TEISTMOODI KOSTAB TÄNA JALA-AST,
teistmoodi tundub kiilu tiivus värin..
Mus jällegi on uudistavat last,
sest kõige põhjust iseendalt pärin.
Mu jaoks ei ole seda põhjatuult,
mis hiliskevadelgi vee toob vee silma.
Loen naeratusi möödujate suult
ja hulluseni armastan maailma.
Su lembuselt ma teised sain
ning uskusin, need mulle rahu tooksid.
Ja põrmu vajus kahtlemise pain,
end ebalevad mõtted surnuks jooksid.
Veel kannan endas rõõmu nagu risti -
end pole kinkind sulle tervenisti.
Lugesin hommikul "ARMASTUSE VALGUSES" Lehte Hainasalu luuletust. Vahel loen poolkogemata ootamatult luulet . Luulekogu jääb niisama pihku (kui soovite siis jalgu :D ).
Tegeledes GNLD paberimajandusega, leidsin taskukilelt lepatriinu :) 3 täpiga :) Niiii armas!!!
Ma pole iial sügisel lepatriinut näinud, ammugi kodus :)
Püüdsin trriinu panna turvalise kohta...
Muidu tavaline pühapäev. Vaikne. Võtan lõdvalt. Olen isegi hommikumantlis veel :P Nokitsen ühe ja teise asjaga. Mõnus on teada, et suurim väärtus on mõnusasti olla ja elada, kui hinges siiski kallid head... On kallid häid, mida ei ole võimaliki osta ega hangida kallimalt ega odavamalt - on hindamatud.... Kodutunne... sõbrad kuskil, kes kus - siiski südames... jne.... Vahel on rahulik üksindus elu üle järele mõtlemiseks...
Homme algab ralli taas pihta.
Veel Joel Sanga luuletus:
Ammu on läinud luiged,
ammu on läinud haned.
Taevas on lage.
Õuevärava vahelt
välja suurele teele
kihutab peata kukk.
Kuhu sa pimevaim tormad?
Kuhu sa sõge tikud?
Talve eest enam ei page.
Hoidke nüüd üksteisest kinni!
Hoidke ja armastage!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar