Eile sain teada üllatavalt kiiresti, et saan Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalijate Assotsiatsiooni stipendiaadiks. Septembrist, aga siiski saan. :) :) :)
Vartus loodeti saada sügisel, kuid eile oli alles 7. mai. Ei olnud kuud aegagi mööda, kui mind külastasid külalised ühingust. Soomest. 12. aprillil ei oskanud ka nemad minu saatust maalimisel arvata, andsid aind palju positiivset lootust. Ega nemadki ei teadnud, mida Liechtensteinis otsustavad, uskusid, et otsust saab olema sügisel...
Eile , kui Ly mulle helistas ja uudis ütles, lõi mu süda 100 takti ette ning ma lausa kisasin rõõmust: "JEEEESSSSSS!!!". Nüüd on natukene piinlik, sest kisasin Lyle kõrva sisse. :) Mul oli tõeline rõõm, mis tahtis mu sees välja pääseda.
Hüppasin pärast mobiilikõne lõppu ratastoolist lakke ja maandusin ilusti tooli tagasi ka!
Nüüd olen rahunenud. Ja mõtlen selgelt - see tähendab mulle tugevasti ja suurt tööd. Uhkus tunnet, et olen eestlane ja mingil määral Eesti noor kunstnik, kes peab oma hea sõnumi viima Eestist maailma :) Kõlab vist kõrgelt. Kuid nii see on ju.
Veel saate vist Tervisplusi suve ühes numbris lugeda hästi mõnusat lugu minust :) Täpsemalt ei tea vist praegu keegi, kuna lugu ilmub... Jälgige reklaami ;)
2 kommentaari:
väga-väga tore uudis, hea Tiia!
kõik asetub elus lõpuks oma kohale, eks
see on suur õnn ja tunnustus, kui isiklikud pingutused vormuvad saavutusteks
mees ja lapsed on kahtlemata oluline valdkond,
aga ühiskondlik eneseteostus on midagi täiesti erilist naise jaoks
olge tubli ja kannatlik!
ent ärge unustage ka nautimast saavutatut
suviste mõtetega Taivanist,
Leelo Maarja
:) suur aitäh ilusat mõttete eest :)
Postita kommentaar