Ongi imeline hetk, mis kordub aastast aastasse. Igakord sama ja alati uus. Kordamatu.
Jällegi jäi kirikus ja surnuaias käimata. Iga aasta luban minna jõululaupäevaõhtul kiriku ja surnuaeda. Iga aasta jääb minemata. Siiski see aastagi veel detsembri alguses olin veendunud mineja. Ja siis enne jõule loobusin taas minemisest sõprade/abistajate kodudes olemise kasuks. Mul on ju kergem loobuda, kui kiskuda kedagi oma kodust minuga ringi hulkuma....
Mul poleks südant selleks.
Ei, ma ei tunne end ohvrina seepärast. See on armastamine.
Siiski iga jõulukuu ütleb keegi, et kindlasti lähme see 24. jõululaupäev kiriku. Ja kui läheneb jõululaupäev, siis õnneks unustadakse lubadus. Mul on ühelt poolt hea meel sellest, et jõulud on kodu- ja perepüha. Teisalt, tunnen nukrust ja üksindust.
Nukrameelsus ja üksindustunne on paljudel.
Tean.
Ka tööl olevatest inimestest on kahju. Saan aru, et töö tahab tegemist igal ajal.
Muide, täna 28 aastat tagasi tehti mulle pea planeeritud opp. Maarjamõisas oli tavaline tööpäev, ei ühtegi märki jõuludest. Kuigi mu öökapikesel seisis kuusekene ja päkapikk tõi mandariini, mida ma muidugi pärast narkoosist ärkamist ei võinud süüa ega suutnud nähagi. Paha oli. Oksendasin. Pea oli sidemeis, lõua alla kinni seotud. Juuksed kõik maha aetud.
Kośmaar!
Mind taheti noa abil kõndima panna - eesti keeles. Ladina keelne oppi nimetus vaevalt, et huvitab kedagi. Tegelikult lootus lendas vastu taevast. Enne kõndisin, kui keegi käest kinni hoidis, päris ilusti ja pika maa... Peale oppi ma ei suutnud enam pliiatsitki varba vahel hoida. Mäletan, et mõtlesin endamisi: "See ei saa ometigi lõpp olla!" Olin 11 aastane. Südametäiega ja visadusega õppisin praktiliselt teistkorda elus jalaga kirjutama ja kõike tegema. Nüüd aga teadlikult. Väikesenna oli see usutavasti alateadlik.
Ma ei vaatanud peegli poolaastat. Ei julgenud vaatada peegli. Olin kiilakas. Sain paruka, pikade punakatooni päris juustega. Parukas oli kuidagi kohmakas ja palav, ajas peanaha sügelema. Kandsin mõnda aega.
(Olen mõelnud, kuidas tunduksid tänapäeva parukad peas...)
Ma usun, et siiski kõik - ema, tädid, onud ja arstid - soovisid mulle PARIMAT. Keegi ju ei mõelnud, et teha halvemat. Minul endal oli küll imelik eelaimus... Selline operatsioon oli teine oma taoline. Esimene opikaitsetus olevat õnnestunud...
Selline mäletus ühest jõulpäevast.
Andestamine on armastus. Igas halvas hetkes on midagi imelist head. Uusi kogemusi. Tundeid. Teadmisi. Kõik vajalikud elu eedasi elamiseks.
See, et mina ei ole saanud kiriku minna, on ka suurelt jaolt iseenda mitte kehtestamise oskus. Kellegiga kuidagi ikka saaks minna...
Kas ma siis ei soovigi minna jõululaupäeval kiriku...
Mitte seda.
Tegelikult mõtlen ikka, et Jumal on siinsamas ja kõikjal, kus mina olen. Jumal ei ole ainult kirikuseinte vahel. See ongi lihtsalt nii. Mulle eriti ei meeldi Jumalast rääkida. Tundub lihtlabase eputamisena. Näe, mina kah usun...
Ei usuks hetkekski, et Tema toetuseta suudaksin nii elada nagu elan. Jumal toetab. Armastab
tõrjumatult. Andestab vastuandestamata.
Kuidas siis muidu oleksin liig vapper?
Kõlab vist väga kõlavalt ! Sorry, kuid vahetevahel näib iseendagile, et teen liigseid vapraid tükke. Ja siis on mul piinlik.
Ausalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar