Aeg... ja töö...

Aega jälle napib ;) Kirjutan kursusetöö lõppu. Soovin ülehomme esitada kursusetöö - ehk on loodetavasti tunnistust väärt :) Naljakas, töö esitamine polegi kursusel oluline, võib ka 10 aasta pärast esitada ning alles siis tunnistuse saada. Aga ma ei näe sel erilist mõtet :) vähemalt iseenda jaoks...

See on ju sammukene edasi oma unistuste poole olla ükskord nõustaja :) LEEPÜ jaokski on see väga oluline :)

Ja 5 tuhat lihtsalt kulutada kursusel istumiseks - on minule liiga suur raha. Seega, hoidke kõik pöidlaid ja varbadki, et "Sissejuhatuse perekonna psühholoogiasse ja pereteraapia" täiendkursuse tunnistuse saan! Kõige kiuste suutsin rahagi ära maksta. Endamisi naeran oma töötuse pärast - läbi raskuste saavutasin jällegi midagi, mida oleks võinud ometigi sinnapaika jätta...

Mina ei usu perekursuse tunnituse saamist veel... Töö on kehv ning üleüldse ... mina ei oska...

Ei, pöördun töö kirjutamise juurde tagasi. :) Muidu lähen magamata homme kursusele istuma. Nagu ikka korralik õpilane :P

Ei piinatudki

Ma sain hambaarstitoolis istuda minuti. Rohkem mitte. Haav polnud päris hea. Väike põletik igemes. Arst ei teinudki rohkem haiget. Soovitas osta salvi. Ei ostnud. Usaldan GNLD aloe vera gel´i. Laupäevast olen sellega määrinud. Aitab.

Täna oli lõunane bussijuht hull. Esiteks, sõimas Katrina läbi. Siis sõitis ca km lahtiste ustega. Kartsin, et lendan bussist välja. Jälgisin, et ta õiendas igaühega, kes bussi tuli. Kuidas saab olla niisugune klienditeenindaja ja veel enam bussijuht?

Piinama taas iseend :):(

Õhtul on hambaarsti aeg taas.

Julgust mulle iseenda piinamiseks :)

Ausalt öeldes, ma enam ei kardagi :) Pisut kõhe on nagu ikka arsti külastamisega.

:)

Õnn on nagu spunk, mis kõikjal ;)

Vaja aind seda südamega näha.
Vaja aind rääkida muredki sõpradeks.

Olen peaaegu õnnelik. Las alati jääb samm õnneni astuda. Siis on õnn meie ees. Me ülesaanne õnne püüda :)

Ja olla iseenda moodi.

Ma ei olegi enam kurb ;)

Mõistus või süda

Olen segaduses kurvalt. Ikka ja jälle öeldakse: hoia tunded mõistuses, mitte südames...

Kuid kuidas olla emotsionaalne südameta? Oma hingeta?

Aind mõistusega elades oleksin vist küll kalk ja külm, rahulolematu naine. Ma ei taha olla kalk ja igijäätükk... Soovin jääda iseendaks!!!

Täna ootasime taas tüdrukut, kes soovis isiklikuks abistajaks. Katrina istusime Wlides tunnnikese. Saatis sõnumi, et jääb 5 minutit hiljaks. Kuid pea tunni pärastki ei tulnud... Kusjuures eelmine nädal ootasin samat neiut ka tunnikese... Eile õhtul saatis sms-i, et siiski on tööst huvitatud.... Hästi huvitav huvi küll!!!

Siin ma mõtlen mõistusega, et asjatu ootamine on aja raiskamine. Täna oleks mul muid asjaajamisi olnud... Kuid alati satub neiudega minna kokkuu saamisele, sest mnine tea, kui hea ja millal võib tulla hea koostöö ja / või tutvus tulla. Mitte kunagi ma ei suuda mõelda, et järsku veetakse mind alt...

Täna sain oma ratastooli kätte. Tõsi, tool oli parandatut juba poolteist nädalat. Oma ratastool on ikkagi kergem ja parem, mugavam. Võru tänava kõnnitee oli kohati täiesti lumemägi. Kuid Katrinaga läksime lumesahana lumest läbi. Ei sattunudki hange :) Õnneks või kahjuks... Vist õnneks. Lumevallatuseks peaks valima omaette aja :D

Tänavad on lumest jubedad küll. Imestan, kuidas lapsevakridki sõidavad.

Mu kodukal http://www.lux.ee/tiia/?page=10027 võite näha selle aasta esimest maali.

Kes ei kuulnud täna ELMARi soovikat, neile minu tervitus lugemiseks

"TERVITUSI meie ühingule eilse mõterünnaku puhul, eriti Maarjale ja
Anitale. Kõigile teistele ka rõõmsaid tervitusi, kes mõtlesid omi
mõtteid.
Mammale sünnipäevaks tagant järele kalli, samuti Karinile ja Piretile
sünnaks tagantjärele kalli.
Mul on rõõm, et teid nii palju on, kellele saan kalli - kalli teha!
Tiia"

Päris lõbus on vahel üksteist tervitada ;) Maarja tervitas mindki. Me kohvitame koos.

Võtsin valuvaigistit ka. Magasin ka. Elan edasi. ;)

Küpsisetee ja kokteil

Jõin just küpsiseteed naistepunast. Nämm!
Seejärel limpsisin aloe vera geli ja e-vitamiini kokteil. Päh! Aga tundub, et GNLD kraam aitab.

Nüüd loodan, et saan magadagi. :)

Mul on hambahaav ja lõualuu jube valus. Kolmapäev tõmmati 3 hammast mul välja. Hammastejuurde all pesises põletik, mis arvatavasti elab oma elu mu suus edasi. :S

LEEPÜ koduleht

Usun, et tänasest hakkab LEEPÜ koduleht www.leepu.ee uuenema ja täiendama pidevalt ja koheselt, kui on hea uudis. Aga mitte ka halb uudis... Loodan siiski head saab olema me ühingus rohkesti rohkem :)

Tuiskab, kuid mina mässan = tuiskan ka :)

Akna taga keeris tuisk :D Nagu ennemuistne :) Naljakas, et inimhinged ei ole iial rahul. Mina kaasa arvatud. Oli häda, et talv ei saabugi... Nüüd virin, et külm ja tuisk. Issakene, see pole küll ootamatus, et helmekuus tuisud on!!! Looduses pole päris lootusetus... Rõõmustagem vähemasti selle üle!

Ega mullegi pakane ei meeldi. Samas tunnen rõõmsat rahu, et lumi sadas maha, on külm - ühesõnaga on talv lõpuks ometigi. Kuigi taimedele, mis olid õite puhkemas on siiski ilm peapeal.

Kirjutan kursusetööd. Tegin praegu puhkepausi.

On veel mitmed asju, milledega mässan. Mõttedeski. Ka maalima peaksin jõudma. Lootuses, et äkki mõni maali pärast tuleb taas "jagelemine". Ühe maali pärast on tekkinud... Tee või oksjon, et kes rohkem pakub, saab maali omale :D ;)

Raha on ka lihtsalt pisut väga vaja...

Jaanuar on olnud lühikene.

Tegemata asju on hunnik :S :)

Külmapüha ehk ärge kunagi tehke midagi tähtsat uimaselt

Täna oli selle talve külmem päev.

Olin pool päeva linnas. Täna sain kasutada 2 isiklikku abistajat. Luksus :D Ei, tegelikult Katrinal oli proovi- ehk esimene tööpäev. Diana oli lihtsalt turvaks kõrval. Nagu ikka mul on olnud uue abistaja puhul.

Ma usun, et mu tutvusringis on taas üks armas inimene juures. Katrina. Muidex, ta leidis mu töökuulutuse just minu kodukalt. Ta ütles, et mõistis koheselt, mis on töösisu ning eriti olevat meeldis kuulutuses "kohvipaus" :) Ei mingit arvamust, et olen tige inimene. Järelikult, õige inimene luges õigel ajal õiges kohas mu kodulehelt töökuulutust :)

Millegipärast arvan, et Maarika ja Katrina on suhteliselt sarnase mõtemaailmaga. Ka Maarika suvel alustas töövestlust, et teda huvitab, kuidas puudega inimene eluga toime tuleb. Nii ütles Katrina mulle umbes poolteist nädalat tagasi e - kirjas. Eile Wlide kohvikus, kui esimest korda kohtusime Katrinaga, andis ta mulle tervituseks julgelt kätt :) Seda tegi abistaja kanditaat küll vist esimest korda. Hästi armas ja hea algus oli!

Usun, et Maarika on nüüdseks väga mõistnud, kuidas mina isiklikult toime tulen. :) Loodan väga, et Katrina saab ka aru, kuidas saan hakkama. Et ma polegi teistsugune.

Neiud läksid tagasi Vana - Kastrest. Mix buss ei tulnud, seda ma ei oska arvata. Ehk hilinesed neiud minut paar bussiupeatusesse. Igatahes neiud külmetasid tund maanteel...

Eile uimase peaga olen teinud iseendale vastiku käkki. Jäägu esialgu mu teada. Olen lihtsalt tige natuke...

Paar päeva ilma lõuata

Olen pahur. Mul tulevad hambad:P Ehk - kui veab... Tänase päeva uudis ongi see, ja aitab küll:P Nüüd mõtlen, millega maksta tuhande naeratuse eest:)

:))

Kohe varsti lähen õue.
LUMEGA möllama!!! LUMME uppuma!!!
Tartu.

Head lapsed kasvavad vitsata...

KUKU raadio VOX POPULI´s oli teema probleemsed lapsed ja tänases Postimehes on lugu Kaagvere Erikoolist. Mina elan koolist umbes täpselt 250 meetri kaugusel. 80-nda aastatel kandsin mina hea meelega Kaagvere tüdrukute tehtud ilusaid kampsuneid. Siis ma veel ei elanud siin. Mu ema asendas mitu aastat suviti Kaagvere poes puhkusi. Juba siis oli vahetevahel kuulda õudukaid. Kuid tihti ka head. Kuna tüdrukud tegid käsitööd, siis vist müüsid kampsuneid. Nii saingi nad oma selga :) Ja ma ei häbenenud öelda, kus kampsunid pärit on. Mäletan, millised olid mõned näod, kui kuulsid, et Kaagvere tüdrukute kättetöö...

Imestan alati inimeste julma mõtlemis laste suhtes! Vox populi´ski paar inimest väitsid, et ainus kasvatusviis on julmus. Ma olin nii ehmunud, kui mitte vihane, et hüüdsin kõva häälega endamisi: " Kallikesed, te kasvatage ise julmi inimesi - kas te ise ka sellest aru saate!!!!" Kui laps ei kuula sõna, paneme luku taha, ärme laseme iseseisvalt wc-sse... Appi, tulgem mõistusele!!!

Ja siis räägime, et noorus on hukkas.

Alles hiljaaegu suhtlesin maili teel Kaagvere Erikoolis olnud tüdrukuga, kes nüüd otsis tööd. Sümpaatne neiu oli. Ta ei kirjutanud enam vastu. Loodan, et leidis töö.

Mu mõned abistajad on ülikooliajal olnud Kaagvere koolis praktikal. Helena oli töölgi. Olesja elas poolteist kuud minu juures praktikaajal. Nad rääkisid koolis vähe. Kuid ohkasid aeg - ajalt tingimusi... Keegi pole tööle jäänud.

Probleemseid lapsi oleks vähem, kui täiskasvanud mõistaksid, et lapsed on inimesed. Ka vahel ametnikud, kes lahenevad probleeme peres... Alati pole vaja lapsi "kuhugile kõrvaldada" või kellegi eest peita...

Tõesti, meil on probleem see, et ei oska probleeme ennetada.

Tõelised reeglid

Lugesin Babara De Angelis´i "Tõelised reegleid", mis on nö 25 tõelist reeglit, kuidas leida oma minale õige mees. Minu meelest laienevad need 25 reeglit üldse kõikidele suhtedele. Kirjutan välja 5 reeglist Jääda iseendaks üheainsa lõiku, mis mulle hullupööra meeldib (olen isegi seda tõde korduvalt korrutanud :) ):

"Te olete siis ainulaadne. Kogu maailmas ei ole tema jaoks teist niisugust naist kui teie. See on teie toredaim omadus - teie ainulaadsus."

Jutt käib iseendaks jäämisest.

Olen nii elevil raamatust, et tahaks kohe maailmatult pikalt sellest kirjutada :) Ma jäin mõtlema, et ma ei suudagi enam mitu aastat vanade reeglide järgi elada. Võib - olla sellepärast ongi mu elu nii palju rõõmsamaks ja aktiivsemaks läinud nagu on :)

Ok, meest pole ma veel leidnud ;) :P :) Aga ma küsin ikka ja jälle iseendalt, kas suudan taas end kellegiga siduda... Peika otsimine ei olegi mu paanika, kinnisidee... Mitte mingi tegevus ei tohiks muutuda kinnisideeks, siis jooksebki kõik liiva :)

Kõik hea tuleb täpselt õigel ajal :)

Ja kui on meeles 25 tõelist reeglit, siis on küllalt raske elus parimast mööda panna :) ;) Kuigi igasugused suhted on tõelised keerulised :) Veelgi keerulisemad on suhted iseendaga :) Kas me suudame olla iseendale ainulaadne...

Minul on siiski pagana vedanud

Taas on möödunud päev, kus tõdesin, et mul on elus hirmsasti vedanud. Ma ei ole kogenud isegi lapsepõlve norimist ega kooli vägivalda... Tõesti ei ole. Suudan vaatamata hirmudele elada.

Vahel on mul piinlik tõdeda, et mul oli juba lapsena eestvedaja roll mänguseltskonnas. Piinlik, et minul olid juba tüdrukuna sõbrannad ja sõbrad.

Piinlik, et minu elu on olnud hoopis teistsugune kui tavaliselt puuetega inimestel.

Ja siis usun, et on saatuse kaval mäng. Hea mäng. Vajalik mäng, sest mind on oma elu kogemustega lihtsalt vaja Eestimaale. :) Ennem oli see tundmus koormus. Nüüd tunne rõõmu teiste - tuttavate ja sõprade toetamisest.

Tänagi vajas mu noor sõbranna minult kinnitust. Kinnitust tema enesele, et suudab vapper olla. See, mis me kahekesi tegime, oli niivõrd väikene asi, et argielus ei panegi tähele selles probleemi võimalikku olemasolu. Samas kunagi oli ka mulle väikesed probleemid takistuseks olemiseks/elamiseks. Nad keerlesid mul peas: appi, appi, ma ei saa ju... !!!!! Ometi ma sain. Ja nüüd on armas usku sisendada teistele :)

Kohutavalt hea tunne on usaldamisest.

Talvehommikune valge

Sajab!!!
Sajab päriselt jaanuari lund!!!

Keeldun ilmateatet uskumast, mis tõotab taas pärastlõunal tormi ja vihma...

Praegu naudin aknast valget rahu.
Joon kuuma kohvi.

Eile tulid tagasi!!! :D

Nagu ikka tullakse tagasi!
Nukud - tipsud istuvad taas riidekapil. Uued poppid kleidid seljas. Puhtad. Kammitud.
Lastel, usun, et eriti tüdrukutel oli nädal RÕÕMUS MÖLL minu nukudega lasteaias. Neid olevat üllatanud Moonika ja Angela vanust. Olid nukke vannitatud. Piret õmbles kleite.

Mul on tõeliselt hea meel, et minu nukud jagasid taas lastele mängurõõme!!! :)

Ja siiski on rahulik tunne nukkude istumisest jällegi kapi otsas. Võib - olla tolmuvad istudes kapil jälle aastaid. Seni kuni üks väike trits ühel imelisel päeval hõikab mulle:
"Vanaema, anna nukke!!!"

Mina usun - SEE päev tuleb :)

Töötuna projektijuhina tööl :)))

Sain meilitsi viimaks ometi projekti lepingu allkirjastada.

Olengi päriselt 3 kuud tööl projektijuhina!!!
Nüüd usun tõesti, et LEEPÜ esimene õnnestunud projekt on õnnelikult käivitunud.

Kuid,
kuidas olen töötu, kui olen töötav projektijuht???!!!

Kes oskab seletada ?
Kas keegi oskabki seletada vastuolu...

Mul on taas järjekordne töö, kuigi ajutine, kuid siiski ametlik. :) Loodan südamest, et jätkuprojekt, mis on pikem, läheb ka läbi...

Juhhheeee!!!!!!!!!!

