:)

Taas on õhtu. Kell 20.30 ja väljas on kottpime.
Mulle ei istu pimeaeg. Masendav.

Täna oli taas suhteliselt töine

Päeval oli telefoniküsitlus: ärinõuandlast. Uskumatu, aga küsitleja sai minust kõik aru. Hakka või arvama, et mu kõnedefekt on kuhugile kadunud. :D Äkki see et minust aru ei saada on mu enese eelarvamine.

Ja üleüldse mõtlen, et olen lõpp õnnega inimene.... Sest mul on piisavalt palju kogemusi, mida jagada ja mis rikkastavad minu kui ka teiste elu... Arvatavasti. Ma muidugi pead ei anna.

Maarika arvas, et ma ruulin 100-ga :) Vastasin , rullin 90-ga :)

Sest midagi puudub.

Ehk järgmine kuu, kui Liis tuleb ka isiklikkuks abistajaks läheb jälle elu - olu lahedamaks. Kuigi kõiki puudujääke mu elus ei saa lahendada abitajate armee olemasolugi.

Hinges on igatsused.

Nagu igal naisel...