Mulle öeldi: kui lubad, siis kõnele. Sõnum oli pisut pikem. Kummaline, tean seda tõde vägagi hästi. Vahetevahel sulgun siiski iseendasse. Uskuge, ma ei ole nii avameelne nagu ehk arvate :)
Kardan paljusid sõnu ja mõtted avalikult öelda.
Mõnikord ei tea neid ka minu kõige paremad sõbrannadki. Kuigi nad sageli aimavad ära mu mõtted ja sõnad ja tunded. Siis eitan. Punnin vastu.
Asjatult.
Tean, et rääkides saab kergem. Ma ju ei mõtle teiste mõtteid. Need minu omad. Ma ju tunne teiste tundeid. Need minu omad. Mul ei peaks piinlik olema, et äkki mind ei mõisteta. Mitte mõistmine ei ole minu probleem, vaid mittemõistja mure.
Jäin mõtlema, et kui ütlen ja olen homme, võib - olla hilja.
Sosistasin vaikselt täna.
Hing rahulikum.
Eks näis, mis saab mõistmise kooskõlaga :)
Lõpuks ometi sundisin hambaarste vaatama. Ma muidu ei oleks varsti iseendaga mänginud enam! Ammugi ei julgeks ma õigepea naeratada. Mossis Tiiatibu ei meeldiks mulle endale kõigepealt... Lükan juba mõned head aastad hambaarstile minekut edasi. Sest elus pabistan kõige rohkem hambaarsti juurde minemist. Sest lapsena tõmmati vale hammas välja ja olin 41 palavikuga voodis mitu päeva... ja üleüldse hambad on olnud probleem...
Mu Victor sai super10-ga pesta. Diivaniriie muutus valgjashalliks tagasi. Lihtsalt ratastooliratad lähevad tihti vastu Victorit ja edasi pole keeruline kujutada, kuidas määrdub heleriie.
Tumedat diivanit ma ei tahtnud ega tahagi. Näen lihtsalt natu rohkem vaeva.
Ja veel. Aloe vera gel on supper nohu ennetaja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar