Saade MEIE pani küll mind taaskord mõtlema. Kuigi erivajadustega olen päevast päeva koos. Mulle kohutavalt meeldis Meelise isa ütlemine: "Olgem elu vastu ausad". Lihtne tõde, mille unustame sagedasti lihtsalt ära. Valelik olla on palju kergem vist... tihti...
Panite tähele, kui enesekindlalt Mella vastas Maire Aunaste küsimusele, kas oled õnnelik, jaatavalt. Pea noogutusega. Sõnadeta. Mella rääkis. Ja rumal on see, kes ei kuulnud temalt jõulist ja mehist ´jah´ sõna.
Kogu saade oli jälle vastupidine tõde mu reedesele kogemusele. Kui mõtlesin tänagi oma hingesopis, et ehk mina kui sügava puudega inimene ei tohigi siiski midagi tahta, sest olen liikumatu ja kõnetu... Uskuge või mitte, kuid selliseid lolle mõtteid on mul varemgi olnud. Üsna tihti. Ei lase neil vaid võimust võtta. Tean, et see oleks katastroof minu enese jaoks. Mitte teiste jaoks.
Siis MEIS keerati kõik negatiivne mõtted pea peale. Positiivsteks.
Maire Aunaste ütles, et leidke endale vähemalt üks ratastoolis sõber. Mina omakorda ürlen seda, et leidke kümneid/sadu nö puudeta sõpru enda ümber ratastoolis istudes. Ja näeme, et maailm on üks ja palju parem ja rõõmsam, kui kaheks jagatud - puudega ja puudeta - maailm.
Muidex, praeguse hetkega ei ole veel ma teadlik, kas saan kursusetöö uuesti esitada või mitte. Meilitsin.
Minu teada, on kirjalik suhtleminegi rääkimine.
Ülikooli ajal tegin seminaritöö bliss keelest. See meenus mulle ka. St sümbolide tabeliga on samuti rääkimine.
Oi, kui palju on võimalusi rääkimiseks!!!!!
Ahjaa, täna olevat mingi interneti päev. Minu jaoks on olnud internett reaalne maailm oma toas. Võimsat lai maailm, kuid minule jääb kitsaks tubane - arvuti maailm. Palju avardum on maailm siis, kui minna arvutist tihti eemale, kaugemale... Internett on abivahend kõike kätte saamisel maailmas. Olgem ausad, kübermaaailm ei asenda tuhandeid pisiasju, mis on veel suuremas maaailmas, mida läbi monitori ei saa iial kogeda.
Jah, mul on olnud kontod vale andmedeta. Mis on juhtunud? Iseenda jaoks avastusi, et mina ei suuda olla keegi teine... Sest mu hing jääb iseendaks. Võib - olla olen mõnele inimesele pettumuse valmistanud, kui lõpuks olen sunnitud ütlema, et olen ratastoolis. Kuid pettumus on inimese probleem. Mu hing ju meeldis talle. Saan öelda ka, et tegelikult eesti inimene, eesti mees otsib siirust ja ausust. Samas ei olda teistsuguse aususe ja siirusega harjutud, kuigi see polegi teistsugune. Seda mitte isegi füüsiliselt. Vaid vaimselt. Hingeliseltki. Ja kõik kokkugi. Siiirust ja ausust nõuab jõupingutust. Valelikkus on kergem .
MEIE saadele mõeldes, tundub mulle, et ma ei ole elus miskit suurt teinudki... :) Ainult võitlenud iseenda olemise eest ja jätnud palju pooleli...
Oleksin suutnud vist rohkemat... kui...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar