Imeline hullus :) kõike halva juures...

On imeline KEVAD pühapäev :) Vähemasti aknast paistab päike ja sinisinine taevas.. Otsisin vana lemmikud ja kuulasin täna täisheliga muusikat. Üle mitme aja. Laulsin täiest kõrist kaasa. Tantsisin või õigemine tegelesin asjadega musa taktis.

Pagana hea ja kerge oli olla :))

Papa vaatas mind kummaliselt. Ta lihtsalt pole harjunud kõva muusikaga ega rõõmu emotsioonide välja elamisega. Ta kuulab raadiot/tv´tki vaevukuuldavalt. Vahel läheb just mul sellepärast helis midagi olulist kaduma. See ajab vahel hinge täis. Ja kui öelda papale, et pane hetk hääl kõvemaks - siis vihastab. Olen loobunud ka muusika sees olemisest, kuigi taust muusika mängib pidevalt. Mõnikord tahaksin lihtsalt olla MUUSIKAS.

Muidex, eile oli papa sünnipäev. Nagu arvata oligi, ükski sugulane järjekordselt seda EI mäletanud. Mind ikka hämmastavad me sugulased! Papa on mõnele siiski võileivahinna eest mõni aasta tööd teinud, nende juures putkas elanud ja poisikena nendega üheskoos üles kasvanud - ja nüüd ei ole papat nende jaoks enam olemas. Võib - olla "tänu" minule, kuid minu olemasolu asja juures on küll sugulaste probleem. Tegelikult papa oma hinges ootab neid. Rates kustutati mind isegi sõbralistist pärast lubadust, et tullakse külla. Oi, ma ei salli sellist teeskluse magusat suhtumist!!!!

Ok, papa on elus palju vigu teinud ja vahel on ta raske vana meeski, eriti alkoholi joobes.... Aga siiski, kas ta, kas keegi väärib siin maailmas elutee lõpul üksindust ja unustamist???

Alati, kui vaatan kuskil kodutuid, mõtlen, kas tõesti ei ole neil ühtki lähedast, kes suudaks neilegi natukene andestada... ja neidki toetada...

Mul on suur ja lai sõprus- ja tutvusring. Olen selle üle ÕNNELIK ja pisut uhkegi! Kuid sugulased.... Ja vaikus pole mitte aind minupoolne, kahjuks või õnneks...

Täna lubasin iseendal hästi tunda. Neid hetki on minimaalselt, kui tunned, et oled iseendaga rahul. Et suudad mõelda, et elus peidub palju rõõme ja õnne pisiasjadeski. Kõik polegi paha.

Õnnehetk võib kaduda. Ja kaobki igavikku. Miski ei ole püsiv. Ei hea. Ei halb. Huvitav on see, et õnnelik - tunne on rohkem hirmu moodi, kui õnnetu - tunne. Õnnetu olemine on rohkem harjumuspärane, sest vist alateadvuses usud alati, et mingil ajal peab saabuma rõõm. See oleks nagu kindel reegel. Ei suudeta soovida ju, et pärast õnnetunnet olla õnnetu taas. See on ebaloogiline nagu. Kes ikka igatseb olla kurb ja õnnetu...

Segane lugulaul!?

Miks ma ei julge riskida eriti taas õnnelik olla... Sest olen kogenenud ikka pärast head tunnet halba. Valusaid pisaraid... Samas , kui keelan riskida taas õnnelik olla, kas siis saaksin vähem valu või silmavett... Seda ma ka ei usu. Siis hakkan piinlema, ehk oleks seekord õnne lõpp vähem valus olnud.

Õnne lõpp....

Kas õnne ongi ots ja äär...

Ega vist.

Lihtsalt õnned asenduvad uute õnnedega. Vahele mahuvad mured. Kaotused. Iga õnnetunne jääb südamesoppi alles...

Seega, mu küsimuste küsimus on saanud jällegi konkreetse vastuse: riskida olla õnnelik.

Õnnetunded ei saa keelada.

Tegelikult iga hommik on silmi avades juba mitte tähelepandav õnn või rõõm : hakata nägema just seda päeva, mis algas.

Pühapäev ongi puhkuseks. Enda jaoks. Hommikul mõtlesin küll, et teha on oi kui palju, et teen võimalikult töise päeva. Jaksasin teha uue maali tausta. Järjekordne maal on jällegi pooleli...

Tubli mina :)

Eilses filmis, kui kohtus küsiti Samilt, kes on ta isa eeskuju, vastas Sam: "Mina olen ise isa eeskuju!" Onjuu väga hea tõde: olla iseendale eeskuju! Miks me peame otsima kangelasi väljaspoolt endid, kui oleme ometigi iseendale kangelased iga eluhetk ning seega peaksime olema ka iseendale eeskujuks.!?

Lugesin filmi kommentaare veidi: kurb film jäi kõlama... Mina ütleksin nii: film on elust enesest või elu kui film.