Parempoolsele uksele EI!!! :(

Täna pidin uue välisukse ette saama. Asjaajamine on kestnud juba oktoobrist, pidevalt mingi jama ette tulnud. Täna tulid NOMINETE poisid uksega kohale.
Aa enne siiajõudmist helistati firmast, et parempoolset ust laos ei leitud... Minul ups: parem- ja vasakpoolne uks, eeeeettttttttt see tähendaks... Siis papaga naabrimehelt teada, et parempoolne uks käib väljapoole lahti käiv, vasakpoolne sissepoolne avanev. Müüja helistas veelkord tagasi, et parempoolne ikkagi olemas, kuid heledam toon. Olin nõus. Kuigi just eile käisin veel NOMINETE´s uurimas, kas toovad õige ukse. Eile õhtupoole oli kõik ok...
Uks oli enam - vähem paigas. Toon tundus suhteliselt sama, mis valitul uksel.
Ja tuli avastus!!!!!! UKS AVANEB VAID 10 CM, sest majalaka peale viiv trepp jääb ette!!!!!!!
Noormehed olid teine teisel ust - üks ei saa sisse, teine ei saa esikust välja :D
Esimesel hetkel tundus laheda naljana! Tõeline turvauks! Ei sisse, EI välja!
Kuid kurb lugulaul.
Aastate pikkune soov, et minu kodu uus välisuks avaneb väljapoole ehk on parempoolne, tuhmus hetkega. Ma ei saa iial panna parempoolset ust ei nii ega naa. ON siiski üks variant, kuidas parempoolne saaks ette, kui pool trepi lõhkuda, ära keevitada ... See tundub utoopiana!
Nii . Poisid võtsid vasakpoolse ukse mõõtmed ning nüüd pean uuesti minema ust valima või tellima.
Karussell keerleb jätkuvalt!! :)
Muidex, minu parempoolne kastanpruun metalluks olevat stardant uks, mis sobib justnimelt veneaja standart majadele. Kas siis minu/meie maja pole standart maja???

Arvan ja peaaegu usun, et mitte üks teine hingki ei oleks trepi ettejäämist parempoolsele uksele ennetavat mõelnud. Enne NOMINETE juhuslikku leidmist, oli ka ühel teisel firmal parempoolne uks nagu olemas (tõsi tutvusemäng oli siin), kuid mees jäi haigeks ja kadus... Mõtlesingi kaua ikka ootan ning hakkasingi ukse firmasid uurima. Kogemata sattusin enne jõule NOMINETE´sse ja teenindus oli kohe väga hea. Valisingi selle firma. Tänagi oli paigaldajate poiste suhtumine minusse väga mõistev. Rääkiti minuga. Saati mu kõnest aru peaaegu probleemideta. Võtsin arve varba vahele ja andsin tagasi jalaga, sest arvet ei pidanudki andma, sest jäin ju seekord ilma.

Hea veel, mõtlesin, et jätan vana ukse soojuse pärast ka ette alles, topelt uks... Muidu vast oleks hakkatud kohe vana ust lõhkuma... ja praegu oleks lihtsalt olnud ukseta :D

Aga pole halba heata. Ma veel ei tea, milleks tänane tõsiasi hea on, kuid usun, et millegiks on ukse sobimatus hea!

Lift!!! Aga kogu elu MIKS on iseenda jaoks ennekõige

Olin Tartu peal. Olid tõsised asjaajamised.
Kohvitasime Mariga enne bussiaega Kaubahalli Du Nord´is . Teistkorda Kaubahalli lift jamas paari nädala jooksul. Esimene ei saanud me Dianaga liftiga üles tõsta. Kuid täna lift lihtsalt ei suvatsenud 3 korrusele järgi tulla, et meid taas alla sõidutada. Keegi proua hakkas lifti veaga tegelema. Jooksma üles - alla. Me ei jõudnudki lifti tööle hakkamist ära ootada. Tulime trepist alla paludes leti juurest noormehe appi. Hästi meeldiv noormees oli, ütles, et ta pole ennem ratastooli alla lasknud trepil ja kohe julgete anda riski :) Aitäh talle!
Kaubahalli liftiga keeldun teatud aeg sõitmast!!!

Eile Vana - Kastres oli bussijuht hästi tore ja abivalmis. Üldse ei tekkinud küsimust, kas mu ikka on puue või mitte. Vaid tõttas kohe appi sisenemisel ja väljumisel. Ta on vanem bussijuhihärra, kes varemgi aitanud. Igakord naeratab. Tuju läheb kohe paremaks, kui parajasti ongi pisut halvem tuju, hea meeleolu läheb veel paremaks.

Diana väitis eile: olen esimene boss tal, kes ravib tema deprekat :) Uskumatult hea on kuulda, kuid iseend paneb mõtlema, kas olengi nii positiivne...

Eile oli väga hea GNLD koolitus MIKS. Minule isiklikult sai selgeks MIKS mina üleüldse elan ja sealjuures tegelen ka GNLD´ga. Seda MIKSi ei ole vaja teistelt küsida, miks sa näiteks oled või ei ole, vaid on vaja küsida iseendalt. Uskuge, ka see on harjumuse asi leida omaenda MIKS a´la närivadele küsimustele. See on raske. Kuid, kui on MIKSidele enda jaoks poitiivsed vastused olemas, on kerge eluga ja igasuguste muudatusega elus edasi minna :)

Ja veel aitäh uuele naabrimehele, kes aitas täna trepil üles tõmmda Maril mind !

Kuni surmani vist???!!!

Kas pean tõesti tõestama igale inimesele, kes kaugelt teab/tunneb vaid nägupidi mind, et mina ei ole ELAV LAIP ratastoolis, vaid siiski ELAV TEGUS INIMENE???!!
Sõbranna helistas ja oli ähmi täis: ta pidi taas minu saamatust ümber lükkama.
Vale arusaamine ajab lihtsalt naerma!
Kui inimesel ei ole veel käsi, ei tähenda veel see seda, et väeti surma ootav hing!
Millal muutub küll ühiskondlik mõistmine ja hoiak erivajadustega inimeste suhtes???

Kui ma veel hall ei ole, siis arvuti pärast lähen halliks!!!

Ja nii see ongi!!! Arvuti ajab mind HULLUKS ja HALLIKS. Iga protaali ette viskab "illegral program" ning ei lase sisse logida või kui, siis hetkeks... Tagatipuks on aeg luup kuubis!!!

Loodan, et sa, Monika nt loed siit, et ma ei saa sulle vastada! Sa ja teised kirjutage praegu luxi aadressil, see on ainus server mul, mis hetkel ilusti toimib!

OOOO, millal saan uue arvuti???????!!!!!!!!!!!

Selgus saabus tänaseks ja ehk pikemaks ajakski...

Teen homme linnapäeva! Diana on natuke tõbine, loodetavasti homme tunneb end paremini... Ja otsustasin, et üks tihe päev linnas on mul osttarbekam hetkel, kui iga päev mõnd poolikut asja ajada ja siis lihtsalt ülejäänust ajast mollutada linnas.

Sain vastuse CARDENS HAMBARAVI arstilt. Neil on ligipääs ratastoolidele ja on nõus ka abistama. Hästi täpne vastus oli nagu tõesti tava patsiendile. Ühesõnaga, ei ole arsti probleem, kust puudega patsient raha võtab, kui ta on valinud erakliiniku. Tähtis on hea ravi ja suhtumine, teenused arstide poolt.

Kummaline on see, et üle 63 aastased saavad hambaproteesidele soodustusi, kuid noorem erivajadustega inimene ei saa. Küllap arvavad, et nooremad ei kanna hambaproteese...

Samas vajaksin eelkõige töötasu, et lubada endale korralikud lumivalged hambaproteesid :) Mingi tavasoodustustega... :) Suur unistus!!!! Aga võimatu see ei olegi jälle...

Hea küll, vaatap mis saab CARDENS´iga, kuid esimesed sammud on astutud mul. Kaks aastat võtsin hoogu, et neid astuda. Mul on nii häbi omaenda saamatuse ja kartuse pärast!!!

Miks mina ei taha enam minna hambapolikliiniku? Sellepärast, et seal pole lifti. Kuigi olen elus pidevalt käinud. Minu jaoks on hambapolikliinik pikade trepidega ligipääsetav, aga mingil määral hakkanud valima ligipääsu. Kui saab kuhugilegi kergemalt, siis on see lihtsalt hea isiklikule abistajale. Ühiskonna ligipääsu poliitika on kohati mind hellitanud :) :P

Pealegi polikliinikus ei saaks vist palju rohkem soodustusi.

Hambad on kallid!!!

Särav naeratus on veelgi kallim!!! :) :) :)

Vahepeal toimus väike lahing papaga. Ma imestan ikka ja jällle, kuidas ta ei suuda uskuda minu võimekusesse. Nimelt, LEEPÜ saab aeg - ajalt mailile Tervise Abi OÜ-st (www.terviseabi.ee ) abivahenditest reklaame. Täna tõmbas mu pilke 3-rataga jalgratas, mida veel minuy jaoks kohendades, on täiesti mõeldav, et jalgrataga saaksin sõita. Õhinaga näitasin rata pilti papale. Mõnikord on ju soov, kellegile kohe oma rõõmusähvatus rääkida. Papa nähvas ainult: "Sa ju ei saa kätega juhtida ja jalgadega EI SAA ju!"

Mul jäi suu lahti - seda väitab minu isa!!!!!!

Muutusin kurvaks.

Igakord, kui soovin uut püüda ja räägin soovist papale, kajab temalt vastu "EI". Samas on häda, kui ma ei ütle talle sõnagi, tihtilugu vaikingi temaga. Hoides nii oma närve. Mõistan, et istudes aastaid köögiaknal nüristub mõtlemine. Ega sügaval hingepõhjas ei suuda papa leppida, et tal ei ole majas juhtiv roll, mehe roll. Tean seda. Aga on tõesti võimatu talle pakkuda juhtivat rolli.

Siis oleks mina põhjas ka tagasi.

Ma ei saa seda lubada iseendale.

Papa tervis jääb järjest kehvemaks... Minu meelest, on joonud kuu jooksul vähem... Eks see on ühelt poolt hea, aga teisalt on midagi suuresti viltu... Tajun seda. Kuid ma ei saa tteda rohkem aidata, kui pakkuda papale kodu läbi raskuste. Mina ei tea, kas ta aimabki, kui suur väärtus see on, et on vähemasti üks hing, kes temast kõigele hoolimata hoolib... MH, kui mõelda uusaastaööle, siis aimab küll...

Miks on olla positiivne pagana raske mõnel ?

Muideks, lapsena olen jalgrattaga sõitnud.

OK, töö ootab.

Kursusetöö.

GNLD.

Kes ei tööta, see ei mängi... või ei söö :D

:) Ehk...

Ehk lähen kohe taas Tartu. Ma veel moment ei tea. Ihii, otsustusvõimetu olevus!!! Sõltub ka Diana isiklikust elust...

Ilmneb erahambaskliinikud polegi mõelnud ratastooolides patsiendidele. Muidugi mul pole aimugi, kui suur on tegelik ligipäästmatus...

Homme on hilja

Mulle öeldi: kui lubad, siis kõnele. Sõnum oli pisut pikem. Kummaline, tean seda tõde vägagi hästi. Vahetevahel sulgun siiski iseendasse. Uskuge, ma ei ole nii avameelne nagu ehk arvate :)

Kardan paljusid sõnu ja mõtted avalikult öelda.

Mõnikord ei tea neid ka minu kõige paremad sõbrannadki. Kuigi nad sageli aimavad ära mu mõtted ja sõnad ja tunded. Siis eitan. Punnin vastu.

Asjatult.

Tean, et rääkides saab kergem. Ma ju ei mõtle teiste mõtteid. Need minu omad. Ma ju tunne teiste tundeid. Need minu omad. Mul ei peaks piinlik olema, et äkki mind ei mõisteta. Mitte mõistmine ei ole minu probleem, vaid mittemõistja mure.

Jäin mõtlema, et kui ütlen ja olen homme, võib - olla hilja.

Sosistasin vaikselt täna.

Hing rahulikum.

Eks näis, mis saab mõistmise kooskõlaga :)

Lõpuks ometi sundisin hambaarste vaatama. Ma muidu ei oleks varsti iseendaga mänginud enam! Ammugi ei julgeks ma õigepea naeratada. Mossis Tiiatibu ei meeldiks mulle endale kõigepealt... Lükan juba mõned head aastad hambaarstile minekut edasi. Sest elus pabistan kõige rohkem hambaarsti juurde minemist. Sest lapsena tõmmati vale hammas välja ja olin 41 palavikuga voodis mitu päeva... ja üleüldse hambad on olnud probleem...

Mu Victor sai super10-ga pesta. Diivaniriie muutus valgjashalliks tagasi. Lihtsalt ratastooliratad lähevad tihti vastu Victorit ja edasi pole keeruline kujutada, kuidas määrdub heleriie.

Tumedat diivanit ma ei tahtnud ega tahagi. Näen lihtsalt natu rohkem vaeva.

Ja veel. Aloe vera gel on supper nohu ennetaja!

Nukud läksid reisile lasteaeda!!!!

Ongi nii - nukud ja muud karvased elukad läksid reisile lasteaeda!!!

Ei, olen täie mõistuse juures, kui kellegil tekkis selles kahtlus esimest lauset lugedes! :D

Piret tuli ja palus, et annaksin korraks nukke lasteaeda mingi vanade mänguasjade teema jaoks. Piret on lasteaias kasvataja. Mina olen nagu ainus, keda ta teab, kel nukud olemas. Lähi tutvusringkonnas.

Riidekapi otsas istuvad aastaid juba nukk Moonika (saab 34 aastaseks, sain ta 6 a sünnipäevaks) ja nukk Angela (29 a). Nüüd paar päeva on nad siis külla peal. Kuigi nukud olid tolmuhunnikud kapilt alla võttes. Oli selline tunne, et hakka nukke lapselikult vannitama ja kammima :D:D:D

Aga tänapäeval ei ole ju selliseid nukke müüa. Mina pole küll näinud. Käin aeg - ajalt poodides mänguasjugi vaatamas. Jube lõõgastav tegevus :)

On veel laste mänguasjugi veel alles. Mänguasjadekastis, milleks on vankri ülemine korv, leidsime Piretiga karvaseid loomigi.

Usun, et homme on lastel Melliste lasteaias lõbus!

Ma ei uskunud ealeski, et mu nukke ja laste mänguloomi läheb vaja millegiks rõõmsaks tegevuseks :) Mõtlesin, et hoian nad lihtsalt alles. Nagu mäletusesemeid... :)

Eestimaa vaevleb jälle tormis :(

Jubedus, milliseks ilm ja kliima muutub...

MÖÖDA nädal on õnneks pea möödas :)

Mööda nädal oli 2007 a esimene täispikk tööönädal. Minu jaoks. Kalendrimärkmikus on viis EI-d. Liiga palju tegemata ja-sid. Pole hullu, aasta veel kestab pikalt - küllap jõuan tagasi teha need EI-d...

Ma ei ole rahul iseendaga :S

Aga rohkem oli see nädal siiski kordaminekuid, millega saan olla rahul.

Murede ja probleemidega tuleb sõber olla.
Siis nad lahenevad.

See arusaam jõudis minuni üsna hiljaaegu. Kuskil eelmise aasta alguses... Uuele probleem - murele on vaja sõbralikult öelda: "Oo, tere tulemast! Noo ehk saame pika peale sõbraks ja laheneme."

Sageli on hästi mõelda murele väga raske.

Tundub nagu oleks toona und näinud...

Talv tuli me õuele!!!
Tore oli hommikul aknast vaatada valget talvemuinasjutu maailma. Hing muutus kuidagi helgemaks. Kuigi Eestimaalgi kui maailmas toimuvad õudsad asjad... Valge lumi säratas ilusa ja hea. Hetk tundus kõik olevat siiras ja puhas.
Olin veel öösärgis ning juuksed magamisest sassis, kui lülitasin KUKU raadio mängima ja kohe kõlas "Ruja" laul "Suudlused läbi jäätunud akna". Mu platsakente alumistes servades oli õrn õhuke jääkirme. Meenusid mõned õnnehetked, mida ei saa ega tohigi vist unustada. Nad lihtsalt tulevad kuskilt sügavas mälusopist selgelt silme ette. Toovad naeratusi suule. Südamesse helgust, et midagigi, mille kohta öelda, et olen väga palju ELANUD. Justnimelt ELANUD. Sest oskus õnnelik olla tähendab elamist täisväärtuslikult. Pahur olla on kergem. Mitte millegiga rahul olev. Iseendagagi on supper olla vaenujalal, kui öelda, et olen õnnelik juba seepärast, et üleüldse elan. Ja mõelda, mida ei ole, kui mõelda, mis on. Negatiivsust on kergem naljakal kombel leida, kui positiivsust.

Naeratasin laulu kuulades.

On suudlusi, mis ikka ja jälle meenuvad. Ka siis, kui ei taha, et nad meenuksid. Kuid nad meenuvad. Meenumine tähendab vist seda, et nad olid õnnnelikud suudlused, kuid tavalised ja möödamines suudlused ei tule iialgi meelde. Enam pole neid olemas, kuid selliseid tavalisi suudlusi on olnud elus sadu korda rohkem kui õnnelikke.

Miks ei taheta, et möödunud õnnehetked meenuvad?

Vist sellepärast, et raske on uskuda - see siis oligi õnn. Ja veel sellepärastki, et küsida, miks kardan nüüd õnne...

On ju, iga hinna eest põikleme mõnikord õnnest kõrvale. Leiame lolle vabandusi, mispärast ei saa nüüd ja kohe enam õnnelikud olla. See on tihtilugu ju nii. Isegi siis, kui igatsus on olla õnnelik kõigele vaatamata.

Kui hingede kooskõlaviis laulab hääletult, et õnn, mis saab järjekordselt vägagi heaks meenutuseks tulevikus, on nii lähedal... ja ometigi me EI kuule seda viit. Sest pelgamine võtab võimust - särav sekund lõhub tuttava teeraja, kuhu peame maanduma jälle tagasi, kui see käesolev õnnehetk otsa saab.

Lõpeb nagunii.

Õnn ei saa kesta igavesti. Koguaeg kestev õnn ei näigi pika peale õnn. Läheb tavaliseks. Ununeb.

Õnn ja hingerõõm ei ole rahast. Asi pole absoluuutselt rahast õnne küsimuses. Raha + a´la teema on hoopis ise teema. Täna sellele ei mõelnud.

Öösel heitsin pisarad silmis magama. Üle pika aja. Ma ei saa mitte sugugi maailma tõdedest aru. Mina ei suuda ka meessugu mõista päris sageli, kui olla aus. Aasta jooksul olen püüdnud vältida igatsusteemat, kuid olen siiski naine... :)

"Hea nali" on see, et aasta tagasi naersin südamest silmist pisarad välja.

Eile oli samalugu.

Rõõm ja nukrus olid läbisegi.

12. jaanuaril.

Kas see on juhus? Või saabki olema 12. jaanuar mingi narr kuupäev...

Umbusklik ma ei ole. Eriti. Vahel küll.

Saan suurepäraselt aru, et raha natukest on vaja selleks, et õnn kinni püüda... Seda kaudselt.

Kuid mina ei mõista, kuidas õnne edasi lükkamine käib.

Ehk olen vanamoodne?!

Võib - olla.

Ei tea.

Et mis kummaline jutt seekord...

Et kas olen armunud....

Ei ole.

Veel.

Päriselt ka. Ma ei ole kunagi kergesti armunud ning praegu ammugi ei suudaks kergesti armuda.

Kuid lihtsalt... :)

Siiski on mul küsimuste küsimus: kas suudan olla tingimusteta õnnelik??? Õnnelik kui naine...

Või olen nüüdseks momendiks nii iseseisev ja nõudlik naine, et näen vaid seda , mida ei saa nimetada lihtsalt õnne eelmänguks... Miski on ikka häiriv element seal sees, mis mind hirmutab...

Ratastoolist ja ka ehk muust veel

See uus ajutine ratastool on siiski väljas kohmakam. Jooksime täna Dianaga Kaagvere bussile. Tähendab, bussijaama tormamiseks oli Veeriku linnaosast mitte rohkem kui 25 minutit. Selle aja sisse mahtus linnaliini ootamine ja sõitsime bussiga kesklinna, valgusfoor, ja kõnnitee, mis on kõike muud kui kõnnitee.
Majatrepil üles tõmmades oli Dianal lisaks 10 kg.
Me mõlemad tajusime ratastooli jäikust ja kohmakust. Üks jalatugi käib üliraskelt paika ja ära.
Õnneks eile helistati juba, et tulge vanale parandatult toolile järele. Küllap uuel nädalal on esimene käik ITAK-i ja toolide vahetus.
Kindlasti selle ratastooliga oleks raskem tantsida , kui mitte võimatu.
Esimene mulje ratastoolist võib - olla aeg - ajalt petlik. Või on see, et uus tool on sisse elamata...

Diana elab minu abistaja töösse sisse. Just ütles MSN-is,et "kust ta leiaks teise kohukesest bossi endale". Tuli jutt lihtsalt tööle jäämisest.

Aga nüüd taas ei saa aru, miks mehed ajavad raha ja õnne sassi...

Kodu oli kodus :)

Viimaks jälle kodus. Kodus oli kodu :) Kartsin küll, et kodu hakkab mind taga ajama nagu vene multikas läks maja päkapiku otsima ja vastupidi...

Ma vahepeal igatsen veneaja multikaid :)

Mööda nädal oli.

Nii palju jäi tegemata või lükub uude nädalasse. Mulle see ei meeldi. Oleks soovinud püüda 2 x rohkem ära teha. Muidugi lau- ja pühapäev on veel ees. Mõndagi jõuab veel tehagi.

Sürr päev oli:P

Täna jõudsin ikkagi pereteraapia kursusele, kuigi tänane abistaja Diana vaevles hommikul KA viiruse käes. Õnneks tuli kursusekaaslane autoga kiiresti hullumajast järele. Jumalatõsi, noh ! Kursused toimuvad nimelt psühhiaatriakliinikus - kuigi täna olime nahahaiguste poole peal, sest psühhiaatrias oli remont.

Hing sai rahu, et täna ei pidanud poppi panema. Alguses mõtlesin küll, et Diana hakkab kohe kokku kukkuma ja peab kohe koju tagasi minema, mida ma isegi talle peale ajasin, et mingu koju. Diana ja Maarja arvasid, et nii see ei lähe, et ma pean kooli jõudma. Päeval sain ilusti hakkama.

Õhtul nägime Maarjaga üle pika aja Pillet. Ajasime LEEPÜ asju.

Rohkem ei kirjuta, aju on koos.

Ärge kartke, olen VÄGA ELUS:)

Olen väga elus:) Vana ratastooli vastu anti laenuks uuem ja parem. Homme peaks tagasi viima, aga ma veel mõtlen:) Täna oli mul kursustelt popipäev. Mitte endast olenevatel põhjustel. Abistaja lihtsalt jäi haigeks, ja teist abistajat ei olnud võtta. Natuke meenusid mõned kooliaegsed popipanemispäevad. Neid oli mul kahe käe sõrmedel üles lugeda. Ausalt öelda oli molutamispäev. Lugesin ainult ühe raamatu läbi, ja alustasin projekti "Tiiatibu sünnaläbu". Vaatame, mis edasi saab:P

Väga kummaline õnnetuseõnnelik päev

Olen üle pika aja õnnelikult Maarja pool. Päev, eriti õhtupoolne päev, oli imelikust imelikum. Vana-Kastre bussipeatuses bussijuht küsis minu käest dokumenti. Ja siis küsis veelkord, et kas mul on ikka sügav puue, ja kas mu dokument on pikendatud... Kuigi see kehtib märtsikuuni. Võttis ikka lõpuks bussi peale, kuigi pakkusin piletiraha ka. Raha ei tahtnudki, aga ei uskunud ka, et mul on sügav puue.

Tahaksin väga teada, mis pagana bussiinfo see on, kes ei tea, mis kell buss kuhugi väljub ? Täna oli minu teada teine kord, kus ei osatud Kaagvere kohta öelda. Nimelt Diana pidi tulema 14.30 bussiga, aga kuna ta ei ole veel bussiaegadega harjunud, ja mina ei tulnud selle peale, öelda talle, et bussiakna sildi pealt ei loe Kaagveret välja, siis läks ta küsima, aga EI saanud vastust. Ja jäi maha. Hea oli, et isa ära tõi.

Linnas avastasime, et ratastooli seljatugi laguneb ära. Juba Kaagvere tee peal oli imelik tunne. Sellist ratastooliriket pole mul seni olnud:P "Atlantises" kandsid 2 noort kelnerit (2 kena noormeest;)) kahevahel ratastooli koos minuga üles - nagu filmis "Vana daami külaskäik:P. Ja pärast alla ka. Mul on väga suur küsimuste küsimus - millal ikkagi "Atlantis" endale lifti ehitab ? Mitte, et mul noormeeste vastu midagi oleks, aga-aga-aga...

Homme lähen Dianaga SOS-ratastooliga parandusse. Vaatame, mis saab - kas jõuan elusalt kohale:P Ja kui ei jõua, siis ELAME VEEL:) Nagu selles loos, kus karm isa ütles pojale, kes küsis luba tiigi peale uisutama minna, et "aga KUI UPPUNUD PEAST KOJU TULED, SIIS LÖÖN MAHA":P

Aitähh Kadrile, kes hädaolukorras küüti pakkus ja Maarja poole sõidutas:)

Täna jätan mõne hea asja enda teada ka, aga ma sain väga naerda:)

Sõna, lihtsalt sõna

Öeldi sõna. Ammu tuttav ja lihtne sõna. Mulle ei olnud keegi öelnud seda sõna ennem mitte eales.

Olin särav. :)

Vähe on õnneks vaja! :)

Veel Padjainglikesest ja ...

Lisa Ashley loole:

http://www.postimees.ee/070107/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/237634.php

Muide, Maarika, kes õpib geenitehnoloogiat, arvas, et tegu tõesti mingi raviga ja vanemad soovivad head... Minu mõistust tõrkub sellegipoolest Padjaingli ümber käivat hoolitsust mõistmast.

Eile oli mul hea tunne. Eestis on veel jätkuvalt inimesi, kes minust ei tea mitte midagi. Kui hea tunne see on, kui inimesega, kellele minu nimi ütleb vaid seda, et mu nimi on Tiia. Samas kuulsin tuttavaid küsimusi, kellega elan ja kes hoolitseb minu eest... Ikka ja jälle see mõistmine, et puue takistab kindlasti iseseisvust. Ei ole pahane ega kurbki, aga see näitab taaskord, kui vähe mõeldakse, kuidas saab teisiti elada ja olla.

Erivajadustega inimesi on samuti veel pagana vähe näha...

Kõik on jällegi vanaviisi

Tuba on naljakalt lage. Jällegi justkui oleks eluruum suuremaks muutunud... Iga aasta kordub seegi pettepilt :)
Kuusk on väljas.
Jõuluehted kapis.
Päkapiku kätterätt mustapesukorvis.

Kõik on jällegi vanaviisi.

AAhh, kui ühtemoodi kulgeb aeg :)

Hommikud ja õhtud.
Päevad ja nädalad.
Kuud ja aastad...

Me vaid usume, et iga tund on millegipärast uus :)
See ongi vist inimese olemise õnn, et ta ei taju aja paigalseisuringe. Tundub, aeg tormaks käest... :) ;) :P

2007 a esimene pühapäev

Jah, täna saavadki jõulud selleks korraks otsa. Varsti viin kuusepuu õue. Nagu igakord ütlen kuusepuule "aitäh, et olid väga ilus jõulupuu mu toas!". See on ütlemine tuleb mu sees täiesti siiralt. Mitte lõõpimisena ega naljaga. :)

Võib - olla tundub lapsik. :)

Olgu.

Kuusk on elus looduse pisiosa ja aitas jõule rõõmsamaks teha. Aga ta on nüüd surnud... Rõõmusäras kuivab...

Kuidagi kurb on tuba taas muuta argiseks. Olgugi , et vähem kui aasta pärast, juba see aasta tuleb taas tuba ehtida... Kuid siis on see uus rõõm ja sära ja uued jõulud...

Tahaks lendu tõusta nagu :D

Ma ei ole end vist iialgi pärast koolituspäeva nii KERGESTI tundnud kui praegu :D :D :D Olen õnnelik, et otsustasin "Unistamise võimule" minna, läksin ja sain minna :) Kuna Maarika soovis ka minna, seega oli mu probleem abistajaga lahendatud. Maarika abistas mind siiski sõbrannana. Ja meil oli mõlemal väga hea olla ja istuda taga reas. Üle mitme aja olime kuskil (sh GNLD üritusel) koos :) Naeratus püsis kõik aeg näol, seda sundimatult.
Hoidsin materjalilehtedel põrandal jalaga järge. Atlantises toimus see mul vist esimene kordd, kuid tundsin end tõega hästi. Kõikjal ei kasuta ma veel jalgu. Kuigi jalad on ju osa minust. Uskuge, tänane päev taaskord paika tõe, et olengi sellisena õnnelik nagu olen. Vahel kipun seda ikkagi unustama... või soovin mõnes kohas oma jalgadega tegevust varjada. Ei ole seda tähele pannud mu puhul... Jajaa, teil on õiguski nii mõelda. Sest olen olnud äärmiselt avali... Aa vahetevahel olen enda suhtes tõrkes :)
Vahel on mul lihtsalt piinlik, kui jäetakse jalgade osavust vaatamaa. Ma ei teagi, miks piinlik. Ehk sellepärast, et minule on normaalne jalgadega teha ning ma ei saa kuidagi aru, mida on imestada. Oleksin imeinimene nagu. Ei ole ju. Ei suuda ollagi imeinimene. Sest olen tavaline eripäraga. See ongi piinlik. Vale piinlikkus vist.
Oleksin täna arvatavasti siiski Atlantises ise üksipäini toime tulnud :) Lihtsalt oleksin mõnes pisiasjas pidanud loobuma... Aga võib - olla hoopis oleks juhtunud see olukord nagu pere kursusel, et korraga hakkasid kõik püüdma abistada...
Võib - olla on minus nimetu rumal hirm :) et ma ei saa siiski hakkama üksipäini võõraste seltsis. Et mind peab aitama, aa kes aitaks...

Nüüd ma ei soovi sugugi öelda, et minule varsti ei olekski absoluutselt isikliku abistajat vaja. On küll. Topelt tööajaga.

Mina pean kindlam olema. Veelgi kindlam.

Muideks, pr Ave Eero on siiski teistkorda GNLD-lane ja Eesti NLP Instituudi koolitaja. Jube hästi viis koolitust läbi.

Olen väsinud.

Homme jälle.

GNLD tooted päästavad nohust, tõega :D

Mitu aega pole kirjutanud GNLD tootede kogemustest. Olen avastanud iga nädal ikka mõne hea kogemusi, mis mulle kohutavalt meeldivad.

Näiteks ei ole tatitõbiu kallale tulnud. Juba aevastamise järgi tean määrida ninna aloe vera geli ja minu lemmik on kindlasti carlic.

Mul lihtsalt ei ole mahti ega tahtmist haigeks jääda.

Ehk see talv ei jäägi grippi! GNLD tooteid kauem kasutanud inimesed väidavad küll kindlal meelel, et nemad ei mäleta, mis on gripp. Usun neid.

Homme UNISTAMA

Homme lähen sellel aastal esimest korda linna ja üleüldse pistan nina esmakordselt õue. :) Vahetevahel tundub, et elu seiskub aeg - ajalt pisiasjades. Minemises kuhugile. Iga jaanuarikuus tundub, et aeg on justkui paigalseisus.
2007 a neli pool esimest päeva on lennanud kiiresti. Mõni päev veel ja ongi vanaviisi tunne taas. Nagu polekski olnud lõppu ja alguse habrast vahetamise hetke.
Harjume kirjutama uut aasta numbrit, mis peagi vana :)

On olnud jaanuarikuid, mis on sügaval enda sees veninud. Alateadvuses. Alles palju hiljem olen mõelnud, et jah jaanuar oli kõige igavam kuu, kus oli kõik nagu kellavärk ning õue sai mõned korrad, masendus... :) (nukkerrõõmus naeratus). Võib - olla on uskumatu mõista, et mul on lootusetuid hetki...

See on elu.

Kõikidel on lootusetuid hetki.

Mul neid rohkem jaanuarides.

Olen säästnud lumes ratastooli lükkajaid :) Talveks oleks vaja saanidega kelgu, mitte ratastooli :) Lapsena oligi mul soomekelk. :D

Homme lähen siis "Unistamise võimu" koolitusele. GNLD´s. Lektor pr Ave Eero ei ole otseselt GNLD´ga seotud, olevat hea koolitaja. Teema on küll minu jaoks väljakutsuv. Usun, et pool unelmat tuleb ärist. Aga usun võtan loengust tohutult rohkem, kui pappile unistmine/mõtlemine.

Rahast tuleb nõnda palju unistada, et mitte olla õnnetu. Üksnes rahahunnik ei tee õnnelikuks. Raha puudumine teeb õnnetuks küll. Raha on naljakas asi!!! Raha pole kunagi palju, alati on vähe.

Kuid koguaeg unistada rahast - siis minu meelest kaoks ka eluväätus... Inimlikkus.

Nii ma loodangi saada veelkord kinnitust, et UNISTAMINE ON HEA. Olen pooleaasta üsna palju unistamisest. Siinkohal ma ei hakka end kordama. Võib - olla teen seda elavalt homme :)

Öö otsa mõtlesin, et mul on elus pagana hästi vedanud kõigele vaatamata!!!!!!! Mõeldes Padjainglikesele ja tema vanematele...

Minule on antud iseseisev mõtlemine ja otsustamine. Omaenda elu. Kuigi päris iseseisvus tuli väga raskelt läbi pisarate.

Mind on teistmoodi amastatud. Lihtsal viisil. Loomulikult. Siiralt.

Ja mina ei olegi arugi saanud, mida erilist on mulle tehtud või mida ole ise teinud, et elan sellist elu nagu elan...

Olen vist siiski õnnetähe all sündinud :)

ISSAND JUMAL!!!

Uskumatu.... Sellest mina aru ei saa ega tahagi vist...

http://www.postimees.ee/040107/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/237276.php?r

Olen sõnatu.
Ja väga jahmatanud.

Hoidku Jumal, sellise armastuse eest!

Mõni sõna veel isikliku abistaja teenuse kohta (järg eilsele)

Võib - olla jäi eile mulje, et olen solvunud, kuna pean oma taskust isikliku abistajale peale maksmisest. EI, mittesugusi mitte. Olen lihtsalt pisut nördinud, et Eestis ei mõisteta kohati ikka veel, kui vajalik on isiklik abistaja aktiivsele ja energilisele erivajadustega inimesele. Mul on vedanud hirmsasti. Rohkem on olnud poolehoidu, kui negatiivset tõrjumist.

Ma ei ole tahtnud ega tahagi, et isikliku abistaja teenus peaks olema heategevus. Mitte seda. Kuid me peaks liikuma edasi. Arendama teenust. Reguleerima. Et isikliku abistaja ametist saaks pika peale popp amet ka meil.
Eile ei rabanud mind raha maksmine vajadus, vaid suhtumine , et isiklik abistaja on võõras külaline, kes ei ole oodatud üritusele. Ja mina mõtlesin veel, et olen leidnud toreda koostööpartneri, kes mõistab ja püüab olla tolerantne. Siiski tõden, et mõnikord on harjutud mõtlema nö tavamõtteviisiga (ei leidnud paremat sõna!), sinna on vägagi raske mõelda pisut uuendust juurde.
Kirjutan ja juurdlen endamisi, mis nüüd ütlevad GNLD inimesed... See pisi seik ongi GNLD üritusega seotud. Saan aru väga hästi, et üritus on mõeldud Believe tiimiliikmedele, kuid kahjuks või õnneks kuulun minagi sinna. Ma ei saa ju isikliku abistajat kohe liita oma tiimi. Isiklikul abistajal on õigus endal otsustada, mis tööd tema tahab teha. Lõppude lõpuks kõik ei saa olla üheaegselt olla nii gnld-lased kui isiklikud abistajad. See on tõde. Kuid samas ma ei suuda oma äri luua, kui ma ei saa abistajaga üritustest osavõtta.
Ma just mõtlesin, et proovin see aasta maksimaalselt pühendada end ka GNLD´le. Nüüd... Ma ei peaks laskma vahejuhtumist häirida. See oli tõesti ehk teadmatuse apsakas. Sest ega ma igaühele ei suuda rääkida, kuidas mu elu toimib.
Isikliku abistaja abi vajaksin tegelikult vähemasti kaks korda rohkem, kui momendil võimalik. Olen seda pidevalt toonitatud. Samas ei ütle ma, et ei maksaks abistajale omast taskust, KUI raha vaid oleks. Sest ma elan täna ja praegu, mitte tulevikkus x aja pärast.
Minu jaoks on tekkinud olukord ja aeg, kus ma ei sooviks enam nii väga sõpru aitamisel paluda. Nad aitavad alati, kui mahti on. Nad mõtlevad minuga kaasa. Muretsevad, kas saan ikka minna või mitte. See aga pole päris õige.
Jah oli aeg, kui elasin lähedaste ja sõprade najal. Mõtlesin, et seesugune eluviis ongi ainuvõimalik ja normaalne. Nüüd ajab mind enastki naerma.
Loomulikult saaksin üritusel hakkama. Kuid peaksin millegist loobuma. Millega vaid piirduma. Midagi kannatama. Kas sel on mõtet? Ei ole ju. Ma ei läheks keset üritust ütlema naeratavale inimesele ütlema: "Vabandage, aidake mind wc-s!"
Sorry!!
Ta võib väga tore inimene olla, kuid ta ehk kohkuks ära. Muidugi kõik ei kohkuks ka.
Nohjah olen kasutanud taktikat näiteks oma sünnal, et igaüks aitab mind ühe korra - sõpradega see toimib.
Võõrastega vaevalt hästi toimiks.
Mitte seda, et GNLD inimesed oleksid päris võõrad. Ei. Tunnen end nende seas ülihästi.

Ühesõnaga, isiklik abistaja on mulle (ja paljudele veel) kõige olulisem abi, kellest ma ei saa enam üle ja ümber. Teenuse kasutamine ei määra, kuhu kuulun või ei kuulu.

Alati meenub Rootsi abielupaar, kes käis paar aastat tagasi Tartus. Naine on ratastoolis ja tegija Rootsis. Tal oli kaasas mees - abistaja. Paari ning naise ja isikliku abistaja koostööd oli mul väga meeldiv vaatada. See sujus niivõrd sujuvalt, et mulle tundus juba, et proua liigub abikaasa kõrval ise. Mees - abistaja oli pidevalt paar meetrit kaugemal, kui tema abi polnud vaja. Siis hetkega oli abis, kui naise pilk tal peatus. Oma mees oli abikaasana ta kõrval.

Meil on veel palju, mida mõelda!

Ja veel.
Loodan, et uutel isiklikke abistajate kanditaaditel ei tekki nüüd masendus nagu oleks see töö väga vastik uksetagune töö. Ei, nii see küll pole! Aeg - ajalt saate pidudel tantsidagi. Nagu viimati Diana SDE jõulupeol. Diana oli see, kes soovis minuga tantsima minna. Mina veel kahtlesin, kas lähen...

Loodan veel, et GNLD kohta ei öelda jumal teab mida nüüd. Selline apsakas isikliku abistaja olemasoluga võib juhtuda iga tööandjal. See kirjutis on selgituseks. Või moraaliks.

GNLD rahvas on HEA. Tooted on VÄGA HEAD.

Üks armas lookene :)

Armas lugu, eksju! Olen seda lugu mitu korda saanud. :) Nüüd leidsin jälle oma postkastis selle lookese. Ja lausa soovin ta siia riputada :) :

Ajaks, mil Jumal lõi naise, oli ta juba kuus päeva ületööd teinud..Üks inglitest ilmus ta ette ja ütles: "Miks kulutad sa just tema peale nii kaua aega?"Ja Jumal vastas: "Oled sa näinud kavandilehte, mis ma ta jaoks tegin?Ta peab olema pestav, aga mitte plastikust, tal peab olema üle 200 liigutatava osa, kõik asendatavad ja ta peab töötama dieetkoolal ning söögijääkidel,tal peab olema süli, mis mahutaks samaaegselt neli last,suudlus, mis raviks kõike alates kriimustatud põlvest kuni murtud südameni ja ta teeb kõike kasutades vaid kahte kätt."Ingel oli vapustatud neist nõudmistest: "Ainult kahte kätt!? Ei olevõimalik! Ja see on ainult tüüpmudelil? Seda on liiga palju ühe päeva jaoks! Oota homseni ja lõpeta siis.""Aga ma ei oota," oli Jumal vastu, "ma olen selle südamelähedase loomingu lõpetamisega juba lõpusirgel. Ta suudab juba end ise ravida, kui haigeks jääb . JA võib töötada 18-tunniseid tööpäevi."Ingel liikus lähemale ja puudutas naist. "Aga sa oled ta nii pehme teinud, Jumal.""Ta ongi pehme," nõustus Jumal, "aga ma olen ta ka tugevaks teinud.Sul pole aimugi, mida ta suudab taluda ja saavutada.""Kas ta on ka võimeline mõtlema?" tahtis Ingel teada.Jumal vastas: "Mitte ainult mõtlema, vaid ka selgitama ja läbi rääkima."Järsku märkas Ingel midagi, sirutas käe välja ja puudutas naise põske."Ups, tundub, et see mudel lekib pisut. Ma ju ütlesin, et püüad sellega liiga palju.""See ei ole leke," parandas Jumal, "see on pisar!""Mille jaoks see pisar vajalik on?" küsis Ingel.Jumal vastas: "Pisaraga väljendab ta rõõmu, kurbust, valu, pettumust, armastust, üksindust, leina ja uhkust."Ingel oli vaimustuses: "Jumal, sa oled geenius. Oled kõige peale mõelnud!Naine on tõeliselt imeline."Ja ta ongi!Naistel on jõudu, mis vapustab mehi.Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad endis õnne, armastust ja rõõmu.Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda.Nad laulavad, kui tahaksid nutta.Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised.Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad.Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.Nende jaoks pole "ei" vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.Nad jäävad ilma, selleks, et nende pere saaks rohkem.Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.Nad armastavad tingimusteta.Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse.Nad on õnnelikud kuuldes sünnist või laulatusest.Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi kui arvavad, et kogu nende jõud on otsas.Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haigetsaanud südant.Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga. Nad lendavad,kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad.Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema.Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.Neil on empaatiavõimet ja ideaalid.Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.
*SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA: NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NADVÄÄRT ON.*

Palun, tuletame meelde ikka ja jälle, kui imelised ja VÄÄRTUSLIKUD me, naised, oleme :) Ja mehed, aidake, palun, seda meil meeles pidada :)

Tõsiasi taaskord

2 pika tööpäeva selja taga. Olen jõudnud projekti vähendatud eelarvest, mis oli niigi minimaalne, koostada uut maksimaalselt head eelarvet. See on kunst. Teha ei-millegist maksimaalne hea asi :)

Alustasin üht maali. Üks maal pooleli. Tähendab, nüüd 2 pooleli olevat maali. Püüan midagi ikka luua õppides.

Ja täna sain taaskord tõsiasja, et meie ühiskonnas ei taheta arusaada päriselt, kes on isikllik abistaja. Ühelt poolt on ju rõõmustav kuulda, et mind nähakse hakkajana, kes saab ilusti isikliku abistajata hakkama. Teisalt, on äärmiselt kurb tõdeda, et pidulikkule üritusele ei sobivat minu isiklik abistaja, sest ta olevat võõras. See pisi kurb tõsiasi on küll 7 aasta jooksul, mil olen isikliku abistaja teenust kasutanud, esmakordselt. Ma ei saa väita, et arvamus ei tulnud teadmatusest. Võib - olla tõesti arvas ütleja, et on sõprusteenus vaid, et saan käia ja olla. Olen üsna palju käinud üritustel. Tavaliselt on 1 + 1 = 1 arvestatatud, ka vastuvõttudel. Mitte ükski abistaja pole veinipokaalistki ilma jäänud. See on nagu isikliku abistajale lisa bonus töö eest :) Harva olen pidanud kahe eest maksma ja vajadusel olen hea meelega maksnud. Tänagi küsisin, kas pean abistaja eest ka maksma. Vastus oli rohkem üllatav.
Lõpuks lahenes positiivselt. Püüdsin selgitada asju. Ma ei tea küll, kui palju see aitas.
Olen kuulnud, et mujal arvestadakse enam - vähem kõik isikliku abistaja kulud, mis kaasnevad kliendi käimistega, teenuse töörahasse. Inimene ei pea iseenda iseseisvusele ja majandussõltumatusele peale maksma.
Meil veel pean iseseisvusele ja töötamistahtele peale maksma. Isiklik abistaja oleks justkui luks asjakene, mis on igaühe oma valik, kas kasutada või mitte. Kaua veel?
Kuidagi nokk lahti, saba kinni...
Kuulasin vana - aastal sotsiaalministri Aabi vestlust Kuku raadios. Mulle jäi kõrva kajama, et puudega inimesed võiks olla aktiivsemad, kuigi sõnum oli pettetud hästi sõnade vahele. Mulle lausa meeldis ta jutt. Tihti ma nii rahul asjameestega ei ole.
Kuid nüüd on küsimus selles, kuidas olla aktiivne erivajadustega inimene, kui... Heakene küll, negatiivsed ja mõistmatuid hoiakud jätkub iga ajal. Positiivsemaid hoiakuid on üha ja enam. Kuid täna lihtsalt tuli kuidagi ootamatusena...

Soovisin teisest asjast kirjutada, kuid...

... jäin filmi etv´lt vaatama. Papa vajutas juhuslikult kanaleid. Silmanurgast jäin vaatama ratastoolis neiut noormehe kõrval jalutades... Ning sellisse filmi elamuse, et hoia ja keela :)) Filmi lõpus mul veeresid pisarad.
Uurisin telekavast, mis ja kelle film. Ma ei uskunud silmi! Komöödisfilm Miffo!! Ei või olla!!!!! Jumala eest tõsielulne armastuse film hoopis, kus sai naerda üsna palju!!!!!!!! Mitte mingil juhul ei olnud naljafilm. Rootsis tehtud 2003 a.
Esimest korda nägin tõetruult ratastoolis oleva noore naise elu mängufilmis. Armastuseigatsust. Erivajadusteta meeste soove ja ihkamisi neiu suhtes.
Siin polnud naljakat.
Või ongi kogu elu komöödia? Mida olen omal nahal kogenenud... Sedagi küsimust: kas ta seda ka teeb... Tahaks öelda, et küsimus on rõve, kuid tegelikult on tohutult VALUS. Rõve on kuidagi pehmem vorm.
Ja nii edasi aina.

Armastage täna ja kohe! Ärge kartke teistsugust armastust. Saage endas kindlus, et teistsugune
armastus on VAID see eriline armastus, mida tunnevad ainult teie südamed :)
Ärge põgenege tavaarmastuse juurde, mis tihtilugu petab...

Ei saa aru, jah?!
Pole hullu!
Uskuge, kuskil on igaühele eriline armastus ;) Vaja ta üles leida läbi kogemuste...

Lõppu - alguse vahetumise hetk

Head seda aastat,

mu sõbrad!

2007 aasta on kestnud 18 tundi! Olen peaaegu õnnelik! Kui eile tundsin end pisut kurvameelsena, siis hetkel küll võin öelda, et Uusaasta pühkis kurvameelsuse palet :) Kui olla luuleline :)

Keskööl vaatasin akna juures ilutulestikku. Küla kohta oli ilutulestik võimas, kuigi vist igaüks laskis oma rakette. Raketidest mahtus maailm mõneks minutiks paksu suitsu. Ega muud ei näinudki, kui lendlevaid värvilisi tulesädemeid.

Vaatasin telerit.

Presidendi kõne oli hea.

Ma ei mäleta, et papa oleks mind aastaid kallistanud... Nüüd Uusaasta esimestel hetkedel kallistas ja ütles: "Õnne selleks aastaks, õnne on ju sulle vaja!"

Olin sõnatu.

Rabatud.

Samas tundsin ülimalt rõõmu.

Õnnegi.

Minu papalgi on sügavas enda sees see miski täiesti alles, mida nimetada tundepuhanguks või emotsiooniks või lihtsalt armastuseviisiks. Ta polegi tuim... Kui kaua ootasin äratundmishetke, et aru saada - papa ei olegi läbinisti ükskõikne , vaid suitsule ja alkoholile mõtlev... Ootasin ära. Võib - olla tuli see äratundmishetk kuidagi hilimisega...

Keskööst praeguseni minutini ei ole telefonid rahu saanud. Olen ise saatnud ja helistanud soovidega ja minule on soovitud häid soove. Olen soovinud kõige parimaid soove kõige lähemadele ja kaugemadele mõttes kui sõnumidega/helistades. Võrratu oli jälle lapsi kuulda!!! Loodan südamest, et see aasta läheneb meid lastega jälle ja rohkemgi. Usun, et saabub päev, kui mõistame üksteist. Teistviisi ei saa ju minnagi! Teistviisi pole mõeldavgi!

Magama sain kell 7 hommikul :) Uskumatult pikk Uusaastaöö kodus mölluta :) Mul oli hästi meeldiv MSN-i vestlus Kareliga. Oli tunne, et arvuti ja kaugus ei olegi me vahel. Vähemasti minul oli selline tunne. Tavaliselt tunnetan arvuti ja internetijuhtmede vahelist tühimaad.Siis kui kella vaatasime, lähenes kell 7-le.

Tudida sain 11-ni. Mamma tuli kallistama. Kuigi esime tulija ei olnud mees, kes mu tuppa astus (mees toovt aastaks õnne majja!!!), siiski mamma kallid usuvad ja toovad alati õnnetunde minusse ja mu koju. Mamma kallide vastu ei vah4etaks ma midagi ega kedagi. Mamma kõrval võib küll olla väga palju häid inimesi, kes soovivad head ja mõistavad mind.

Mamma on asendamatu.

Iga inimene, iga sõber on asendamatu ja kordumatu :)

Seegi Uusaastöö ja -päevgi ei kordu enam kunagi.

Armas oli.

Selline oligi minu 39 lõppu ja alguse vahetumise hetk. Uus ja vanamoodne üheaegselt. :)