Täna niisiis olen kodus ning püüan ühte koma teist taas ära teha. Pidime küll Maarjaga üheskoos projekti kirjutama, kuid talle tuli ootamatu väljasõit Tartust. Ehk lükub projekti kirjutamine reede peale...
Huvitav, miks mu head ja armsad isiklikud abistajad tunnevad end süüdi minu eest, kui pisut kaugenevat minust... töösuhtest... Hakka või mõtlema koolitusprojektile, kuidas sujuvalt üle minna isikikul abistajal töösuhtest sõprussuhtele. Kui küsin neilt miskit mulle iseendale tähtsat asja, sest nt uute töökuulutuste ülespanek on siiski eelkõige minu rida ja sooviksin lihtsalt teada mõnikord, kas sõbrana lubadused kuulutusi ripputada seintele on täidetud või pean ise kuidagi teistmoodi ripputada... Ja kui tean asju, on mul kergem edasi toimetada. Nagu ikka igal inimesel - selgusega ja konkreetsusega on parem edasi minna.
Mõistan suurepäraselt, et olnud isiklikud abistajad soovivad mulle parimat. See on vahva. Südant soojendav. Aga soovin siiralt, et vabandused nende kiirest elust jäävad ära, sest needsugused vabandused tekkitavad minus omakorda tobeda süütunde, et olen jälle kellegi kaelas.
Seda ma ei taha olla. Enam mitte ei soovi olla.
Milleks peame üksteise ees tobedalt süütunnet tundma, kui tegelikult süüd ei olegi? Meil kõigil on kiire elu ja kas ellu jäämise jooksu soov on vabandus... Saab ju vabandusetagi heaga sõbralikult "ei" öelda, kui töösuhe on läbi.
Miks täna selline jutt?
Hommikul oli taas umbes selline jutuajamine Maarikaga, mis on olnud Pillega, Evaga, Helenaga, Lauraga, Vampsiga jt. Enam mina ei karta pidevalt abistaja vahetumist. Tõsi, oli aeg, kus kartsin, et issakene jälle uus inimene tööl.... Isiklik abistaja võtab oma rolli nii hinge,
et unustab alateadlikult ära, et me siiski elame kahte eraldi elu. See ei tohiks üldse nii olla...
Samuti mõtlen minagi rohkem abistajale unustades tihti end. Pille oli see, kes sageli ütles mullegi "ära vabanda minu eest nii palju, ma olen tööl".
TEAN, ET KÕIK, MU ENDISED ABISTAJAD, OLETE JÄÄNUD MINUGA JA SOOVITE MULLE AINULT PARIMAT!!! Võin olla õnnelik boss, kellele jäävad tööövõtjad sõpradeks.
Olen õnnelik inimene, kel on tohutu sõprusring..
MINAGI SOOVIN KÕIGILE AINULT PARIMAT!!!
Nii hea on Kamilaltki Iirimaalt saadetud e-kirju lugeda, kuidas mul läheb ja et ta teab, et olen supper aktiivne :)
Nii armas, et ei suudeta mind prügikasti visata pärast töösuhte lõppu ;)
Loomulikult vajan praegugi uut/uusi abistajat/abistajaid. Kui keegi siingi loeb, kes soovib tööd või teab kedagi, kes soovib tööd, siis palun http://www.lux.ee/tiia/?page=10017
TÕESTI VAJAN TAAS UUT ISIKLIKKU ABISTAJAT.
Oktoobris - novembris lubas olla ka Liis vahel.
Nii palju täna abistaja jutust. :) Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!!! :D
Mmhh, kas saite üleüldse aru, mis mõtlesin :)
Eile saatsin Merlile sünnnipäevapaki. Tund naudisin paki teggemist. Mari abistas ka rõõmuga pakkida Postimajas. Siiski olin kurb... - pakk vaid...
Rõõmu ::)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar