Maalimisestki pole enam mul enam tagasi teed :) Eile helistasin eluaegsele arstitädile Sirje Vaasale. Mul on vaja seoses maalide välismaale saatmise närviarsti tõendit, et maalin jalaga, mitte käega. Elus pole mind ükski tõend nii naerma ajanud, kui see nüüd. Ometigi elus on mu jalad ametlikult tähtsamad, kui mu käed :)
Võin oma jalgadele ja varvastele uhkegi olla :) Ametlikult. :)
Saatmiseks on vaja 6...7 maalimistööd... Mul kokku 10 :) Ma ei tea, kas vähe olen 5 kuuga maalinud... Vist oma tempos... Ausalt öeldes, olen iseendaga ülimalt rahul :)
Nüüd vajan juhendajat ja ma arvan, et mitte lihtsalt juhendajat, vaid kes teaks / tunneks mu hingeelu läbi ja lõhki. Kuigi mul on õppida veel tohutult, kuid siiski ma ei sooviks kaotada maaalimisel oma hinge... Silmapiiril on paar kunstiinimest, kes on justkui lubanud mind juhendada...
Dr Sirje Vaasale olin patsient 3 eluaastaselt juba. Tõsi, aastaid pole ta minu arstitädi, kuiid ikka kõige tähtsamais küsimustes pöördun tema poole. Ta on lemmik arst. Ehk tüdrukutritsuna oli ta mulle kõige suurem sõber, kellele joonistasin palju pilte . Nüüd ei olnud paar aastat suhelnud. Mõelnud olen küll. Lihtsalt pole aega suhelda
Minul ka sõnakõlks "ei ole aega"...
See ei võiks olla harjumuspärane sõnakõlks.
Tegelikult kurb ja mage sõnakõlksu vabandus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar