Näppistage mind, et usu(ksi)n :) :) :)

ÄRGE KUNAGI KAOTAGE USKU, ET HEADUS JA KANNATLIK MEEL VIIB TAGASI ARMSADE INIMESTE JUURDE! USKUGE, ET ARMASTUS VÕIDAB KA KÕIGE SUUREMA SÜDAMEVALU!

Olen kindel, et usk ja kannatlik meel on need, mis elus teevad IMET. Ja südamehääle järgi tegutsemine ja olemine ja elamine. Ei ole vaja teha ega otsustada teisiti, kui vaid iseenda sisemivalusam ja pikem tee olla tagasi- või õigemini edasiteena.

Vahel on lihtsalt hea lasta elul sujuda oma rada. Olgugi, et rada võib üle ujutatud olla nähtamatute pisaratega hääle, kuigi see hääle järgi tegemine võib tunduda vahetevahel alla andmisena või ükskõiksusena.

Nädal oli mul hea eel-südametunne. Ja see hea südametunne ei valetanudki.

Aga hädakene on see, et mul on praegu küsimus: kas ei näe und praegu :)

Näpistan end :)

Tundun ärkvel olema!!!

Järelikult on päriselt mind pannud oma MSN-i üks Silver :) Olen õnnelik :) See on uskumatu suur rõõm, kuigi tundub nii - nii väikene asi, et lisada MSN-i ja küsida tavapäraselt "mis teed" :) Ometi oli nüüd meeletult armas ja lähedane, ammugi tuttav küsimus küsijalt. :)

Ma ei soovi pikemalt kirjutada, sest olen veidi ebausklikki -- äkki siiski rõõmsameelne unenägu hajub igavikku. Kuid olen õnnelik.

Ootamatu hetke nimel tasub olla vahel siiralt nuttes, vahel hingetuks naerdes ja olles siiralt rõõmus. Olla jäädes iseendaks. Olla siiralt elujanuline.

Lugesin praegu 27. märtsi sissekannet - "anna natuke aega veel" Ups, 12 päeva tagasi ütlesin seda ja ma tõesti ei aimanutki, et 12 päeva hiljem on taas hetk edasi :) See on imeline. Veel mõtlesin siis, et lapsed minu juurde leiavad tee siis, kui oskan tegelikult kõige vähem ootada...

Kirjutan segaselt. Rõõmust see.

Muidugi võib veel palju muret ja valu tulla ja olla. Täna olen lihtsalt ülevas meeleolus. Keegi ega mitte miskigi ei suuda seda minult röövida. Tean nüüd väga hästi, et olen lastele oluline, ka siis isegi, kui nad mulle ei mõtle või kui pahandavad või on näiliselt ükskõiksed. Usun, et mitte miski ei suuda lapse - ema vahelist sidet võtta, kui armastuse sõlm on tugev :) Ka armastusmõte jõuab õhuvõnkedena üksteiseni.

Võib - olla Silver täna ei mõelnudki rohkem minule, kui MSN-st ära läks ja see on normaalne. Väga normaalne. Oleks liiast nõuda võimatust. Noorel inimesel on oma elu. Seda pean mõistma. Mõistangi. Soovin vaid, et lastel on kõik hästi.

Emad, isad ja kõik teised täiskasvanud, ärge ometi öelge ega mõelgegi, et pubekad on võimatud. Jah, on võimatuid aegu ja mõtteidki lastel, kuid nad otsivad oma MINA ja oma teerada, millel käima hakata. Ja kui ongi miski viltune, siis päris kindlasti ei saa laps ükski olla selles süüdlane. Siin mängivad rolli paljud tänapäevased tegurid. Täiskasvanud isegi. Siinkohal ma ei soovi moraali lugeja olla!

Me võime aind uhked ja õnnelikud olla, et olema andnud lastele elu ja loodame, et nad teevad oma elust parima kunstiteose. Nagu meiegi püüdleme oma elust teha kunstiteoseid nagu oskame. Oleme siis lastele omamoel parimad kunstitegijad ;) :)

Armastust ja kannatust kõikidele :)

Ja kui enam mõnel momendil ei suuda näha heakildugi, kui tundub kõik vastik ja sünge (rahaline seis nullis, kodu pole sugugi nii suursugune nagu tahate, bensiin taas kallines, keegi ei mõista mind.... või jälle vihm õues....) näppistame endid: kas elame üldse.!? Elus tuleb olla heaga. Siis saame tuhat korda rohkem head tagasi.

Siiski on mul hirm.

Hullpöörane kevad on. Harjumatult palju rõõmu on.

St

kui tagasi mõelda, siis alati on mul rõõmudest kurbust järele jäänud...