Mängisin täna natuke lukuga. Nauding oli. Suurema vaevata jalaga. Erilise vaevata käegagi. Täiesti mängisin nagu väike lapsukene, kes avastab väga tavalist asja enda jaoks :)
Nüüd saan aru, mida oli kodule vaja, et kodu muutuks koduks. Koguaeg tundsin, et miski puudub. Ma arvasin, et uks on lihtsallt nö hädavajalik... Kuid uks on rohkem kui hädavajalik sisse- ja väljapääs. Ta on kindlusetunne.
Mul on elus olnud mitmeid uksi. Mitte üks uks pole sellist rahutunnet suutnud mulle sisendada. Võib - olla on see, et see uks on päris minu oma :)
Nominete saatis täna SMS-i, kuidas ma uksega rahul olen :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar