Käisin vanal sõbral sünnipäeval.
Koju sõitsin kahekohalises autos. Laura autos. Nii väikeses autos ei ole ennem kunagi sõitnudki. Kartsime, et ei mahu... Mind üllatab ikka ja jälle see tõsi asi, et mina mahun igasse masina ära koos oma ratastooliga :) Mul pole veel ette juhtunud masinat, kuhu ma ei pääseks. Ma ei eputa. Mul on tõsiselt hea meel sellest. :)
Laura polnud mu uue näoga kodus veel käinud. Ta on mu üks esimestest isiklikest abistajatest. Suhtleme siiani sõbrannadena. Kui hea on sära silmades neil inimestel, kes hoolivad teineteisest ja kes tunnevad siiralt rõõmu üksteise saavutustest.
Omal ajal pani just Laura mind oma välimuse eest teistmoodi hoolitsema. Ta lihtsalt lükkas ümber minu eelarvamuse, et puudega naisele ei olegi ettenähtud jalgu raseerida... Laura keeldus minemast suvepäeval minuga välja, kui mul on miniseelik ja karvased sääred...
Vot, selline tore naiselik mäletus aasta lõppu. :)
Homme teeme kampaga midagi enneolematut :)
pühapäev, detsember 30, 2007
Kõikidele
KAUNIST AASTAVAHETUST!!!
Täh teile, kes olete olnud minuga ja vastu võtnud minult seda, mis on olnud teile anda - minu mõtteid ennekõike.!
Nüüd hakkab mul kiire. Nagu iga aasta lõpp on nüüdki kõik mu plaanid segi... ;) :P See on aasta lõpule omane.
laupäev, detsember 29, 2007
Midagi siin ei klapi
Nüüd tean papa kaudu, et alt naine läks lihtsalt hulluks... Mind rabab see, et on jäetud nagu seletusega rahule. JA SIISKI minul tekkisid kohe kümneid küsimused, milledele ma arvatavasti ei saa kunagi vastuseid...
Inimene ei lähe üle öö lihtsalt hulluks... Hull on tavapäraselt lihtsalt väga laia mõistega, seda esiteks. See selleks. Psüühika häireteks peavad olema eelnevad põhjused.
Kui mörgel käis 3 ... 4 ööpäeva vahelduva eduga ning alt ei kostnud minuni vaid naise hääl, siis mis ikkagi tegelikult all korteris toimus??? Ja mida siis mees ootas nii kaua... et naisele arstiabi ei kutsunud kohe...
Issand jumal, tahaksin niiii väga uskuda, et kujutan vaid kolle ette.
Kuid mu enda kogemused ja veidi psühholoogilised teadmised ei anna minu hingele rahu. Ka minu puhul oleks võinud kõik sedapidi lõpeta, et olengi lihtsalt hull ja abi poleks palunud exmees... Tänasel aasta lõppu eelsel pidulikumal ajal on karm meenutada olnud koledaid aegu, aga...
Muidugi ma ei võiks ehk nina kõikjale toppida, aga niisugused probleemid ei suuda mind ükskõikseks.
Eile pärast "Klassi" näidati prantsuse komöödiat, milles oli kohutavalt palju vägivalda. Selle üle pidi naerma - komöödia ju. Mina suutsin mõelda: midagi ei klapi... Ühel hetkel mõtleme, et peksmine on päh - päh ning teisel hetkel itsitame, et peksmine on ihhii...
Inimene ei lähe üle öö lihtsalt hulluks... Hull on tavapäraselt lihtsalt väga laia mõistega, seda esiteks. See selleks. Psüühika häireteks peavad olema eelnevad põhjused.
Kui mörgel käis 3 ... 4 ööpäeva vahelduva eduga ning alt ei kostnud minuni vaid naise hääl, siis mis ikkagi tegelikult all korteris toimus??? Ja mida siis mees ootas nii kaua... et naisele arstiabi ei kutsunud kohe...
Issand jumal, tahaksin niiii väga uskuda, et kujutan vaid kolle ette.
Kuid mu enda kogemused ja veidi psühholoogilised teadmised ei anna minu hingele rahu. Ka minu puhul oleks võinud kõik sedapidi lõpeta, et olengi lihtsalt hull ja abi poleks palunud exmees... Tänasel aasta lõppu eelsel pidulikumal ajal on karm meenutada olnud koledaid aegu, aga...
Muidugi ma ei võiks ehk nina kõikjale toppida, aga niisugused probleemid ei suuda mind ükskõikseks.
Eile pärast "Klassi" näidati prantsuse komöödiat, milles oli kohutavalt palju vägivalda. Selle üle pidi naerma - komöödia ju. Mina suutsin mõelda: midagi ei klapi... Ühel hetkel mõtleme, et peksmine on päh - päh ning teisel hetkel itsitame, et peksmine on ihhii...
Veel sellest aastast...
Ma ei tea, kas olen siin kirjutanud, et suhtlen juba nii mõni hea aasta oma hea senstiivi Toomasega. Annab ka mulle tuge ja palju muud, mida on hingele vaja, et olla tasakaalus. Põhimõtteliselt on ta nagu psühholoog, kes ka oskab endasse uskuma panna.
Mäletan, esimene kord tema juures käies olin nii katki kui katki. Nüüd eile talle helistades, soovides head uut aastat, olid mu näitajad head, isegi mina ise ütleksin, et väga head. Siin kohal ei taha kirjutada, millised näitajad. Seda kõike näitab mu säramine. :)
Horoskoope usun vähe. Unenägusid isegi rohkem. Ennustusi ma ei salli - mis mõttega peaksin teadma , mis ajal suren :P
Ühesõnaga, Toomas tõdeb ka järjepidevalt ja alati: kõik algab iseendast ja see sobib mulle suurepäraselt. Juba oma mõte teeb head või halba iseendale - oleneb kuidas mõelda...
Selle aasta horoskoopi ma eriti ei ole teadnud. Lihtsalt ei süvenenud sellesse õigel hetkel. Ei tahtnud. Ka nüüd uue aasta horoskoop ei huvita mind. Miks pean teadma, mis raskused ees on... See teadmine rööviks mult kogu energia ette ära. Ja kui ei ole jõudu ega energiat muredele vastu seista, ongi esimene raskus olemas .
Seda pole ju vaja.
Tuleb see, mis tulema peab! Ja palju oleneb iseendast...
Mäletan, esimene kord tema juures käies olin nii katki kui katki. Nüüd eile talle helistades, soovides head uut aastat, olid mu näitajad head, isegi mina ise ütleksin, et väga head. Siin kohal ei taha kirjutada, millised näitajad. Seda kõike näitab mu säramine. :)
Horoskoope usun vähe. Unenägusid isegi rohkem. Ennustusi ma ei salli - mis mõttega peaksin teadma , mis ajal suren :P
Ühesõnaga, Toomas tõdeb ka järjepidevalt ja alati: kõik algab iseendast ja see sobib mulle suurepäraselt. Juba oma mõte teeb head või halba iseendale - oleneb kuidas mõelda...
Selle aasta horoskoopi ma eriti ei ole teadnud. Lihtsalt ei süvenenud sellesse õigel hetkel. Ei tahtnud. Ka nüüd uue aasta horoskoop ei huvita mind. Miks pean teadma, mis raskused ees on... See teadmine rööviks mult kogu energia ette ära. Ja kui ei ole jõudu ega energiat muredele vastu seista, ongi esimene raskus olemas .
Seda pole ju vaja.
Tuleb see, mis tulema peab! Ja palju oleneb iseendast...
363 päeva + 2 veel
Veel 2 päeva ja ongi taas ring täis.
Mul ei olegi lõppu tunnet. On edasimineku tunne. Sellel 2007. aastal sain turvatunde, et peaaegu mitte midagi pole lootusetu, tuleb vaid natukene uskuda päris võimatut näivat ja natunatukene riskida.
Hea aasta oli!
Ma loodan, et parim aasta on veel ees. Sest alati saab paremini minna ja teha.
Mis siis on olnud, mida meenutada ja millest edasi minna:
Suurim saavutus on Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmsesse Ühingu stipendiaadiks pääsemine.Ma tõsimeeli ei uskunud seda. Võisin küll maalida enne, kui soomlased ühingust käisid mul külas, kuid mulle endale tundus, et ma ei oska üldse miskit värvidega veel teha. Suur oli rõõm, kui mais Ly helistas mulle ja ütles, et mind on võetud stipendiaadiks. Mul läksid põlved nõrgaks - istudeski on see võimalik - ja karjusin rõõmust JEEEESSSSS....
Jaanuaris küllap näete mu uut maali, mis on teise kõrgema tasemega...
Teine suurim saavutus on EI ja JAH koolitused. Koostöö Kaupoga. See projekti koostöö Kaupoga on mulle kohutavalt palju andnud. Eneseusku. See, mida kirjutas Kaupo paar päeva tagasi mulle, jääb mulle aastateks meelde ja tuletan ikka meelde, kui hakkab kaduma eneseusk ja kui kõik näeb mõttetu...
LEEPÜga möllamine on mulle õpetanud raamatupidamistki. Seda ka tänu Janale. Võin küll raamatupidamist, kuid raamatupidajaks ma ei hakka - ei ole minu ala.
Sain teistele anda endast tohutult. See on tähtsam , kui endasse saamine :)
40. sünnipäev - väga ilus.
Tagatoa remont.
Mul on hea tõdeda, et aasta tõi mulle mitmeid uusi ja noori isiklikke abistajaid. Ma ei sooviks kedagi esile tõsta, sest kõik nad on armsad ja head. Erika, Ragne, Helena, Jäppe, Luise...
Väga hea rõõm oli, kui Silver lisas mind MSN-i. Ega me tihti ja pikalt ei ole suhtlenud, kuid poiss käitub nii nagu peab selles vanuses. Hea meel on lastest... Kuigi mure ka on, suuremgi kui rõõm. Ei saa ju rõõmustada, kui mina kui ema ei tea, kuidas lastel tegelikult läheb. Usun, et mu lapsed elus saavad hakkama.
Tõdesin, et minus on naiselik nõrkus siiski alles. Oli moment, kus ma endamisi ei soovinud seda. Naiselikku nõrkuseta näis kergem. Näita tugevamana ja ligipäästmatuna, kalgina... Aga ei. Nüüd olen iseendale selgeks mõtelnud, et tundedki on vaja. Kas või salajasi, kuid siiraid...
Olen ju NAINE ainult, kes igatseb tõelist armastust!
Olen ise igatsusegiga.
Maksud said makstud. Läbi raskustega küll. Napilt. Raha on imelik leiutis maailmas - seda ei jätku kunagi piisavalt :P
Iga päev on olnud rõõmu ja muret.
Just praegu vist lahenes alumiste naabrite probleem, mis kestis siiani vahelduva eduga. Väga kurb. On ju aasta kaunim aeg. Kiirabi ja politsei olid kutsutud siia. Arvatavasti naabrite poolt. Siinkohal ma ei hakka kommenteerima, sest ei ole aru saanud, mis toimus... Igatahes üks naine viidi vist hullumaja - papa vaatas aknast... KOHUTAV.
Mul ei olegi lõppu tunnet. On edasimineku tunne. Sellel 2007. aastal sain turvatunde, et peaaegu mitte midagi pole lootusetu, tuleb vaid natukene uskuda päris võimatut näivat ja natunatukene riskida.
Hea aasta oli!
Ma loodan, et parim aasta on veel ees. Sest alati saab paremini minna ja teha.
Mis siis on olnud, mida meenutada ja millest edasi minna:
Suurim saavutus on Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmsesse Ühingu stipendiaadiks pääsemine.Ma tõsimeeli ei uskunud seda. Võisin küll maalida enne, kui soomlased ühingust käisid mul külas, kuid mulle endale tundus, et ma ei oska üldse miskit värvidega veel teha. Suur oli rõõm, kui mais Ly helistas mulle ja ütles, et mind on võetud stipendiaadiks. Mul läksid põlved nõrgaks - istudeski on see võimalik - ja karjusin rõõmust JEEEESSSSS....
Jaanuaris küllap näete mu uut maali, mis on teise kõrgema tasemega...
Teine suurim saavutus on EI ja JAH koolitused. Koostöö Kaupoga. See projekti koostöö Kaupoga on mulle kohutavalt palju andnud. Eneseusku. See, mida kirjutas Kaupo paar päeva tagasi mulle, jääb mulle aastateks meelde ja tuletan ikka meelde, kui hakkab kaduma eneseusk ja kui kõik näeb mõttetu...
LEEPÜga möllamine on mulle õpetanud raamatupidamistki. Seda ka tänu Janale. Võin küll raamatupidamist, kuid raamatupidajaks ma ei hakka - ei ole minu ala.
Sain teistele anda endast tohutult. See on tähtsam , kui endasse saamine :)
40. sünnipäev - väga ilus.
Tagatoa remont.
Mul on hea tõdeda, et aasta tõi mulle mitmeid uusi ja noori isiklikke abistajaid. Ma ei sooviks kedagi esile tõsta, sest kõik nad on armsad ja head. Erika, Ragne, Helena, Jäppe, Luise...
Väga hea rõõm oli, kui Silver lisas mind MSN-i. Ega me tihti ja pikalt ei ole suhtlenud, kuid poiss käitub nii nagu peab selles vanuses. Hea meel on lastest... Kuigi mure ka on, suuremgi kui rõõm. Ei saa ju rõõmustada, kui mina kui ema ei tea, kuidas lastel tegelikult läheb. Usun, et mu lapsed elus saavad hakkama.
Tõdesin, et minus on naiselik nõrkus siiski alles. Oli moment, kus ma endamisi ei soovinud seda. Naiselikku nõrkuseta näis kergem. Näita tugevamana ja ligipäästmatuna, kalgina... Aga ei. Nüüd olen iseendale selgeks mõtelnud, et tundedki on vaja. Kas või salajasi, kuid siiraid...
Olen ju NAINE ainult, kes igatseb tõelist armastust!
Olen ise igatsusegiga.
Maksud said makstud. Läbi raskustega küll. Napilt. Raha on imelik leiutis maailmas - seda ei jätku kunagi piisavalt :P
Iga päev on olnud rõõmu ja muret.
Just praegu vist lahenes alumiste naabrite probleem, mis kestis siiani vahelduva eduga. Väga kurb. On ju aasta kaunim aeg. Kiirabi ja politsei olid kutsutud siia. Arvatavasti naabrite poolt. Siinkohal ma ei hakka kommenteerima, sest ei ole aru saanud, mis toimus... Igatahes üks naine viidi vist hullumaja - papa vaatas aknast... KOHUTAV.
KLASS = ELU
Vaatasin "KLASSI". Lõppude lõpuks nägin filmi ära. Ja arutelugi pärast filmi pani sügavalt mõtlema...
Tahaks nii palju öelda, KUID...
Märgake hoolivjulgelt üksteist ! Küllap siis on viimaks ka igasugust vägivalda vähem ja väärtushinnangud maasilmas loksuvad tasapisi taas rohkem paika...
Tahaks nii palju öelda, KUID...
Märgake hoolivjulgelt üksteist ! Küllap siis on viimaks ka igasugust vägivalda vähem ja väärtushinnangud maasilmas loksuvad tasapisi taas rohkem paika...
reede, detsember 28, 2007
Arvud ... Ratastool räbal...
Pea uugab... Aruandest... Arvud keerlevad silmis...
Piret hea inimene ei pannudki täna mitte ühegi ratastoolirattaga plehku :D Nagu Diana ... Ja ma ei olegi ratast veel tagasi saanud - nüüd läheb küll kuri karja. Nii ei saa - ooii, kui lahke ikka olen !!! Teine oleks ammu politseile läinud...
Piret viis mu ratastooli ITAKi parandusesse. Seal öeldi, tool on loks... Nohjah, tool on ka tuhandeid kilomeetreid sõitnud - mis seal imestada. Vahetati ajutiseks teise ratastooli vastu. Seega mul on hetke uus võõras ratastool, mis on iseenesest mugav nagu tugitool, kuid jah... ratta küljes käe jaoks rattad segavad - mu elamine mitte nende järgi kujundatud... ja igasse bussi ka nii laialt ei mahu.
OK, mu tool on juba remonditud ja võib ära tuua . Helistati mulle. :)
Aitäh, Piret!
Niikaua, kui ratastoolita olin, istusin diivanil ja kirjutasin aruannet. Ülepika aja kirjutasin diivanil istudes... MÕNSA. Vanasti sai nii kõik koolitööd tehtud...
Jaan Kross... See aasta on viinud mitmeid häid mehi...
Piret hea inimene ei pannudki täna mitte ühegi ratastoolirattaga plehku :D Nagu Diana ... Ja ma ei olegi ratast veel tagasi saanud - nüüd läheb küll kuri karja. Nii ei saa - ooii, kui lahke ikka olen !!! Teine oleks ammu politseile läinud...
Piret viis mu ratastooli ITAKi parandusesse. Seal öeldi, tool on loks... Nohjah, tool on ka tuhandeid kilomeetreid sõitnud - mis seal imestada. Vahetati ajutiseks teise ratastooli vastu. Seega mul on hetke uus võõras ratastool, mis on iseenesest mugav nagu tugitool, kuid jah... ratta küljes käe jaoks rattad segavad - mu elamine mitte nende järgi kujundatud... ja igasse bussi ka nii laialt ei mahu.
OK, mu tool on juba remonditud ja võib ära tuua . Helistati mulle. :)
Aitäh, Piret!
Niikaua, kui ratastoolita olin, istusin diivanil ja kirjutasin aruannet. Ülepika aja kirjutasin diivanil istudes... MÕNSA. Vanasti sai nii kõik koolitööd tehtud...
Jaan Kross... See aasta on viinud mitmeid häid mehi...
kolmapäev, detsember 26, 2007
Riidekapp mu hingepeegel lilleaias
Avastasin avameelse tunnistamisega, et mu hing on siiski päris tõsiselt sassis. :) Seda tõestab mu riidekapp, mis ei ole minulikult korras. Ise olen sellele mõnikord mõelnud. Alateadlikult. Kui üldse saab möödaminnes mõelda. Endale märkamatult mõelda.
Piret olles täna mu pool ütles naerdes: "Riidekapp on su hingepeegel!"
Jumala õige väide!!!
Hädakene on selles, et ma ei suuda hetkel riidekapi korda teha. Üleüldse kõik koristamine on mõttetu - praegu tundub nii. Ei, mul pole prügimägesid kodus. Seda luksus ma iseendale ei luba. :D Tundub aga põrandapesul ei ole lõppu... Olen see nädal 3 x köögipõrandat pestnud näiteks ja ikka ei ole puhas... Suitsutuhk jne paari tunni pärast jällegi põrandal... Lihtsalt ohkama paneb. See ei ole tolmust, mis koguneb nädalaga hiigel hunnikuna peeglilauale - see on kuidagi normaalsem.
Täna said mu lillepotid dšussi all käia ja hoolitsevat hoolt. Pireti abiga. Kevadel tuleb mitmed taimed ümber istutada. Suurematesse potidesse. Hästi kummaline on tõdeda, et ka taimed vist on tulnud mu rahulolematust hinges. On longus kuidagi. Olen tähele pannud, et mu lilledele mõjub minu meeleolu tõsimeeli.
Ega midagi.
Pean end käsile võtma. Nukra tuju eemale ajama. Minu nukrus hakkab mu kodule mõjuma :) Mis on kodu? Mina ise :)
Alumistel naabritel on õnneks rahulik.
Aa hommikul oli flirdis hea seik! Ma ei jõua mehi ära imestada! Lugesin oma sõbra jõulutervituse maailma teiselt poolt läbi, siis sain kellegilt privaatteade: "Tule armukeseks"
UPS !!!
Naljatades püüdsin meest natu kasvatada. Endalikult. Sain teada, et kutil on pohmakas ema pool pidu panemisest. Soovitasin sooja piima juua. See ei aita, aitab hea sex. Ega midagi, küsisin, kus naine on. Ta oli aus , ise ütles, et on ausalt abielus. Naine on tööl. Aga armukest leida on raske. Mina uskugu, et ta tahab armukest kauaks. Lollitasin vastu, vahel on hea lollitada, et kui kaua on kaua :D
Siis olin juba kallikene ja kullakene. :P
Nagu uni käis peale, et TAHAB mind - et olen ilus inimene. (Noojaa, seda ma ju olengi geniaalselt!!!) Tahab helistada ning kuulda mu ilusat sexikat häält. (Ahaa, sexika häälega võin olla valitud inimestele. Mitte igaühele.)
Mul viskas üle.
Soovitasin oma kodukat piiluda. Tean, et see soovitus niisugustele meestele kõige paremini.
Kolme - nelja minuti pärast tuli taas teade: "Ei taha enam."
Oi, mul oli lõbus!
Loodan, et minu koduka nägemine mõjus 40 a mehele pohmaka ravina :P
Olen õelus ise :D
Aga mis sa sellistega muud teed...
Piret olles täna mu pool ütles naerdes: "Riidekapp on su hingepeegel!"
Jumala õige väide!!!
Hädakene on selles, et ma ei suuda hetkel riidekapi korda teha. Üleüldse kõik koristamine on mõttetu - praegu tundub nii. Ei, mul pole prügimägesid kodus. Seda luksus ma iseendale ei luba. :D Tundub aga põrandapesul ei ole lõppu... Olen see nädal 3 x köögipõrandat pestnud näiteks ja ikka ei ole puhas... Suitsutuhk jne paari tunni pärast jällegi põrandal... Lihtsalt ohkama paneb. See ei ole tolmust, mis koguneb nädalaga hiigel hunnikuna peeglilauale - see on kuidagi normaalsem.
Täna said mu lillepotid dšussi all käia ja hoolitsevat hoolt. Pireti abiga. Kevadel tuleb mitmed taimed ümber istutada. Suurematesse potidesse. Hästi kummaline on tõdeda, et ka taimed vist on tulnud mu rahulolematust hinges. On longus kuidagi. Olen tähele pannud, et mu lilledele mõjub minu meeleolu tõsimeeli.
Ega midagi.
Pean end käsile võtma. Nukra tuju eemale ajama. Minu nukrus hakkab mu kodule mõjuma :) Mis on kodu? Mina ise :)
Alumistel naabritel on õnneks rahulik.
Aa hommikul oli flirdis hea seik! Ma ei jõua mehi ära imestada! Lugesin oma sõbra jõulutervituse maailma teiselt poolt läbi, siis sain kellegilt privaatteade: "Tule armukeseks"
UPS !!!
Naljatades püüdsin meest natu kasvatada. Endalikult. Sain teada, et kutil on pohmakas ema pool pidu panemisest. Soovitasin sooja piima juua. See ei aita, aitab hea sex. Ega midagi, küsisin, kus naine on. Ta oli aus , ise ütles, et on ausalt abielus. Naine on tööl. Aga armukest leida on raske. Mina uskugu, et ta tahab armukest kauaks. Lollitasin vastu, vahel on hea lollitada, et kui kaua on kaua :D
Siis olin juba kallikene ja kullakene. :P
Nagu uni käis peale, et TAHAB mind - et olen ilus inimene. (Noojaa, seda ma ju olengi geniaalselt!!!) Tahab helistada ning kuulda mu ilusat sexikat häält. (Ahaa, sexika häälega võin olla valitud inimestele. Mitte igaühele.)
Mul viskas üle.
Soovitasin oma kodukat piiluda. Tean, et see soovitus niisugustele meestele kõige paremini.
Kolme - nelja minuti pärast tuli taas teade: "Ei taha enam."
Oi, mul oli lõbus!
Loodan, et minu koduka nägemine mõjus 40 a mehele pohmaka ravina :P
Olen õelus ise :D
Aga mis sa sellistega muud teed...
Armsaim kink :)
Riputati viimased JAH koolituse pildid üles.
Selline nägu mul oligi, kui nägin õnnekildu Erikalt.
Siin ongi MINU õnnekild.
Loodan, et nüüd tuleb hästi palju õnnekilde mul uuel aastal.
Selline nägu mul oligi, kui nägin õnnekildu Erikalt. 
Siin ongi MINU õnnekild.Loodan, et nüüd tuleb hästi palju õnnekilde mul uuel aastal.
Veel koolituse pilte http://www.album.ee/inv/spEdKH . Kõik pildid on hetkedest, mis ei unune.
AITÄH kõikidele, kes te jõuluajal mulle häid soove soovisid! Te armastus ja hoolimine on parim kink :)
Oh, naabrivalve ?!
Minu all naabritel on just praegu vist peresõda. Kõike järgi otsustades, mida kuulen, on probleem tõsine. Üle pika aja on meie suhteliselt vaikses trepikojas lärm, karjumine, nutmine, lõhkumise - kukkumise hääled... Jube. Õudukas. Mul praegu kananahk ihul. Omad jamad meenusid...
Vot, nüüd küll oleks soovinud joosta alla või vähemasti abi järele..., et MIS TOIMUB... Saatsin sõbrannale sõnumi - pole vastanud. Usun, et magab. Oli kesköö ikka. Peretülide parim aeg :( Õnneks sain esimest korda turvatunde ka MSN-is, teine sõbranna lubas politsei helistada, kui kisa - kära ei lõpe. MSN on tõesti üks abi variant, kui mul on abi vaja.
Vihastasin ka oma akende peale - ei näe otse alla... Igatahes mingi auto tuli, inimesedki ... ja läksid. Mis järel oli all haudvaikus... ja siis taas nutmine ja röökimine... Hetkel vaikus. Ehk siiski keegi kutsus abi või...
Loodan seda!
Ja siiski...
Vot, nüüd küll oleks soovinud joosta alla või vähemasti abi järele..., et MIS TOIMUB... Saatsin sõbrannale sõnumi - pole vastanud. Usun, et magab. Oli kesköö ikka. Peretülide parim aeg :( Õnneks sain esimest korda turvatunde ka MSN-is, teine sõbranna lubas politsei helistada, kui kisa - kära ei lõpe. MSN on tõesti üks abi variant, kui mul on abi vaja.
Vihastasin ka oma akende peale - ei näe otse alla... Igatahes mingi auto tuli, inimesedki ... ja läksid. Mis järel oli all haudvaikus... ja siis taas nutmine ja röökimine... Hetkel vaikus. Ehk siiski keegi kutsus abi või...
Loodan seda!
Ja siiski...
teisipäev, detsember 25, 2007
Vahvlitort
Kokasin natu. Ajasin mõtted teistele lainele :) Õnnestuski. Hetkekski. Ega kodus küll erilisi tordi materjali polnud. Kasutasin jääke. Kunagi ostsin tagavaraks suuri vahvleid. Tulemus on väga maitsev ei - millegist. Vahel on hea lihtsalt niisama miskit söödavat teha. Ilma tühja kõhuta :D Tulge kõik torti sööma! :)
Uuel aastal pean kohe ostma ikkagi väikese pliita ära. Enam ei saa edasi lükata. Ja kööginurga kuidagi veidi - veidi ümber tõstma, et mahuks teine, väike madal pliit põrandale. Veel vajan köögikombaini. Köögikombainile olen samuti mõelnud ikka mõnda aega juba.
Meisterdasin torti. Poole silmaga vaatasin Jõulutunnelit. Mul on hea meel, et Eesti inimene on täna nii lahke olnud. Irooniata. Ma soovin väga, et see lahkus pole ainult hetkeline. Jõuluajaline. On seda palju tahetud? Minu meelest mitte. Imetore on kinkida igale uuele elule enda poolt armastust... See ühendabki kõiki :)
Uuel aastal pean kohe ostma ikkagi väikese pliita ära. Enam ei saa edasi lükata. Ja kööginurga kuidagi veidi - veidi ümber tõstma, et mahuks teine, väike madal pliit põrandale. Veel vajan köögikombaini. Köögikombainile olen samuti mõelnud ikka mõnda aega juba.
Meisterdasin torti. Poole silmaga vaatasin Jõulutunnelit. Mul on hea meel, et Eesti inimene on täna nii lahke olnud. Irooniata. Ma soovin väga, et see lahkus pole ainult hetkeline. Jõuluajaline. On seda palju tahetud? Minu meelest mitte. Imetore on kinkida igale uuele elule enda poolt armastust... See ühendabki kõiki :)
Vaikne hommik
Magasin mõnusasti hommikul kaua - kaua.
Nüüd lihtsalt olen.
Joon kohvi.
Küünlad põlevad.
Mõtlen, mida teha... Kas peabki iga hetk midagi kasulikku tegema... Ka niisama oleksemine on aeg - ajalt vajalik :)
Nüüd lihtsalt olen.
Joon kohvi.
Küünlad põlevad.
Mõtlen, mida teha... Kas peabki iga hetk midagi kasulikku tegema... Ka niisama oleksemine on aeg - ajalt vajalik :)
Ongi jõuluöö
Vaikne ja ilus :)
Meenus eelmine jõuluöö, kui olin lohutajaks sõbrale MSN-s, keda enam ei ole... Aasta tagasi tundis ta üksindust... Vestlesime armastusest umbes neljani hommikuni...
Nüüd praegu olen rääkinud ja mõtelnud hästi palju armastusest. Armastusele mõtlen ju iga päev. Jõuluööl on see kuidagi erilisem.
Jeessus...
Kaitseinglid...
Midagi ülevat, mis tundub müstika, kuid milledesse siiski usun.
Võib - olla on jõululapse sündimise tähistamist vaja selleks, et enda sisse näha. Rohkem, kui tavaliselt.
Helistasin mõnele sõbrannale. Soovisin Jõule. Küsisin, kuidas tuju... Oh, sain vastuseks: väsinud olen... Tõesti häältes kõlas tuimus.
Kuhu inimesed nii jõuavad? Kas nad suudavad iseenda sisse piiluda? Iseenda eest ei saa ometi ära joosta...
Söök... Kas see ongi kõige - kõige - kõige...??? Mul polnud salateid...
Mul on mamma kõva südamest tulnud kalli - kalli möödunust jõululaupäevast.
Mul on telefonikõned.
Mul küünlaleegid...
Pisimad asjad, kuid need vist teevadki jõuludest jõulud. Mis jäävad kauaks meelde. Igast jõuluööst on tegelikult midagi meeles, kui mälu pingutada. Hapukapsa ja verivorsti maitsed on niikuinii meeles ja keelel. Need ei saagi kuidagi ununeda, sest korduvad jõululaual aastast aastasse. Ka piparkookide lõhn ja maitse.
Kingitused ununevad sageli... Oleme ausad.
Armastus ei unune. Vähemasti ei tohiks ununeda. Armastus võib kurvalt mööduda - kuid selle/tolle hetke tunne jääb. Armastus oli - on - jääb... Armastust, seda imelist õrna tunnet ei taheta mäletada. Mõtlen siinkohal hästi laialt armastusest.
Kas olla kurb, et taas ma ei saanud minna kiriku või surnuaedasse? Olen minna soovinud iga aasta... Vähemasti need aastad, kui olen olnud ainult iseendaga... Jälle käimata... Küllap ükskord saan minna ka... Mõttes mõtlesin vanaemadegile...
Meenus eelmine jõuluöö, kui olin lohutajaks sõbrale MSN-s, keda enam ei ole... Aasta tagasi tundis ta üksindust... Vestlesime armastusest umbes neljani hommikuni...
Nüüd praegu olen rääkinud ja mõtelnud hästi palju armastusest. Armastusele mõtlen ju iga päev. Jõuluööl on see kuidagi erilisem.
Jeessus...
Kaitseinglid...
Midagi ülevat, mis tundub müstika, kuid milledesse siiski usun.
Võib - olla on jõululapse sündimise tähistamist vaja selleks, et enda sisse näha. Rohkem, kui tavaliselt.
Helistasin mõnele sõbrannale. Soovisin Jõule. Küsisin, kuidas tuju... Oh, sain vastuseks: väsinud olen... Tõesti häältes kõlas tuimus.
Kuhu inimesed nii jõuavad? Kas nad suudavad iseenda sisse piiluda? Iseenda eest ei saa ometi ära joosta...
Söök... Kas see ongi kõige - kõige - kõige...??? Mul polnud salateid...
Mul on mamma kõva südamest tulnud kalli - kalli möödunust jõululaupäevast.
Mul on telefonikõned.
Mul küünlaleegid...
Pisimad asjad, kuid need vist teevadki jõuludest jõulud. Mis jäävad kauaks meelde. Igast jõuluööst on tegelikult midagi meeles, kui mälu pingutada. Hapukapsa ja verivorsti maitsed on niikuinii meeles ja keelel. Need ei saagi kuidagi ununeda, sest korduvad jõululaual aastast aastasse. Ka piparkookide lõhn ja maitse.
Kingitused ununevad sageli... Oleme ausad.
Armastus ei unune. Vähemasti ei tohiks ununeda. Armastus võib kurvalt mööduda - kuid selle/tolle hetke tunne jääb. Armastus oli - on - jääb... Armastust, seda imelist õrna tunnet ei taheta mäletada. Mõtlen siinkohal hästi laialt armastusest.
Kas olla kurb, et taas ma ei saanud minna kiriku või surnuaedasse? Olen minna soovinud iga aasta... Vähemasti need aastad, kui olen olnud ainult iseendaga... Jälle käimata... Küllap ükskord saan minna ka... Mõttes mõtlesin vanaemadegile...
esmaspäev, detsember 24, 2007
Jõulunukrus :)
Tiia ei nutta :) Pisarad kippuvad vägisi silmi... Ma võiksin küll naeratada, et kõik on nii nagu peab... nagu iga aasta jõululaupäevaõhtul... Mõnes mõttes ongi nii nagu alati, mõnes mõttes ei ole...
Tore hetk oli, kui naabrimees palus papal jõuluvana koputus mängida ja tõi kinkikotti veerand tunniks me esiku... Papa muutus elevaks - et kui saaks mängida päris jõuluvana. Küsis minult vatti ja punast hommikumantlit. Mõlemad mul olemas. Kuid ma ei andnud. Sest täna ei oleks ta suutnud lastele jõuluvana mängida. Omamoodi kurb tõdeda seda. Jõuluvanat mängida... on kihvt ju.
Olin vist 6-ne, kui papa oli jõuluvana. Tundsin ta abielusõrmusest ära - jõuluvanal minu papa sõrmus - hetkega sain aru, et päris jõuluvana ei tule kunagi laste juurde :D
Aga täna oleks olnud jõuluvanaks liiga purjus ja tervis on ka väga kehv.
Koputuse tegi vägeva pannes kinkikoti naabriukse taha. Ise ütles, et nii polegi ta jõuluvana mänginud. :) Ega vist tõesti.
Miski eriline rõõm papale ka :)
Tegelikult sain päeval natu papaga rahulikult rääkida. Ta lihtsalt ütles, et joob sellepärast, et nii on tal parem olla.
Usun seda.
Sest papa on sealmaal, kus oleks ohtlikki kaineks saata.
Papa suutis isegi minuga koos süüa teha. Kuigi on õnnetu, et ahjuliha jäi kõvaks. Minu meelest oli liha vähe ahjus. Vaielda on mõttetu. Küllap saab poolpehme lihaga homme veel miskit teha... Pole hullu! Muretsema paneb mind hoopis see, et papa ise ei söönud taas eriti mitte midagi. Räägib küll, et sööb... Kas varsti pean teda söötma hakkama? Sellega saaksin hakkama... Lapsi olen söötnud küll ja küll...
Küsisin, miks ta ei pane uut pluusi selga. Vastus oli: "See pluus on mu matuse jaoks..." Einoh, suutsin naeratada. Ütlesin, et kinkisin pluusi pühade ja pidude jaoks... Siis hakkas, et peab end enne puhtaks pesema...
Ega ma ei mäleta küll jõululaupäeva, kui ta pole pesemas käinud. Kõigele vaatamata on papa olnud üsna puhtuse armastaja...
Silmadki on täna papal kuidagi tühjad nukrad...
Ei, tõsiselt kuidagi hirmus - hirmus kahju, kui inimene ei ole suutnud elus tasakaalu endas leida...
Võin olla pahane ja mis iganes, kuid siiski hirmus kurb. Ja kui veel mõelda, et niisugune inimene on su oma isa - siis on see veel kurvem.
Tean inimesi, kes ükskõikselt ütlevad, et las lähedane joob - mul ei ole külma ega sooja. Kas ikka on sedasi? Või on enda kaitse? Mida ei ole minus olemas - seda polegi olemas... Aga kõik need kodutud... Usun, et kõikidel neil on kuskil keegigi olemas...
Usun sedagi, et papa tegelikult teab enda sees, kuidas tal on tütrega vedanud... Oleme ausad, mina olen suutnud teda välja kannatada sellisena nagu ta on, kuigi ma pole suutnud teda aidata. Ta ise ei ole soovinud end aidata. Ja vägisi ei saa kedagi aidata.
Natuke koristasin. Hea on olla puhtas toas.
Olen saanud kümneid jõulusoove. Üks armsam kui teine. :) Lõpp kokkuvõttes kõik nad armsad :) Pidin mobiilis sõnumeid kustutama, et uued sõnumid võiksid ehk veel tulla. Kui palju on minu ümber häid inimesi :) Kuidagimoodi ei saa ma öelda, et olen siin maailmas üleliigne või üksinda. Vahetevahel kaeblen küll seda, kuid see pole tõsi :) See rohkem moe pärast. Üksildane ma ei ole. Tihti ainult üksinda :)
On hetki, kus tahangi üksinda olla.
On hetki, kus ma ei taha mitte üksinda olla.
Olen saatnud isegi kümneid jõulusoove. Esimesed läksid lastele... Loodan, et nad said kätte :)
Minu ümber on tohutult ARMASTUST.
Võin vist olla siiski õnnelik... Tegelikult ma ju olengi õnnelik. Kõigele vaatamata...
Tore hetk oli, kui naabrimees palus papal jõuluvana koputus mängida ja tõi kinkikotti veerand tunniks me esiku... Papa muutus elevaks - et kui saaks mängida päris jõuluvana. Küsis minult vatti ja punast hommikumantlit. Mõlemad mul olemas. Kuid ma ei andnud. Sest täna ei oleks ta suutnud lastele jõuluvana mängida. Omamoodi kurb tõdeda seda. Jõuluvanat mängida... on kihvt ju.
Olin vist 6-ne, kui papa oli jõuluvana. Tundsin ta abielusõrmusest ära - jõuluvanal minu papa sõrmus - hetkega sain aru, et päris jõuluvana ei tule kunagi laste juurde :D
Aga täna oleks olnud jõuluvanaks liiga purjus ja tervis on ka väga kehv.
Koputuse tegi vägeva pannes kinkikoti naabriukse taha. Ise ütles, et nii polegi ta jõuluvana mänginud. :) Ega vist tõesti.
Miski eriline rõõm papale ka :)
Tegelikult sain päeval natu papaga rahulikult rääkida. Ta lihtsalt ütles, et joob sellepärast, et nii on tal parem olla.
Usun seda.
Sest papa on sealmaal, kus oleks ohtlikki kaineks saata.
Papa suutis isegi minuga koos süüa teha. Kuigi on õnnetu, et ahjuliha jäi kõvaks. Minu meelest oli liha vähe ahjus. Vaielda on mõttetu. Küllap saab poolpehme lihaga homme veel miskit teha... Pole hullu! Muretsema paneb mind hoopis see, et papa ise ei söönud taas eriti mitte midagi. Räägib küll, et sööb... Kas varsti pean teda söötma hakkama? Sellega saaksin hakkama... Lapsi olen söötnud küll ja küll...
Küsisin, miks ta ei pane uut pluusi selga. Vastus oli: "See pluus on mu matuse jaoks..." Einoh, suutsin naeratada. Ütlesin, et kinkisin pluusi pühade ja pidude jaoks... Siis hakkas, et peab end enne puhtaks pesema...
Ega ma ei mäleta küll jõululaupäeva, kui ta pole pesemas käinud. Kõigele vaatamata on papa olnud üsna puhtuse armastaja...
Silmadki on täna papal kuidagi tühjad nukrad...
Ei, tõsiselt kuidagi hirmus - hirmus kahju, kui inimene ei ole suutnud elus tasakaalu endas leida...
Võin olla pahane ja mis iganes, kuid siiski hirmus kurb. Ja kui veel mõelda, et niisugune inimene on su oma isa - siis on see veel kurvem.
Tean inimesi, kes ükskõikselt ütlevad, et las lähedane joob - mul ei ole külma ega sooja. Kas ikka on sedasi? Või on enda kaitse? Mida ei ole minus olemas - seda polegi olemas... Aga kõik need kodutud... Usun, et kõikidel neil on kuskil keegigi olemas...
Usun sedagi, et papa tegelikult teab enda sees, kuidas tal on tütrega vedanud... Oleme ausad, mina olen suutnud teda välja kannatada sellisena nagu ta on, kuigi ma pole suutnud teda aidata. Ta ise ei ole soovinud end aidata. Ja vägisi ei saa kedagi aidata.
Natuke koristasin. Hea on olla puhtas toas.
Olen saanud kümneid jõulusoove. Üks armsam kui teine. :) Lõpp kokkuvõttes kõik nad armsad :) Pidin mobiilis sõnumeid kustutama, et uued sõnumid võiksid ehk veel tulla. Kui palju on minu ümber häid inimesi :) Kuidagimoodi ei saa ma öelda, et olen siin maailmas üleliigne või üksinda. Vahetevahel kaeblen küll seda, kuid see pole tõsi :) See rohkem moe pärast. Üksildane ma ei ole. Tihti ainult üksinda :)
On hetki, kus tahangi üksinda olla.
On hetki, kus ma ei taha mitte üksinda olla.
Olen saatnud isegi kümneid jõulusoove. Esimesed läksid lastele... Loodan, et nad said kätte :)
Minu ümber on tohutult ARMASTUST.
Võin vist olla siiski õnnelik... Tegelikult ma ju olengi õnnelik. Kõigele vaatamata...
Jõululaupäevahommik
Jõin hommikukohvi.
Küünlad põlesid.
Akna taga langes laia lund. Viis - seitse minutit.
Tõeline jõulutunne oli ja tuli.
Soovin kõikidele rõõmsat jõuluõhtut. Püüdke kinni pisimgi ime ja hoidke aastaid see meeles :)
Küünlad põlesid.
Akna taga langes laia lund. Viis - seitse minutit.
Tõeline jõulutunne oli ja tuli.
Soovin kõikidele rõõmsat jõuluõhtut. Püüdke kinni pisimgi ime ja hoidke aastaid see meeles :)
pühapäev, detsember 23, 2007
ALUSTA ISEENDAST
Käisin Kuussalus. Teabepäeval ehk lõpuüritusel (ma ei saanudki aru, kuidas üritust lõpuks õieti nimetati, kuid see selleks) "Täisväärtuslik pere- ja seksuaalelu puuetega meestel". Ausalt öeldes, mul jäi veidi kummaline mulje. Võiksin küll väita, et oli hea ja põnev üritust, kuid... Kõige vähem räägiti projekti küsimustikku analüüsist, mida mina ootasin kõige rohkem. Lubati küll kokkuvõte panna internetti, nimelt naiste ühingu lehele http://www.epnu.ee/ , aagaaaaaaa just enne lubadust kõneles Olev Poolamets uutest suhtlusviisidest, nimelt internetist, mis siiski ei asenda reaalset elu. Ta võib mõnedele sobida, kuid millega kaasneb ikkagi lugematul arvul küsimusprobleeme, mida veel ei osata aimatagi.
Mina isiklikult arvan, et net mugavdab inimesed lihtsalt ära, et nad ei viitsigi enam seinte vahelt üleüldse välja minnagi - kogu elu toas. Ka rasedaks võib jääda arvuti taga meheta... või siis veebikaamera abil seksida...
Päh!!!
See on minu arvamus. Vähemasti füüsilist lähedust ei saa iial veebikaameras ega MSN-is või kus iganes protaalis. Ütlen ausalt, et suhtlen palju - kuid jah silmast silma suhtlemine ning kallide vahetu tegemine on hoopis siiram, puhtam... hoopis teine asi...
Hea oli kuulata, et arstid ei imestavat, kui puudega naine soovib last. Seda tahaksin küll ise näha! Kui palju JUBEDUSI olen sel aastalgi kuulnud justnimelt puudega naiste rasedustest - SORRY, kas peame uskuma, et kõik on ideaali lähedal, kui... Dr Poolamets isegi tõdes, et arengu ruumi on lõpmatult. Kuid teadus ja tehnika teevad imesid.
Jällegi meenus suvine günekoloog... Noo issand jumal, millest veel räägita! Hea küll, ma ei läinud ta juurde, et ehk olen rase - aga kui oleksin... Loomulikult arste on igasugusi.
Ja kui last saada on nii imelihtne, siis tuli mul kohe enda sisse küsimus - kuna sotsiaalpoliitika jõuab arstiteadusele järele, et sündinud last ja vanemaid toetada...
Istusin kohvilauas ja mõtlesin, miks ei mõelda laiemalt nagu viimaks soovitas Ain Klaassen. Kohe teeme kõik kättesaadavaks ja hakkamegi sexima ! Sorry, mina küll ei abiellunud omal ajal sexi pärast ainult ja kui keegi seda väidab - siis tema probleem.
Mihkel Aitsam kommis, et tegelikult see küsitlus näitas, mida ei ole seksuaalsuses tehtud, vaid hoopis psühholoogilises abis. Mina olen onu Mihkliga sajaga päri.
Inimesed on lihtsalt oma puudes nii kinni - et mina tahaksin appi karjuda. Mitte midagi ei saa teha - puue takistab! Hakkame nüüd mõtlema: tööd ei leia, kodunt välja ei saa, seksimisega ei tule toime, last ei taha, sest deprekas ei ole lapsele hea eeskuju...
Taevast tule appi!
Ise ju loome depreka iseendale - ei saa, ei leia, ei tule toime jne jne jne . Negatiivsusele aplaus!!!
See EI lähe mitte.
See EI lähe ka mitte, kui loome kõikidele tugiabi. Ka neile, kes ei tahagi end ise aidata ega teisiti elada. Loome ERInõustamiskeskuse.
Tehke mulle kord selgeks, mis on ERIELU ! Tõsiselt, kui me läheme ühest äärmusest teise, siis on midagi väga uperpallina viltu.
Selle asemel, et tunda omas füüsilises kehas hästi, keskendume, mida mul ei ole... Ainult näidake mulle üks inimene, kes oleks enda kehaga ülivõrdses rahul! Arvan, et sellist inimest me ei laia. Miks sunnime end mõtlema puudele, kui mingist asjast, mille taha pugeda või mis on justkui hüve?
Ain Klaassen ütles kõvasti mõte, mis minus on olnud pidevalt: kas tahame ise, et keegi teine elab meie eest meie elu... Tugiisik peresse - vahel on tõesti vaja, kuid täna ma ei saanud aru, milleks oleks vaja tugiisikut enamus peredele... Mu mõistus sai siin kohal otsa! Päris tõsiselt. Kujutasin ette peret, kus oleks isiklik abistaja + lapsehoidja + tugiisik - KUHU MINA NAISENA VEEL MAHUN PERRE, kusjuures vastutus jääks minule. No kuulge - kuhu jääks MINU PRIVAATSUS? Pere privaatsus? Kolm inimest veel lisaks abikaasale ja lapsele... Kas see oleks ikka täisväärtuslik pere?
Olen kindel, et mina isiklikult peale isikliku abistaja ei tahaks oma koju mitte ühtki teist teenust. Vähemasti seni, kuni mul on mõistus.
Veel ma ei saa nõus olla, et kõik peavadki minema psühholoogi juurde. Absurdne seegi. On veel sadu teisi lahendusi. Mind ajas muigama, kui psühholoog - nõustaja Marika Lahe ja tegevusterapeut Ain Klaassen vaidlesid hetkeks, kelle juurde abivajaja ikkagi minema - no halloo, kas esmalt pole see inimese enda otsus ning siis hea, väga hea koostöö, et inimene saaks proffi abi. Äkki oleks hoopis kedagi meeskonda veel vaja. Nt sotsiaaltöötajat.
Ei, mulle meeldis ka Marika Lahe. Kes julges tõdeda, et inimese ja puudega inimese vahel pole vahet. Kõikidel probleemid... Nii ongi see ometigi.
Minu praegused sexküsimused ei olegi suuremalt tingitud puudest, vaid hingearmidest... Ma ei ole üldse kindel, et kui kõnniksin, küll ma siis alles sexisin... Sorry! Minagi ajasin üks vahel oma puude kraesse... kuigi teadsin sügavas endas, et nii see ei ole päriselt... Tean, kui raskelt see tuleb psühholoogiga rääkimisele... Minulgi, kes ma olen avameelne.
Kõik on iseendas.
Kodus lähedased saavad iseenda algusele kaasa aidata.
Mina isiklikult arvan, et net mugavdab inimesed lihtsalt ära, et nad ei viitsigi enam seinte vahelt üleüldse välja minnagi - kogu elu toas. Ka rasedaks võib jääda arvuti taga meheta... või siis veebikaamera abil seksida...
Päh!!!
See on minu arvamus. Vähemasti füüsilist lähedust ei saa iial veebikaameras ega MSN-is või kus iganes protaalis. Ütlen ausalt, et suhtlen palju - kuid jah silmast silma suhtlemine ning kallide vahetu tegemine on hoopis siiram, puhtam... hoopis teine asi...
Hea oli kuulata, et arstid ei imestavat, kui puudega naine soovib last. Seda tahaksin küll ise näha! Kui palju JUBEDUSI olen sel aastalgi kuulnud justnimelt puudega naiste rasedustest - SORRY, kas peame uskuma, et kõik on ideaali lähedal, kui... Dr Poolamets isegi tõdes, et arengu ruumi on lõpmatult. Kuid teadus ja tehnika teevad imesid.
Jällegi meenus suvine günekoloog... Noo issand jumal, millest veel räägita! Hea küll, ma ei läinud ta juurde, et ehk olen rase - aga kui oleksin... Loomulikult arste on igasugusi.
Ja kui last saada on nii imelihtne, siis tuli mul kohe enda sisse küsimus - kuna sotsiaalpoliitika jõuab arstiteadusele järele, et sündinud last ja vanemaid toetada...
Istusin kohvilauas ja mõtlesin, miks ei mõelda laiemalt nagu viimaks soovitas Ain Klaassen. Kohe teeme kõik kättesaadavaks ja hakkamegi sexima ! Sorry, mina küll ei abiellunud omal ajal sexi pärast ainult ja kui keegi seda väidab - siis tema probleem.
Mihkel Aitsam kommis, et tegelikult see küsitlus näitas, mida ei ole seksuaalsuses tehtud, vaid hoopis psühholoogilises abis. Mina olen onu Mihkliga sajaga päri.
Inimesed on lihtsalt oma puudes nii kinni - et mina tahaksin appi karjuda. Mitte midagi ei saa teha - puue takistab! Hakkame nüüd mõtlema: tööd ei leia, kodunt välja ei saa, seksimisega ei tule toime, last ei taha, sest deprekas ei ole lapsele hea eeskuju...
Taevast tule appi!
Ise ju loome depreka iseendale - ei saa, ei leia, ei tule toime jne jne jne . Negatiivsusele aplaus!!!
See EI lähe mitte.
See EI lähe ka mitte, kui loome kõikidele tugiabi. Ka neile, kes ei tahagi end ise aidata ega teisiti elada. Loome ERInõustamiskeskuse.
Tehke mulle kord selgeks, mis on ERIELU ! Tõsiselt, kui me läheme ühest äärmusest teise, siis on midagi väga uperpallina viltu.
Selle asemel, et tunda omas füüsilises kehas hästi, keskendume, mida mul ei ole... Ainult näidake mulle üks inimene, kes oleks enda kehaga ülivõrdses rahul! Arvan, et sellist inimest me ei laia. Miks sunnime end mõtlema puudele, kui mingist asjast, mille taha pugeda või mis on justkui hüve?
Ain Klaassen ütles kõvasti mõte, mis minus on olnud pidevalt: kas tahame ise, et keegi teine elab meie eest meie elu... Tugiisik peresse - vahel on tõesti vaja, kuid täna ma ei saanud aru, milleks oleks vaja tugiisikut enamus peredele... Mu mõistus sai siin kohal otsa! Päris tõsiselt. Kujutasin ette peret, kus oleks isiklik abistaja + lapsehoidja + tugiisik - KUHU MINA NAISENA VEEL MAHUN PERRE, kusjuures vastutus jääks minule. No kuulge - kuhu jääks MINU PRIVAATSUS? Pere privaatsus? Kolm inimest veel lisaks abikaasale ja lapsele... Kas see oleks ikka täisväärtuslik pere?
Olen kindel, et mina isiklikult peale isikliku abistaja ei tahaks oma koju mitte ühtki teist teenust. Vähemasti seni, kuni mul on mõistus.
Veel ma ei saa nõus olla, et kõik peavadki minema psühholoogi juurde. Absurdne seegi. On veel sadu teisi lahendusi. Mind ajas muigama, kui psühholoog - nõustaja Marika Lahe ja tegevusterapeut Ain Klaassen vaidlesid hetkeks, kelle juurde abivajaja ikkagi minema - no halloo, kas esmalt pole see inimese enda otsus ning siis hea, väga hea koostöö, et inimene saaks proffi abi. Äkki oleks hoopis kedagi meeskonda veel vaja. Nt sotsiaaltöötajat.
Ei, mulle meeldis ka Marika Lahe. Kes julges tõdeda, et inimese ja puudega inimese vahel pole vahet. Kõikidel probleemid... Nii ongi see ometigi.
Minu praegused sexküsimused ei olegi suuremalt tingitud puudest, vaid hingearmidest... Ma ei ole üldse kindel, et kui kõnniksin, küll ma siis alles sexisin... Sorry! Minagi ajasin üks vahel oma puude kraesse... kuigi teadsin sügavas endas, et nii see ei ole päriselt... Tean, kui raskelt see tuleb psühholoogiga rääkimisele... Minulgi, kes ma olen avameelne.
Kõik on iseendas.
Kodus lähedased saavad iseenda algusele kaasa aidata.
Meie LEEPÜ 2 infoleht
http://www.leepu.ee/docs/leht_2.pdf
Aa meie 2 infoleht ka lõppude lõpuks. Leht ilmus 2,5 nädalat tagasi juba :) Nii et ei ole üldsegi värske lehekene, kuid siiski soovitan lugeda intervjuud Kaupoga :)
Aa meie 2 infoleht ka lõppude lõpuks. Leht ilmus 2,5 nädalat tagasi juba :) Nii et ei ole üldsegi värske lehekene, kuid siiski soovitan lugeda intervjuud Kaupoga :)
laupäev, detsember 22, 2007
See peab olema siis... pühadetunne...
Ma ei soovinud selliseid jõule :)
Papaga on väga hullusti :( Ta on jäänud väga - väga kehvaks. Püüdsin küll iseend petta, et mul on mõnus jõulu eelne meeleolu. Pettus jääb pettuseks. Olin paar päeva linnas - ei tahtnudki kodus olla. Samas soovisin nii - nii väga kodus olla, mis armsasti jõuluehtes. Oma kodus.
Aga ma ei soovinud näha, kuidas papa end hävitab.
Täna jõudis mulle lõpuks kohale, et pean sellega leppima, sest see on paratamatus. Tagasipöördumatu.
Eriti see nädal ei ole papa suutnud mitte midagi teha. Isegi kaks hoolt, mille eest kandis ta siiski hoolt - söögitegemine ja lillede kaitsmine, on tal unustuses. Kardan, et ta pole ise ka eriti söönud juba mõned nädalad. (Mina olen :) ) Papa suudab vaevu kõndida köögiakna - voodi - wc vahet. Veel suudab suitsetada ja õlut juua ning sekka joob kohvi ja sööb mingit valuravimit.
Eks ole hea kompott!
Tegelikult kohutav :( :( :(
Ja papa kamandab nüüd minu isiklikke abistajaid. Lihtsalt nii ongi. Ei, mina teeks tegemata tööd ära - ma ju näen tegemata töid, kuid tuppa astudes tahaksin vähemasti õueriided ära võtta ning siis järgemööda tegema hakata. See kõik on harjumatu, et toodud kapsade - kaalide kotid on mööda esikut laiali, sealiha vedeleb kuskil niisama külmikus, mitte külmkambris... Selle kõike eest lubasin hoolitseda papal, sest köök ja söök olid ainsad hooled papal.
Ma ei toppinud nina nähtavalt kööki. Salamisi küll, et papa ei paneks tähele. Umbes nagu väikesel lapsel järelvalve :) Süüa tegema me kahekesi pole kunagi kahjuks mahtunud... Kuigi vahetevahel olen nii tahtnud ise süüa teha ja ka kahekesi koos...
Nüüd olen tõsiselt jahmatanud.
Aimasin seda hetke ette. Kuid mitte selliselt... Vaid kuidagi teisiti... Alkoholita... Tean, et nii ei saa öelda, aga ajahetk on kurvalt raske.
Otsin täna papale jõulukinkigi. Seppälas pluuse. Ta räägib juba mitmendat kuud teistele, et tooge pluuse kaltsupoest, üks ja ainus, viimane pluuse elus. Minult ei olnud palunud... Mõtlesin, et kingin... Korraks oli papal säde silmis. Aga...
Ma ei ole kindel, et papa kõigest aru saabki...
Pluuse müüja oli armas. Nägi vist mu näost, et kingituseks läheb pluus - tegi ilusa paki.
Ratastoolikumm täiesti tühi. Rattakummid oskavad ikka aega valida tühjaks minna. Homme sõidan Kuussallu. Õnneks buss tuleb hommikul ukse ette - ehk saan tühja kummiga hakkama. Aga 3 pika päeva kodus jõuluajal tühja ratakummiga - oo õudus.
Huvitav küll, mis nüüd järgmine pauk on ?
Aasta on olnud hästi hea, ja nüüd mis lahti on...
Papaga on väga hullusti :( Ta on jäänud väga - väga kehvaks. Püüdsin küll iseend petta, et mul on mõnus jõulu eelne meeleolu. Pettus jääb pettuseks. Olin paar päeva linnas - ei tahtnudki kodus olla. Samas soovisin nii - nii väga kodus olla, mis armsasti jõuluehtes. Oma kodus.
Aga ma ei soovinud näha, kuidas papa end hävitab.
Täna jõudis mulle lõpuks kohale, et pean sellega leppima, sest see on paratamatus. Tagasipöördumatu.
Eriti see nädal ei ole papa suutnud mitte midagi teha. Isegi kaks hoolt, mille eest kandis ta siiski hoolt - söögitegemine ja lillede kaitsmine, on tal unustuses. Kardan, et ta pole ise ka eriti söönud juba mõned nädalad. (Mina olen :) ) Papa suudab vaevu kõndida köögiakna - voodi - wc vahet. Veel suudab suitsetada ja õlut juua ning sekka joob kohvi ja sööb mingit valuravimit.
Eks ole hea kompott!
Tegelikult kohutav :( :( :(
Ja papa kamandab nüüd minu isiklikke abistajaid. Lihtsalt nii ongi. Ei, mina teeks tegemata tööd ära - ma ju näen tegemata töid, kuid tuppa astudes tahaksin vähemasti õueriided ära võtta ning siis järgemööda tegema hakata. See kõik on harjumatu, et toodud kapsade - kaalide kotid on mööda esikut laiali, sealiha vedeleb kuskil niisama külmikus, mitte külmkambris... Selle kõike eest lubasin hoolitseda papal, sest köök ja söök olid ainsad hooled papal.
Ma ei toppinud nina nähtavalt kööki. Salamisi küll, et papa ei paneks tähele. Umbes nagu väikesel lapsel järelvalve :) Süüa tegema me kahekesi pole kunagi kahjuks mahtunud... Kuigi vahetevahel olen nii tahtnud ise süüa teha ja ka kahekesi koos...
Nüüd olen tõsiselt jahmatanud.
Aimasin seda hetke ette. Kuid mitte selliselt... Vaid kuidagi teisiti... Alkoholita... Tean, et nii ei saa öelda, aga ajahetk on kurvalt raske.
Otsin täna papale jõulukinkigi. Seppälas pluuse. Ta räägib juba mitmendat kuud teistele, et tooge pluuse kaltsupoest, üks ja ainus, viimane pluuse elus. Minult ei olnud palunud... Mõtlesin, et kingin... Korraks oli papal säde silmis. Aga...
Ma ei ole kindel, et papa kõigest aru saabki...
Pluuse müüja oli armas. Nägi vist mu näost, et kingituseks läheb pluus - tegi ilusa paki.
Ratastoolikumm täiesti tühi. Rattakummid oskavad ikka aega valida tühjaks minna. Homme sõidan Kuussallu. Õnneks buss tuleb hommikul ukse ette - ehk saan tühja kummiga hakkama. Aga 3 pika päeva kodus jõuluajal tühja ratakummiga - oo õudus.
Huvitav küll, mis nüüd järgmine pauk on ?
Aasta on olnud hästi hea, ja nüüd mis lahti on...
reede, detsember 21, 2007
Geniaalne masendus
Hea, et täna ei ole ma kodus, muidu tuleks siia mingi halamine. Terve see nädal on tegelikult suht jama olnud, kuigi näiliselt on kõik hästi. Täna avastasin, et jõulud on peast kadunud. Kuhu - ei tea. Tore on see, et olen juba näinud jõulusoove neilt inimestelt, kellelt tõepoolest ei oleks osanud neid oodata:) See on imetore:)
Massaaž masinate abil
Massaaž masinate abil. Ja kõik. Ja enamuse inimolevusi, keda võiks kasvõi meesteks nimetada, võibki ära unustada:)
Ei - ma ei ole hulluks läinud. Täna käisin ParkLandi massaažistuudiot testimas. Ma ei olnud päris-päris mitu aastat massaaži saanud, ka õlgadele mitte. Võin öelda, et mul on hetkel üsna hea enesetunne. Ja arvatavasti käin seal veel. OK, kulutan oma raha, selle asemel et minna kuhugi rehaplaani tegema või täitma. Aga ma saan täpselt nii palju kordi käia, kui ise tahan. Natuke kummaline oli küll igasugu veidrusi kogeda inimkäte asemel, aga küllap sellega harjub. Istusin tooli peal ja padi mudis selga:) Ja mõtlesin, et täpselt nagu ulmefilmis:) Utoopia saab reaalseks eluks. Ja siis mõned unistavad, et mehed võiks neile massaaži teha. Nohh, mina ei tea:P Mehed võivad öelda, et nemad ei oska, nemad ei saa, nemad ei taha, nemad on väsinud, et tehtagu hoopis neile. Nende naistele ma ütlen küll, et ilma meesteta on elu hoopis lihtsam - mingu hoopis massaažistuudiosse ja küll padjad teevad ära - isegi voodis:P
Ei ole vastu karjumist ega vingumist - mina naeratasin omaette ja nautisin imeliseks naiseks olemist:)
Ei - ma ei ole hulluks läinud. Täna käisin ParkLandi massaažistuudiot testimas. Ma ei olnud päris-päris mitu aastat massaaži saanud, ka õlgadele mitte. Võin öelda, et mul on hetkel üsna hea enesetunne. Ja arvatavasti käin seal veel. OK, kulutan oma raha, selle asemel et minna kuhugi rehaplaani tegema või täitma. Aga ma saan täpselt nii palju kordi käia, kui ise tahan. Natuke kummaline oli küll igasugu veidrusi kogeda inimkäte asemel, aga küllap sellega harjub. Istusin tooli peal ja padi mudis selga:) Ja mõtlesin, et täpselt nagu ulmefilmis:) Utoopia saab reaalseks eluks. Ja siis mõned unistavad, et mehed võiks neile massaaži teha. Nohh, mina ei tea:P Mehed võivad öelda, et nemad ei oska, nemad ei saa, nemad ei taha, nemad on väsinud, et tehtagu hoopis neile. Nende naistele ma ütlen küll, et ilma meesteta on elu hoopis lihtsam - mingu hoopis massaažistuudiosse ja küll padjad teevad ära - isegi voodis:P
Ei ole vastu karjumist ega vingumist - mina naeratasin omaette ja nautisin imeliseks naiseks olemist:)
neljapäev, detsember 20, 2007
No JA SIIS ?:P
Käisin Tartu ja Tartumaa SDE jõulupeol Tartu Raekojas. Ei saa ütlemata jätta, et vahel tuleb hale hämmastus peale. Inimesed on abivalmid, aga OSKAMATUD... Nagu ükskord juba kirjutasin - et Tartu Raekojas on liftiga nii ja naa lood, ühesõnaga, et polegi teist. Täna hakkasime Jäppega arutama, et keda appi kutsuda. Juba helistasime. Siis tuli seltskond vanemaid prouasid ja härrasid. Härrad hakkasid 3-4-kesi mind üles tirima, küsimata, kuidas ja mismoodi. Saime Raekotta sisse, aga siis hakkas üks vanem proua üliaktiivseks. Käskis mind teistpidi keerata - kujutage mind ette TEISTPIDI ! - et jalad ees trepist üles. Nii olevat kiirem ja lihtsam. Jäppe lõi ta kes-teab-kuhu minema. Mina olin 4-5 inimese vahel sõna otseses mõttes surmahirmus. Õnneks suutsin karjuda, et ärge jumala eest käetugedest kinni võtke - nad tulevad ju ÄRA !!! Olin praktiliselt seljaga vastu treppi... See oli EKSTREEMNE ELAMUS - vahel saab neid ikka õige odavalt:P
Allatulekuks palusime nooremaid inimesi appi, kes kuulaks ära, kuidas ja mismoodi - kuigi Jäppe oleks ise ka alla saanud.
Kõige naljakam oli alguses ikkagi see, et seesama üliaktiivne proua hakkas poole trepi peal uurima, et KUHU MA OMA ARUGA ÕIGE LÄHEN ? Ütlesin, et jõulupeole ikka, kuhu siis veel. Tema selle peale, et appi, see on ju kolmandal korrusel ! NO JA SIIS ??? Vägisi jäi tunne, et ta tahtis öelda, et minge õige tagasi. VAAT EI LÄHE JA KÕIK.
Kui kõikide erakondade liikmed on sellise suhtumisega, siis ma ei tea küll, kuhu see Eesti poliitika omadega välja jõuab. Õnneks on sotside hulgas ka väga mõistlikke inimesi, küllap neid jagub mujale ka. Ja veel arvan, et igal erakonnas peaks olema vähemalt üks jonnakas füüsilise või meelepuudega inimene - kelle pealt õppida, kuidas ratastooliga v. misiganes abivahendiga ümber käiakse.
Allatulekuks palusime nooremaid inimesi appi, kes kuulaks ära, kuidas ja mismoodi - kuigi Jäppe oleks ise ka alla saanud.
Kõige naljakam oli alguses ikkagi see, et seesama üliaktiivne proua hakkas poole trepi peal uurima, et KUHU MA OMA ARUGA ÕIGE LÄHEN ? Ütlesin, et jõulupeole ikka, kuhu siis veel. Tema selle peale, et appi, see on ju kolmandal korrusel ! NO JA SIIS ??? Vägisi jäi tunne, et ta tahtis öelda, et minge õige tagasi. VAAT EI LÄHE JA KÕIK.
Kui kõikide erakondade liikmed on sellise suhtumisega, siis ma ei tea küll, kuhu see Eesti poliitika omadega välja jõuab. Õnneks on sotside hulgas ka väga mõistlikke inimesi, küllap neid jagub mujale ka. Ja veel arvan, et igal erakonnas peaks olema vähemalt üks jonnakas füüsilise või meelepuudega inimene - kelle pealt õppida, kuidas ratastooliga v. misiganes abivahendiga ümber käiakse.
esmaspäev, detsember 17, 2007
Koos, juhe on koos
Laupäevast saadik on Kaagvere internetitu. Hetkeseisu ma ei tea, olen linnas, lõpuks sain arvuti taha, kuigi mu asjaajamine jookseb kokku. Varsti on ka minu isiklik juhe koos.
laupäev, detsember 15, 2007
See ei ole see laupäev...
Avasin silmad hommikul.
Taas oli toas ja hingeski tavaline argipäevahommik. Täna ei olnud see laupäevahommik nagu eelmine laupäevahommik.
Eelmine laupäev algas kell 6.00 hommikul. Sõbranna Krista tuli kell 7 autoga ukse ette. Mul tekkis reede õhtul suur päkapiku kinkikott ning otsustasime Helenaga, et seekord ei ole võimalik bussiga küll minna. Õnneks oli Krista tööle minnes minu juurest läbi sõita ja sõidutada mind Helenaga Tartu Maarja poole. Hommikul olin kannatamatu. Helistasin Kristale, kui kaugel ta juba voodist on. Krista oli õues, auto juures - hakkas tulema. Mobiilikõne ajal kostis kukelaul.
See oli mamma kukk, kes kires.
Jube hea oli kuulda üle mitme aasta ehtsat kuke kiremist. Veel varahommikul. Mobiilis. Kunagi ammu oli kukelaul igahommikune tüütus.
Uksest välja astudes ohkasin südamest: "Niisugusi tööpäevade algusi võiks olla sagedamini!"
Tõsiselt.
Vähemasti minu jaoks.
Räägin küll, et elan tavaliselt. Kuid tööpäevade algused... Nohjah, saaks ju nii ka öelda, et koduski olles algavad tööpäevad, kuid need on rutiinsed algused ja nii harjumuspärased, et ma ei suuda neid sõna otseses mõttes neid päevi võtta tööpäevadena.
Ma ei pinguta.
Eelmisel laupäeval pingutasin. Kella vaatamisega. Enda väljanägemisega. Tuhande pisiküsimustega, mis jäid teistele märkamatult.
Ma ei oleks nõus ka tööd tegema kellast kellani iga päev. Ka see ei oleks minu jaoks. Töö peab olema loov, mitte kella vahtimine. Ja mõtlen tööle ju kõik aeg, kui on midagi mõelda ja teha. Tihti teen häid mõtteid teoks õhtu hilja või isegi öösiti.
Olen öökulli tüüp :)
Täna algas hommik väga tavaliselt.
Pikutasin silmad lahti ja mõtlesin eimillegile. Vaatasin laste pilte riiulil. Iga hommikune rituaal soovida lastele mõttes head päeva :)
Siin ma nüüd olen. Ei ole praktiliselt ärkvel, kuigi olen kaks topsi kohvi hinge all.
Huvitav, jalale on tekkinud taas mingi lollakas koeranaela moodi punn. Kintsu all, istudes on ebamugavalt valus. Suvel oli kogunisti kolm punni samas kohas... Määrisin aloe vera geeli. Suvel aitas. Peaksin vist minema perearstile näitama... Võib - olla hakkab kunagine jalahaav kuidagi teistmoodi mõjuma - ega tookord ei ravitud haava st ei olnudki enam midagi suurt ravida. Haav oli ise mingimoel kokku kasvanud... Ma ei tahaks sellele mõelda, kuid oht on olemas - tahan või mitte. Punn on täpselt armi all...
Kuigi jah, rääkisin murest ning mulle öeldi: "Kui sa nii väga arstile minna, siis mine ... Nagunii saadab sind onkoloogiasse... Koeranael kaob ise..."
Sorry.
Mulle on jalad väärtuslikud ja vajalikud.
Ma pole kindel, et see punn ongi koeranael ning kui ongi, siis tuleb ka tegeleda sellega. On ju mõttetu oodata, kuna kaob ja taas tuleb... Miks kohe onkoloogia...
Ex ole, peksmise tagajärjel tekkinud armi polnud ka mitmete inmimeste jaoks olemas... Ja nüüd tahavad mind säästa või hirmutada - mõlemad pole mulle sobivad.
Mul ei ole noorena ühtki punni olnud mitte kuskil ihul. Isegi mitte näos. Päriselt ka. Ehk on mul nüüd pubekaiga punnidega huvitavates kohtades :D
Taas oli toas ja hingeski tavaline argipäevahommik. Täna ei olnud see laupäevahommik nagu eelmine laupäevahommik.
Eelmine laupäev algas kell 6.00 hommikul. Sõbranna Krista tuli kell 7 autoga ukse ette. Mul tekkis reede õhtul suur päkapiku kinkikott ning otsustasime Helenaga, et seekord ei ole võimalik bussiga küll minna. Õnneks oli Krista tööle minnes minu juurest läbi sõita ja sõidutada mind Helenaga Tartu Maarja poole. Hommikul olin kannatamatu. Helistasin Kristale, kui kaugel ta juba voodist on. Krista oli õues, auto juures - hakkas tulema. Mobiilikõne ajal kostis kukelaul.
See oli mamma kukk, kes kires.
Jube hea oli kuulda üle mitme aasta ehtsat kuke kiremist. Veel varahommikul. Mobiilis. Kunagi ammu oli kukelaul igahommikune tüütus.
Uksest välja astudes ohkasin südamest: "Niisugusi tööpäevade algusi võiks olla sagedamini!"
Tõsiselt.
Vähemasti minu jaoks.
Räägin küll, et elan tavaliselt. Kuid tööpäevade algused... Nohjah, saaks ju nii ka öelda, et koduski olles algavad tööpäevad, kuid need on rutiinsed algused ja nii harjumuspärased, et ma ei suuda neid sõna otseses mõttes neid päevi võtta tööpäevadena.
Ma ei pinguta.
Eelmisel laupäeval pingutasin. Kella vaatamisega. Enda väljanägemisega. Tuhande pisiküsimustega, mis jäid teistele märkamatult.
Ma ei oleks nõus ka tööd tegema kellast kellani iga päev. Ka see ei oleks minu jaoks. Töö peab olema loov, mitte kella vahtimine. Ja mõtlen tööle ju kõik aeg, kui on midagi mõelda ja teha. Tihti teen häid mõtteid teoks õhtu hilja või isegi öösiti.
Olen öökulli tüüp :)
Täna algas hommik väga tavaliselt.
Pikutasin silmad lahti ja mõtlesin eimillegile. Vaatasin laste pilte riiulil. Iga hommikune rituaal soovida lastele mõttes head päeva :)
Siin ma nüüd olen. Ei ole praktiliselt ärkvel, kuigi olen kaks topsi kohvi hinge all.
Huvitav, jalale on tekkinud taas mingi lollakas koeranaela moodi punn. Kintsu all, istudes on ebamugavalt valus. Suvel oli kogunisti kolm punni samas kohas... Määrisin aloe vera geeli. Suvel aitas. Peaksin vist minema perearstile näitama... Võib - olla hakkab kunagine jalahaav kuidagi teistmoodi mõjuma - ega tookord ei ravitud haava st ei olnudki enam midagi suurt ravida. Haav oli ise mingimoel kokku kasvanud... Ma ei tahaks sellele mõelda, kuid oht on olemas - tahan või mitte. Punn on täpselt armi all...
Kuigi jah, rääkisin murest ning mulle öeldi: "Kui sa nii väga arstile minna, siis mine ... Nagunii saadab sind onkoloogiasse... Koeranael kaob ise..."
Sorry.
Mulle on jalad väärtuslikud ja vajalikud.
Ma pole kindel, et see punn ongi koeranael ning kui ongi, siis tuleb ka tegeleda sellega. On ju mõttetu oodata, kuna kaob ja taas tuleb... Miks kohe onkoloogia...
Ex ole, peksmise tagajärjel tekkinud armi polnud ka mitmete inmimeste jaoks olemas... Ja nüüd tahavad mind säästa või hirmutada - mõlemad pole mulle sobivad.
Mul ei ole noorena ühtki punni olnud mitte kuskil ihul. Isegi mitte näos. Päriselt ka. Ehk on mul nüüd pubekaiga punnidega huvitavates kohtades :D
Jõulud lõid mulle pähe!
Kaunistasime Erikaga õhtul mu elamist veel. Kunagi kuu alguses riputasin mõned kuuselõnga kardinapuule... Nüüd on kõik ehtes. Päkapikkki jõulupärjas ronis ka rohelisele välisuksele :) ;)
Tegin ka väikese suur koristuse juba jõuludeks.
Põletasime küünlaid.
Äkki hakkasin lõkerdama lihtsalt. Hea oli olla. Hetk, kus ma ei muretsenud mitte millegile. Erika vaatas ja vaatas naervat mind ning lõpuks ohkas südamest naeratades "Sulle lõid jõulud pähe!"
Võib - olla tõesti.
Tegin ka väikese suur koristuse juba jõuludeks.
Põletasime küünlaid.
Äkki hakkasin lõkerdama lihtsalt. Hea oli olla. Hetk, kus ma ei muretsenud mitte millegile. Erika vaatas ja vaatas naervat mind ning lõpuks ohkas südamest naeratades "Sulle lõid jõulud pähe!"
Võib - olla tõesti.
neljapäev, detsember 13, 2007
17 aastat tagasi ehk mõni kuupäev võiks ununeda...
Eile õhtul lugesin MNS sõbranna nime "abielu on võrdne piimaga - mõlemad lähevad hapuks". Muigasin.
Ei küsinud midagi.
Ei olnud meeleski, et 13. detsember 17 aastat tagasi muutis mu elu oluliselt. Kuid hommikul küsiti üksainus küsimus ning ähmane ajupingutus ilmutas mulle minu toonase õnnehetke... Mul ei käinud jõnksu läbi ega kahetse ka midagi. Tookord oli rõõm ja õnn, mingil moel väsimus... Ei, täna poleks olnud pulma - aastapäev,... Viisime avaldused sisse... Pagana pihta, on kuupäevi, mis võiks ununeda. Et nad ei saaks kuidagi riivada praegust tundeid... Tegelikult seegi poleks hea, kui jäävalt unustada mõnd hetke - siis kaoks ju seos päevade vahel hoopiski. Ei saa olematuks olnud. Saab muuta. Uuesti ja paremini teha... :D
Arvatavasti ei oleks mina nüüd see inimene, kes olen just täna, kui mul poleks kirjut minevikku :D
Mitte kõik piimad ei lähe hapuks :D ;) Ja arvatavasti on tänagi kuldpulmgi... Kui mu mälu mind ei peita. Olgu, mis muidu on, aga kui kaks inimest on suutnud kõigele vaatamata teineteise kõrval olla 50 aastat, see on juba midagi... nende jaoks...
Ei küsinud midagi.
Ei olnud meeleski, et 13. detsember 17 aastat tagasi muutis mu elu oluliselt. Kuid hommikul küsiti üksainus küsimus ning ähmane ajupingutus ilmutas mulle minu toonase õnnehetke... Mul ei käinud jõnksu läbi ega kahetse ka midagi. Tookord oli rõõm ja õnn, mingil moel väsimus... Ei, täna poleks olnud pulma - aastapäev,... Viisime avaldused sisse... Pagana pihta, on kuupäevi, mis võiks ununeda. Et nad ei saaks kuidagi riivada praegust tundeid... Tegelikult seegi poleks hea, kui jäävalt unustada mõnd hetke - siis kaoks ju seos päevade vahel hoopiski. Ei saa olematuks olnud. Saab muuta. Uuesti ja paremini teha... :D
Arvatavasti ei oleks mina nüüd see inimene, kes olen just täna, kui mul poleks kirjut minevikku :D
Mitte kõik piimad ei lähe hapuks :D ;) Ja arvatavasti on tänagi kuldpulmgi... Kui mu mälu mind ei peita. Olgu, mis muidu on, aga kui kaks inimest on suutnud kõigele vaatamata teineteise kõrval olla 50 aastat, see on juba midagi... nende jaoks...
kolmapäev, detsember 12, 2007
Palju õnne argipäevaks
Maandun tasakesi tagasi argipäeva. Koolitusew möll hakkab taanduma, kuid jääb mu sügavusse alles pikaks pikaks ajaks :)
Sõitsime Jäppega koju. Bussis oli tüütav joodik, kes püüdis igaühega rääkida. Linnas tuli ema lapsega bussi. Laps oli ratastoolis. Esimest korda oli tavabussis 2 ratastooli kõrvuti. Hea tunne oli, et mina polegi enam ainus hull, kes sõidab tava - maakonnaliini bussidega :) Noojah see joodik tüütas emat abiga pidevalt. Kui me hakkasime bussist maha tulema, rabas joodik mu ratastoolist kinni - karjatasin üle bussi : ei ole vaja. Mees seisis vaevu jalgel. See oli õudne moment. Oleks ta mind lükkanud, siis... Jäppe viis kotid juba maha ja tuli mulle järele...
Tulles koju, oli papa ikka purjus. 2,5 kuud loodan kainet päeva tal... Papa on nii ära jäänud, et soovimatult mõtlen, et see aeg on hirmus ligi, kus pean temaga midagi tõsiselt tegema... Ta vaikselt hakkab mitte aru saama... Eelmine nädal ainult jõi ja magas paar päeva... Ta isegi ei suuda enda pead kammida, muidu kammis mitmeid kordi päevas... Teate, kui valus ja ebaturvalinegi on seda kõike näha!
Täna oli päkapikk toonud mulle lauakate. Kena. Aga hääles kõlas papal mingi tundmatu noot. Kõrv tabas selle ära. Kas ta tõepoolest joob end surnuks...
Õudne!
Ja mul ei ole mitte midagi teha
peale selle, et
mõelda iseendale...
Sõitsime Jäppega koju. Bussis oli tüütav joodik, kes püüdis igaühega rääkida. Linnas tuli ema lapsega bussi. Laps oli ratastoolis. Esimest korda oli tavabussis 2 ratastooli kõrvuti. Hea tunne oli, et mina polegi enam ainus hull, kes sõidab tava - maakonnaliini bussidega :) Noojah see joodik tüütas emat abiga pidevalt. Kui me hakkasime bussist maha tulema, rabas joodik mu ratastoolist kinni - karjatasin üle bussi : ei ole vaja. Mees seisis vaevu jalgel. See oli õudne moment. Oleks ta mind lükkanud, siis... Jäppe viis kotid juba maha ja tuli mulle järele...
Tulles koju, oli papa ikka purjus. 2,5 kuud loodan kainet päeva tal... Papa on nii ära jäänud, et soovimatult mõtlen, et see aeg on hirmus ligi, kus pean temaga midagi tõsiselt tegema... Ta vaikselt hakkab mitte aru saama... Eelmine nädal ainult jõi ja magas paar päeva... Ta isegi ei suuda enda pead kammida, muidu kammis mitmeid kordi päevas... Teate, kui valus ja ebaturvalinegi on seda kõike näha!
Täna oli päkapikk toonud mulle lauakate. Kena. Aga hääles kõlas papal mingi tundmatu noot. Kõrv tabas selle ära. Kas ta tõepoolest joob end surnuks...
Õudne!
Ja mul ei ole mitte midagi teha
peale selle, et
mõelda iseendale...
Veel koolituse pilte
Need pildid on tehtud Helena fotokaga.
See on Maarja sünnipäeva tort JAH ja EI koolituste auks. Valemi tordil mõtlesin mõne päevaga välja :D Ma loodan, et valem oli Maarjale ja teistele ka üllatuseks ning usun, et jääb eluks meelde :) :P
Väga maitsev tort oli !
See on Maarja sünnipäeva tort JAH ja EI koolituste auks. Valemi tordil mõtlesin mõne päevaga välja :D Ma loodan, et valem oli Maarjale ja teistele ka üllatuseks ning usun, et jääb eluks meelde :) :P
Väga maitsev tort oli !
teisipäev, detsember 11, 2007
Tiiatibu taskus
Käisin hambaarstil uusi proteese lihvimas ja ära tulles juhtus kuidagi väga kummaline vaheseik. Esimest korda elus trepi peal jäin ma kuidagi abistajale tasku külge kinni. Kohe NII kõvasti lõin Jäppele külge:P See oli meie jaoks hästi koomiline ja arvan, et Jäppele tegi natz hirmu ka. Ühe käega tiris ratastooli taskust välja, teise käega hoidis ratastooli kinni. Haiget õnneks keegi ei saanud, aga rassimine käis mitu head minutit.
Huvitav, kas nüüd peaks taskud ära keelama või:P
Huvitav, kas nüüd peaks taskud ära keelama või:P
esmaspäev, detsember 10, 2007
Jah ! Jah ! Jah !
Nii - nüüd kirjutan pikemalt, ja lisan paar pilti ka.
Siin oleme meie, tegijad:) - Kaupo, Maarja ja mina. Meieta poleks keegi saanud kaks päeva igal moel JAA öelda. See pilt on tehtud jõulu-õhtusöömaajal, kus mina pidin toime tulema päkapiku ametiga. Esimest korda elus. Päkapikk ja Jõuluvana jätsid ülekoormuse tõttu meid külastamata (ei tea, kas uuel aastal peaks kohe jaanuaris nendega flirtima hakkama:P). Siin pildil pinnin Maarjalt laulu välja - mille ma ka kätte sain.
Siin on meie grupikas. Eks ole kena:)
Usun, et JAH-ütlemine õnnestus 95%, kui arvudes rääkida. Hea meel on mul Maarja üle:) Ta tegi oma elu esimest koolitust. Ja mul oli au olla ise koolituse koordinaator. Jeee ! Minu meelest oli meie tiim koos Kaupoga suurepärane.
Ja grupiliikmed olid ka suurepärased. Tulid ja jäid. Pooled olid endised EI-ütlejad:) Aga kõige suurema arengu oli vahepeal läbi teinud kindlasti Loona- Maria (väike neiu punases). Tegelikult olime ja oleme me kõik edasi arenenud - väärtuslikeks geeniusteks. Ja nendeks me ka jääme. Ja nüüd jäävad väärtuslikud geeniused järgmist koolitust ootama, mille suhtes on Kaupoga põhimõtteline kokkulepe juba olemas.
Küllap mina kui tulevane projektijuht saan jälle energiat nendest lugematutest kallidest, mis mulle tehti, ja aplausidest ja headest sõnadest. Seda kõike on võimatu sõnadesse panna...
JAH, me elame edasi, ja teeme projekte edasi ja peame lahinguid ka, kui vaja. Sest me oleme geeniused (üks harjutus oli selle kohta:)) Ja nii see ju ongi, et iga inimene on omal alal geenius.
Siin oleme meie, tegijad:) - Kaupo, Maarja ja mina. Meieta poleks keegi saanud kaks päeva igal moel JAA öelda. See pilt on tehtud jõulu-õhtusöömaajal, kus mina pidin toime tulema päkapiku ametiga. Esimest korda elus. Päkapikk ja Jõuluvana jätsid ülekoormuse tõttu meid külastamata (ei tea, kas uuel aastal peaks kohe jaanuaris nendega flirtima hakkama:P). Siin pildil pinnin Maarjalt laulu välja - mille ma ka kätte sain.
Siin on meie grupikas. Eks ole kena:)
Usun, et JAH-ütlemine õnnestus 95%, kui arvudes rääkida. Hea meel on mul Maarja üle:) Ta tegi oma elu esimest koolitust. Ja mul oli au olla ise koolituse koordinaator. Jeee ! Minu meelest oli meie tiim koos Kaupoga suurepärane.
Ja grupiliikmed olid ka suurepärased. Tulid ja jäid. Pooled olid endised EI-ütlejad:) Aga kõige suurema arengu oli vahepeal läbi teinud kindlasti Loona- Maria (väike neiu punases). Tegelikult olime ja oleme me kõik edasi arenenud - väärtuslikeks geeniusteks. Ja nendeks me ka jääme. Ja nüüd jäävad väärtuslikud geeniused järgmist koolitust ootama, mille suhtes on Kaupoga põhimõtteline kokkulepe juba olemas.
Küllap mina kui tulevane projektijuht saan jälle energiat nendest lugematutest kallidest, mis mulle tehti, ja aplausidest ja headest sõnadest. Seda kõike on võimatu sõnadesse panna...
JAH, me elame edasi, ja teeme projekte edasi ja peame lahinguid ka, kui vaja. Sest me oleme geeniused (üks harjutus oli selle kohta:)) Ja nii see ju ongi, et iga inimene on omal alal geenius.
Unetu öö tulemus
Eile hommikul kella 9 paiku Waide motelli toas, kui Helena oli teinud mulle iluravi :) 
Ma ei pannudki suurt pidu laupäevaõhtul... Lihtsalt ühel hetkel mu juhe jooksis kokku ning mul pärast pisaraid ei tulnud enam und... Juhtub :)
Aga sellest ajalugu jääb vaikima... :)
pühapäev, detsember 09, 2007
Õnnekillus OLEN TÄIESTI OLEMAS
Olid hullud päevad :) , mis olid IMELISED ja VÄGA TÖISEID. Toimus JAH koolitus Waide motellis :)
Homme pikemalt. Olen kohutavalt väsinud.
Aga Erikalt sain imearmsa jõulukinki - ÕNNEKILLU :) Taldreku killu, mis kukkus Ragne Wildes puruks ning mille üht kildu soovisin naerdes endale, kui Ragne kohkudes katkise taldreku Erikale ulatas öeldes: killud toovad õnne. Taldrekuga viisime suvel Ragnele autosse koogi, kook sulas autoaknale. Taldrek ununes Ragne kätte. Ja nüüd jagatud ÕNNEKILDUDENA :)
Homme pikemalt. Olen kohutavalt väsinud.
Aga Erikalt sain imearmsa jõulukinki - ÕNNEKILLU :) Taldreku killu, mis kukkus Ragne Wildes puruks ning mille üht kildu soovisin naerdes endale, kui Ragne kohkudes katkise taldreku Erikale ulatas öeldes: killud toovad õnne. Taldrekuga viisime suvel Ragnele autosse koogi, kook sulas autoaknale. Taldrek ununes Ragne kätte. Ja nüüd jagatud ÕNNEKILDUDENA :)
neljapäev, detsember 06, 2007
Armas, nii armas
Hoidsin täna üle mitme aja väikest last süles. Mõned minutid. Laurile muutus istumine tüütavaks - muudkui istu ja istu Kapriisi pubi laua taga :)
Ei ole midagi armsamat, kui 7 kuist inimese hakatist süles hoida ja vaadata ta siiraste silmadesse :)
Kohtusime üle kuude Pillega. Kuna ta kohtas päkapiku, kes käskis sokutada pakid laupäeval päkapiku kotti, kuid nii, et mina tõesti ei teeks enne pakke lahti. Luges veel Helenale sõnad peale, et Tiiale mitte anda enne õiget aega. Ja ups - uskuge - Helena peitiski mu kodus kinkikilekoti nii ära, et ma ei tea kuhu :D
Linnas soovisin sellesama kinkikilekoti enda kätte võtta, oleks Helenal kergem olnud ratastooli lükata, kuid Helena naeris resoluutselt: "Olgugi, et oled boss, kuid koti sa ei saa ikkagi!"
Võimatut armsad inimesed mu ümber!!! :)
Ei ole midagi armsamat, kui 7 kuist inimese hakatist süles hoida ja vaadata ta siiraste silmadesse :)
Kohtusime üle kuude Pillega. Kuna ta kohtas päkapiku, kes käskis sokutada pakid laupäeval päkapiku kotti, kuid nii, et mina tõesti ei teeks enne pakke lahti. Luges veel Helenale sõnad peale, et Tiiale mitte anda enne õiget aega. Ja ups - uskuge - Helena peitiski mu kodus kinkikilekoti nii ära, et ma ei tea kuhu :D
Linnas soovisin sellesama kinkikilekoti enda kätte võtta, oleks Helenal kergem olnud ratastooli lükata, kuid Helena naeris resoluutselt: "Olgugi, et oled boss, kuid koti sa ei saa ikkagi!"
Võimatut armsad inimesed mu ümber!!! :)
teisipäev, detsember 04, 2007
Tabamata ime... mul tabatud
Tegelesin päev otsa "heategevusega" st maalisin. See maal on hoopis teistsugusem kui siiani mu pildid on olnud. Pisi detail ei tulnud mitte kuidagi - ma ei saanud aru miks... Vandusin omaette - kujutage, mina oskan vahel ka vanduda :D - ja
siis klõps -
tabasin ära, millest asi... :)
Eluski palju tabamatuid imesid, mis peaks tabama, et suured asjad on vahel nii vähe nihkes - üks õige täis pööre ja kõik laabukski.
Seda teha ongi kõige raskem.
Kahju hakkab tehtust...
Uuesti teha - saab parem. Sest ma ei usu, et keegi tahab halvemat veel halvemini teha. Vähemasti teadlikult...
siis klõps -
tabasin ära, millest asi... :)
Eluski palju tabamatuid imesid, mis peaks tabama, et suured asjad on vahel nii vähe nihkes - üks õige täis pööre ja kõik laabukski.
Seda teha ongi kõige raskem.
Kahju hakkab tehtust...
Uuesti teha - saab parem. Sest ma ei usu, et keegi tahab halvemat veel halvemini teha. Vähemasti teadlikult...
esmaspäev, detsember 03, 2007
Eilne ununes hoopiski :D
Tegelesin eile JAH´iga ja infolehe 2 numbriga kella üheni öösel. Ajataju kadus.
Õhtul küsiti, kas koogi sõin, sest on ikkagi puuetega inimeste päev.?
Ei söönud.
Ei olnud meeleski eile hommikul, et on päev. Eilne sünnipäev oli meeles.
Isiklikult ei pea puuetega inimeste päeva enda päevaks. See ei tähenda, et ütleksin: puuetega inimeste päeva ei oleks üldse vaja. Kindlasti on.
See nädal võiks olla vähemasti poole pikem... Siis saaksin lahedasti kõik ilusti viis korda järjesti ära teha... :D
Õhtul küsiti, kas koogi sõin, sest on ikkagi puuetega inimeste päev.?
Ei söönud.
Ei olnud meeleski eile hommikul, et on päev. Eilne sünnipäev oli meeles.
Isiklikult ei pea puuetega inimeste päeva enda päevaks. See ei tähenda, et ütleksin: puuetega inimeste päeva ei oleks üldse vaja. Kindlasti on.
See nädal võiks olla vähemasti poole pikem... Siis saaksin lahedasti kõik ilusti viis korda järjesti ära teha... :D
pühapäev, detsember 02, 2007
Jälle advendiaeg
HEAD 1. adventi,
minu armsad sõbrad ja lugejad!
Joon hommikukohvi.
Küünal põleb.
Kuulan ELMARIST Äpu näärilaulu. Äpu näärilaul on mu üks lemmiklaul aastaid.
Akna taga laia lund.
Ilus aeg on soovida, et õnne juurde tuleks :)
laupäev, detsember 01, 2007
Sool ja leib ehk Annelinn on eximiseks
Käisin täna Lyl sünnipäeval + soolaleival. Sõbrannal lõpuks ometi suur elamine! Mina ei mäleta, kuna viimati kellegil konkreetselt soolaleival käisin.
Oi, mulle ei meeldi Annelinn. Jälle tiirutasin maja ümber nagu segane ega leidnud maja 47 - enne kui Ly rõdult karjus "Tiia, tule siia".
Jälle on mul südames hea tunne - Lyga on ok :)
Oi, mulle ei meeldi Annelinn. Jälle tiirutasin maja ümber nagu segane ega leidnud maja 47 - enne kui Ly rõdult karjus "Tiia, tule siia".
Jälle on mul südames hea tunne - Lyga on ok :)
reede, november 30, 2007
Novembri viimane päev
Õues paks lumi. Tõeline talveilm. Homme piiluvad juba päkapikud... Päkapikk võiks mulle lihtsalt veel tuua südame täie õnne punase lehviga :)
Ei ole ju lapselik soov!!!
Ei ole :)
Aasta lõpp läheneb tormiliselt :) Detsembri alguses tunnen nukrust alati mul. Vaikselt hakkan aastale tagasi mõtlema ja järeldusi tegema aastast. Tunnen, et ei ole jälle aastast maksimaalselt võtnud. Olen liig palju lihtsalt mollutanud.
Tänagi oleks võinud end Tallinna sõidutada ja olla konverentsil "Õigus võrdsele kohtlemisele"... Aga, aga, aga...
Minu õigus on praegu see, et ma ei vabanda, miks ma ei läinud päälinna.
Tegin päev otsa nokitsemist.
Sain ka EPNÜ koolituse, mis toimus oktoobris Radissonis, pilte.
Vot, selline asjalik olingi :P
Ei ole ju lapselik soov!!!
Ei ole :)
Aasta lõpp läheneb tormiliselt :) Detsembri alguses tunnen nukrust alati mul. Vaikselt hakkan aastale tagasi mõtlema ja järeldusi tegema aastast. Tunnen, et ei ole jälle aastast maksimaalselt võtnud. Olen liig palju lihtsalt mollutanud.
Tänagi oleks võinud end Tallinna sõidutada ja olla konverentsil "Õigus võrdsele kohtlemisele"... Aga, aga, aga...
Minu õigus on praegu see, et ma ei vabanda, miks ma ei läinud päälinna.
Tegin päev otsa nokitsemist.
Sain ka EPNÜ koolituse, mis toimus oktoobris Radissonis, pilte.
Püüdsin teha kavalat nägu... Ei õnnestunud :P
Minu kõrval mu isiklik abistaja Luise.
Akna all istub ju Maarja :)
Vot, selline asjalik olingi :P
neljapäev, november 29, 2007
"Heategevuse" päev ja muu päev samuti
"Heategevust" tegin täna umbes täpselt 8 tundi. See tähendab maalisin. Jäppe juhendamisel 4 tundi. Oi, me naersime, et "heategevuse" eest saan veel "heategevuslikult" stippigi. :D:D:D Lausa uskumatu kerge elu mul kui kunstnikul.
Uskumatu absurdsus!!!
Mul jalg väsinud.
silme ees virvendavad värvid.
Hing on täis, et ma ei oska veel nii hästi maalida nagu tahaksin ise... :P
Sain Postimehega reklaami "Telli marie claire". NIMELISE kusjuures!!! Ainult selgitav text on trükitud ja EI ole lauset: "Ostukohustus loomulikult pole". Selle asemel on "kõigi tellijate vahel loosime 500 lemmikparfüümi". Heategevuskampaania. Iga 10 kroon tellitud Marie Claire´lt läheb lastekodulaste jõulupeo heaks Sakuhallis.
Vahva.
Aga kas see ei ole sama teema, mis jõulukaartide kampaaniga.
Ma ei ole ausõna vihane, kuid kurvaks teeb küll.
Lõin otsingumootorisse nalja pärast Marie Clarie kampaania - ei midagi erilist... Vähemasti mu silma ei hakkanud sellist lahingut nagu Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu ümber. Ega ma pime ei ole!? :D
Huvitav, KAS tõesti on niisugune arvamine, et erivajadustega inimesed elavad annetustest ja toetustest ja kui mõni neist teebki midagi sellist, mida igaüks ei tee ega peagi, siis kohe mõeldakse, et teda kasutakse raha saamiseks ära???
KURB.
Nutma ajab.
Kõik ei saa olla ministrid, mõni peab olema ka hea prügivedaja ja vastupidi.
Erivajadustega inimestel kehtib sama reegel.
Saagem sellest ükskord aru.
Ärgem jätke puudega inimesele teadmist, et ta ongi lükkada ja tõukada. Ja mis veel hullem, et öeldakse, kuid Selveris töötab nii mitu inimest kärulükkajana - meil ju ok... Issakene, ei ole ju ok!!! Mina näiteks ei sobikski kärunaisena tööle... Mulle sobib juba füüsiliselt palju paremini projektitöö ja maaliminegi. Ja nüüd, kus olen kindla sissetulekuga tegevuse ja eneseväljendamise leidnud - on see äkki päh - päh - päh.
Mida on sellele mulle vastu anta?
Parimal juhul ikka toetused ja ... halvimal juhul hooldekodu veerand tuba... Sest minu puue on pagana raske Selveris kärunaisena töötamiseks...
Olen okkaline praegu.
Tean.
Tänasest põleb meil maja ees jõulupuu :)
Uskumatu absurdsus!!!
Mul jalg väsinud.
silme ees virvendavad värvid.
Hing on täis, et ma ei oska veel nii hästi maalida nagu tahaksin ise... :P
Sain Postimehega reklaami "Telli marie claire". NIMELISE kusjuures!!! Ainult selgitav text on trükitud ja EI ole lauset: "Ostukohustus loomulikult pole". Selle asemel on "kõigi tellijate vahel loosime 500 lemmikparfüümi". Heategevuskampaania. Iga 10 kroon tellitud Marie Claire´lt läheb lastekodulaste jõulupeo heaks Sakuhallis.
Vahva.
Aga kas see ei ole sama teema, mis jõulukaartide kampaaniga.
Ma ei ole ausõna vihane, kuid kurvaks teeb küll.
Lõin otsingumootorisse nalja pärast Marie Clarie kampaania - ei midagi erilist... Vähemasti mu silma ei hakkanud sellist lahingut nagu Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu ümber. Ega ma pime ei ole!? :D
Huvitav, KAS tõesti on niisugune arvamine, et erivajadustega inimesed elavad annetustest ja toetustest ja kui mõni neist teebki midagi sellist, mida igaüks ei tee ega peagi, siis kohe mõeldakse, et teda kasutakse raha saamiseks ära???
KURB.
Nutma ajab.
Kõik ei saa olla ministrid, mõni peab olema ka hea prügivedaja ja vastupidi.
Erivajadustega inimestel kehtib sama reegel.
Saagem sellest ükskord aru.
Ärgem jätke puudega inimesele teadmist, et ta ongi lükkada ja tõukada. Ja mis veel hullem, et öeldakse, kuid Selveris töötab nii mitu inimest kärulükkajana - meil ju ok... Issakene, ei ole ju ok!!! Mina näiteks ei sobikski kärunaisena tööle... Mulle sobib juba füüsiliselt palju paremini projektitöö ja maaliminegi. Ja nüüd, kus olen kindla sissetulekuga tegevuse ja eneseväljendamise leidnud - on see äkki päh - päh - päh.
Mida on sellele mulle vastu anta?
Parimal juhul ikka toetused ja ... halvimal juhul hooldekodu veerand tuba... Sest minu puue on pagana raske Selveris kärunaisena töötamiseks...
Olen okkaline praegu.
Tean.
Tänasest põleb meil maja ees jõulupuu :)
OH, JUMAL...
... ja rohkem mina ise ei oska kommida enam.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/0CC09FC4593DF7B0C22573A10042D617
Mulle küll EI OLE maalimise ega joonistamise töö heategevus...
http://www.ekspress.ee/viewdoc/0CC09FC4593DF7B0C22573A10042D617
Mulle küll EI OLE maalimise ega joonistamise töö heategevus...
kolmapäev, november 28, 2007
Päkapikk tõigi :)
... mu näkku uue särava naeratuse :) Nii nagu aasta alguses talle märmikusse kirjutasin :)
Mu suu on hambaid täis. Harjumatu. Eriti suud kinni hoides. Alumised hambaproteesid segavad :P
Ma ei oska rääkidagi.
Ülemistega proteesidega olen niivõrd 17 eluaastast saadik harjunud, et kurgulaes uue proteesi olemasolu ei pane tähelegi. Valged hambad on naeratuse keskpunktiks :)
Mu suu on hambaid täis. Harjumatu. Eriti suud kinni hoides. Alumised hambaproteesid segavad :P
Ma ei oska rääkidagi.
Ülemistega proteesidega olen niivõrd 17 eluaastast saadik harjunud, et kurgulaes uue proteesi olemasolu ei pane tähelegi. Valged hambad on naeratuse keskpunktiks :)
teisipäev, november 27, 2007
Elu kompenseerida!!!
Sain just vastu päid ja jalgu. Oma vanalt sõbralt. Tegin just süütult ettepaneku koolitusele tulla. Tema hakkas kurjustama, et automajandamine on liiga kallis, kuigi koolitus kompenseerib sõidukulud ning ta ütles, et mtü´d on inimeste jaoks, kuid nad ei kompenseeri kõiki kulusid. Sest tema meelest peavad mtü´d hüvitama inimeste kõik hea elu - olu.
Minu meelest vaidlus käis raha ümber.
Tegelikult taas hoiakute ja mõistmise ümber.
Lõpuks palusin vabandust, et tülitasin. Sest nägin, et vaidlemine on mõttetu. Juba esimene huvi oli mitte koolituse teema, vaid just omaosalus.
Kuna mul täna Maarjagi siin, Kaagveres, siis nägi ta paratamatult MSN.is vestlust pealt. Olime mõlemad hämmingus. Nõutud.
Meie meelest, mitte üks mtü ega töökohtki ei ole suuteline absoluutselt kõike parima tahte korralgi kompenseerima. Isiklikke autode remonti ja muud sarnast. Rääkimata projektidele rahastajate otsuse ootamisel näritud küüni (õnneks ma ei saa varbaküüsi närida :P )
Saame aru, et raha puudumine teeb õnnetuks, kuid kui terve elu ja töö keerleb ainult raha küsimuse ümber - siis sorry, me ei tahaks sellist elu ega tööd.
Mõne aja möödudes lugesin postkastist kirja, kus sõber süüdistas mind oma raskede aegade unustamises...
Vot see rabas mind küll üdini.
Mina küsisin vaid, et kas koolitusele soovid ning EI mõelnudki isiklikuks minna. Ma ei saa miskit teha, kui inimene on kuhugile kinni jäänud ja ei tahagi sealt end lahti rebida...
Pagana kurb...
Ja ma ei ole kunagi pidanud iseend invaaktivistiks!!! See sõna kõhe ja kõle mu jaoks. Olen elanud omaenda elu vaid. Omaenda elu aktivistina :D
Ja ma ei tahaks, et kogu mu maapealne elu kompenseeridakse pappiga!!! Mul hakkaks lihtsalt igav.
Või olen liiga õel...
Minu meelest vaidlus käis raha ümber.
Tegelikult taas hoiakute ja mõistmise ümber.
Lõpuks palusin vabandust, et tülitasin. Sest nägin, et vaidlemine on mõttetu. Juba esimene huvi oli mitte koolituse teema, vaid just omaosalus.
Kuna mul täna Maarjagi siin, Kaagveres, siis nägi ta paratamatult MSN.is vestlust pealt. Olime mõlemad hämmingus. Nõutud.
Meie meelest, mitte üks mtü ega töökohtki ei ole suuteline absoluutselt kõike parima tahte korralgi kompenseerima. Isiklikke autode remonti ja muud sarnast. Rääkimata projektidele rahastajate otsuse ootamisel näritud küüni (õnneks ma ei saa varbaküüsi närida :P )
Saame aru, et raha puudumine teeb õnnetuks, kuid kui terve elu ja töö keerleb ainult raha küsimuse ümber - siis sorry, me ei tahaks sellist elu ega tööd.
Mõne aja möödudes lugesin postkastist kirja, kus sõber süüdistas mind oma raskede aegade unustamises...
Vot see rabas mind küll üdini.
Mina küsisin vaid, et kas koolitusele soovid ning EI mõelnudki isiklikuks minna. Ma ei saa miskit teha, kui inimene on kuhugile kinni jäänud ja ei tahagi sealt end lahti rebida...
Pagana kurb...
Ja ma ei ole kunagi pidanud iseend invaaktivistiks!!! See sõna kõhe ja kõle mu jaoks. Olen elanud omaenda elu vaid. Omaenda elu aktivistina :D
Ja ma ei tahaks, et kogu mu maapealne elu kompenseeridakse pappiga!!! Mul hakkaks lihtsalt igav.
Või olen liiga õel...
esmaspäev, november 26, 2007
Tibi on süüdi veel selleski vist, et inimesed on lugemisoskamatud
Sain hr Muttikalt Ekspressist e-kirja. Ikka ja jälle jõulukaartide teema. Paar päeva olid juba rahulikud. Keegi ei pärinud ega nähvanud. Ja nüüd taas... Mina ei saa midagi parata sinna, kui inimesed ei loe üht ja sama texti ühtemoodi! Nimelt minu kaaskirja loevad erinevalt. Nagu sain aru soovis hr Muttika just seda teemat minuga arutada... Sorry, mina EI vastuta inimeste lugemisoskuse eest!
Lugemisoskus ei lahenda veel kõiki negatiivsed hoiakuid, mis on praegu süütude kaartide ümber... või üleüldse elus...
Ja pealegi kunsti meeldivus ja nägemus on igalühel erinev. Ei ole olemas ühtegi kunstiliiki, mis meeldiks ühtemoodi. Ega sellepärast ei ole veel see kunstioskamatus. Ei tekkida lõpmatult skandaale...
Pealegi kordan veel ja veel, et mina ja Mella oleme kunstnikud, mitte asjapulgad kampaania värkis :):P
Lugemisoskus ei lahenda veel kõiki negatiivsed hoiakuid, mis on praegu süütude kaartide ümber... või üleüldse elus...
Ja pealegi kunsti meeldivus ja nägemus on igalühel erinev. Ei ole olemas ühtegi kunstiliiki, mis meeldiks ühtemoodi. Ega sellepärast ei ole veel see kunstioskamatus. Ei tekkida lõpmatult skandaale...
Pealegi kordan veel ja veel, et mina ja Mella oleme kunstnikud, mitte asjapulgad kampaania värkis :):P
pühapäev, november 25, 2007
KURB... ja mäletus...
Kadrid unustasid meile tulla rõõmu tooma...
Papa ootas kadrisid päris hoolega. Vaatas tund aknast, kuidas lapsed jooksid kadrit ning oli igati valmis neid järgmisel hetkel vastu võtma. Lõpuks muutus kurvameelseks, kui laste rõõmus naer õues ja koridoris vaibus.
Päris nukker oli papat vaadata. Ta vajab lastelt sära. Ta tegelikult hoiab lapsi. Omamoodi küll, aga siiski.
Minagi olen tritsuna mardi või kadrit jooksmast käinud. Ei mäleta enam kumba. Igatahes mina istusin papa kukil ja mul oli üle pea pikk hommikumantel, nii,et mu nina paistis aind välja - ülipikk inimene tuli välja. Mäletan, et naabripoiss hakkas kartmisest nutma, kuid ei mäleta, kas komme saime...
Papa ootas kadrisid päris hoolega. Vaatas tund aknast, kuidas lapsed jooksid kadrit ning oli igati valmis neid järgmisel hetkel vastu võtma. Lõpuks muutus kurvameelseks, kui laste rõõmus naer õues ja koridoris vaibus.
Päris nukker oli papat vaadata. Ta vajab lastelt sära. Ta tegelikult hoiab lapsi. Omamoodi küll, aga siiski.
Minagi olen tritsuna mardi või kadrit jooksmast käinud. Ei mäleta enam kumba. Igatahes mina istusin papa kukil ja mul oli üle pea pikk hommikumantel, nii,et mu nina paistis aind välja - ülipikk inimene tuli välja. Mäletan, et naabripoiss hakkas kartmisest nutma, kuid ei mäleta, kas komme saime...
laupäev, november 24, 2007
Laupäevane... sünge elulugu...
Taas möödub tavaline ja eriline laupäev. Iga päev on oma näoga. Eriline. Nii ka tänane laupäev.
Täna on kadrilaupäev. Ei ole ühtegi kadri ukse taga käinud. Natuke kurb on sellest. Pesin põranda puhtaks kadride jaoks :D Papa küpsetas hunniku vahvleid...
Kukupai alustas väga terava ja hea teemaga oma blogis http://kukupaike.blogspot.com/2007/11/eneseohverdus-vi-eneseteostus.html - nimelt lastevanemate ja puudega laste suhetest. Lubasin, et kirjutan neil teemadel kolides oma blogi... Ausalt öeldes, lugedes kukupai blogimist tardusin paigale. Mul oli kurb. Ehmatus, kuigi ma ei saanud kohe aru, mis mind ehmatas. Pärast sain aru. Ehmatasin, et see valus teema ei jäänudki vaid koduseinte vahele nagu sageli.
Mõned aastad tagasi suhtlesin tihti ühe noore perega, kes üüris majast alumist korrust. Maja perenaine oli vanem proua, kel oli vaimse puudega poeg. Umbes 40 aastane. Proua ja ta poeg elasid ülemisel korrusel. Noor pere aitas proual majapidamist korras hoida. Kõik tundus hea ja kena,
KUID
vahel rääkisime noore pereemaga ehk minu hea tuttavaga, et tegelikult on see maja keset Tartut tondiloss.
Nimelt vanem proua oli hoidnud aastaid, ikka aastakümneid poega vaid oma toas. Hoolitses, et laps saaks vaid süüa ja pangel käia. See täis mees ei saanud isegi korralikult pesta. Koridoris lehkas jube hais. Ma ei ole kunagi kuskil sellist haisu tundnud.
Ema ei tahtnud teda toast välja viiagi - keegi kuskil äkki näeb last või laps ei saa väljaspool tuba hakkama.
Mida see suur laps tegi? Magas. Karjus, kui igav hakkas. Rääkida ta ei osanud.
Ega mullegi enne ei öeldud, kui küsisin, kes üleval elab. Vanem proua ei lubanud noortele ka eriti külalisi. Mina näisin talle ohutu, ma ei saand ju ka midagi teha... Ma olen kogunisti öid noorte juures maganud. Ausalt öeldes päris kõhe oli magada, kui keegi üleval vahel karjus. Seda enam, et noorel perel oli 2 väikest last. Alati mõtlesin, mis siis saab, kui suur laps kõnnib ühel hetkel alla lastetuppa...
Ega ma nii ohutu ei olnudki. Rääkisin koguaeg tuttavale, et hakkame mingist otsast asja arutama, sest nii ema kui ka poeg vajasid karjuvalt abi. Nagu aru sain, siis ei olnud enam kedagi lähitoetajat.
Kas ei ole kummaline, et 21 sajandil oli seesugune traagika? See oli ju traagiline ja sünge juhtum. Me tuttavaga ei mõistnud, kuidas ükski asjapulk ei tea olukorda.
Vanem proua käis aeg - ajalt arstil ja tõi rahusteid. See suur laps oli 9 aastani olnud täiesti tavaline poiss. Koolis juhtus midagi kukkudes... Kõige kohutavam oli see, et tema toas oli aeg seiskunud - kõik oli alles jäetud: vihikud, riided, mööbel... Noortel ei lubanud proual midagi ära visata... Hirmujudinad tulid alati seal toas peale. Seal ma muideks magasingi. Ja oli noorte tütre tuba, aga...
Siis haigestus vanem proua vähki.
Õnneks mu tuttav sai poja hooldamise endale. Ta väga soovis seda. Unistas ikka, kuidas viib õnnetu mehe vanni... ja õue... Ma tean, et ta sai mehe vanni. Kusjuures täiesti ohutult ja rahumeelselt. Mees olevat mõnulenud. Vannituba asus majas alumisel korrusel.
Tuttav soovis ametliku hooldusõigust, kuid ma ei ole teda nüüd mitu aastat näinud ning ei tea, mis on edasi saanud...
Siin on üks lugu paljudest, mida mina tean. On ju piisavalt mõtlema panev? Kuid, kui palju võib Eestis veel olla selliseid peresid - kes teab.
Alati, kui juhtun sellel tänava läheduse jõnksatab miski mu sees ja mõtlen helistada - aga...
reede, november 23, 2007
Kalendermärkmik tõdeb...
... et kuu aja pärast ongi juba jälle jõululaupäev.
Kohutav kiirus on eluajal...
Kohutav kiirus on eluajal...
neljapäev, november 22, 2007
Täna eriti pikk õhtu
Miks on täna eriliselt pikk õhtu - ei saa aru. Kell lihtsalt seisab. Võiks magama minna - olen kohutavalt väsinud eimillegist - aga tean, et mul ei jätku und hommikuni. See on omakorda tobe lesida Vikil silmad pärani valla pimedas ja keerutada küljelt küljele nt 4-st 6ni... Siis taas unne vajuda.
Selliseid unetuid hommikuid on üpris sagedased. Viimasel ajal vähem. On rohkem pingega.
Aa et unerohtu neelama... Kindlasti mitte. Pole iial võtnud unerohtu ega hakkagi. See ei aita.
Ma peaksin end väsitama tegudega.
Ei viitsi. Tõesõna ei viitsi väsitada.
Eriti raske juhtum - inimene ei viitsi mitte midagi.
Teha oleks tohutult:
põrand pesta
tolmuimejaga tolm imeda
kuiv pesu korralikult kapi panna, mitte pista
kursusetööga mässata
joonistada
lugeda
maalida
peeglilaud korda teha
nimesilte kirjutada
jne
jne
jne
Miskit ei viitsi.
Ei olegi täna midagi teinud ja olen tegematusest väsinud.
Ei ole suurt mõtelnud kah...
Õudne, Tiia!
Selliseid pikki pimedaid õhtuid on ka vist vaja...
Selliseid unetuid hommikuid on üpris sagedased. Viimasel ajal vähem. On rohkem pingega.
Aa et unerohtu neelama... Kindlasti mitte. Pole iial võtnud unerohtu ega hakkagi. See ei aita.
Ma peaksin end väsitama tegudega.
Ei viitsi. Tõesõna ei viitsi väsitada.
Eriti raske juhtum - inimene ei viitsi mitte midagi.
Teha oleks tohutult:
põrand pesta
tolmuimejaga tolm imeda
kuiv pesu korralikult kapi panna, mitte pista
kursusetööga mässata
joonistada
lugeda
maalida
peeglilaud korda teha
nimesilte kirjutada
jne
jne
jne
Miskit ei viitsi.
Ei olegi täna midagi teinud ja olen tegematusest väsinud.
Ei ole suurt mõtelnud kah...
Õudne, Tiia!
Selliseid pikki pimedaid õhtuid on ka vist vaja...
Tahan... Näide tänasest...
Mõtlesin kirjutan ainult need read:
Lähen täna linna ja raamatupoest vaatan "Julge olla õnnelik" (See pole vist päris õige pealkiri...) Kuku raadios on see nädal sellest raamatust järjejutt, mida olen poole kõrvaga kuulanud. Täna otsustasin, et ma tahan seda raamatut endale ja lugeda :)
Siis helistas isiklik abistaja Luise (praktiliselt viimasel minutil), et täna ei saa mitte tööle tulla. Luise hääl oli õnnetu. Põhjus jäägu meie kahe vahele. Vastasin "ei ole hullu" ning leppisime teise tööpäeva kokku.
Tõsiselt, täna väga hullu ju ei olegi, et Tartu ei saa minna. Olid vaid 2 kohtumist kokkulepitud, seoses ka pisut ühingu tööga. Pidin omakorda kohtumised edasi lükkama... ja seega tegemised lükkuvad edasi...
Ma ei kirjuta seda näidet selleks, et nutulaulu laulda. Luise on hea isiklik abistaja. Kuid ikka võib abistajal tulla ette mõni ootamatu asi, et ei saa tööle tulla. Seda tuleb mõista.
Selliseid päevi on 7,5 aasta jooksul on olnud oi kui palju!
Vahetevahel olen mõelnud, et on imede ime, et mul püsib iseseisvus ja rahulik meel. Samas tean sedagi, et järgmine päev, kui on isiklik abistaja, on topelt koormusega mulle ja asjaajamised saavad ikka aetud ning minugi isiklik elu kestab edasi :)
Lähen täna linna ja raamatupoest vaatan "Julge olla õnnelik" (See pole vist päris õige pealkiri...) Kuku raadios on see nädal sellest raamatust järjejutt, mida olen poole kõrvaga kuulanud. Täna otsustasin, et ma tahan seda raamatut endale ja lugeda :)
Siis helistas isiklik abistaja Luise (praktiliselt viimasel minutil), et täna ei saa mitte tööle tulla. Luise hääl oli õnnetu. Põhjus jäägu meie kahe vahele. Vastasin "ei ole hullu" ning leppisime teise tööpäeva kokku.
Tõsiselt, täna väga hullu ju ei olegi, et Tartu ei saa minna. Olid vaid 2 kohtumist kokkulepitud, seoses ka pisut ühingu tööga. Pidin omakorda kohtumised edasi lükkama... ja seega tegemised lükkuvad edasi...
Ma ei kirjuta seda näidet selleks, et nutulaulu laulda. Luise on hea isiklik abistaja. Kuid ikka võib abistajal tulla ette mõni ootamatu asi, et ei saa tööle tulla. Seda tuleb mõista.
Selliseid päevi on 7,5 aasta jooksul on olnud oi kui palju!
Vahetevahel olen mõelnud, et on imede ime, et mul püsib iseseisvus ja rahulik meel. Samas tean sedagi, et järgmine päev, kui on isiklik abistaja, on topelt koormusega mulle ja asjaajamised saavad ikka aetud ning minugi isiklik elu kestab edasi :)
kolmapäev, november 21, 2007
Töötamine ei ole isiklik elu???!!!
Mida kirjutada bossile lahkumisavaldusele, kui töölt lahkuda? See on mõnikord küsimuste küsimus.
Ikka ja jälle olen nukker, et isiklikud abistajad soovivad veenda mind töölt lahkudes, et isikliku elu elamisega ei saa enam tööl käia. Samas on neil uued töökohad silmapiiril.
Minule tundub see küll väga mööda tõestusega vabandus üha enam.
Siin on loogika viga.
Üks töö segab isiklikku elu, teine töö ei sega isiklikku elu. Kuidas seda mõista?
Minu meelest on tööala ja töökoha valimine vägagi isiklik.
On normaalne, et teatud aja tagant vajab inimene töö vahetamist. Nõndamoodi inimene arenebki.
Mõned aastad tagasi tundsin end üsna pahasti, kui just sellega tuldi, et ei ole võimalik oma elu elada. Mul olid oi millised süümekad!!! Teadsin küll, et iseenda süüdistamine ja pahasti tundmine on mõttetud energiaröövijad. Teadsin sedagi, et ütlejaid isegi ei uskunud seda ütlust. Lihtsalt soovides mulle mitte jätta halba tunnet on teinud seda topelt.
Hiljem oleme suutnud asja klaariks teha nagu asi tegelikult on.
Ikka ja jälle olen nukker, et isiklikud abistajad soovivad veenda mind töölt lahkudes, et isikliku elu elamisega ei saa enam tööl käia. Samas on neil uued töökohad silmapiiril.
Minule tundub see küll väga mööda tõestusega vabandus üha enam.
Siin on loogika viga.
Üks töö segab isiklikku elu, teine töö ei sega isiklikku elu. Kuidas seda mõista?
Minu meelest on tööala ja töökoha valimine vägagi isiklik.
On normaalne, et teatud aja tagant vajab inimene töö vahetamist. Nõndamoodi inimene arenebki.
Mõned aastad tagasi tundsin end üsna pahasti, kui just sellega tuldi, et ei ole võimalik oma elu elada. Mul olid oi millised süümekad!!! Teadsin küll, et iseenda süüdistamine ja pahasti tundmine on mõttetud energiaröövijad. Teadsin sedagi, et ütlejaid isegi ei uskunud seda ütlust. Lihtsalt soovides mulle mitte jätta halba tunnet on teinud seda topelt.
Hiljem oleme suutnud asja klaariks teha nagu asi tegelikult on.
teisipäev, november 20, 2007
Kultuurne päkapikk käis
Päkapikk pistis käekotti kaks MEMORY kontserdipiletit. 13. jaanuariks.
Millegipärast on nüüd mu konto rahast tühjem :P Päkapikk võttis sealt iseendale piletite raha :D ja oli iseendaga ülirahul. Üks suuuuur unistus täitub siiski - minna MEMORY koonserdile ja mitte mõelda rahale, mida pole kultuuri jaoks iial liiga palju.
Üks mure on päkatüdrukul ometi veel! Kes saab kaaslaseks ;) :) :P Puudub näiteks kena härrasmees... :) Aga seegi ei takista minemast Vanemuise kontserdimajja. Kindlasti sosistab päkapikk parimatest parimale isiklikule abistajale (see saab keeruline valik :S ) , et tule kaasa konserdile, et pilet on preemiaks... :D
Millegipärast on nüüd mu konto rahast tühjem :P Päkapikk võttis sealt iseendale piletite raha :D ja oli iseendaga ülirahul. Üks suuuuur unistus täitub siiski - minna MEMORY koonserdile ja mitte mõelda rahale, mida pole kultuuri jaoks iial liiga palju.
Üks mure on päkatüdrukul ometi veel! Kes saab kaaslaseks ;) :) :P Puudub näiteks kena härrasmees... :) Aga seegi ei takista minemast Vanemuise kontserdimajja. Kindlasti sosistab päkapikk parimatest parimale isiklikule abistajale (see saab keeruline valik :S ) , et tule kaasa konserdile, et pilet on preemiaks... :D
esmaspäev, november 19, 2007
VALGUS pimedasse :)
5 minutit tagasi sain teada uue psühhodraama kursuse alguse kuupäevad. Jaanuaris. Jeeee!!! :) Tohutult hea algus 2008 aastaks :)
Seda on parim lugeda, et olen oma assistendiga väga teretulnud. Õpetaja kindlasti mõtleb mu isikliku abistajat. Sedapuhku mind isegi ei häiri teise sõna kasutaminegi isikliku abistaja asemel. :D Assistent kõlab ju hästi! Tegelikult asi ei ole ühes sõnas, vaid hoiakutest. Olen kuulnud, et õpetajal on olnud üks parim õpilane ratastoolis Saksamaal. (Vist mäletan õieti...)
Huvitav, kas tõesti peab olema alati OMA kogemus, et saaksid olla normaalselt sallivad hoiakud - olen sellele viimasel ajal tihti mõelnud.
Käisin laupäeval SDE üritusel ning üks asjaolu pani taas hoiakutest juurdlema. Lühidalt, ühel kohtumisel töötud ja pensionärid ütlesid, et aidsi haiged peaks panema suletud maailma, sest on igas mõttes ohtlikud. Saalis keegi kommenteeris, et noored on hukkas - liiga varakult sexsuhted, milledele järgneb ilmtingimata aids...
SORRY,
istusin ja mul hakkas sees keerama - mõtlesin, et hakkan karjuma. Tõsiselt.
Mul oli piinlik.
Ei, mitte enda pärast.
Vaid inimeste pärast, kes ei suuda laiema silmaringiga maailma näha.
Tuntud poliitikud püüdsid küll vastupidist väita, aga ega neid ei kuulatud.
Järgmine kord lähen saali ette ning küsin otse: kas ratastoolis inimesi peaks ka veel peitma seitsme lukku taha nagu vanal heal nõuka ajal?
Tõesõna, millepoolest üks erivajadustega grupp erineb teistest niivõrd, et tappetakse sõnadega... Samas arutati alkohoolikudest suhteliselt mõistvalt ja arukalt. Siingi on mõtlemisainet rohkem kui küllaga...
Seda on parim lugeda, et olen oma assistendiga väga teretulnud. Õpetaja kindlasti mõtleb mu isikliku abistajat. Sedapuhku mind isegi ei häiri teise sõna kasutaminegi isikliku abistaja asemel. :D Assistent kõlab ju hästi! Tegelikult asi ei ole ühes sõnas, vaid hoiakutest. Olen kuulnud, et õpetajal on olnud üks parim õpilane ratastoolis Saksamaal. (Vist mäletan õieti...)
Huvitav, kas tõesti peab olema alati OMA kogemus, et saaksid olla normaalselt sallivad hoiakud - olen sellele viimasel ajal tihti mõelnud.
Käisin laupäeval SDE üritusel ning üks asjaolu pani taas hoiakutest juurdlema. Lühidalt, ühel kohtumisel töötud ja pensionärid ütlesid, et aidsi haiged peaks panema suletud maailma, sest on igas mõttes ohtlikud. Saalis keegi kommenteeris, et noored on hukkas - liiga varakult sexsuhted, milledele järgneb ilmtingimata aids...
SORRY,
istusin ja mul hakkas sees keerama - mõtlesin, et hakkan karjuma. Tõsiselt.
Mul oli piinlik.
Ei, mitte enda pärast.
Vaid inimeste pärast, kes ei suuda laiema silmaringiga maailma näha.
Tuntud poliitikud püüdsid küll vastupidist väita, aga ega neid ei kuulatud.
Järgmine kord lähen saali ette ning küsin otse: kas ratastoolis inimesi peaks ka veel peitma seitsme lukku taha nagu vanal heal nõuka ajal?
Tõesõna, millepoolest üks erivajadustega grupp erineb teistest niivõrd, et tappetakse sõnadega... Samas arutati alkohoolikudest suhteliselt mõistvalt ja arukalt. Siingi on mõtlemisainet rohkem kui küllaga...
pühapäev, november 18, 2007
Tõsine lapsemeelsus Nipi Mängumaal
Tähistasime LEEPÜ-ga tagantjärele Isadepäeva Nipi Mängumaal. Seega mängisime täna Tallinnas lapsemeelselt. Väga tõsimeelselt. Meiega mängis kaasa tegevusterapeut/seksioloog Ain Klaassen. Möllasime ja vestlesime tõsistel teemadel: suhted ja üksindus, vanemad ja lapsed, unistused ja piirid. Kahjuks, tõsiseid nägusid ei jäänud piltidele selle lihtsal põhjusel, et fotoka aku sai tühjaks.
Marguse poiss sukeldus täiesti palli - mullide alla:)
Marguse poiss sukeldus täiesti palli - mullide alla:)
Minule oli küll esmakordselt mullipallivannis olla ning see oli üllatavalt mõnus ja kihvt :D Isegi oma keskiga läks meelest ära :) Taas tõdesin, et inimene ei tohi kunagi kaotada lapsemeelsust. Tuleb vahel naerda lapse kombel ja läbi selle koguda energiat tõsimeelselt mõelda suure inimese tõsiseid mõtteid.
Aitäh Tarmole, kes sõidutas meid kaubaliftiga üles! Küsisin Tarmolt, kas ratastoolis lapsed saaksid nii üles - Tarmo vastas, et kindlasti. Tegelikult on ju tore, kui puudega lapsedki peaksid mängumaal oma sünnipäevi näiteks. Usun, et kõige raskema puudega laps saaks sellist mängumöllu teha, mida ta iga päev ei teeks kodus. Pole kartust haiget saada.
Minagi kukkusin kiigelt esimese hooga maha. Maandumine oli hästi pehme :D
Tänane hommik Erika pool algas kella 6 aeg mu jaoks imekaunilt. Erika oli juba põleva küünlaga kohvilaua ettevalmistanud tulles mind ninaotsast kõdistama, et on aeg üles tõusta. Aitäh, armas Erika, see oli tõepoolest minu jaoks imekaunis hommik!
reede, november 16, 2007
EMAD
Möödusin kahest vanemast daamist. Raamatukogu kõrval. Harilikult mu silmad ei peatu möödujatel. Südames ei hakka miski kõvemini põksuma. Täna peatusid silmad ühel daamil, kes keeras pea kõrvale ning siis silmanurgast piilus mind. Mu südames käis SOE JÕNKS läbi. Ütlesin kõva selge häälega "Tere". Naeratasin.
Ta ei vastanud mulle.
Ei naeratanud vastu.
Ta oli mu ema.
Üle mitme aja nägin ema.
Taaskord olin nagu võõras...
Mõtlesin, et keeran tagasi ning hakkan rääkima :) Vahel niiii tahaksin just emale AITÄH öelda ilma, et peaksin hirmu tundma negatiivset reaktsioonist, et olen ise kõik rikkunud ja ela nüüd selliselt nagu tahtsin... Alati, kui püüdsin selgitada, et tegelikult on ju mul SEE PÄRIS ELU, MIS ELAN tänu normaalsele lapseea ajale...
Erika küsis, kes ta oli.
Vastates tundsin oma hääles kerget värinat.
Erikale nagu kõikidele mu abistajatele ei jõudnud kohale, et mu ema ei tereta mind. Võib - olla on siiski uskumatu see... Võib - olla on mu jutt, kui küsivad, kas linnas vahel ema ei näe, niivõrd ebatõenäoline, et olen justkui võõras emale, uskumatu.
Küllap mõeldakse, et valetan poole juurde.
Ma ei süüdista selles kedagi - SEE ON MINU JAOKSKI USKUMATU...
Mõnikord mõtlen isegi, et ehk näen tonti seal, kus seda ei olegi...
Kaubamaja ees kohtasin sõbranna ema, kes tuli patsutas mind õlale ja ütles paar kaunist sõna mu juuste kohtagi ning torises, miks ma küll mütsi ei kanna :)
Nüüd meenuvad taas ja taas mamma sõnad, et olen tema kõige edukam laps :) Mammale, kes on mu teine armas ema... :)
Ei emata ega mammata ei oleks mina see, kes täna olen :)
Ta ei vastanud mulle.
Ei naeratanud vastu.
Ta oli mu ema.
Üle mitme aja nägin ema.
Taaskord olin nagu võõras...
Mõtlesin, et keeran tagasi ning hakkan rääkima :) Vahel niiii tahaksin just emale AITÄH öelda ilma, et peaksin hirmu tundma negatiivset reaktsioonist, et olen ise kõik rikkunud ja ela nüüd selliselt nagu tahtsin... Alati, kui püüdsin selgitada, et tegelikult on ju mul SEE PÄRIS ELU, MIS ELAN tänu normaalsele lapseea ajale...
Erika küsis, kes ta oli.
Vastates tundsin oma hääles kerget värinat.
Erikale nagu kõikidele mu abistajatele ei jõudnud kohale, et mu ema ei tereta mind. Võib - olla on siiski uskumatu see... Võib - olla on mu jutt, kui küsivad, kas linnas vahel ema ei näe, niivõrd ebatõenäoline, et olen justkui võõras emale, uskumatu.
Küllap mõeldakse, et valetan poole juurde.
Ma ei süüdista selles kedagi - SEE ON MINU JAOKSKI USKUMATU...
Mõnikord mõtlen isegi, et ehk näen tonti seal, kus seda ei olegi...
Kaubamaja ees kohtasin sõbranna ema, kes tuli patsutas mind õlale ja ütles paar kaunist sõna mu juuste kohtagi ning torises, miks ma küll mütsi ei kanna :)
Nüüd meenuvad taas ja taas mamma sõnad, et olen tema kõige edukam laps :) Mammale, kes on mu teine armas ema... :)
Ei emata ega mammata ei oleks mina see, kes täna olen :)
neljapäev, november 15, 2007
Ei või ju olla...
... et juba JÕULUD!
Käisin täna Tartus ning mul hakkas jõulusärast väsimus - 15. novembril.
Niisiis, 23. detsembril olen surmväsinud ja pean ehk vahelduse mõttes hoopis jaanipäeva :) ;) :D
Käisin täna Tartus ning mul hakkas jõulusärast väsimus - 15. novembril.
Niisiis, 23. detsembril olen surmväsinud ja pean ehk vahelduse mõttes hoopis jaanipäeva :) ;) :D
kolmapäev, november 14, 2007
Ma ei olegi lootusetu ;)
Siin on mu elu hetkel PARIM musta söepliiatsi joonistus. Joonistusel on minu Merli. Ühelt pildilt, mille saatis tüdruku esimene õpetaja aastaid tagasi, joonistasin. Jäppe andis mulle täna esimesed triibulised - mitte nii, et "kõik ongi väga hea või tee - tee, oskad küll" :D Noojah, siis Jäppe panigi pilti ette - joonista. Hästi julgelt :)
Mul kukkus süda saapasäärte!!!
Esimene mõte oli: ega niikuinii midagi paberile ei tule...
Nüüd on mul hästi hea tunne :)
Vanaisa (papa) vaatas ja vaatas ning teatas: "Juustevärv ei ole õige" :) Tõsi, mustad juuksed pole tütrel tõesti (vähemasti pildil).
Usun, et parematest parimad joonistused ja maalid on mul veel ees... Tänane Merli joonistus pani mind USKUMA, et ma polegi nii lootusetu. Vahepeal on ikka mulle tundunud kõik lootusetu... Eriti ninade joonistamised...
Loomulikult saan sedagi joonistust veelgi paremaks joonistada :)
Täna esimesel kunsti - erakoolipäeval sain taaskord aru, et õnnelik rõõm on olemas :)
Mul kukkus süda saapasäärte!!!
Esimene mõte oli: ega niikuinii midagi paberile ei tule...
Nüüd on mul hästi hea tunne :)
Vanaisa (papa) vaatas ja vaatas ning teatas: "Juustevärv ei ole õige" :) Tõsi, mustad juuksed pole tütrel tõesti (vähemasti pildil).
Usun, et parematest parimad joonistused ja maalid on mul veel ees... Tänane Merli joonistus pani mind USKUMA, et ma polegi nii lootusetu. Vahepeal on ikka mulle tundunud kõik lootusetu... Eriti ninade joonistamised...Loomulikult saan sedagi joonistust veelgi paremaks joonistada :)
Täna esimesel kunsti - erakoolipäeval sain taaskord aru, et õnnelik rõõm on olemas :)
teisipäev, november 13, 2007
:) Tervispluss
Selle kuu Tervisplussi numbris on lugu minust.
Kui edaspidigi olen iga nädal kuskil ajalehes/ajakirjas lõpetan blogimissõltuvuse hoopis :P ;)
Kui edaspidigi olen iga nädal kuskil ajalehes/ajakirjas lõpetan blogimissõltuvuse hoopis :P ;)
Kenal õhtul kena mõte
Lumehelbeke
tasa tasa
liugleb aknale
tasa tasa...
Akna taga ilus lai lumesadu. Tõeline talveõhtuilm.
Leidsin postkastist sellise üleskutse
https://www.tipikas.ee/index.php?a=kalender&b=kalender&c=1616
Loodan südamest, et kampaania algatajatel ja Haiba lapsed saavad mõistmise osaliseks. Usun, et poetan isegi midagi jõuluvana kotti :)
esmaspäev, november 12, 2007
Bussipeatusele vihane modell või... siiski motell...
Nüüd ma ei teagi, keda hammustada... Kes pani kunagi Vana -Kastre teele bussipeatusesildi, mis exitab inimesi. Nimelt, selles bussipeatuses, mis jääb Vana - Kastre päris bussipeatuse Räpina maanteel, ja Kaagvere vahele ning mille nimi on samuti Vana - Kastre, pole mina küll näinud iialgi ühtegi bussisõitjat. Aga nüüd on paari nädala joolsul juhtunud, et mu abistajad on jäänud just sinna seisma ja näevad, kuidas maanteel buss neist mööda sõidab. See petlik bussipeatus on õigest peatusest umbes 350 m kaugemal. Jääb vana maanteele.
Loomulikult olen öelnud, et minge maanteele välja. Kuid see nõme on justkui maanteel.
Minu viga, et unustan öelda, et ärge jääge eikellegi bussipeatusesse, sest mul polegi meeles, et üks bussipeatusepost on vahepeal veel.
Helena jäi sedasi bussist maha esimesel korral, kui mu juurest läks. Sai häälega linna.
Täna seikles Jäppe õnnetult 2 tundi pimedas ja külmas eksides Kaagvere ligidal. Mu süda valutas ka. Tal sai mobiiliaku ka tühjaks. Saatis sõnumi, kas on õiges kohas. Tahtsin otsekohe vastata: mitte ei ole, et mine edasi... Kuid jah, aku ...
Õnneks leidis Jäppe minu juurde tagasi tee.
Oli külmunud ja närvis, hirmul.
Kujutage, võõras pime lumesajune metsa koht !!! Päris jube !!!
Ma sain Pille kaudu talle Krissu ja Ilmari autoga järele. Mõistsin, et täna Jäppele 22.30-ne buss ei ole kõige parem variant enam koju minemiseks. Harva, kui palun kedagi autoga appi. Kuid täna oli küll palumise aeg.
Loodan, et Jäppe haigeks ei jää. Andsin küll talle kuuma teed ja kuivad sokid...
Jah, mul meenub nüüd, kuidas linnarahvas hädaldab, kui nähakse bussisaba... Joostakse kaebama. Aga maakohas on asi tuhat korda hullem ja talveajal eriti. Maal ei ole tänavavalgusteid ega lähima 30 minuti jooksul veel mitu bussi tulemas...
Nüüd küsin küll kellegilt, miks on olemas eksitav bussipeatus, mida keegi ei kasuta. Ma ei tea veel, kas vallalt või co-bussilt...
Olen tõesõna pahane.
Papa arvab, et see bussipeatus on igivanast ajast. Võib - olla.
Mind joonistati täna elus esimest korda :) Jäppe joonistas visandeid õpetades mind niiviisi :) Uskuge, modelli amet ei ole üldse kerge! EI ole kerge paigal, liigutamatult olla. Mul oli juba piin üle 3 minuti paigal olla :P
Tegelikult peaksin motelli ehitama bussipeatuse lähedale, siis saaks ootaja turvaliselt jäädagi bussi ootama...
Hea oli üle pika - pika aja Krissut näha ja mõned sõnad jutu ajada!
Aitäh teile, et appi tulite, Krissu ja Ilmar!
Loomulikult olen öelnud, et minge maanteele välja. Kuid see nõme on justkui maanteel.
Minu viga, et unustan öelda, et ärge jääge eikellegi bussipeatusesse, sest mul polegi meeles, et üks bussipeatusepost on vahepeal veel.
Helena jäi sedasi bussist maha esimesel korral, kui mu juurest läks. Sai häälega linna.
Täna seikles Jäppe õnnetult 2 tundi pimedas ja külmas eksides Kaagvere ligidal. Mu süda valutas ka. Tal sai mobiiliaku ka tühjaks. Saatis sõnumi, kas on õiges kohas. Tahtsin otsekohe vastata: mitte ei ole, et mine edasi... Kuid jah, aku ...
Õnneks leidis Jäppe minu juurde tagasi tee.
Oli külmunud ja närvis, hirmul.
Kujutage, võõras pime lumesajune metsa koht !!! Päris jube !!!
Ma sain Pille kaudu talle Krissu ja Ilmari autoga järele. Mõistsin, et täna Jäppele 22.30-ne buss ei ole kõige parem variant enam koju minemiseks. Harva, kui palun kedagi autoga appi. Kuid täna oli küll palumise aeg.
Loodan, et Jäppe haigeks ei jää. Andsin küll talle kuuma teed ja kuivad sokid...
Jah, mul meenub nüüd, kuidas linnarahvas hädaldab, kui nähakse bussisaba... Joostakse kaebama. Aga maakohas on asi tuhat korda hullem ja talveajal eriti. Maal ei ole tänavavalgusteid ega lähima 30 minuti jooksul veel mitu bussi tulemas...
Nüüd küsin küll kellegilt, miks on olemas eksitav bussipeatus, mida keegi ei kasuta. Ma ei tea veel, kas vallalt või co-bussilt...
Olen tõesõna pahane.
Papa arvab, et see bussipeatus on igivanast ajast. Võib - olla.
Mind joonistati täna elus esimest korda :) Jäppe joonistas visandeid õpetades mind niiviisi :) Uskuge, modelli amet ei ole üldse kerge! EI ole kerge paigal, liigutamatult olla. Mul oli juba piin üle 3 minuti paigal olla :P
Tegelikult peaksin motelli ehitama bussipeatuse lähedale, siis saaks ootaja turvaliselt jäädagi bussi ootama...
Hea oli üle pika - pika aja Krissut näha ja mõned sõnad jutu ajada!
Aitäh teile, et appi tulite, Krissu ja Ilmar!
pühapäev, november 11, 2007
:) (O)
Head isadepäeva!
Me kõik oleme seotud kuidagi isadega.
Mu semu vabandas hommikul minu ees. Nagu oleksin solvunud... Olen nüüdki kurvameelne. Miks küll arvavad paljud puudega inimesed, et KUI KÕIK TEENUSED sh ISIKLIKU ABISTAJA SAAVAD OLEMA IDEAALSED, SIIS KÜLL ALLES ELAKSIN... Andeks, aga nii see ei saa iialgi olema!!! Ideaalsusest jääb alati samm puudu - vastasel juhul tuleks maa peale taevas :) Taevane elu on meile siiski kauge uskumatu müstika!!!
Ma EI USU, et üksnes teenused paneks inimesi elama !!! Mitte EI USU.
Ma ei taha mõeldagi, mis siis oleks olnud mu elus, kui oleksin jäänud ootama 300 tunnilist isikliku abistaja teenust kuus - küllap ootaksin hooldekodus suremist. Kõlab julmalt, kuid nii see vist oleks kõige reaalsem.
Või kui... Neid musti näiteid oleks lõpmatult mõelda.
Mõistan suurepäraselt, et igasugusi teenusi on vaja. ´
Sest
on abitumaid ja nõrgemaid inimesi.
Kuid, kui seda teenuste juttu ajab inimene, kes soovib kindlasti iseseisvalt elada, siis see teeb meele kurvaks küll.
Tõeliselt kurvaks.
Seda enam, kui ta väitab, et teenusteta ta on laisk. Sorry, teenused ei suuda virkust juurde süstida.
Ja siis mina EI IMESTAGI, miks arvatakse, et puudega inimesed ainult virisevad ja nõuavad ning ei julge samas elada.
Jumal, jumal...
Ütleksin samamoodi teenuste kohta nagu raha kohta öeldakse: teenused ei tee inimest õnnelikumaks, kuid teenuste puudumine teeb õnnetuks küll. Käed rüpes oodata, et ehk keegi hea onu kannab teenused jalge ette - me võimegi elamata eluta jääda.
See oleks katastroof...
Praegu tõden jällegi, et mul on olnud täisväärtuslik elu juba lapsepõlvest. Olen väga tänulik nii emale kui ka papale, vanale kui ka mammale, kes lubasid mul elada teenusteta omaenda elu.
laupäev, november 10, 2007
Mõtlesin ja pettusin ja siiski naudin
Mõtlesin, et oli mõnus mardipäev, mis kohe otsa saab... Eile olevat papal käinud 3 sandid käinud, olevat olnud hästi ettevalmistatud. Papa rääkis õhinaga.
Mina ise olin eileõhtul ju linnas. Nägime Helenaga linna peal vaid ühte mardi seltskonda ning kahetsesime, et meil komme polnud. (Mu käekotis on vaid ammust ajast üks KASEKESE batoon...)
Papa ON ÕNNEKS sedapuhku joomaperioodist üle saanud. Kohe hea vaadata inimest. Ja uhkeldades toetab mind ja jõulukaarte. Ma ju tean, et sügavas enda sees ta soovib mulle vaid head :)
Põletan täna küünlaid. Ostsin eile sidrunilõhnalisi teeküünlaid. Praegu on see aeg, kus valgust vaja.
Taaskord tõden - kui hea on omas kodus olla :) Hubane ja mugav :)
Ja siiski suutis mõnusa meeleolu rikkuda vana - vana semu. Ikka sellesama jõulukaartide kampaania pärast. Ei oodanud nagu semult selliseid arvamusi ega iseenda kaitsereaktsioone. Mis see siis muud oli, kui iseenda kaitsereaktsioon, kui ütlesin, miks sa kade oled, et saan töö eest stippi... Sain teada seda, mida ma varem ei teadnudki - papp st raha tuleb talle tööta, lillegi liigutamata :)
UPS!!!
Sedasi arvab puudega mees. Ratastoolis.
Ausalt öeldes, karjatasin kallikese taga nii, et papa hüppas. Mu silmad valgusid vett täis.
Kuhu jõuame niisuguse suhtumisega? Töösse? Rahasse? ISEENDASSE?
Tavaliselt ma sõpru ei blokeeri MSN-s. Praegu blokeeerisin semu mõneks ajaks. Et mina ise saaksin rahuneda. Vastasel juhul oleksin plahvatanud.
Püüdsin semule rahulikult selgitustööd teha. Mida rohkem selgitasin, et Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmne Ühing EI kasuta mind ära, seda rohkem ta mind lihtsalt ei kuulanud. Ta nagu ei soovinudki kuulada.
Mõistan väga hästi, et meie ühiskond ei ole veel valmis puudega inimesi headele töökohtadele vastu võtma, kuid samas keegi ei keele kellelgi edasi püüelda paremuse poole... Ei ole mõtet kadekopsikud olla!!! :)
Mina ise olin eileõhtul ju linnas. Nägime Helenaga linna peal vaid ühte mardi seltskonda ning kahetsesime, et meil komme polnud. (Mu käekotis on vaid ammust ajast üks KASEKESE batoon...)
Papa ON ÕNNEKS sedapuhku joomaperioodist üle saanud. Kohe hea vaadata inimest. Ja uhkeldades toetab mind ja jõulukaarte. Ma ju tean, et sügavas enda sees ta soovib mulle vaid head :)
Põletan täna küünlaid. Ostsin eile sidrunilõhnalisi teeküünlaid. Praegu on see aeg, kus valgust vaja.
Taaskord tõden - kui hea on omas kodus olla :) Hubane ja mugav :)
Ja siiski suutis mõnusa meeleolu rikkuda vana - vana semu. Ikka sellesama jõulukaartide kampaania pärast. Ei oodanud nagu semult selliseid arvamusi ega iseenda kaitsereaktsioone. Mis see siis muud oli, kui iseenda kaitsereaktsioon, kui ütlesin, miks sa kade oled, et saan töö eest stippi... Sain teada seda, mida ma varem ei teadnudki - papp st raha tuleb talle tööta, lillegi liigutamata :)
UPS!!!
Sedasi arvab puudega mees. Ratastoolis.
Ausalt öeldes, karjatasin kallikese taga nii, et papa hüppas. Mu silmad valgusid vett täis.
Kuhu jõuame niisuguse suhtumisega? Töösse? Rahasse? ISEENDASSE?
Tavaliselt ma sõpru ei blokeeri MSN-s. Praegu blokeeerisin semu mõneks ajaks. Et mina ise saaksin rahuneda. Vastasel juhul oleksin plahvatanud.
Püüdsin semule rahulikult selgitustööd teha. Mida rohkem selgitasin, et Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmne Ühing EI kasuta mind ära, seda rohkem ta mind lihtsalt ei kuulanud. Ta nagu ei soovinudki kuulada.
Mõistan väga hästi, et meie ühiskond ei ole veel valmis puudega inimesi headele töökohtadele vastu võtma, kuid samas keegi ei keele kellelgi edasi püüelda paremuse poole... Ei ole mõtet kadekopsikud olla!!! :)
reede, november 09, 2007
Käes !
Sain täna ümbertegemiseks kätte oma pereteraapia kursuse lõputöö. Tuletan meelde, et kursus lõppes veebruari alguses... Ja siiamaani ajasin lõputööd taga. Imestasin täna pr. Järvele helistades, et kus ta saab mulle töö üle anda. St imestasin seda, et ta sai minust telefonis täiesti aru. Terve karsuse aja väitis, et ei saa minust aru... Võta või jäta - ehk ei oska enam naerda ega nutta. Ega ma eriti targemaks ei saanud, mida siis vaja ümber teha. Ainult need juhendis puuduvad punktid, mis ta e-mailiga saatis. Ainuke narr lugu on see, et mu klient on 9 kuuga väga palju elumuutusi üle elanud ja korda saatnud. Nii et mul tuleb kirjutada tööst muinaslugu - kehv muinaslugu, kusjuures. Kõnealuses perekonnas on vahepeal tõesti hästi palju muutunud, ja ma arvan, et paremuse poole. Tahan öelda, et viivitus kestis nii vastikult kaua, et nüüd on juba raske sedasama tööd parandama hakata - ehk siis peaks lausa uue tegema...
neljapäev, november 08, 2007
Veel üks lugu ja palumine
Virumaa Teataja http://www.virumaateataja.ee/081107/esileht/uudised/15042183.php´
:)
Ja palun, ärge soovige jõulukaartide raha kanta minu arvelduskontole! Minuni on jõudnud mõnedelt naistelt, kes on saanud kaardid ja kellele on kaardid ka väga meeldinud, et kannavad 100 krooni mulle toetades nii mind.
Esiteks, on 99 krooni jõulukaartide eest tasumine, mis on vabatahtlik. Ostukohutuslikkust ei ole.
Teiseks, kaartide eest maksmine EI ole annetus ega heategevus.
Kolmandaks, mul on leping Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühinguga, kes maksab mulle igakuiselt stipendiumit, mis tuleb kampaaniarahast.
Toon näide. Väga lihtsa näide.
Me poes maksame kassapidajale oma ostu eest. Me ei küsi ju kassapidajalt ta konto numbrit, et maksta oma ostu eest otse talle. Kujutage nüüd ette, mis juhtuks, kui kassapidaja nõustuks... Ragne, palun sind, kommi nüüd :)
Teine asi on kingistustega :) aga need ise rida :) Aitäh kõikidele, kes on teinud mulle rõõmu sõnadega ja kui ka üllatuste eest :)
:)
Ja palun, ärge soovige jõulukaartide raha kanta minu arvelduskontole! Minuni on jõudnud mõnedelt naistelt, kes on saanud kaardid ja kellele on kaardid ka väga meeldinud, et kannavad 100 krooni mulle toetades nii mind.
Esiteks, on 99 krooni jõulukaartide eest tasumine, mis on vabatahtlik. Ostukohutuslikkust ei ole.
Teiseks, kaartide eest maksmine EI ole annetus ega heategevus.
Kolmandaks, mul on leping Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühinguga, kes maksab mulle igakuiselt stipendiumit, mis tuleb kampaaniarahast.
Toon näide. Väga lihtsa näide.
Me poes maksame kassapidajale oma ostu eest. Me ei küsi ju kassapidajalt ta konto numbrit, et maksta oma ostu eest otse talle. Kujutage nüüd ette, mis juhtuks, kui kassapidaja nõustuks... Ragne, palun sind, kommi nüüd :)
Teine asi on kingistustega :) aga need ise rida :) Aitäh kõikidele, kes on teinud mulle rõõmu sõnadega ja kui ka üllatuste eest :)
kolmapäev, november 07, 2007
Vägivald EI lahenda probleeme
Soome koolis toimunud tulistamine on üle mõistuse... Külma värinad on kehal.
Kust õppivad noored oleme julmad? Arvatavasti kellegilt, kes on vanem... On ju tv filmide ja interneti mängude tegijad vanemad... Ja kui veel omas kodus...
Igasugune vägivald on julm. Kuid füüsiline võib lõppeda siiski kõige kurvemalt...
Kust õppivad noored oleme julmad? Arvatavasti kellegilt, kes on vanem... On ju tv filmide ja interneti mängude tegijad vanemad... Ja kui veel omas kodus...
Igasugune vägivald on julm. Kuid füüsiline võib lõppeda siiski kõige kurvemalt...
teisipäev, november 06, 2007
Ohjah, tegelikult uskumatu...
http://tartu.postimees.ee/061107/tartu_postimees/uudised/293673.php?joulukaardipostitus-tekitab-taas-segadust
Lugu jõulukaartidest ja minust veidi ka.
Naljakas on kuulda sõbrannadelt, kes olid kommentaare lugenud, et kirjutan väriseva käega - noo kuulge, saan aru sadadest arvamustest, kust võivad olla nende allikad, kuid kus see pärit on - ma tõepoolest ei tea. Mida kõike minust pole kommitud, aga kuskil ei ole kirjutatud, et kirjutatud käega kirjutamist...
Ja seegi on äärmiselt jabur komm, et ajakirjanik pani sõnad suhu - sorry, enam ei luba ma ühelgi ajakirjanikul nö oma loomingut teha minu jutust. Jah, tunnen, et maalimine on töö minu jaoks :) Miks on nii, kui Tiia on õnnetu - mõeldakse, et valetakse, kui Tiia õnnelik - mõeldakse taas, et valetakse....
Tee või ära tee - süüdi jääd alati. :)
Ise ei loe põhimõtteliselt kommentaare. Nagu olen korduvalt öelnud.
Õhtul helistati mulle. Hakati moraali lugema, kui palju kahju ma endale teen maksmata kaartidega. Püüdsin seletada asju. Asjatult. Lõpuks, tehti loogika viga - Eestis polevat ühtki jalaga maalijat - samas küsiti kõne alguses, kas maalin jalaga...
Kallis rahvas, jätame Eesti rahvast siiski iseenda väärikama mulje!
Kui kaardid ei meeldi - palun pange sõnagi lausumata prügikasti või andke lastele mängimiseks. Tehke lastele rõõmu!
Tasumine pole kohustuslik. Kas tõesti ei osata lugeda...
Maksmine pole annetus ega tegevus. Seda see tõesti ei ole. Lihtsalt vabatahtlik ost.
(Mais sain mina elionilt reklaami, et teile on 25000 krediit, ja tulge oma arvutile järele. Mõtlesin, mis asja... kust teavad, et võivad mind usaldada... Kuna mu arvuti jooksis ju kokku, siis läksin poodi uurima... ning ostsingi 11000 eest järelmaksuga kallikese. Siiani ma ei tea, kuidas elion mulle krediiti tegi ja ega mind ei huvita ka.
Kui mul poleks vaja olnud tol hetkel uut arvutit, oleksin reklaami rahumeeli kisamata minema visanud.)
Uskumatu, et nii väikeste asjade nagu postkaardid, ümber käib niisugune lärm.
Uskumatu rõõm mulle see, et olen endale leidnud maalimise :) Ja usun, et ükskord on ka minu maalist kaart. Aga selleks pean veel palju õppima ja arenema maalides...
Lugu jõulukaartidest ja minust veidi ka.
Naljakas on kuulda sõbrannadelt, kes olid kommentaare lugenud, et kirjutan väriseva käega - noo kuulge, saan aru sadadest arvamustest, kust võivad olla nende allikad, kuid kus see pärit on - ma tõepoolest ei tea. Mida kõike minust pole kommitud, aga kuskil ei ole kirjutatud, et kirjutatud käega kirjutamist...
Ja seegi on äärmiselt jabur komm, et ajakirjanik pani sõnad suhu - sorry, enam ei luba ma ühelgi ajakirjanikul nö oma loomingut teha minu jutust. Jah, tunnen, et maalimine on töö minu jaoks :) Miks on nii, kui Tiia on õnnetu - mõeldakse, et valetakse, kui Tiia õnnelik - mõeldakse taas, et valetakse....
Tee või ära tee - süüdi jääd alati. :)
Ise ei loe põhimõtteliselt kommentaare. Nagu olen korduvalt öelnud.
Õhtul helistati mulle. Hakati moraali lugema, kui palju kahju ma endale teen maksmata kaartidega. Püüdsin seletada asju. Asjatult. Lõpuks, tehti loogika viga - Eestis polevat ühtki jalaga maalijat - samas küsiti kõne alguses, kas maalin jalaga...
Kallis rahvas, jätame Eesti rahvast siiski iseenda väärikama mulje!
Kui kaardid ei meeldi - palun pange sõnagi lausumata prügikasti või andke lastele mängimiseks. Tehke lastele rõõmu!
Tasumine pole kohustuslik. Kas tõesti ei osata lugeda...
Maksmine pole annetus ega tegevus. Seda see tõesti ei ole. Lihtsalt vabatahtlik ost.
(Mais sain mina elionilt reklaami, et teile on 25000 krediit, ja tulge oma arvutile järele. Mõtlesin, mis asja... kust teavad, et võivad mind usaldada... Kuna mu arvuti jooksis ju kokku, siis läksin poodi uurima... ning ostsingi 11000 eest järelmaksuga kallikese. Siiani ma ei tea, kuidas elion mulle krediiti tegi ja ega mind ei huvita ka.
Kui mul poleks vaja olnud tol hetkel uut arvutit, oleksin reklaami rahumeeli kisamata minema visanud.)
Uskumatu, et nii väikeste asjade nagu postkaardid, ümber käib niisugune lärm.
Uskumatu rõõm mulle see, et olen endale leidnud maalimise :) Ja usun, et ükskord on ka minu maalist kaart. Aga selleks pean veel palju õppima ja arenema maalides...
esmaspäev, november 05, 2007
Mis ABSURDSUS see on ???
"Mis JABURDUS see on ???" plahvatas meie armas koolitaja Kaupo Suudlevate Tudengite laua taga, kui töökohtumise käigus talle rääkisime - HMNle jääb ette, et puudega inimene soovib "terveid" koolitada. Ja haaras kahe käega peast kinni. St see on siis nüüd Eestis ja mujalgi tuntud koolitaja eksperthinnang.
Täna oli meil niisiis uue-vana projekti "EI muutub JAAks" teemaline töökohtumine. Mille alguses kinkis põhikoolitaja meile Maarjaga mõlemale ilusa pika varrega krüsanteemi:) Kinkimise põhjus lihtne - et me ikkagi projekti läbi surusime. JUBE arnas ju:) Tegelikult mina isiklikult ei oleks uskunud, et läheme Kaupole nii korda... Loodan väga, et detsembris tuleb lahe ja samas väga asjalik koolitus, kus saab kätt proovida ka Maarja.
Käisin hambaarstil. Ikka oma vanas heas erakliinikus - Cardensis. Teen lõppudelõpuks uued hambaproteesid ära. Arst küsis ainult, kas haigekassa maksab. Naersin vastu, et mida veel. Neljakohalise arve - ahhahhaa. Kusjuures, mulle meeldis arsti suhtumine - kui oma, siis oma. Ei hakanud küsima, et mida võtame, või mida jätame. Ja veel üks asi, mida enda juures tähele panin. Istusin hambaarstitoolis, nagu vana rahu ise. Isegi suu ja huulte lihased olid enam-vähem normaalselt lõdvad. Oleks keegi mulle 15-20 a. tagasi öelnud, et nii saab olema, oleksin tal soovitanud pikalt minna:P Küllap see on see koht, et olen nii palju igal pool käinud-olnud rahva hulgas, et olen lihtsalt omaenda tõmblemisega (küll tahtmatute tõmblustega) sõbraks saanud. Ja neid lihtsalt polegi - või on nad nii hästi kontrolli all, et ei pane neid enam tähelegi. Veel üks põhjus, miks laia maailma minna - see kõik mõjub ka füüsiliselt.
Täna oli meil niisiis uue-vana projekti "EI muutub JAAks" teemaline töökohtumine. Mille alguses kinkis põhikoolitaja meile Maarjaga mõlemale ilusa pika varrega krüsanteemi:) Kinkimise põhjus lihtne - et me ikkagi projekti läbi surusime. JUBE arnas ju:) Tegelikult mina isiklikult ei oleks uskunud, et läheme Kaupole nii korda... Loodan väga, et detsembris tuleb lahe ja samas väga asjalik koolitus, kus saab kätt proovida ka Maarja.
Käisin hambaarstil. Ikka oma vanas heas erakliinikus - Cardensis. Teen lõppudelõpuks uued hambaproteesid ära. Arst küsis ainult, kas haigekassa maksab. Naersin vastu, et mida veel. Neljakohalise arve - ahhahhaa. Kusjuures, mulle meeldis arsti suhtumine - kui oma, siis oma. Ei hakanud küsima, et mida võtame, või mida jätame. Ja veel üks asi, mida enda juures tähele panin. Istusin hambaarstitoolis, nagu vana rahu ise. Isegi suu ja huulte lihased olid enam-vähem normaalselt lõdvad. Oleks keegi mulle 15-20 a. tagasi öelnud, et nii saab olema, oleksin tal soovitanud pikalt minna:P Küllap see on see koht, et olen nii palju igal pool käinud-olnud rahva hulgas, et olen lihtsalt omaenda tõmblemisega (küll tahtmatute tõmblustega) sõbraks saanud. Ja neid lihtsalt polegi - või on nad nii hästi kontrolli all, et ei pane neid enam tähelegi. Veel üks põhjus, miks laia maailma minna - see kõik mõjub ka füüsiliselt.
UPS ehk super, et möllan
Eile hilisõhtul sain hästi hea LAKSU :) Istusin flirt.ee´s. Niisama. Meel oli mõru. Ja siis öeldi: see on super, et oled siin ja elad. Ütlejal oli siiani mulje, et puudega inimesed ainult virisevad, on rahulolematud ja elavad omas suletud maailmas.
UPS!
Ja veel sain ühelt erakonna kaaslaselt kirja, kellega, usun, tuleb hea koostöö, kes ütles väga ausalt, et tegelikult ta on võhik mitmes erivajadustega inimeste küsimustes, nt isikliku abistaja teenusest. Loodab minu abiga arusaada.
UPS!
Nii et mingem laia tavamaailma möllama! Ja leidkem sedaviisi palju rohkem sallivust ja mõistmist!
UPS!
Ja veel sain ühelt erakonna kaaslaselt kirja, kellega, usun, tuleb hea koostöö, kes ütles väga ausalt, et tegelikult ta on võhik mitmes erivajadustega inimeste küsimustes, nt isikliku abistaja teenusest. Loodab minu abiga arusaada.
UPS!
Nii et mingem laia tavamaailma möllama! Ja leidkem sedaviisi palju rohkem sallivust ja mõistmist!
pühapäev, november 04, 2007
Igatsusenukrus
Istun lauatule valgel. Mõnus hämar on tuba.
Olen nukker ja pahane. Papal taas suur joomaperiood. Tunnen, et mul on juba alkoallergia juba. See avaldub kergesti närvi minekust. 2 kuud, kus ta pole ühtki päeva kaine olnud - ikka rohkem või vähem aura all. Tänane pühapäev on tal möödunud magades ja juues . Kordamööda. Usun, et reedel oli tal samasugune päev (olin ise linnas närvide hoidmiseks). Eile pealelõunat püsis kuidagi köögis, sest mul olid tüdrukud siin.
Läheksin hea meelega värvidega mässama.
Hoian end siiski tagatuppa minemast. Las papa magab end pisutki kainemaks - muidu ta lihtsalt ei suuda enam ka juua. Tõsiselt.
Kaua võib?
Ma ei salga, karjusin enne. Tean, et see EI aita praegu. Nohjah, siis sain sõimu, et vaata milline ise oled 40-lt, ainult jood ja tõmbad ringi.Luges mulle peikad ette, keda mina ise ei teagi ja need sõbrad, kes on mul külas käinud ning olevat viimased joodikud.
Einoh, purjus inimese kujutused.
Mul on vastik.
Mul on paha.
Mul on nukrus.
NUKRUS.
Kuidas saab keegi lähedane sedasi mõelda ja öelda...
Ja kui ma leiaksingi veel tõesti oma õnne - kujutan ette, milline sõda tuleks omaenda kodus purjus papaga. Justnimelt purjus papaga. Ta on avastanud, et saab olla veel purjus peaga õpetlik ja kamandav lapsevanem. Täita selle tühja lünka, mis tal omal ajal tegemata jäi. Tõesti - tõesti mõistetav ja uskumatu.
Ahmin siiani õhku.
Tegelikult pagana KURB on mõelda, kui lapsevanem ei ole ise õnnelik ega rõõmsameelne, siis ta arvab ka, et tema täiskasvanud lapski ei tohi saata õnnelikuks ega olla rõõmus/särav. Tekib mingi kahjurõõm neil. Loodan, et niisuguseid vanemaid leidub siiski vähe. Samas tean, et neid on...
Annaks Jumal, et minust ei saaks selline vana lapsevanemakene, kes on armukade omaenese lastele! Siis ma ei tahaks enam emana elada... Minu AINUS SOOV on, et mu lapsed on elus õnnelikumad kui mina. See oleks mullegi suurim õnn.
Annaks Jumal, et mina ei hakkaks iial alkoholi tarbima üleliia! St et minust ei saaks joodikut, kes on hädapätakas kõigeenne iseendale ning ei julge tunnistada oma vigu.
Tean ja saan aru, et purjus inimese sõnu pole mõtet hinge võtta.
Seda on kergem öelda ja mõelda, kui mitte võtta...
Mõelge, kui palju probleeme on alkoholi pärast tegelikult inimestel. KUI enamus inimesi saaksid lasta kõrvadest mööda purjus inimeste sõnu - siis oleks palju rohkem õnnelikumaid inimesi :)
IGATSEN, IGATSEN ...
Üht kallistust...
Kallistust, mida kunagi ei tumestaks elu mustad mured... Puhast ja siirast...
Ma olen lihtsalt väsinud eluaeg kuulmast seda, kes ma tegelikult ei ole ju... Seda kirjutades veerevad mul soovimatult pisarad üle põskede...
Pean vist nutma :)
Lihtsalt silmad on veesoonel...
Kõik on hästi.
Haletsust ei igatse ... :)
Olen nukker ja pahane. Papal taas suur joomaperiood. Tunnen, et mul on juba alkoallergia juba. See avaldub kergesti närvi minekust. 2 kuud, kus ta pole ühtki päeva kaine olnud - ikka rohkem või vähem aura all. Tänane pühapäev on tal möödunud magades ja juues . Kordamööda. Usun, et reedel oli tal samasugune päev (olin ise linnas närvide hoidmiseks). Eile pealelõunat püsis kuidagi köögis, sest mul olid tüdrukud siin.
Läheksin hea meelega värvidega mässama.
Hoian end siiski tagatuppa minemast. Las papa magab end pisutki kainemaks - muidu ta lihtsalt ei suuda enam ka juua. Tõsiselt.
Kaua võib?
Ma ei salga, karjusin enne. Tean, et see EI aita praegu. Nohjah, siis sain sõimu, et vaata milline ise oled 40-lt, ainult jood ja tõmbad ringi.Luges mulle peikad ette, keda mina ise ei teagi ja need sõbrad, kes on mul külas käinud ning olevat viimased joodikud.
Einoh, purjus inimese kujutused.
Mul on vastik.
Mul on paha.
Mul on nukrus.
NUKRUS.
Kuidas saab keegi lähedane sedasi mõelda ja öelda...
Ja kui ma leiaksingi veel tõesti oma õnne - kujutan ette, milline sõda tuleks omaenda kodus purjus papaga. Justnimelt purjus papaga. Ta on avastanud, et saab olla veel purjus peaga õpetlik ja kamandav lapsevanem. Täita selle tühja lünka, mis tal omal ajal tegemata jäi. Tõesti - tõesti mõistetav ja uskumatu.
Ahmin siiani õhku.
Tegelikult pagana KURB on mõelda, kui lapsevanem ei ole ise õnnelik ega rõõmsameelne, siis ta arvab ka, et tema täiskasvanud lapski ei tohi saata õnnelikuks ega olla rõõmus/särav. Tekib mingi kahjurõõm neil. Loodan, et niisuguseid vanemaid leidub siiski vähe. Samas tean, et neid on...
Annaks Jumal, et minust ei saaks selline vana lapsevanemakene, kes on armukade omaenese lastele! Siis ma ei tahaks enam emana elada... Minu AINUS SOOV on, et mu lapsed on elus õnnelikumad kui mina. See oleks mullegi suurim õnn.
Annaks Jumal, et mina ei hakkaks iial alkoholi tarbima üleliia! St et minust ei saaks joodikut, kes on hädapätakas kõigeenne iseendale ning ei julge tunnistada oma vigu.
Tean ja saan aru, et purjus inimese sõnu pole mõtet hinge võtta.
Seda on kergem öelda ja mõelda, kui mitte võtta...
Mõelge, kui palju probleeme on alkoholi pärast tegelikult inimestel. KUI enamus inimesi saaksid lasta kõrvadest mööda purjus inimeste sõnu - siis oleks palju rohkem õnnelikumaid inimesi :)
IGATSEN, IGATSEN ...
Üht kallistust...
Kallistust, mida kunagi ei tumestaks elu mustad mured... Puhast ja siirast...
Ma olen lihtsalt väsinud eluaeg kuulmast seda, kes ma tegelikult ei ole ju... Seda kirjutades veerevad mul soovimatult pisarad üle põskede...
Pean vist nutma :)
Lihtsalt silmad on veesoonel...
Kõik on hästi.
Haletsust ei igatse ... :)
Tellimine:
Postitused (Atom)