Akna taga VALGE TALV. Staadion on päris valge. Sajab laia lund. Suured kohevad lumehelbed langevad. Nagu imeilusal jõululaupäeval vahel. Aind aknalaual vaasides on rohelised kaseoksad ja toomingad. Romantika :) :) :)
Koristasin oma kõige tähtsamat lauasahtlit. Leidsin paberite vahelt kommipaberi. Nostalgia haaras mind. Panin kommipaberi tagasi sahtlisse.
Nii vähe ongi vaja õnne meenutamiseks. Üht kommipaberit. Lundki. :) ;) :P
Minu lapsemeelsus on vist piiritu!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :D:D:D
Vist.
Samas võin mõelda, et ilm on hukkas. Moskva sündmused on enneolematud... Maikuu lumi on harukordne, kuigi mäletan varemgi maikuus lumesadu. Täpselt ei mäleta. Ähmaselt...
Ei ole halba heata. Mitte kunagi. Kõik raskused viivad millegi äratundmiseni. Keset viimastel päevade jamasid sain esmakordselt papaga suhetes rääkida. Naljakas, nii kaua olin olnud lootusetu, et ta minuga jagab midagi, mida igatsesin temalt kui isalt. Küll tuli soe tunne südamesse. Parem hilja kui mitte kunagi! Kas või ükskord elus istuda isaga kohvitassi taga ja rääkida, rääkida, rääkida... Tõsi, olen olnud papa pärast pahane, kuid ...
Andke andeks. Andeks anda on vahel nii raske.
Ärge armastage viha. Armastada armastust on raskem ja parem.
Peitke kuhugile mõni tavaline kommipaber ja leidke ta raskel närvesööval ajal üles ning naeratage iseendale: kuidas saaksin nukker ja vihane olla, kui tookord olin õnnelik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar