17. veebruar

Meril sünnipäev. Kuigi ma ei näitanud nii välja, ekslesid mu mõtteid Merilil. Saatsin lihtsa, kuid südammest sõnumi. Meriliga on sõnumidega kergem suhelda, siis on mu jutt mõistetav. Kuigi usun, et tegelikult saaks tüdruk suuremalt jaolt aru... Loodan, et nüüd on tüdruk eas, kus ta teaab, mida elult ISE soovib. See teadmine oleks talle endale suurim väärtus eluks! Kuigi soovid muutuvad ja täienduvad elu jooksul miljoneid kordi. Loodan kõige rohkem, et ta jääb isendaks alati ja teab alati, kes on ja mida soovib/tahab. See on parim, mida saan Merilile soovida.
Mõttekild:
"Kui MINA ei ole MINA ISE, kes peab seda siis MINU EEST olema"

Täna toimus ajalooline sündmus! Papa käis Piretiga ja ta autoga Roiu poes. Kaagvere kauplus on hetkel suletud. Vähemasti minu teada aasta ei saanud papa maja juurest kaugemale. Hommikul, kui küsisin, kas lähed ise kaasa või Piret toob sulle kaupa, oli papa tõrkes. Kuid läks - õlugi vist ajas ta imena sõitma :) Küllap uskus, et talle õlut ei tuua, kõike muud küll. Miks küll hea ja halb on omavahel seotud?!
Päev otsa ei rääkinud vanaisa lapselapse sünnipäevast mitte üht sõna. Aastaid on hommikuti kohe seda teinud... Mul kõhe tunne sellest. Ta isegi ei sekkund juttu, kui räägisin naistele, et tütre sünna on... Nüüd õhtul süüdistas mind, et mina ei suvatsenud last õnnitleda... Kuidagi väga nukker on. Mina olen ema ja papa on vanaisa - ma ei saa ju koguaeg öelda vanaisale, mida temal teha tuleks. Ennem otsis ta vähemasti lastele kommi, nüüd enam mitte... Hea küll, mõistan, et tervis, just vaimne tervis teeb oma töö, kuid papa pole veel nii arutu, et ei jagaks. Loodan südamest, et nii hull olukorda ei tulegi, kui ta kaotaks mõistuse päriselt. Praegu on ta lihtsalt mugav ja lasknud end unarusesse. Lihtne oleks olnud tal minult telefon küsida ja helistada...
Usun, et lapsed ikka ootavad kõigilt õnnesoove... Omal ajal ootasin minagi, kuigi tegin näo, et ei oota...

Ohjah........

Hääd Siga Aastat ka kõikidele!