õhtu juba. päev lühikene üsna. kella 19 aeg juba hämar. tuli põlema.
küsite, kuidas tuju on... msn-s küsisid mitmeid inimesed, kes tuju rikkus... ausalt keegi ei rikkunud...
ise
puhkehetke oli vist vaja :) puhkehetke venitasin päeva pikuseks. hea oli :) tuhnisin paberimajanduses. leidsin nii mõndagi huvitavalt. mõtted armastusest riputan ehk siiagi. olin tõesti unustanud, et olen kord niiii ilusti armastusest kirjutanud. olin need mõtted kirjutanud olesjale, kes tookord vajas minu arvamust... huvitav, kuidas olesjal läheb :) ta oli mu isiklik abistaja 2.. 4 a tagasi, ta oli kahel korral pikemalt aega abistaja. ta lapsukene peaks olema ehk üle aasta.... peaks talle kirjutama :) nii palju aega võiksin ikka leida, et mitte häid inimesi mitte unustada :)
avastasin, et mu elamine väike :P mõtlesin, mismoodi mööbeldada tagatoas sedasi, et maalimisruum saaks pool või vähemasti veerand tagatuba. et oleks hea värvidega mökerdasest laiutada... praegu maalimisruum põrandal vähem kui 1m x 1m - nutke või naerge, kuid olen ise nüüdki enam - vähem nurkaga rahul, kuid tüütu on värvidega kukkupai korralik olla ning mitte midagi mitte ära värvida peale lõuendi... ja nuh ka jalgadega :D :D :D
maarja läks hommikuse bussiga linna tagasi. mind aga huvitab väga, kuuna siit kaagverest hakkab sõitma buss õhtul linna. päevased bussid on septembrist enam - vähem piisavad. just õhtune buss linnna tagasi puudub.
kuigi
öösel msn-s unistasin lahtisest autost juba :P ;) :D
hea küll,
kirjutan nüüd natukene peretextile lisa. eile jooksis meil maarjaga juhe kokku. minule on armastus liiga loogiline ja loomulik elu, et armastus on õppida tundub mulle isiklikult peaaegu mõtetu... armastus ei saa jagada inimesi erivajadusteks : normaalsedeks... armastus kas on või ei ole hinges, südames, silmades ... mitte ei mängi rolli mitte mingisugune füüsiline või ka vaimne eripära inimkehas... ka raha ega vara ei saa olla armastus - kõik on kõrvalnähtused armastuses, milleta lihtsalt ei saa elada...
ja kui armastus on valus, siis ta ei ole tõeline ...
see on minu arvamus.
mind vaevab hoopis muu, mis on tegelikult toob naeratuse huulile. inimesed ei ole unustanud veel tõelise armastuse äratundmise. kuid kahjuks nad ei julge tõelist armastustunnet otsast ääreni äratunta. see pole popp. see on raske. hoopis kergem on mängida tõelist armastust...
ja mulle paludes öelda:
kasva ükskord suureks ja saa aru, et see ongi tõsimeelne armastus(mäng), mis ümberringi toimub. sõna "mäng" jäetakse vaikselt ütlemata.
sellist väidet olen kuulnud oi kui palju elus.
vahel lähen lapsemeelseks. tajun, et liiga suureks kasvanud, et mängida kaasa. aga minu häda on vist selles, et oskan mängida vaid teeskluseta tõeliselt.
siiski
maailmas on tohutult armastust.
unistan.
loodan.
usun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar