Peegelpilt

Ärkasin.
Õigemini tõusin voodis üles. Ma ei tundnud voodis olemisest mõnu. Öö oli pikk...
Peegli ees aitas papa juukseid kammida nagu hommikuti ikka. Nagu tavaliselt soovisin peegelpildis olijale naeratada. Ehmatasin siis. Ma ei suutnud ära tunda peegelpildis olevat nägu. Ma ei tundnud vastuvaatajat ära.

Silmad kurvad. Nutmisest punased.

Mingid punnid põskedel ja otsaesisel.

Suu allpool. Mitte naeratuseks valmis.

Vähemasti viis aastat vanem.

See EI olnud Tiia, keda tean pika aega... Sädelev. Naerusuine. ...

Siiski , siiski silmad ütlessid, et leia taas hingerahu üles ja pea parimaks sõbraks iseendale end, sest sa oledki ju parim; andesta iseendale see tõsiasi, et oled lihtsalt naine, kelvõib vahel igatsusega valus hakatas - see käib lihtsalt õnneriskiga kaasas.

Jah, ma ei teinud ega tundnud midagi valesti...

Olen lihtsalt naine.

Ma ei või end süüdistada, et kaotasin umbes poolaastat tagasi taas kontrolli iseenda üle.

Miks võetakse tihtilugu tundeid nii kergemeelselt ikkagi??? Suurte inimeste mänge ma ei mõista vahetevahel. Millal küll kasvan SUUREKS naiseks :)