ei vaidle vastu, et leidub nõrgemaid inimesi. Igaüks on isemoodi tugev. Isemoodi nõrk.
Mina ei ole tugev. Absoluutselt mitte. Tugev inimene ei blogiks pühade ajal pisarad silmis ega tunnistaks üksindust...
Ma ei räägi ainult tänasest.
Räägin üldiselt.
Üleeile uskus mu väike sõbranna Vivika MSN-s, et olen kõige tugevam inimene, keda ta tunneb, kuid ta ei kujuta ette, kuidas seda suudan, et mis on tegelikult mu südames... Vivika on enda sõnade järgi alles laps... 13 aastane... Mu meelest on ta rohkem suur inimene, kui mõni täiskasvanu ongi...
Kui mina isegi suudaksin ette kujutada, kuidas ma suudan püsti olla - ma ei tea. Tõesti ei tea. Vahetevahel ajab end nii närvi, et olen jõuetu ning see teeb veel rohkem jõuetu. Maailm näeb harva mu kokku kukkumisi. Kukkun kokku aga sagedamini kui sooviksin...
Aa naeran.
Naer annab jõu püsti tõusta tagasi...
:)
Peaksin ka praegu naeratama. Naeratangi.
Tegelikult enam - vähem kõik mu elu on ju hästi.
Parem kui kunagi varem.
Ma ei tea, mis tulevik toob. Kas ongi vaja peakest vaevata, mis saab edaspidi... Ei ole ju...
Võin naudida praegust hetke. Naudingi.
Kuid miski puudub... Miski väga oluline... Silmaga nähtamatu... Südamele tundmatu...
ELMARis kõlab "SUVEÖÖ" mitmendat korda tänase õhtu jooksul. (Kallikesega saan ideaalselt raadiot kuulada. Tavaliselt ma ei salli, kui teler ja raadio mängivad üheaegselt. Hetkel tahaksin panna hääled, eriti "Suveöö" lõpuni...) Ma ei tea, miks vanemaks jäädes tulevad olnud tõelised õnnehetked järjest rohkem pisiasjadeni meelde... või on see seotud mööduva ajaga... Et jaksan halva kõrval ka head mäletada...
Olen olnud õnnelik...
Olen nüüdki õnnelik.
Õnnesid on ka tuhandeid sorte.
Eile olin tõeliselt kurb.
Mitte enda pärast.
Vaid sellepärast, et erivajadustega inimesed ei mõista ka teisi erivajadustega inimesi, kes ei ole omasugused. Puudeid on ju lugematult arvul erinevaid. Ma ei tahaks arutada mis toimub Kristiina ümber ikka ja jälle, vaid tõdeda mul oleks küll isiklikult väga piinlik tahta soovida nö erivajadusteta inimestelt SALLIVUST erivajadustega inimestele, kui mina arvaksin, et see puue on minu puudest halvem. Ta lausa ei sobi meie seltsi. Ei sobi maailmagi. Sest mina olen parem ja väärtulikum...
Noo kuulge, iga inimene on parem ja väärtuslikum. (Kui ta ei teadlikult sigadusi ja kurja, ka siis pole alati asi veel lootusetu...) Parem ja väärtuslikum sellisena nagu ta on. Kõik ei saa olla täpselt kõiki moodi . Kristiina on raske, väga raske juhtum. Olen isegi temaga hädas olnud, kuid püüdnud ta erinevusi minust mõista. Olengi aru saanud, et ei suuda end kontrollida ja samaajal väga oskuslikult teisi ümber näpu keerades - rahulikkuks ja samas siiraks jäädes olen suutnud ta survet millegile suhteliselt positiivselt lahendanud, jättes neiule siiski ta oma valikuid...
Puue ei saa olla karistatav.
Puude ei või olla vastusõimu allikas.
Kristiina puhul on negatiivne tagasiside ja -peegeldus olemas. See ajab nutma, kuidas inimesed ei saa aru, et normaalne suhtlemine ei käi samal tasandil temaga...
Veel ma ei uskunud, et ratastooli saamisele suudavad olla puudega inimesed teisele kadedad. Mul ei ole kordagi elus tekkinud küsimust, miks tema sai hea abivahendi , kuid teine mina või keegi teine ei saanud tema asemel... Vabandage, minu meelest on inimese käitumine ja abivahendi, ratastooli vajamine kaks ise asja. Ei saa ometigi keeld ratastoolile, kui inimene käitub inetult, et tal on diagnooski selline...
Vangidel on ka inimõigused.
Mulle tundub, et see noor naine on küll hullema surve all, kui suurim pätt... Ja Kristiina ei ole ju ise süüdi, et tal on psüühika häire ja liikumispuue.
Mustamine käis listis mitu päeva. Olin aind lugeja. Seekordne ärapanek Jumal teab kellele oli lihtsalt nõme . Mõttetu. Kuigi oleksin võinud rahulikult jääda, mul polnud ega olegi jamaga mingit pistmist. Hinge läks. Tundus nagu delfi kommentaarid...
Küsin nüüd - kuhu suunda me õige läheme...
Ok, lõpetan nutulaulud...
Elu on ilus siiski.
Mulle tuletati äsja meelde, et inglid on olemas... Jah, on. :)
reede, juuni 22, 2007
Olen...
Kes olen, kui armastan kallikest ja musikest st masinaid... Kas skännofiil? :);):P
Olen tarkpea ka - sain skännerimisele pihta! :D
Olen tarkpea ka - sain skännerimisele pihta! :D
neljapäev, juuni 21, 2007
Tänane tähtsündmus
Papa käis perearstil. Uskuge, talle oli see SUURsündmus. Üle 2 aasta taas Kaagverest kaugemale jõuda. Veel autoga :D
Usun, et mõistan tema sisetunnet hetkel.
Usun ka, et nüüd jätkub me toas kauemaks kui ... :) :) :) Maailmamuna laienes lausa ca 5 km võrra, Kaagvere polndki hetkeks maailmanaba ... :) Näha kohti, kus aastaid tagasi on käitud pidevalt ja siis arvatavasti pisiasju looduses ja majade aedades märkamata... Aga kui oldakse kuu... aasta... paar aasta ühes kohas paigal, siis haarab silm tõesti pisiasju... ja nad on SUURED elamused...
Mul on papa pärast tõesti hea meel.
Ta käis täna mu käskimata arstil. Hea küll, VEKi dokumentide pärast, mitte tervise pärast... Kuid siiski. Kui neli - viis aastat tagasi räägisin lollikindlalt, kui vajalik on paberid korda ajada ja hakata tal oma raha saama, siis sain vist küll paar aastat järjekindlalt papalt sõimada, kui loll ma ikka olen... Lõpuks ta lausa käe kõrval asju ajama...
Ja täna läks siis ise.
Juba nädal rääkis ja muretses papa, kuidas ikka saab arstile minna.
Täna hommikul lõi ta end üles. Küsis mult: "Kas sobib nii minna?" Vaatasin hämminguga papat. Ma ei olnd ammu aega teda niiiiiiiii kenana näinud!!! Ausõna!!! Heledad püksid, valge pluus... Küsisin vastu: "Lähed kohtingule või?!" Vot, täna oleks ta võinud minna küll kohtama...
Mõistsin taas seda, mis aeg - ajalt kipub ununema - hea, et papa on ikkagi minul olemas. Hea, et omal ajal otsisin ta siiski üles... Kui ma poleks otsinud, kui üksi ta oleks praegu olnud või... kus... Sugulastele mina küll ei oleks kindel olnud... Tõsi, papa on ajanud tuhandeid kordi südame täis ja... Ikka olen andestanud.
Usun, et täna nägin taaskord - vaev ja andestamine on ära tasunud.
Papa vajab mind.
Usutavasti papa teab vägagi hästi, et mina olen talle ainus, kes temast päriselt siiralt hoolib...
Usun, et mõistan tema sisetunnet hetkel.
Usun ka, et nüüd jätkub me toas kauemaks kui ... :) :) :) Maailmamuna laienes lausa ca 5 km võrra, Kaagvere polndki hetkeks maailmanaba ... :) Näha kohti, kus aastaid tagasi on käitud pidevalt ja siis arvatavasti pisiasju looduses ja majade aedades märkamata... Aga kui oldakse kuu... aasta... paar aasta ühes kohas paigal, siis haarab silm tõesti pisiasju... ja nad on SUURED elamused...
Mul on papa pärast tõesti hea meel.
Ta käis täna mu käskimata arstil. Hea küll, VEKi dokumentide pärast, mitte tervise pärast... Kuid siiski. Kui neli - viis aastat tagasi räägisin lollikindlalt, kui vajalik on paberid korda ajada ja hakata tal oma raha saama, siis sain vist küll paar aastat järjekindlalt papalt sõimada, kui loll ma ikka olen... Lõpuks ta lausa käe kõrval asju ajama...
Ja täna läks siis ise.
Juba nädal rääkis ja muretses papa, kuidas ikka saab arstile minna.
Täna hommikul lõi ta end üles. Küsis mult: "Kas sobib nii minna?" Vaatasin hämminguga papat. Ma ei olnd ammu aega teda niiiiiiiii kenana näinud!!! Ausõna!!! Heledad püksid, valge pluus... Küsisin vastu: "Lähed kohtingule või?!" Vot, täna oleks ta võinud minna küll kohtama...
Mõistsin taas seda, mis aeg - ajalt kipub ununema - hea, et papa on ikkagi minul olemas. Hea, et omal ajal otsisin ta siiski üles... Kui ma poleks otsinud, kui üksi ta oleks praegu olnud või... kus... Sugulastele mina küll ei oleks kindel olnud... Tõsi, papa on ajanud tuhandeid kordi südame täis ja... Ikka olen andestanud.
Usun, et täna nägin taaskord - vaev ja andestamine on ära tasunud.
Papa vajab mind.
Usutavasti papa teab vägagi hästi, et mina olen talle ainus, kes temast päriselt siiralt hoolib...
kolmapäev, juuni 20, 2007
Ups... nukrus... rõõm...
Ma ei olnud mitu - mitu kuud oma kodukal fotosid ükshaaval vaatanud... Äsja jäin vaatama ja leidsin VÄGA ARMSAID komme piltide alt...
Riti, kui sa loed juhuslikult mu blogi, palun kirjuta mulle emailile! Sooviksin teada, kas mulle meenub, kes oled... :) Ja kui ei meenugi, pole ka halba nagu kommisid. Igatahes kommid panid mul (rõõmu)pisarad voolama...
Kui palju on mul ikkagi neid inimesi, kes HOOLIVAD minust tõesti siiralt, kuid keda mina ei teagi... :)
Võib - olla ma ei saagi veel praegu aru, kui palju võin see üle õnnelik olla...
Ei.
Saan aru küll.
Pigem ma ei julge olla nii õnnelik, kui peaksin. :)
Nüüd tean aga kindlasti, et Silver on piilunud mu kodulehte. Loodan, et on lugenud ka blogi... Kuigi kommid piltide all on ... Tegelikult, teadsin, et kord peab laps (mis laps ta enam ikka on, noormees juba!) kuskile kodukale oma jälje jätma :) Loodan, et loeb ka mu vastukomme kunagi, varem või hiljem. Jah, tean, et veidi kummaline viis poisiga suhtlemiseks, kuid ikkagi vist parem, kui mitte midagi... Arvan, et piltide pärast jagelevad maid paljud pubekad oma vanematega.
Nohjah, naerjad - vähemasti mu kodukat ei ole nad uurinud. See pole mul vabandus. Üleüldse, kas näpuga näitamine pole juba kellegi teiste möödalaskmine, hoiakute väärolekud... Ikka ja jälle jõuame ühiskonnani välja, et kui tohutult veel areneda on... Väga väga palju on tegemata jäetud (ja minagi olen jätnud) lastele seletamata, miks on elu nii karmilt läinud... Me peame minevikuga edasi elama ja andestama, et suuda taas kõike ja kõiki armastada, omaenda südameski. (Vana - vana lugulaul!)
Pilt on või ei ole - see enam ei päästa midagi, liig palju valu oleme me tundnud kõik... Pildi mitte olemasolu ei leevendaks hingelisi arme... Ma ei ole iial mõistnud fotode peale solvumisi mõistnud - lihtsalt. Foto on hetk, aga minevik on hetkede loendamata jada, mis on inimeses eneses. Iseenda eest juba ära ei jookse... Ja pealegi, praegu, kui tänaval tuleks lapsed vastu, ega paljud ei aimakski, et nad on minu ... Fotodel on nad väikesed... Ammu koolis käies, oli õppealajuhatajagi väga üllatunud, et olen nende õpilaste ema - ja ta oli lugenud mu raamatut , kuid ei viinud kuidagi kokku... On olemas kuskil vanad ajalehedki - seega see ei aitakski, kui näiteks vedeleks poriloikus (mis on veel pehmem variant)... Ma ei ütle kunagi, et lehed oleks nii hirmsad - jah on lugusid, mis mullegi väga ei meeldi - kuid meediagi kaudu oleme kõik elus... See on tõde.
Ma pole hea ema olnud.
Tean.
Aga ma armastan oma lapsi. Kõigele vaatamata.
Mitte ei saa mult röövida rõõmu ega muret...
Olen õnneks või kahjuks just oma laste ema... Ja seda ei saa ju muuta mitte miski enam.
Ma olen siiski rõõmus. Mu lapsed käituvad nagu pubekad ikka. Vahelduva tujuga :)
Riti, kui sa loed juhuslikult mu blogi, palun kirjuta mulle emailile! Sooviksin teada, kas mulle meenub, kes oled... :) Ja kui ei meenugi, pole ka halba nagu kommisid. Igatahes kommid panid mul (rõõmu)pisarad voolama...
Kui palju on mul ikkagi neid inimesi, kes HOOLIVAD minust tõesti siiralt, kuid keda mina ei teagi... :)
Võib - olla ma ei saagi veel praegu aru, kui palju võin see üle õnnelik olla...
Ei.
Saan aru küll.
Pigem ma ei julge olla nii õnnelik, kui peaksin. :)
Nüüd tean aga kindlasti, et Silver on piilunud mu kodulehte. Loodan, et on lugenud ka blogi... Kuigi kommid piltide all on ... Tegelikult, teadsin, et kord peab laps (mis laps ta enam ikka on, noormees juba!) kuskile kodukale oma jälje jätma :) Loodan, et loeb ka mu vastukomme kunagi, varem või hiljem. Jah, tean, et veidi kummaline viis poisiga suhtlemiseks, kuid ikkagi vist parem, kui mitte midagi... Arvan, et piltide pärast jagelevad maid paljud pubekad oma vanematega.
Nohjah, naerjad - vähemasti mu kodukat ei ole nad uurinud. See pole mul vabandus. Üleüldse, kas näpuga näitamine pole juba kellegi teiste möödalaskmine, hoiakute väärolekud... Ikka ja jälle jõuame ühiskonnani välja, et kui tohutult veel areneda on... Väga väga palju on tegemata jäetud (ja minagi olen jätnud) lastele seletamata, miks on elu nii karmilt läinud... Me peame minevikuga edasi elama ja andestama, et suuda taas kõike ja kõiki armastada, omaenda südameski. (Vana - vana lugulaul!)
Pilt on või ei ole - see enam ei päästa midagi, liig palju valu oleme me tundnud kõik... Pildi mitte olemasolu ei leevendaks hingelisi arme... Ma ei ole iial mõistnud fotode peale solvumisi mõistnud - lihtsalt. Foto on hetk, aga minevik on hetkede loendamata jada, mis on inimeses eneses. Iseenda eest juba ära ei jookse... Ja pealegi, praegu, kui tänaval tuleks lapsed vastu, ega paljud ei aimakski, et nad on minu ... Fotodel on nad väikesed... Ammu koolis käies, oli õppealajuhatajagi väga üllatunud, et olen nende õpilaste ema - ja ta oli lugenud mu raamatut , kuid ei viinud kuidagi kokku... On olemas kuskil vanad ajalehedki - seega see ei aitakski, kui näiteks vedeleks poriloikus (mis on veel pehmem variant)... Ma ei ütle kunagi, et lehed oleks nii hirmsad - jah on lugusid, mis mullegi väga ei meeldi - kuid meediagi kaudu oleme kõik elus... See on tõde.
Ma pole hea ema olnud.
Tean.
Aga ma armastan oma lapsi. Kõigele vaatamata.
Mitte ei saa mult röövida rõõmu ega muret...
Olen õnneks või kahjuks just oma laste ema... Ja seda ei saa ju muuta mitte miski enam.
Ma olen siiski rõõmus. Mu lapsed käituvad nagu pubekad ikka. Vahelduva tujuga :)
Nii hästi armas
Aitasin sõpra ühel interneti okjoni viimastel minutidel. Paluti. :) Kuna kardeti, et ei jõuda töölt koju... Varemalt polnd ealeski ühestki oksjonist osavõtnud... Ei ole olnud nagu põhjus ega mingit soovigi...
Sõber jõudis siiski lõpuks koju. Õigeks ajaks.
Võitiski reisi.
Oli uskumatult õnnelik!
Kutsus mind reisile kaasa... Mis oli temast ülimalt armas! Kuid kindlasti loobun, sest peaksin ka isikliku abistaja kaasa võtma, mis ei oleks iseenesest suur probleem . Kuid usun, et sõber leiaks parema reisikaaslase...
Mina aind aitasin teda mõned minutid oskamatult... :) ;) :P
Sain oksjonist kogemuse vähemasti.
Sõber jõudis siiski lõpuks koju. Õigeks ajaks.
Võitiski reisi.
Oli uskumatult õnnelik!
Kutsus mind reisile kaasa... Mis oli temast ülimalt armas! Kuid kindlasti loobun, sest peaksin ka isikliku abistaja kaasa võtma, mis ei oleks iseenesest suur probleem . Kuid usun, et sõber leiaks parema reisikaaslase...
Mina aind aitasin teda mõned minutid oskamatult... :) ;) :P
Sain oksjonist kogemuse vähemasti.
Koolipalk... või lasteaiapalkki ehk kunagi...
Mind rabas veidi Ameerika soov hakata tasutama õpilasi... Esimese hooga mõtlesin, mis asja...!!! See on ju absurdne.
Raha arvatavasti ei pane hästi õppima neid, kes ei taha õppida. Raha ei vähendaks koolivalda - ma ei usu lihtsalt seda, et kõik hakkavad korralikult õppima ja käituma korra pealt. Sorry, kui saan milleski väga valesti aru...
Jah, inimene, lapski vajab tunnustust. Seda kindlasti. Aga kas tunnustus peab olema lapsest saadik x - palk olema ?
Kardan, et lapse õppimis ja käitumisviiside kinni maksmine toob kaasa uusi probleeme...
Kingitused on hoopis muud... Sain isegi emalt iga veerandi lõpp ühe väikese üllatuse, kingituse... See oli armas. Aga ega ma ei õppinud kingituste pärast. Ma ei õppinud ema pärastki, et ta saaks kinke teha... Õpisin endale. Ja olin õnnelik, kui teised panid mu pingutusi ja saavutusi tähele.
Raha väärtustamine ajab vahel, üha sagedamine hirmu pääle.
Kõige jubedam oleks see, kui ühel päeval tõdetakse: esimesest sünnihetkest elab laps ainuüksi raha pärast, mitte millegi muu pärast...
Külma värinad tulid ihule.
Armastage lapsi lihtsalt ja nad tunnevad suurimat tasu selle - eest, et nad on olemas :) Uskuge, ainult saavad lastele selgeks, et on tuhandeid väärtusi elus... Raha on ainult üks elamise abivahend, milleta ei saa keegi...
Raha arvatavasti ei pane hästi õppima neid, kes ei taha õppida. Raha ei vähendaks koolivalda - ma ei usu lihtsalt seda, et kõik hakkavad korralikult õppima ja käituma korra pealt. Sorry, kui saan milleski väga valesti aru...
Jah, inimene, lapski vajab tunnustust. Seda kindlasti. Aga kas tunnustus peab olema lapsest saadik x - palk olema ?
Kardan, et lapse õppimis ja käitumisviiside kinni maksmine toob kaasa uusi probleeme...
Kingitused on hoopis muud... Sain isegi emalt iga veerandi lõpp ühe väikese üllatuse, kingituse... See oli armas. Aga ega ma ei õppinud kingituste pärast. Ma ei õppinud ema pärastki, et ta saaks kinke teha... Õpisin endale. Ja olin õnnelik, kui teised panid mu pingutusi ja saavutusi tähele.
Raha väärtustamine ajab vahel, üha sagedamine hirmu pääle.
Kõige jubedam oleks see, kui ühel päeval tõdetakse: esimesest sünnihetkest elab laps ainuüksi raha pärast, mitte millegi muu pärast...
Külma värinad tulid ihule.
Armastage lapsi lihtsalt ja nad tunnevad suurimat tasu selle - eest, et nad on olemas :) Uskuge, ainult saavad lastele selgeks, et on tuhandeid väärtusi elus... Raha on ainult üks elamise abivahend, milleta ei saa keegi...
Asi ei ole seda väärt, asi ON rohkem väärt
Kahju, et siin ei kõla lause: "Asi ei ole seda väärt, asi ON rohkem väärt" nii hästi, kui eile õhtul Maarjaga omavahel rääkides. Me naersime. Tegelikult alati on iga asi rohkem väärt, kui esmapilgul tundub.
Nimetu ehk asjatu kartmine ei ole küll väärt seda, et loobuda sellest, mis ON rohkem väärt, kui julgeda mitte karda.
Segane värk, eks !
Mõelge, kui palju olete loobunud mõeldes, et sellest loobumine ongi seda väärt... Aga äkki oleks olnud asi väärt, kui mitte loobuda...
Mõtlen vaid positiivseid asju... On ju vahetevahel nii, et headki asjad ajavad hirmu peale...
Nimetu ehk asjatu kartmine ei ole küll väärt seda, et loobuda sellest, mis ON rohkem väärt, kui julgeda mitte karda.
Segane värk, eks !
Mõelge, kui palju olete loobunud mõeldes, et sellest loobumine ongi seda väärt... Aga äkki oleks olnud asi väärt, kui mitte loobuda...
Mõtlen vaid positiivseid asju... On ju vahetevahel nii, et headki asjad ajavad hirmu peale...
teisipäev, juuni 19, 2007
Hetk nukrusele
Süda igatseb minna Jõhvi... Merili lõpuaktusele...
Surun soovi sügavale enda sisse. Juba kaua aega. Kui oleksin saalis - ehk rikkusin rõõmu ära... Kui ei lähe - ehk siiski peaks minema...
Mõlemal juhul jääb saatma mind järjekordne süümekas. Eluajaks. Võib - olla leevendab sedagi süütunnet see, et mu südames on alles armastus ja püsib lootus, et ükskord saame taas lastega viivukski koos olla...
Ei, ma ei luba nukrusel võimust võtta.
Naeratan.
Säran edasi...´
See on vaid hetk nukrusele... :)
On aegu, on hetki, kus mõtlen ainult lastele, ükskõik, mida teen või räägin või mõtlen... :)
Surun soovi sügavale enda sisse. Juba kaua aega. Kui oleksin saalis - ehk rikkusin rõõmu ära... Kui ei lähe - ehk siiski peaks minema...
Mõlemal juhul jääb saatma mind järjekordne süümekas. Eluajaks. Võib - olla leevendab sedagi süütunnet see, et mu südames on alles armastus ja püsib lootus, et ükskord saame taas lastega viivukski koos olla...
Ei, ma ei luba nukrusel võimust võtta.
Naeratan.
Säran edasi...´
See on vaid hetk nukrusele... :)
On aegu, on hetki, kus mõtlen ainult lastele, ükskõik, mida teen või räägin või mõtlen... :)
esmaspäev, juuni 18, 2007
Kiuslik mina :P
Õues sügise moega õhtu. :(
Minule ei sobi üleüldse hallid ilmad. Eriti suvel. Tujugi on morn...
Miks? Ma ei tea... Võib - olla sellepärast, et skännimine elus esimest korda musikesega ja kallikesega ei õnnestu. Olen eilsest saadik katsetanud...
Olen mina alles äpu :D
Minule ei sobi üleüldse hallid ilmad. Eriti suvel. Tujugi on morn...
Miks? Ma ei tea... Võib - olla sellepärast, et skännimine elus esimest korda musikesega ja kallikesega ei õnnestu. Olen eilsest saadik katsetanud...
Olen mina alles äpu :D
Tüüp Eesti mees ei ole arenemisvõimeline ikka veel
Tegin hiljuti nalja pärast ühte uute portaali konto. Katsetuseks. Niisama. Igaks elujuhtumiks.Ehk on mõne ajaga mehed arenenud... Nagu ikka on mul ka koduka viite seal olemas. Aga inimesed - mehed oma meelest peavad end rohkem inimesteks kui naised :P - ei soovigi naise kohta midagi rohkemalt välja uurida. Neile piisab pildist ja ... - kohe ongi silmarõõm olemas. Neile silmarõõm. Hetkeks.
Mulle teeb nalja. Lisab vürtsi elule.
Mõned aastad tagasi tundsin sügaval enda sees häbi, et teen kontosid kõikjale. Nagu nähtav erivajadus oleks suurim patt minu endale. Ma ei suutnud nii mõelda - see, kui ei suudeta mind sellisena näha nagu olen, on tegelikult nende mõistmis puue, kes näevad vaid ratastooli. Täna olen RÕÕMUS, kui aastas üks meeski tõdeb (naisi on kümneid kordi rohkem, kes ütlevad), et mu kodukas on eriliselt hea ja ise olen eriliselt tore naine, kes paneb mõtlema. Mitte ei kriipsustada kohe maha, et sinuga kõike ei saa niikuinii...
Kuid, mis on "KÕIK" - jääb mõistatuseks mulle.
Ja mida ei suudeta minu kõrval... Kas peavadki kõik kõike suutma? Millegipärast nad arvavad,a et mina suudaksin kõike igaühe kõrval... On ikka hea arvamus neil :) :P
Nalja teeb. Kurb on ka.
Paljud tüüp inimesed ei suuda ettekujutada teistmoodi elu, mis polegi teistsugune. Nad ei suuda mõista, et nendega ka võib iga hetk midagi juhtuda... mille tagajärel võib nendegi elu teistsuguseks muutuda...
Ja nii ei ole ainult minu puhul, vaid paljude füüsiliste erivajadustega naiste puhul...
Mulle teeb nalja. Lisab vürtsi elule.
Mõned aastad tagasi tundsin sügaval enda sees häbi, et teen kontosid kõikjale. Nagu nähtav erivajadus oleks suurim patt minu endale. Ma ei suutnud nii mõelda - see, kui ei suudeta mind sellisena näha nagu olen, on tegelikult nende mõistmis puue, kes näevad vaid ratastooli. Täna olen RÕÕMUS, kui aastas üks meeski tõdeb (naisi on kümneid kordi rohkem, kes ütlevad), et mu kodukas on eriliselt hea ja ise olen eriliselt tore naine, kes paneb mõtlema. Mitte ei kriipsustada kohe maha, et sinuga kõike ei saa niikuinii...
Kuid, mis on "KÕIK" - jääb mõistatuseks mulle.
Ja mida ei suudeta minu kõrval... Kas peavadki kõik kõike suutma? Millegipärast nad arvavad,a et mina suudaksin kõike igaühe kõrval... On ikka hea arvamus neil :) :P
Nalja teeb. Kurb on ka.
Paljud tüüp inimesed ei suuda ettekujutada teistmoodi elu, mis polegi teistsugune. Nad ei suuda mõista, et nendega ka võib iga hetk midagi juhtuda... mille tagajärel võib nendegi elu teistsuguseks muutuda...
Ja nii ei ole ainult minu puhul, vaid paljude füüsiliste erivajadustega naiste puhul...
Lumivalguke
Kammisin. Peeglis vaatas vastu süsimustade juustega natz päevitunud heleda nahaga Lumivalguke :D
Tegelikult mulle sobib Lumivalgukese olemine !!! Aind magada klaaskritsus ma ei suvatse printsi saabumiseni... :P Ei tasu vaeva...
Aitab mustast huumorist.
Hakkan tegutsema. Tuleb töine päev...
Tegelikult mulle sobib Lumivalgukese olemine !!! Aind magada klaaskritsus ma ei suvatse printsi saabumiseni... :P Ei tasu vaeva...
Aitab mustast huumorist.
Hakkan tegutsema. Tuleb töine päev...
pühapäev, juuni 17, 2007
Minu väike peake on mõistmatust täis
MIKS inimesed otsustavad minu eest??? Nagu veel vähe oleks (minu eest otsustada), hakkavad nüüd ka ühingu heaolu otsustama, ilma mulle kui esinaisele ütlemata. Luba küsimata. Nimelt, EPNÜ pani LEEPÜ kodulehe oma kodulehele. Siis alles kirjutas EPNÜ esinaine Mare minule, et teeme edaspidi ikka koostööd.
KoosKÕLATA koosTÖÖ...
Mõistmatu asi minu jaoks.
Palun väga vabandust! Aga tõesti...
KoosKÕLATA koosTÖÖ...
Mõistmatu asi minu jaoks.
Palun väga vabandust! Aga tõesti...
Must igatseb triipe :) :P
Tibil on nüüd tibilik suvine soeng :) ;)
Tibi olen ikka mina ise :P
Ma arvan, et lähiajal teen juustele veel triipe või täppe. Kuigi Palette triibutaja olevat pettukaup - juustele ei jäävat. Piretil see kogemus. Ma siiski proovin. Triipudega või täppidega juuksed on suvel rõõmsamad ja lõbusamad :D
Tibi olen ikka mina ise :P
Ma arvan, et lähiajal teen juustele veel triipe või täppe. Kuigi Palette triibutaja olevat pettukaup - juustele ei jäävat. Piretil see kogemus. Ma siiski proovin. Triipudega või täppidega juuksed on suvel rõõmsamad ja lõbusamad :D
laupäev, juuni 16, 2007
Teate...
... kes/mis oli enne kana ? :D :D :D
Mitte muna...
Vaid mina st Tiiatibu :D
Ragne tõdes seda. :D
Mille peale kana - muna tuli linna peal, ma ei mäleta enam... :D
Mitte muna...
Vaid mina st Tiiatibu :D
Ragne tõdes seda. :D
Mille peale kana - muna tuli linna peal, ma ei mäleta enam... :D
Seikluste ILUS, veidi kreisi laupäev
Nii. Kõik tänane kombes!!!
Päev algas rõõmsa säraga. Linna minnes - avastasime jahmatusega, et ennelõunane buss suvatseb mitte tulla... Õnneks Piret oli nõus meid Ragnega linna sõidutama. Eedeni ringil põrutas üks hull meile tagant otsa. Esimesel sekundil ei saanud meist keegi aru, mis autoga toimub. Täpselt selline tunne oli nagu käik ei lähe sisse... Nojah, neiu hoidis peast ja ainus mure oli tal, et nüüd saab küll isalt tappa. Tagumine auto oli eest mõlkis. Pireti auto ÕNNEKS jäi suht terveks, oli mingi detail tagant natuke lahti põrunud, selle avastasime ka hiljem. Nii Piretile kui mulle esimeseks tagant otsa sõitmiskogemus - ja loodan ka, et viimane. Juba see väikene müks pani värisema...
Kohtusime LEEPÜ üritusel Kristiga. Saime kavalaid nippe, kuidas suhelda meediaga. Edaspidi rakendan mina ise küll neid nippe ajakirjandusega. Ma pean elama oma minevikuga nagu kõik inimesed. Mineviku ei saa muuta. Ei õnneks ega kahjuks. Minevik on enda oma. Kuna näiteks mina olen juba kord nö meedia huvitäht ( :P ) läbi aastate, siis tuleb arvestada ka sellega, et keegi "nuhib" ikka ja jälle minevikust. Minu oma raamat annab selleks võimaluse. Ja mul ei ole selle üle häbi. Ma andsin iseendale aru juba raamatu kirjutamise ajal, et minevik paberil jääb kajama väga kauaks ajaks. Siiski on mul omal õigus ja v õimalus rääkida ja elada ennekõige olevikus ning ka unistada tulevikust. Minevik on voolinud mind lihtsalt selliseks nagu ma parajasti olen :)
Veendusin taaskord, et ajakirjanikudki on lihtsalt inimesed, kes teenivad oma tööga leiba. Kuigi kirume sageli nende mööda kirjutisi. Mina ei ole vahel mõne looga üldse mitte rahule jäänud. Samas olen aru saanud, et ajakirjanikud on teinud vaid oma tööd :)
Nagu mina blogin iseenda mõtteid. On olnud mõned korrad, kus ei olda minu päeva sissekandega rahul... et olevat olnud ülekohtune ja mittemõistja...
Meediaga saab suhelda turvaliselt, nii et kumbki pool tunneks rahulolu ja rõõmugi :)
Arvan ka, et blogijana ei ole ma koll :)
Otsin päeva lõpuks uued kõrvarõngad :) Lihtsalt arvasin, et olen neid väärt ;) :)
Päev algas rõõmsa säraga. Linna minnes - avastasime jahmatusega, et ennelõunane buss suvatseb mitte tulla... Õnneks Piret oli nõus meid Ragnega linna sõidutama. Eedeni ringil põrutas üks hull meile tagant otsa. Esimesel sekundil ei saanud meist keegi aru, mis autoga toimub. Täpselt selline tunne oli nagu käik ei lähe sisse... Nojah, neiu hoidis peast ja ainus mure oli tal, et nüüd saab küll isalt tappa. Tagumine auto oli eest mõlkis. Pireti auto ÕNNEKS jäi suht terveks, oli mingi detail tagant natuke lahti põrunud, selle avastasime ka hiljem. Nii Piretile kui mulle esimeseks tagant otsa sõitmiskogemus - ja loodan ka, et viimane. Juba see väikene müks pani värisema...
Kohtusime LEEPÜ üritusel Kristiga. Saime kavalaid nippe, kuidas suhelda meediaga. Edaspidi rakendan mina ise küll neid nippe ajakirjandusega. Ma pean elama oma minevikuga nagu kõik inimesed. Mineviku ei saa muuta. Ei õnneks ega kahjuks. Minevik on enda oma. Kuna näiteks mina olen juba kord nö meedia huvitäht ( :P ) läbi aastate, siis tuleb arvestada ka sellega, et keegi "nuhib" ikka ja jälle minevikust. Minu oma raamat annab selleks võimaluse. Ja mul ei ole selle üle häbi. Ma andsin iseendale aru juba raamatu kirjutamise ajal, et minevik paberil jääb kajama väga kauaks ajaks. Siiski on mul omal õigus ja v õimalus rääkida ja elada ennekõige olevikus ning ka unistada tulevikust. Minevik on voolinud mind lihtsalt selliseks nagu ma parajasti olen :)
Veendusin taaskord, et ajakirjanikudki on lihtsalt inimesed, kes teenivad oma tööga leiba. Kuigi kirume sageli nende mööda kirjutisi. Mina ei ole vahel mõne looga üldse mitte rahule jäänud. Samas olen aru saanud, et ajakirjanikud on teinud vaid oma tööd :)
Nagu mina blogin iseenda mõtteid. On olnud mõned korrad, kus ei olda minu päeva sissekandega rahul... et olevat olnud ülekohtune ja mittemõistja...
Meediaga saab suhelda turvaliselt, nii et kumbki pool tunneks rahulolu ja rõõmugi :)
Arvan ka, et blogijana ei ole ma koll :)
Otsin päeva lõpuks uued kõrvarõngad :) Lihtsalt arvasin, et olen neid väärt ;) :)
Kirjad gramm rohkem :)
Aaaa, infolehtedega saadetud kirjad tulid tagasi sel nädalal ükshaaval, sest kaalusid gramm rohkem. Mark 4.40 ei sobinud Eesti Postile. Kummaline, tagastamine läheb ju Postile kallimaks, kui odavamalt kättetoimetamine... Pistin kõik kirjad uuesti posti. Lisasin vaid marke. Esimesele kirjale kleeb isin südame täiega taas 4.40 marki, kuigi oli vaja 0.90 , selline kirjamark puudus mul üldse kodus...
Loodan, et infolehed jõuavad lõppude lõpuks kohale ka :)
Küll vanaprouadele jäävad ikka pisiasjad ette, mis polegi otseselt nende probleemid :) Küsiti, kas ma ei oska kirju saada...
Vot, apteegikaalu pole kodus, millega kirju kaaluda :P
Loodan, et infolehed jõuavad lõppude lõpuks kohale ka :)
Küll vanaprouadele jäävad ikka pisiasjad ette, mis polegi otseselt nende probleemid :) Küsiti, kas ma ei oska kirju saada...
Vot, apteegikaalu pole kodus, millega kirju kaaluda :P
reede, juuni 15, 2007
Unistada ju võib alati
Pean ütlema, et siin kodus on mul siiski kõige keerulisem küla vahele pääseda. Kas pole naljakas?! Mitte, et ma seda eriti põeks. Ma ei ole külanaise tüüp. Mind ei huvita absoluutselt see, kes kellega parajasti käib või tülis on... :P Aga vahetevahel on hädasti vaja siiski minna. Sageli just õhtuti.
Tänagi oleks pidanud korteriühistu koosolekul kindlasti olema. Vähemasti mu enda soov oli seesugune. Ja jällegi on mul tunne, et jätsin miskit tegemata minna saamiseks... Ok, ok, ok, volitus oli mul kirjutatud, kuid... Oleksin tahtnud ise juures olla katuse otsustamisele. Katuse olemasolu puudutab otse mind :)
Heakene küll, elu lihtsamaks tegemiseks ja edukamaks on vaja mitmeid asju veelgi paremaks muuta. Ennekõige isikliku abistaja jaoks, meeldivaks töökohaks muutmiseks... Nt ostaks kunagi autogi :) ;) :P
See isiklikule abistajale, ta tööl käimise lihtsamaks muutmise mõtlemine tähendab aga minu endale vaid HEAD EDUKUST.
Oi, mul on mõisapreili unistused :) ;) :P
Homme näen Tartus Kristit.
Uuel nädalal Monikat.
Peale jaanipäeva Lyd.
Appikene, kui vahva :)
Siis tuleb hakata tegema remonti. Mul on vaja atlejeed... :) Teen taga toa ümber. Pool tuba akna poolt jääb maalimise jaoks. Eks ta väike ole, kuid paistab, mis edasi saab näiteks aasta pärast... Momendil on maalimisruum imepisike, vaevalt meeter korda meeter... :P
Jätkakem unistamist ja elu laabub :D
Tänagi oleks pidanud korteriühistu koosolekul kindlasti olema. Vähemasti mu enda soov oli seesugune. Ja jällegi on mul tunne, et jätsin miskit tegemata minna saamiseks... Ok, ok, ok, volitus oli mul kirjutatud, kuid... Oleksin tahtnud ise juures olla katuse otsustamisele. Katuse olemasolu puudutab otse mind :)
Heakene küll, elu lihtsamaks tegemiseks ja edukamaks on vaja mitmeid asju veelgi paremaks muuta. Ennekõige isikliku abistaja jaoks, meeldivaks töökohaks muutmiseks... Nt ostaks kunagi autogi :) ;) :P
See isiklikule abistajale, ta tööl käimise lihtsamaks muutmise mõtlemine tähendab aga minu endale vaid HEAD EDUKUST.
Oi, mul on mõisapreili unistused :) ;) :P
Homme näen Tartus Kristit.
Uuel nädalal Monikat.
Peale jaanipäeva Lyd.
Appikene, kui vahva :)
Siis tuleb hakata tegema remonti. Mul on vaja atlejeed... :) Teen taga toa ümber. Pool tuba akna poolt jääb maalimise jaoks. Eks ta väike ole, kuid paistab, mis edasi saab näiteks aasta pärast... Momendil on maalimisruum imepisike, vaevalt meeter korda meeter... :P
Jätkakem unistamist ja elu laabub :D
Igatsus... väsimus... tegutsemisenergia...
Mina ei tea, mis minu sees on - kõik segapuder. Tüdimus... igatsus... tegutsemissoov... puhkusetahe...
Kirjutaks ise endale ehk puhkuse avalduse... Aga ma ei saa. Nii palju on teha suvel. Nagu õpetaja Laur ütles, kui kõike ei jõua, tee pool, kuid tee hästi... Olen võtnud selle tõe hetkel omaks :)
Hommikul ärkasin vara. Kell 7.10 ronisin voodist välja. Lihtsalt niisama. Hommikuhääled on fantastilised. Eriti enne päevamürahääli :) Hommikune päike ka. Hommikune valgus. Ma olen vist vanaks jäänud :D Kuidagi masendav on ilu maha magada - elu on selleks ikkagi liiga lühikene. :)
Kirjutaks ise endale ehk puhkuse avalduse... Aga ma ei saa. Nii palju on teha suvel. Nagu õpetaja Laur ütles, kui kõike ei jõua, tee pool, kuid tee hästi... Olen võtnud selle tõe hetkel omaks :)
Hommikul ärkasin vara. Kell 7.10 ronisin voodist välja. Lihtsalt niisama. Hommikuhääled on fantastilised. Eriti enne päevamürahääli :) Hommikune päike ka. Hommikune valgus. Ma olen vist vanaks jäänud :D Kuidagi masendav on ilu maha magada - elu on selleks ikkagi liiga lühikene. :)
neljapäev, juuni 14, 2007
Hea, kuid kuidagi nukker...
Nii hea on olla kodus. Jälle üle mitme õhtu... Aknast õhkub tuppa jahedamat suveöö õhku...
Siiski südames nimetu nukrus... Kõiki muude murede kõrval ei ole mul aimugi, kuidas tegelikult Merilil põhikooli lõppetamine läheb... Uurimine, küsimine teistelt... mujalt pole siiski see, mis olema peaks... Uskumatu, et 9 aastat on möödas, kui sain emme - tütrena segamatult tõsiseid jutte rääkida... 9 klassi... ja mina polegi saanud kordagi õpetada ega... kaasa elada Merili koolirõõmudele ja koolimuredele...
Võib - olla olen siiski mina ise selles süüdi... Nüüd tean, et ütlete, et pole. Kergem on öelda. Kergem on isegi nii mõelda mul endal, et olen teinud maximaalse, et... Et... Et... Et...
Tagantjärele targutamine ei aita enam.
Ei päästa olnud, mis on olnud olematu.
Ma soovin kogu südamest, et Merili valikud edaspidiseks on parimad tema enda jaoks. Ma usun temasse, kuigi olen nii - nii kaugel...
Siiski ei lähe kooli lõppu möll minust külmalt mööda. Olen seda kogenud just Erika kaudu, kes lõpetab gümnaasiumit. Kas see on mingi saatuse lohutus, et kuskil on keegi, kes vajab oma elamusi siiralt minuga jagada? Mulle on see suur rõõm ja augi (kõlav sõna pole siin just kõige õigem), kuid... Pole midagi armsamat, kui kuulda noore neiult: parim kink kooli lõpuks on su kalli :) :) :)
Loodan, et mu mõte kallist - kallist jõuab ka Merilini :) :) :)
Siiski südames nimetu nukrus... Kõiki muude murede kõrval ei ole mul aimugi, kuidas tegelikult Merilil põhikooli lõppetamine läheb... Uurimine, küsimine teistelt... mujalt pole siiski see, mis olema peaks... Uskumatu, et 9 aastat on möödas, kui sain emme - tütrena segamatult tõsiseid jutte rääkida... 9 klassi... ja mina polegi saanud kordagi õpetada ega... kaasa elada Merili koolirõõmudele ja koolimuredele...
Võib - olla olen siiski mina ise selles süüdi... Nüüd tean, et ütlete, et pole. Kergem on öelda. Kergem on isegi nii mõelda mul endal, et olen teinud maximaalse, et... Et... Et... Et...
Tagantjärele targutamine ei aita enam.
Ei päästa olnud, mis on olnud olematu.
Ma soovin kogu südamest, et Merili valikud edaspidiseks on parimad tema enda jaoks. Ma usun temasse, kuigi olen nii - nii kaugel...
Siiski ei lähe kooli lõppu möll minust külmalt mööda. Olen seda kogenud just Erika kaudu, kes lõpetab gümnaasiumit. Kas see on mingi saatuse lohutus, et kuskil on keegi, kes vajab oma elamusi siiralt minuga jagada? Mulle on see suur rõõm ja augi (kõlav sõna pole siin just kõige õigem), kuid... Pole midagi armsamat, kui kuulda noore neiult: parim kink kooli lõpuks on su kalli :) :) :)
Loodan, et mu mõte kallist - kallist jõuab ka Merilini :) :) :)
Maasikad...
Magusad maasikad - MMMMMMMMM :) ;) :P
Linna tänava ääres punetasid METSmaasikad!!! Noppisime Erikaga paar mammut suhu. Täitsa metsmaasikamaitse oli linna metsmaasikadel :D :D :D Kuigi nad arvatavasti olid sama tolmused nagu metsa vahel lookleval kruusatee ääres...
Nö maasika leidsin koduleheltki. Mu kodukalt on külastanud üle 50000 korra! See on juba saavutus. Minu jaoks küll. Selle suure koduka külastavuse rõõmu "võlgnen" kindlasti Mellale, kes haldab mu kodukat. Osaliselt kindlasti ka oma blogile/päevikule...
Kui koduka külastavus jõuab 100 tuhandeni, siis teen vägeva peo ;) :P
Eile käisin üle mitme aja GNLD koolitusel. Marika Tallermaa rääkis eduka meeskonna loomisest. Minule oli väga huvitav teema. Need endast mõistetavad reeglid kehtivad küll kõikidele meeskondadele. Ja siiski...
Linna tänava ääres punetasid METSmaasikad!!! Noppisime Erikaga paar mammut suhu. Täitsa metsmaasikamaitse oli linna metsmaasikadel :D :D :D Kuigi nad arvatavasti olid sama tolmused nagu metsa vahel lookleval kruusatee ääres...
Nö maasika leidsin koduleheltki. Mu kodukalt on külastanud üle 50000 korra! See on juba saavutus. Minu jaoks küll. Selle suure koduka külastavuse rõõmu "võlgnen" kindlasti Mellale, kes haldab mu kodukat. Osaliselt kindlasti ka oma blogile/päevikule...
Kui koduka külastavus jõuab 100 tuhandeni, siis teen vägeva peo ;) :P
Eile käisin üle mitme aja GNLD koolitusel. Marika Tallermaa rääkis eduka meeskonna loomisest. Minule oli väga huvitav teema. Need endast mõistetavad reeglid kehtivad küll kõikidele meeskondadele. Ja siiski...
kolmapäev, juuni 13, 2007
Jälle rikkam
Mul EI ole veel võidetud miljoneid. Ja rikast tädi Austraalias ka ei ole:P Aga rikkam olen sellegipoolest, sest eile õnnestus ühingu üldkoosolek täitsa hästi. See oli minu esimene üldkoosolek LEEPÜ esinaise rollis, ja üldse esimene üldkoosolek, mille peale tuli mul endal mõelda. Seega - olen KOGEMUSE võrra rikkam:)
esmaspäev, juuni 11, 2007
Jõeliiv varvaste vahel
Tulin linnast. Õhtuse 20.10 bussiga. Olin surmväsinud. Kreisi päev selja taga. Ühtlasi hästi mõnus päev teisalt.
Erikal oli tagasisõitu bussini ca 2 tundi aega. Jalutasime mööda Kaagveret. Jõe äärdegi. Erika lükkas mind jalgupidi öeldes naerdes: "Kui mina pean taluma sinu kuuma päikest, siis sina minu külma jõevett!" Õnnetuseks kalda äärne vesi oli solk soe :D , seega Erika "tagasitegemine" ei läinud üldse mitte edukalt :P :) Ma mõnulesin. Tegime väikese veesõjagi. Siis mootorpaadilt, mis kihutas mööda tehes meeldivaid laineid, noormehed lehvitasid meile.
Tuju oligi taas hea :)
Aitäh, Erika! Tean, et sa loed mu blogi hoolega, seepärast ära jahmada, kui täna loed, et tänan siin :) Vahel toovad mind tõesti maa peale tagasi pisikesed rõõmud, mida ise ei julgegi öelda, et teeme seda või lähme sinna... Ikka mõtlen, kuidas abistajal kergem on... Nii iga abistaja puhul, kuigi ma eriti sellest ei kõnele... Suviti olen ikka paarkordagi Emajõe ääres käinud ja alati rõõmuga sealt tagasi tulnud.
Jõeveevirvendus rahustab mind :)
Ja mulle tundub, et mu roosa värv sobib Erika, sulle üha rohkem ;) Kunagi sa ju ei soovinud mu kodukatki, sest see on roosa :D ;) :P
Erikal oli tagasisõitu bussini ca 2 tundi aega. Jalutasime mööda Kaagveret. Jõe äärdegi. Erika lükkas mind jalgupidi öeldes naerdes: "Kui mina pean taluma sinu kuuma päikest, siis sina minu külma jõevett!" Õnnetuseks kalda äärne vesi oli solk soe :D , seega Erika "tagasitegemine" ei läinud üldse mitte edukalt :P :) Ma mõnulesin. Tegime väikese veesõjagi. Siis mootorpaadilt, mis kihutas mööda tehes meeldivaid laineid, noormehed lehvitasid meile.
Tuju oligi taas hea :)
Aitäh, Erika! Tean, et sa loed mu blogi hoolega, seepärast ära jahmada, kui täna loed, et tänan siin :) Vahel toovad mind tõesti maa peale tagasi pisikesed rõõmud, mida ise ei julgegi öelda, et teeme seda või lähme sinna... Ikka mõtlen, kuidas abistajal kergem on... Nii iga abistaja puhul, kuigi ma eriti sellest ei kõnele... Suviti olen ikka paarkordagi Emajõe ääres käinud ja alati rõõmuga sealt tagasi tulnud.
Jõeveevirvendus rahustab mind :)
Ja mulle tundub, et mu roosa värv sobib Erika, sulle üha rohkem ;) Kunagi sa ju ei soovinud mu kodukatki, sest see on roosa :D ;) :P
Öö trükikojas
Meie LEEPÜ infolehe hunnik on trüki soojalt taburetil. 100 lehte. Öö otsa printrisin ja klammerdasin. Lehte sai väike viga - trükikoda ei olnud Maarja kodus mitte, vaid minu, sest mul on ju musike. See on nii väike viga, et ärge pange seda tähele.
Esimene infoleht seega valmis. Lärry tehnilise teostuse abiga. Põnev oli.
Infolehte võite näha ka internettis www.leepu.ee
Papa on lehest jumala sillas. :D Reklaamib siin lehte :D
V arsti lendan linna. See nädal on suht kiire ja töine.
See on isegi isiklikule elule hea. Unustan ehk vale, mida valetan iseendale ennekõige...
Esimene infoleht seega valmis. Lärry tehnilise teostuse abiga. Põnev oli.
Infolehte võite näha ka internettis www.leepu.ee
Papa on lehest jumala sillas. :D Reklaamib siin lehte :D
V arsti lendan linna. See nädal on suht kiire ja töine.
See on isegi isiklikule elule hea. Unustan ehk vale, mida valetan iseendale ennekõige...
laupäev, juuni 09, 2007
10 minuti pärast AVAME...
Avatud aknas kostis: "10 minuti pärast avame..."
Avasin silmad.
Vaatasin seinakella - 9.50
Mõtlesin, mis asja...
Siis meenus, et täna on staadionil Vooremäe spordipäev. Kaagvere jälle ELAB :) Hästi vahva ju. Mu aknas kostab möll. Võistlusi hästi ei näe aknast - 2 kasepuud jäävad täpselt ette, et näha staadioni keskele.
Alles nüüd tajun, kuidas aeg on möödunud. Kui siia, Kaagverre elama tulin, olid need samad kased väikesed puud ega piiranud oma lopsakusega vaadevälja :)
Unes nägin hirmilusat unenägu: Silver ja Merili kallitasid mind... Millegipärast oli unes samuti ex... Sooviksin uskuda ja looda, et see unenägu tähendab miskit head või vähemasti, et ei tähendaks mitte midagi. Oli lihtsalt üks armas meeldejääv unenägu... Aga mitte ei tähendaks ta halba...
Ma pole ebausklik. Kuid sageli lähevad unenäod täide nii või teisiti... :)
Avasin silmad.
Vaatasin seinakella - 9.50
Mõtlesin, mis asja...
Siis meenus, et täna on staadionil Vooremäe spordipäev. Kaagvere jälle ELAB :) Hästi vahva ju. Mu aknas kostab möll. Võistlusi hästi ei näe aknast - 2 kasepuud jäävad täpselt ette, et näha staadioni keskele.
Alles nüüd tajun, kuidas aeg on möödunud. Kui siia, Kaagverre elama tulin, olid need samad kased väikesed puud ega piiranud oma lopsakusega vaadevälja :)
Unes nägin hirmilusat unenägu: Silver ja Merili kallitasid mind... Millegipärast oli unes samuti ex... Sooviksin uskuda ja looda, et see unenägu tähendab miskit head või vähemasti, et ei tähendaks mitte midagi. Oli lihtsalt üks armas meeldejääv unenägu... Aga mitte ei tähendaks ta halba...
Ma pole ebausklik. Kuid sageli lähevad unenäod täide nii või teisiti... :)
reede, juuni 08, 2007
Nii kuum... et ...
Pikk tööpäev selja taga. Majandasin ühingu paberimajandusega ja LEEPÜ 1. lehega. Nimelt hästi väikese mahulise ajalehega. Igatahes mingi pisikese ebamäärase pilti ma ajakirjaniku ametist olen saanud. Hetkel on leht kujundamisel. :)
Nii kuuma ilmaga on üldiselt nõme toas kallikese taga istuda. Mõnel päeval, kui abistaja käepärast on, tassin kallikesegi õue :)
Kuigi
sooviin ja ehk ka igatsen (kui ma ei taha endale valetada ja ma EI taha endale valetada) leida tõelist pärist kallikest. Lihtsalt niisama :)
Olen vist üle kuumenenud :P :D
neljapäev, juuni 07, 2007
Kurbus... ja mõtlemapanev :)
Projekti "Vaikus on sexikas" Päikeselille fond ei rahastanud. Kahjuks. Võib - olla teema on siiski EHMATAV. TABU VEEL. Mõtleks, füüsiliste erivajadustega inimesed sexivad ja neil on ka sünnist saadik oma sexuaalsus!!!
Miks on nii, et seda kõike on just kõige raskem mõista füüsiliste erivajadustega inimeste juures?
Pole hullu, me ei loobu ideest!!! Selleks on liiga palju juba antud...
Ma mõistan suurepäraselt, et vanurid ja vaimse puuetega inimesed vajavad projektitoetusi. Tegelikult ma pole üldse kadegi nagu arvata võib.
Ainult, miks MTÜ-d peavad ränkrasket vaeva nägema rahade hangimisega, et täita osaliselt sotssüsteemi täitmata ülesandeid... Ja kui raha ei saagi, siis mõelda, miks kuradi pärast meie projekt ei kõlbanud rahastamiseks... Et äkki eesmärk oli vale ja nii edasi.
Ja ometi, arvan, et tagasilükkamiseks on kaks põhjust: rahaline nappus ja hoiakute mitte mõistmine, mis võib - olla peamine põhjuski.
Täna hommikul jõudis minuni mõte: andestamine on õnnelikkuse võti. Ehk sellepärast olengi peaaegu õnnelik naine, et olen tohutult andestatud. Kuigi sisemuses keeb valu, kuid sellele vaatamata ma ei lähe iseenast läbi põletama. Paljud teevad nii. Upputavad murevalu... Mitte ei saa hingevaluga sõbraks... Tegelikult olen momendilgi nukrameelne, kuigi proovin särada. Nõnna on lihtsalt kergem.
Eile õhtul ma muidex paljundasin esimest korda ise. Oma jalaga. Nimelt otsin kallikesega koos musikese :) ;) Printer - koopiamasin-skänner. Tavaline asi. Kuid minu jaoks tundus jällegi uue asjana, millega saangi taas hakkama. Kuigi see polegi raske. Siiski omas kodus oma jalaga paljundada :) Ja siis mõtlesin taaskord, et miks ikka ja jälle öeldakse, et teine teeb ära või ära mine poodi, lase leib koju tuua ning ole rahul...
Vot, ei ole rahul!
Rahul olen siis, kui saan ise teha :) :) :)
kolmapäev, juuni 06, 2007
Tehtud, Pärnus suvitamas käidud:P
Käisin täna Pärnus. Projekti asjus. Projekt EI jää tegemata - ükskord me võidame NIIKUINII:) Rohkem ma hetkel tööasjadest ei räägi.
Olin esimest korda nii ilusal suvepäeval lihtsalt jala suvepealinnas. Iga nurga taga on vähemalt 2 välikohvikut, mis on üllatavalt armas. Ja tunglemist ma ei näinud. Mereranda me Erikaga seekord ei jõudnud - aga ega see päevitamine ei jää suvel Pärnus olles tegemata;) Oli muud tegemist. Ja panin oma maalimisühingu lepingu Pärnu Postimajas oma käega posti - Erika ja Karel pistsid kisama, et olgu oma valge käega postkasti pistetud:P. Karel aitas kätt juhtida - jalaga oleks olnud suht ebareaalne, kuna postkast oli KOHANDAMATA - ava oli kasti peal, ja mul oli hästi lühike kleit seljas :P. Olin hirmus-hirmus rõõmus ja rahul. Ei taha miskipärast öelda, et õnnelik.
Pärnu bussijaama invavets on ABSURDIKAS RUUDUS:P, eriti peegel on lausa KUUBIS. Peegel, mis tahab olla nö abivahend enda mukkimisel, on enam-vähem lae all - mitte ainult minu, vaid ka Erika jaoks, kes nägi ainult oma otsaesist. Muidex, keskmine eesti naine on 160 cm pikk... Ja pott on nii väike, et ma tahaks teada, kuidas suur mees seda kasutab. Ja käetoed on täpselt RATASTOOLI PÕHJA kõrgusel:P Mulle oleks iseendast ehk isegi hea, aga-aga-aga... Ja veel üks asi, mis mind invatualettides ikka ja jälle närvi ajab - mix kasutatakse neid koristusvahendite laona ? Sellised reisimuljed siis Pärnust.
Olin esimest korda nii ilusal suvepäeval lihtsalt jala suvepealinnas. Iga nurga taga on vähemalt 2 välikohvikut, mis on üllatavalt armas. Ja tunglemist ma ei näinud. Mereranda me Erikaga seekord ei jõudnud - aga ega see päevitamine ei jää suvel Pärnus olles tegemata;) Oli muud tegemist. Ja panin oma maalimisühingu lepingu Pärnu Postimajas oma käega posti - Erika ja Karel pistsid kisama, et olgu oma valge käega postkasti pistetud:P. Karel aitas kätt juhtida - jalaga oleks olnud suht ebareaalne, kuna postkast oli KOHANDAMATA - ava oli kasti peal, ja mul oli hästi lühike kleit seljas :P. Olin hirmus-hirmus rõõmus ja rahul. Ei taha miskipärast öelda, et õnnelik.
Pärnu bussijaama invavets on ABSURDIKAS RUUDUS:P, eriti peegel on lausa KUUBIS. Peegel, mis tahab olla nö abivahend enda mukkimisel, on enam-vähem lae all - mitte ainult minu, vaid ka Erika jaoks, kes nägi ainult oma otsaesist. Muidex, keskmine eesti naine on 160 cm pikk... Ja pott on nii väike, et ma tahaks teada, kuidas suur mees seda kasutab. Ja käetoed on täpselt RATASTOOLI PÕHJA kõrgusel:P Mulle oleks iseendast ehk isegi hea, aga-aga-aga... Ja veel üks asi, mis mind invatualettides ikka ja jälle närvi ajab - mix kasutatakse neid koristusvahendite laona ? Sellised reisimuljed siis Pärnust.
esmaspäev, juuni 04, 2007
Hullumeelsuse vürts :D ja lihtsalt muu
Hullumeelsusega vürtsitan elu!!! Lähiajal vürtsitan päris kindlasti ja kaugemas perskpektiivis samuti. Hullumeelsus kuulub mu elu juurde, öelge mis soovite :)
Ausalt öeldes, see polegi hullumeelsus kui selline. Lihtsalt püüan ikka ja alati ainult elada tavalist elu ja teha võimalikult hästi.
Elada tuleb siiski kohe ja praegu.
Hetke pärast võib hilja olla elada.
On raske öelda, kas teen õieti või kas elan täpselt igaühe meele järgi. See on ju võimatugi. Siis oleksin tuhandeiks kildudeks purustatud, kui suudaksin olla igaühe meele järgi olla... :D :P Seda ma aga ei soovigi. Mulle meeldib üksainus olla.
Ausalt öeldes, see polegi hullumeelsus kui selline. Lihtsalt püüan ikka ja alati ainult elada tavalist elu ja teha võimalikult hästi.
Elada tuleb siiski kohe ja praegu.
Hetke pärast võib hilja olla elada.
On raske öelda, kas teen õieti või kas elan täpselt igaühe meele järgi. See on ju võimatugi. Siis oleksin tuhandeiks kildudeks purustatud, kui suudaksin olla igaühe meele järgi olla... :D :P Seda ma aga ei soovigi. Mulle meeldib üksainus olla.
Veelgi enam, olen viimased nädalad mõelnud, kas on ikka nii, kui inimene ratastoolis, siis teistel nö tavalistel inimestel on talle ainuõigus... Ainusõigus tema eest otsustada... Ja seda, et elu on pagana lühike...
See on vana - vana lugulaul.
Hommikul kuulsin juhuslikult horoskoobi. Ma ei ütleks, et usun neid. Nutma ei hakka ka, kui horoskoope ei kuule päevi, isegi nädalaid. :D Tänane tähtede seis ennustas täppi. :D Naersin südamest mõne minuti pärast avastasin, et natukenatukene flirdi viibki sihile. ;) Igatahes loodan ja usun,
et tulevikus on väga head ja mõnusad maalimisõpingud. ;) :)
Ma ei ole igavik rääkinud GNLD-st. Viimased kuud pole GNLD-ga suurt tegelenud. Mitmedel asjaoludel. Esiteks see asjaolu, et kõik teised tegemised on olnud minu jaoks hetkel olulisemad. Ma näen neist palju soodsamaid tulusid iseendale. Üldiselt mina pole suur ärikas. Kas peaksingi? Ja mul on meeles - nii nagu mulle on öeldud - et olen kunstihingega. Kuid siiski GNLD tooted on mu kodus ikkagi olemas. Sõltuvusest olen :D Selle vastu ei saa miski! Paar nädalat tagasi sai juustepalsam otsa. Noh, mul vedeles dshušširuumi riiulil a´la teine (kunagi eelmine aasta poest ostetud odav) juustepalsam ning tarvitan praegu seda. Kuid mul on tõesti tunne, et peas pole enam minu läikivad juuksed. Juusteharigi käib halvemini juustest läbi. Mitte kunagi varem ei ole nagu erilist vahet teinud palsamidel: nohjah, mingil määral küll. Väga hea on ka Oriflame´i palsamitoode. Nüüd karjuv vahe!
Kindlasti on mõeldav taas harjuda kehvemaga ja ka odavamaga, ning kujutada tõemeeli, et see on hea - aga kas mina soovin lubada sellist pettekujutist?! Ei soovi.
Papagi muidu ta ei ole iialgi küsinud jalgadele rohtu ega ammugi mingit geelt minult, nüüd küsis aloe vera geeli... Järelikult aloe vera gel on see, mis leevendab ta vaevasid. Mul on kohe pisike rõõm sellest.
Võib - olla kunagi veel hakkan GNLD´ga taas rohkem tegelema, kuid olen veendunud, et mitte raha pärast siis. Raha pärast üksnes ei saa midagi edukalt teha. Vähemasti mitte mina. Ja summad, mis GNLD pakub pole siiski väga ahvatlevad ega ülempiir. Alguses tundus küll imelihtne saada 15000 kuus lisaks, aga elu on siiski elu. Töö on siiski töö. Seda ei saa eitada. Loomulikult, kui taas kunagi hakkan GNLD´ga laiemalt tegelema, siis ei tee seda mitte raha. Seni kasutan tooteid ja tunnen mõnu neist.
Ja soovitan südamest, kasutage häid tooteid. Te olete neid väärt.
pühapäev, juuni 03, 2007
Ilus ilus kodune pühapäev
Natukene koristasin. Tundsin mõnu. Mitu aega polnud end nii rahulikku perenaisena tundnud :)Toimetades ümitsesin endamisi.
Mõtlesin omaette mõtteid.
Mõtlesin omaette mõtteid.
:)
Kirjutasin just VDMFK lepingule alla. Nüüd vaja posti pista saatmiseks Liechtenteini ja kõvasti higistada ja vaeva näha kunstitööga. Maalimistööga. Iseenda arendamisega. Et kolme aasta pärast olla ikka pisut parem kunstnik, kui täna. :) Et saada ja jõuda veel kaugemale ... kui täna oskangi ehk unistada...
Olen peaaegu õnnelik :)
Lõpuks jõudsin sammu jälle lähemale sellele, millest Mella on mulle aastaid kannatlikult rääkinud.
Olen küll põikpäine vahetevahel - ei usu iseendasse. :P:)
Kuid ühte usun kindlalt: ükskõik, mis ka ei tuleks, jään iseendaks :)
Olen peaaegu õnnelik :)
Lõpuks jõudsin sammu jälle lähemale sellele, millest Mella on mulle aastaid kannatlikult rääkinud.
Olen küll põikpäine vahetevahel - ei usu iseendasse. :P:)
Kuid ühte usun kindlalt: ükskõik, mis ka ei tuleks, jään iseendaks :)
laupäev, juuni 02, 2007
Arusaamisest
Sel nädalal sain e-kirja kellegilt Georgilt, kes sooviks abistajana mulle mu lemmikraamatuid ette lugeda ning vastutasuks sooviks minult malemängu õpetust ! Einoh, vaesekene on millegist väga valesti arusaanud!!! Esiteks, mina ei oska malemängu absoluutselt!!! Malenuppegi ei oska ma õieti panna malelauale. No ma ei tea!!! Ehk keegi lihtsalt tahtis lollitada - see õnnestus tal hästi, sest naersin südamest.
Ma ei suuda uskuda, et see on pahatahtlik. Pahatahtlikkus üldiselt ei ole mulle saadetud kirjades õhkunud...
Eile vastasin talle viisakalt ja lühidalt. Vastus saadeti vea teadega tagasi...
Ma ei suuda uskuda, et see on pahatahtlik. Pahatahtlikkus üldiselt ei ole mulle saadetud kirjades õhkunud...
Eile vastasin talle viisakalt ja lühidalt. Vastus saadeti vea teadega tagasi...
Kui armas!
Käisin üle 100 aasta uno.ee´s oma kontol ning leidsin taas oma tuisutaadi kirjakese :) Suhtleme kaootiliselt, kuid kirjakestes õhkub hingesoojust.
Papa käsib juba mitmendalt korda mul kirjutada tv3 saadesse maamees otsib naist. Ütlesin, et olen ratastoolis - see rikub kõik võimalused ära... Selle peale papa pani vastu jumala siiralt: "Ja mis siis?! Maatöid peaksid oskama ju..."
Pagana armas papalt :)
Aind... igatsen tõelist armastust, kus pole ratastool tõesti määrav ning ma ei arva, et üks tv saade on selle leidmiseks kõige õigem koht :D
Maatöödest ei oska ma vist ainult lehma lüpsta :P
Papa käsib juba mitmendalt korda mul kirjutada tv3 saadesse maamees otsib naist. Ütlesin, et olen ratastoolis - see rikub kõik võimalused ära... Selle peale papa pani vastu jumala siiralt: "Ja mis siis?! Maatöid peaksid oskama ju..."
Pagana armas papalt :)
Aind... igatsen tõelist armastust, kus pole ratastool tõesti määrav ning ma ei arva, et üks tv saade on selle leidmiseks kõige õigem koht :D
Maatöödest ei oska ma vist ainult lehma lüpsta :P
reede, juuni 01, 2007
Uskumatu, kuid TÕSI :) :) :)
Nii - nii, olen nüüd kallikese taga kodus :) Uskumatu, et mul on esmakordselt jällegi kodus midagi päris oma :) Mõtlen praegu oma sülearvutit. Mul on olnud elus 3...4 arvutit heade inimeste poolt antud. Päris esimene arvuti oli naljaka kastiga ja punase telerikastiga - hästi algeline :) Ega ma ei saanudki pihta, kuidas ta töötas... Ja nüüd kohe (järelmaksuga) OMA kallikene :D
Kas tõesti pean tõdema, et saan samm - sammult enamus asju päris oma vaeva eest???!!!
On vist nii, et mis teistele tuleb ehk normaalsel ajal ja kergemini kätte sh majanduslik iseseisvus, kuid mul on tulnud see kõik kuidagi raskelt ja hilinenud. Saan ju aru, et kõike ei peagi inimolend kohe saama - vastasel juhul kaoksid unistused hoopiski.
Unistuste kadumine oleks hirmus unenägu!
Kaoks elamise mõte.
Ma EI sooviks öelda, et iseseisvus on hilinenud mul erivajaduste tõttu, kuid pean siiski tunnistama, et osaliselt on see nii küll. Ma ei tahaks aga erivajaduste varju pugeda ega kedagi süüdistada või... See on vist iga puudega inimese sügav isiklik asi, kas ja kuidas ta suudab alustada iseseisvust. Milline on tema kõrvaltugi juba lapsepõlves näiteks või kuidas suhtuvad ta erivajadustesse kõrvalolijad. Kas on lihtsalt hoiak, et näiteks sotsiaalsüsteem peab tema eest elama ta iseseisvalt elu või ikkagi see ülesanne on inimesel endal...
Aastaid tagasi ei olnud mul mitte mingit lootust omaenda elu taas üles ehitada. Kõik oli kokku vajunud. Ainult üks oli selge mul, et sotsiaalsüsteem ei hakka mind põlvili paluma, et hakka jällegi oma elu elama. Mina ise pidin selgusele tulema, mida mina veel elult tahan. Alustasin üsna nullist.
Keegi vist ei oska aimada, kuidas kartsin...
Kardan nüüdki - ja kuidas veel.
See maikuu oli kuidagi eriliselt hea kõigele vaatamata. Ma ei mäleta kaua aega soovide täitumise sadu nagu eelmine kuu. Aga see hea teeb mind järjekordselt valvsaks.
Mul on hirm, et kui kaob reaalsustaju, siis tuleb ilmtingimata katastroof.
Minu elus ei tohi ealeski kõik enam - vähem hästi olla. Igas elus on probleeme. See on normaalne igapäevaseadus. Ja tavalisi argimuresid ma ei pelgagi. Need lihtsalt peavad elamisega kaasas käima.
Mul lihtsalt ei tohi rõõm varjutada muresid.
Siis tuleb kaos.
Mu hing peab olema alati kuidagi nukras toonis.Siis on teadmine, et kõik on enam - vähem hästi.
Tegelikult momendil ongi elu ok :)
Mul on kõik olemas ja tehtud, mis momendil just n vaja... See, mida ei ole, seda ei ole. Lihtsalt ei ole.
Arvatavasti ei ole õige aeg.
Mul näiteks ei ole armastust. Tõelist armastust.
Või valetan...
Minu südamest on alles tõeline armastus ja andestust kõikidele, kes on olnud või/ja mu elus ning kes on valu teinud või kellele olen mina ülekohutki teinud. Armastan ja andestan nii nagu oskan. Kuid siiralt. Ausalt.
Kes ei usu seda - mitte uskumine on tema probleem. Mitte minu. Vahetevahel on minulgi raske kõike uskuda, mida mulle öeldakse. Isegi halbu ütlemisi on keeruline tõena võtta - kuigi tihti tundub minule, et just halba võetakse vägagi tõesena ja peetakse surmani meeleski - ma ei suuda uskuda, et ütleja usuks isegi mõnd halba väidet.
Segane jutt.
Imelik meeleolu mul praegu.
Aa siiski mul on siiski uskumatult hästi.
Pean seda tunnistama - soovin või ei soovi.:)
Täna nägin bussijaamas üle pika aja Vampsi. Kihvt oli pisut sõnu vahetada :) Ja tunda, et me hoolime üksteisest ikka veel väga. Veel - polegi õige sõna. Õigem on öelda: hoolime ikka väga. Mis sest, et viimased paar aastat teame üksteisest suht vähe.
Süda valutab projekti pärast. Segane lugulaul hetkel sellega. Loodan, et uuel nädalal saabub selgus. Nojah, kui seekord luhtubki osaliselt, siis üks peab see projekt ikkagi 100 %-lt õnnestuma. :) Teisiti ei ole võimalikki !
Täna Erikaga koju tulles ootas mind laual maalimisühingu leping alla kirjutamiseks - jess!
Hinges on nimetu igatsus.
Täna oli lastekaitsepäev. Soovin, et iga laps laps leiaks kaitset turvaliselt iga päev :)Ja mõistmist ja armastust :)
Kas tõesti pean tõdema, et saan samm - sammult enamus asju päris oma vaeva eest???!!!
On vist nii, et mis teistele tuleb ehk normaalsel ajal ja kergemini kätte sh majanduslik iseseisvus, kuid mul on tulnud see kõik kuidagi raskelt ja hilinenud. Saan ju aru, et kõike ei peagi inimolend kohe saama - vastasel juhul kaoksid unistused hoopiski.
Unistuste kadumine oleks hirmus unenägu!
Kaoks elamise mõte.
Ma EI sooviks öelda, et iseseisvus on hilinenud mul erivajaduste tõttu, kuid pean siiski tunnistama, et osaliselt on see nii küll. Ma ei tahaks aga erivajaduste varju pugeda ega kedagi süüdistada või... See on vist iga puudega inimese sügav isiklik asi, kas ja kuidas ta suudab alustada iseseisvust. Milline on tema kõrvaltugi juba lapsepõlves näiteks või kuidas suhtuvad ta erivajadustesse kõrvalolijad. Kas on lihtsalt hoiak, et näiteks sotsiaalsüsteem peab tema eest elama ta iseseisvalt elu või ikkagi see ülesanne on inimesel endal...
Aastaid tagasi ei olnud mul mitte mingit lootust omaenda elu taas üles ehitada. Kõik oli kokku vajunud. Ainult üks oli selge mul, et sotsiaalsüsteem ei hakka mind põlvili paluma, et hakka jällegi oma elu elama. Mina ise pidin selgusele tulema, mida mina veel elult tahan. Alustasin üsna nullist.
Keegi vist ei oska aimada, kuidas kartsin...
Kardan nüüdki - ja kuidas veel.
See maikuu oli kuidagi eriliselt hea kõigele vaatamata. Ma ei mäleta kaua aega soovide täitumise sadu nagu eelmine kuu. Aga see hea teeb mind järjekordselt valvsaks.
Mul on hirm, et kui kaob reaalsustaju, siis tuleb ilmtingimata katastroof.
Minu elus ei tohi ealeski kõik enam - vähem hästi olla. Igas elus on probleeme. See on normaalne igapäevaseadus. Ja tavalisi argimuresid ma ei pelgagi. Need lihtsalt peavad elamisega kaasas käima.
Mul lihtsalt ei tohi rõõm varjutada muresid.
Siis tuleb kaos.
Mu hing peab olema alati kuidagi nukras toonis.Siis on teadmine, et kõik on enam - vähem hästi.
Tegelikult momendil ongi elu ok :)
Mul on kõik olemas ja tehtud, mis momendil just n vaja... See, mida ei ole, seda ei ole. Lihtsalt ei ole.
Arvatavasti ei ole õige aeg.
Mul näiteks ei ole armastust. Tõelist armastust.
Või valetan...
Minu südamest on alles tõeline armastus ja andestust kõikidele, kes on olnud või/ja mu elus ning kes on valu teinud või kellele olen mina ülekohutki teinud. Armastan ja andestan nii nagu oskan. Kuid siiralt. Ausalt.
Kes ei usu seda - mitte uskumine on tema probleem. Mitte minu. Vahetevahel on minulgi raske kõike uskuda, mida mulle öeldakse. Isegi halbu ütlemisi on keeruline tõena võtta - kuigi tihti tundub minule, et just halba võetakse vägagi tõesena ja peetakse surmani meeleski - ma ei suuda uskuda, et ütleja usuks isegi mõnd halba väidet.
Segane jutt.
Imelik meeleolu mul praegu.
Aa siiski mul on siiski uskumatult hästi.
Pean seda tunnistama - soovin või ei soovi.:)
Täna nägin bussijaamas üle pika aja Vampsi. Kihvt oli pisut sõnu vahetada :) Ja tunda, et me hoolime üksteisest ikka veel väga. Veel - polegi õige sõna. Õigem on öelda: hoolime ikka väga. Mis sest, et viimased paar aastat teame üksteisest suht vähe.
Süda valutab projekti pärast. Segane lugulaul hetkel sellega. Loodan, et uuel nädalal saabub selgus. Nojah, kui seekord luhtubki osaliselt, siis üks peab see projekt ikkagi 100 %-lt õnnestuma. :) Teisiti ei ole võimalikki !
Täna Erikaga koju tulles ootas mind laual maalimisühingu leping alla kirjutamiseks - jess!
Hinges on nimetu igatsus.
Täna oli lastekaitsepäev. Soovin, et iga laps laps leiaks kaitset turvaliselt iga päev :)Ja mõistmist ja armastust :)
Tellimine:
Postitused (Atom)