ArgiELU läheb kõigele vaatamata edasi...

Päeval pesin siis esimest korda pesumasinaga pesu :) Tundsime Anitaga mugavustunnet samal ajal, kui masin pesis.

Hommikul, kui just läksin taha tuppa riidekapi juurde riideid otsima, tuli majas proua ja lubas mulle trepikoja koristamismaksu, 100 krooni iga kuu panna. Raamatupidaja olevat öelnud. Ei, proua ei ole jätkuvalt KÜ esimees. Minu teada küll. Nii ma kammimata ja öösärgis kõvema häälega vastu räägisingi. Kujutage ette, minu abistajad (tema sõnade järgi hoooldajad) koristavad kõik rämpsu nende matti alla, nemad kohe jälgivad "hooldajaid" ja see kuu polegi ma trepikoda pestnud. On minu koristuskuu. Olen nüüdseks 4 korda Anitaga trepikoda pestnud, täna keldrini. Mu ukse paneku praht olevat terves trepikojas, nii proua mulle ütles hommikul. Ausalt öeldes, ma teadsin esmaspäeva õhtust, et tolm ja kivikeste tükid ukse panemisest on koridoris. Papa korjas meie korruselt suuremad tükid kokku. Kuna Mari oli see nädal aega tõbine, siis ootasin tänast ning palusin Jumalalt, et ennem ei jõuda sõimama tuldama.... sest mul endal oli halb tunne tolmuse trepikoja ja ennekõige oma koridori pärast. Ma ei tahtnud omaenda ukse tagant koristada, sest oleksin ulatanud aind poolennisti korrust pesta. See poleks olnud teiste suhtes aus.

Koristada tuleb 3 kuud aastas, kuid mina maksaksin 12 kuud 100 krooni. Kas poleks tore!

Aa veel kisendas proua, et mina olevat neile palju sitta (ta väljend, sorry) keeranud. Kui ta mõtles majauksevõtme kirja, siis vabandage - mul oli õigus võtit omada!

Kas tõesti ei saa ühes majaski olla üksteise mõistmist ega sallivust???

Projekt tuli tagasi. Puudub üks paber. Seega, teen omalt poolt kõik, et viimasel minutil esitada. Kuigi Tallinna olukord on täpselt nii segaselt jube nagu parajasti on. Äkki on keegi lugejatest nõus esmaspäeva pärastlõunat projekti kohale toimetama bussi pealt, kui suudan paberimajanduse korda teha? Võtke, palun minuga ühendust: tiia@lux.ee või sms 5529317!

Parim viis rahutustele vastu seista on tegutsemine igapäeva plaanidega.

Kõigele lisaks, sain keskööl teada, et minu õnne olemisel on lõpp. Muidugi olen omamoodi õnnelik edasi ikka ja alati. Kuid särata, naiseliku särata - tugeva ja külma naisena... Siin kirjutasin sellest väga vähe, eriti mitte, kuid... Mulle öeldi lohutuseks, et kuskil on kindlasti keegi minu jaokski ning otsi ta teadlikult üles.... See ei käi nii lihtsalt. Vähemasti mina ei suuda kedagi nii kergesti omaks võtta. Tean, et mulle ei soovitud haiget teha. Usun, et temagi on kurb ... Aa mina vajan aega, et temale miskit öelda. Ühes olen veendunud, et jääme sõpradeks, kuid... ma ei unusta iial väheseid õnnehetki.....

Miks jääb valu järele?

Ma hakkan end vihkama selle pärast, et ma ei suuda tundeid eemale tõrjuda. Tundeid tunnen harva küll (noh, umbes 3-4 aasta tagant), kuid parem oleks, kui üldse mitte tunda. Õnnest jääb järele valu ja pisaraid. Ma ei suuda rohkem valu taluda. Rohkema valuga elada. Ma ei suuda valu armastada ega vihata. See on tappev.

Miks ütleb, et ma ei tohi armastada - ja seda on mulle ennegi öeldud... Minagi ei tea, kas see ongi armastus. Kindlasti on armastus. Kuid valetaksin iseendale, kui väidaksin, et on suurt ja võimsat.... Ehk armastuse alge.... millest võiks kasvada suurt ja võimsat, aga ei kasva. Teadsin kohe, et seegi suhe on hukule määratud.

Lootsin siiski...

Ma ei salli sõnapaari "erootiline sõprus". Mulle on seda OI KUI PALJU pakutud. Mina olen paljud lihtsalt välja naernud, sest tunnen end. Kuid vahel see ei õnnestu ikkagi.Mul tekivad samm - sammult tunded. On mehi, kes kardavad neid. Iseenda pärast. Sest mõned mehed kardavad armastust.

Mehed kardavad minu ratastooli pärast. Öelgu, mis tahavad, kuid see on nii. Just siis kui mina olen kõige õnnelikum, hakkavad nemad mu ratastooli kartma.

Olen võrratu naine - ütles temagi. Pagana pihta, mis sellest kasu on, kui tunnen valu, tühjust, üksindust... eriti siis kui jään suhtes üksi taas... Kui harjun taas üksindusega, on see meeldivgi. Sest ma tunnen õnne sõpradest, kes mind tõeliselt armastavad. Ja mina neid. Puhtalt ja siiralt.

Ma paluksin hea meelega kõigilt meestelt, kes võivad mu blogi lugema juhtuda, ärge hakake rääkimagi mingisugusest erootilisest sõprusest. See minu puhul ENAM ei kehti. See pole meelituski. Teiseks, kõik teised siirad kavalused mind õnge võtta ja siis jälle lahti lasta ei lähe ENAM läbi.

Kaitsen end.

Ma pole kaltsunukk.

Olen väärt naine, kes IGATSEB TÕELIST ARMASTUST. Vähemaga lihtsalt ei lepi. Kas on kõik või ärgu olgu mitte midagi.

Lubatud toomata jäänud lilleõisi ma ei vaja. Neid on mul kogunenud terve kollektsioon - õhku...

Mul on hinges veel niipalju armastust, et armastada kõiki ja kõike. Küllap te teate, mida mõtlen.

Olen siiski õnnelik.

Minu saan armastust jagada. Mina saan mõtteski armastada paljusid sõpru ja lapsi... :)

Loodan südamest, et lastega on kõik korras. Kuigi Jõhviski on hull olukord. Minu mõistusesse lihtsalt ei mahu nagu enamustele, miks peab vägivaldne olema. Rüüstama... Selles ei ole võitjaid ega kaotajaid.

Et täna oli üleliia kurb päev, mõtlesin natuke iseendale ka.

Värvisin juukseid mustaks :) Ei, ma ei leina end. Soovisin mingitki muutust.

Ja ta jääb mulle IKKAGI hinge. Sest ma ei oska tunnetega mängida.