Eile oli imevahva päeev :) Mind pandi taas imeliselt paika. Öeldi, neti sõber ütles, aga poositiivselt, et mu enesehaletsus on nagu lahja oasupp, mis mulle ei sobi :D Noo, on hästi, sinul, tabatud mu olemus! Nimelt, ma ei ole elus söönud oasuppi, see ei maitse üldse. Tean, et eneseehaletsuski ei sobi ka üleüldse minuga kokku, kuigi aeg - ajalt lööb enesehaletsemine välja, täpselt nii nagu vahest pakkuvad ikkagi oasuppi. Ja siis olen tõre.
Elus on palju paremat kui oasupp.
Elus on palju paremat kui enesehaletsus.
Enesehaletsus " on kinnihoidmine omaenda valust! See eiole valus. See on lihtsalt .... ei midagi. See on lahja oasupp " - nii ütleski.
Pagana pihta, kui lihtsalt võib öelda nii keerulist asja!
Jäin mõtlema, et tõesti vahel lööb negatiivsus mul välja.
Kuigi olen, püüan olla loov ja positiivne.
Ok,
täiskäik sisse ja edasi möllu tegema :D
kuid
lubage, ma jään siiski kurvameelseks (karvameelseks kirjutasin kurvvameelsuse asemel, ka seesugune võin olla :D ) - jään iseendaks,
aga haletsust ja oasuppi ma ei neela .
Eile käiski Monika külas. Hästi mõnus olemine oli.
Õhtul olin GNLD koolitusel. Uskuge, abistajata ja üleüldse tundsin end üli vägevalt - ma tulen toime! Ei, tähendab olid Sirli abistavad käed. Siiski ma poleks iialgi uskunud, et julgen olla kuskil ise... Teile tundub naljakas lugeda lugeda, et lihtne asi - mine ja ole ja tule, et mis siin ikka nii julgust vaja on. See on jällegi haletsemise küsimus: aga mul on ratastool ja kõnepuue jne jne jne .... et ehk keegi ei aita , ei võtta mind omaks...
Mugav on ju nii mõelda ja jääda mitte kellegiks.
Koolitusel oli rühmatöö. Kui Kadri jagas numbride 1.. 2... 3 abil koolitusest osalejaid gruppidesse jäin nagu esialgu kõrvale, istusin seina äärest, teistest pisut eemal. Siis ühel hetkel nähti mind. Kohkuti, miks mina häält ei tõstnud... Kadri käskis mul edaspidi istuda rahva keskele, nähtavale.
See oli taas see koht, et ma ei teadnud, kes võiksin olla... et olen siiski ratastoolis vigane (sügaval mu sees on olnud alati see eneseehaletsemine, kuigi varjatud, hästi varjatult)... et kas kisada kõnedefektiga "mina ka" või mitte.
Mul oli suur üllatus, kui Sirli abikaasa Kaupo endast mõistetavalt aitas mulle kui daamile jakki selga koju tulles. Siis mõtlesin küll,
miks olen ikka veel vahel oasupp?
Lasen kinnisidee enesehaletsusest lahti,
siis ei sega see enam suurel määral edasi minna ...
Soovin ju minna edasi.
Edasi minna saan ideaalselt normaalselt vaid siis,
kui
ma ei ole lahja oasupp :)
Ja ma leian palju rohkem veel, kui siiani :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar