5000 eest olla EI-KEEGI

Täna siis saabus päev, mil kuulsin seda mida pole olnud kogu koolitee vältel. MA EI SOBI EDASI ÕPPIMISEKS JA MINUS EI SAA KUNAGI NÕUSTAJAT, AMMUGI PERETERAPEUT, SEST MA EI SAA RÄÄKIDA EGA KÕNDIDA. See ei ole minu väljamõeldis. Seda ütles pereterapeut Aita Keerberg. Kunagi tundus ta mulle mõistvalt asjalik... Nüüd lektorina nullis ta end ära. Tema juurde oma pere probleemidega EI LÄHEKS enam isegi siis, kui ta mulle peale maksaks...
Ok, võib - olla oligi kursusetöö mööda, võib - olla ma ei kasutanud pereteraapia kõiki mõisteid ja kategooriaid, kuid oma pere perepilt, kellest töö tegin, oli ja on mulle suht selge. Kuid töö ei sobinud. Justnimelt töö ei sobinud, mitte, et ta oleks olnud nõrk või kehv või mida iganes. Ja kui soovisin küsida, mis viga ja kas saan parandada/täiendada keerati jututeema järsult teisele teemale teiste kursusekaaslastega. Nüüd paar tundi hiljem naeran omaette, et äkki see oleks minu tööstiil. Pereteraapias on sadu töövariante.
Et mu kursusetöö ei õnnestunud, see mind ei loksudagi eriti. Aga minu meelest väga hea terapeut lektorina ei tohi lubada ränki eksimusi. Kui see ei olnud eksimus, siis MIS see oli???
Mõistaksin kõike, aga ma ei suuda mõista negatiivset hoiakut. Kui mäletan hetke õieti, kui silmis oli must, siis pr Keerberg ütles, et hea et suudad hästi mõõelda, aga seekord see ei aita..... või taolist..... SRY, ja seda ütleb terapeut! Mõnele soovitas ilusti, kes ei teadnud, kas soovib jätkada õppimist või mitte, et minge pereterapeudi vastuvõtule.

Igatahes on mul meeletu peavalu. Psühhosomatiline valu. Olen nutnudki. Kodus.
Linnas pidasin vastu teeseldes naeratust näol.

Muide, 2 kursusetööd oligi tehtud tänaseks, üks neist minu lootusetu töö. (Maarja , kes tegeleb aastaid juba psühhidraamaga, aitas eile õhtul veel üle vaatada. Kuigi need on 2 ise aja - psühhodraama ja pereteraapia. Siiski mõtlen, et oskus aitada peaks olema mõlemal juhul sarnane...) Teised kursusekaaslased kehitasid õlgu: nemad ei oska ega tea, mil saadavad töid...
Mina vähemasti proovisin. Ja mina pole ju - kahjuks - ühtki päeva AMETLIKULT nõustajana ega psühholoogina tööötanud. Mul on sadu MITTE AMETLIKKE kogemusi sel alal.

Jäin mõtlema, miks pöörduvad puuedega inimesed ikka ja jälle minu poole.... Ja veel, kui minu asemel oleks olnud keegi teine, kes häbeneks niigi nt kõnedefekti...

Mina saan üle.
Uskuge mind, see paneb mind veel rohkem tegutsema!! Vähemasti täna ja praeggu, sest mina elan täna ja praegu!
Enne kui edasi möllan, lubage nutta end tühjaks.
Et taas naeratada ja andestada pr Keerbergile ka :) See et ta suure vea tegi, on tema probleem, mitte minu.... Ja mul polegi talle andestada miskit. Mina proovisin anda oma parima. Iseendale andsingi.

Või kuis...