pühapäev, aprill 22, 2007

Legend Pärnust ja viimastest päevadest :);)

Eile avastasin elus esimest korda elus Pärnut :) Ekskursioonijuht Karel. Ei, tõesõna, ma olin teistkorda elus jala suve pealinnas ja esmakordselt jalutasin lihtsalt. Kuigi randa ei jõudnud. Külm oli. Selle eest viis Karel mind Chaplini Kunstikeskusesse. :) Olime parajasti kahekesi näituse külastajaid - see oli lahe. Vaatasime igat kunstiteost iga kanti pealt. Nüüd olen minagi kuulsa kunstikoha näinud :)
Ja mind pandi taas paika, et pean saama isegi üliheaks kunstnikuks :) :) :)
Samas lõi välja mu argusepool. :P ;) Mis üllatas Karelitki! Mina julge tipsu ja nüüd äkki arg... Ok, las jääb veel salatuseks, kuhu ma ei julgenud minna... Arvan, et kunagi kirjutan. Ütlen vaid, et Karel viiski kavalusega mind sinna, kuhu ma keeldusin projektijuhinagi minemast ning vaene mina pidin oma arguse taas alla neelama :) ;) :P Tegelikult saime uueks projektiks päris head infot :)
Üllatusin, kui VÄHE ma Eestimaad tunnen :) :( Kuulsin ja nägin ka, et Pärnuski on Munamägi!

Pärnus bussile minnes tuli hästi armas noormees ise kohe appi. Võttis mind ilusti sülle ja tõstis bussi. Ja Tartus aitas bussist väljuda, küsides, kas lähete järgmisele bussile, et ehk aitan sinnagi. Ma tõesti sõitsin viimase bussiga koju, kuid otsustasime Evaga, kuna pooltundi on bussini aega, siis loobusime tema abist. Ei taha ju võõrast lihtsalt kinni hoida ju! Siiski Kaagvere bussis tuli teine noormees appi. Aitäh igatahes neile mõlemale!
Tõden taaskord, et noorus pole hukkas! :)
Kaagveres tuli Piret mulle vastu.
Seega, eile oli jällegi päev, kus sain aru, et saan siiski edukalt toime . Küllap Jumal hoiab mind.
AA, hommikul bussi minnes oli vanem bussijuhihärra küllalt arg - ei julgenud mind sülle võtta ning toetas mind nii õhkõrnalt, et mul oli tunne, et kõnnin ise. Kingad kaotasin jalast, kuid läksin bussitrepist üles ! Eva taga korjas mu kinki :D Nagu Tuhkatriinul... aind printsi polnud mu selja taga :D :P Oli Eva, kellega oli imearmas üle nelja aasta jälle koos bussis sõita.

Jube hea tunne, et endised abistajad ehk praegused sõbrannad on ikka ja jälle nõus mind välja aitama:)

See nädal sai uus projekt valmis. Nüüd hoian varbaid, et projekt meil läbi läheks!


Minu maalid näitusetagi teevad inimesi õnnelikuks. Nägin reedel seda õnne taas Liisi silmades :)

Kommentaare ei ole: