Kes nägi täna kl 20 kanal2 dok.filmi "´Poolik naine", see teab millest ja/või kellest räägin... Rose - oojaa ta vallandas minust tohutult emotsioone. Vaatasiun filmi ja reklaamipausi ajal mõtlesin, et filmil on jumalas mööda pealkiri - minu jaoks on Rose tervik ja rohkemgi veel. Kuna ta elu sõltub kätest, siis saan aru, miks ta ei tunne jalgadest puudust. Mina ei tunne kätest puudust.
Kuid miks peab elu vahel nii keeruliselt karm olema? Või ongi raskused need, mis panevad rõõmu mõistma? Rose isa ja vend poleks temata hakkanud saanud.
Minu isa ei tuleks toime minuta.
Kas mehed, kes eriliselt tavalise naisega lähisuhtes on, väsivad puudest ää... See Rose lugu tõestas veelkord, et peretülide põhjused seisnevad sügavamal kui nähtavad puuded, mille taha tihti poetakse...
Samas mõistsin suurepäraselt Rose nõrga külge, et mõnikord ei suuda lihtsalt olla teiste hulgas teistmoodi. Ainult seesmise iluga, mida ei näe kohe.
Ema, olla ema... Oojaa..... Lastele tuleb rääkia ja selgelt seletada...
Minu lapsed... See igatsus nendega rääkida on karjuvat mu sees. See ei ole võimalik sõnasse panna, see on mul iga hetk kaasas...
Mis on puue?
Arvan, et Rose ja mina teame, mis on puue. Puue on see, kui inimene ei tule oma eluga toime.
Olen filmi mõju all.. :)
1 kommentaar:
just, puhh!
Rosel ei olnud alakeha, ometi on ta kahe nö terve lapse ema... Oi ma ei salli eraldavaid väljendeid - puudega : puudeta; teistmoodi...
Filmist veel: Rose abikaasa ütles naeratades: mu naisel pole küll säärejooksu, kui mulle ei ole oluline... et need mehed, kellele on säärejooks tähtis, ei vaata mu naist...
Postita kommentaar