Niisiis, olen taas tagasi. Ja jällegi päris elusalt :D Nädalavahetusel veetsin Soomaal, GNLD Tiidu ja Anni tiimi suvepäevadel. Võrratu võluv turismi - talukoht oli valitud suvepäevade korraldamiseks. Armsalt vanaaegne ja vanaemalik, kuid samas kooskõlas tänapäevaga!
Perenaine Lii (vabandust, hetkel ma tõesti ei tea õiget nime kirjutamisviisi) oli üli võrratu! Ma polnud kaua sellist kaunist lauluhäält kuulnud nagu Liil laupäeva õhtul või õieti küll juba öösel lõke ääres. See oli võimas hääl, et pani hinge soojalt värisema. Kuid mitte sugugi see hääl ei tõrjunud mind oma suud kinni hoidma. Vastupidi. Kaotasin valvsuse, et mina tavaliselt paanikaliselt ei püüa võõraste seltskonnas laulda. Seekord laulsin ja naudisin täiesti endagi laulmist. Nii mõnus oli tähistaeva all istuda ning laulda teistega üheskoos ilusaid laule. Suur oli mu üllatus, kui Lii ütles mind magama minnes abistades: "Tore oli, et sinagi laulsid minuga!"
Ups!!!
Ma ei mäleta nagu, et keegi oleks sedasi kunagi mulle öelnud... Mul pole ju kõlavat lauluhäält...
Tegelikult istusin tähistaeva all ja lõke ääres ning omaette salamisi mõtlesin oma lastele ja igatsesin midagi, mida ei ole... vähemasti oli seletamatu... Lapsed, kes vanematel kaasas olid viisid sügavalt mu mõtted oma lastele. Suheldes väikese Raineriga, mõtlesin, et maailm on küll karm minu ja mu laste suhtes... Mul oli tegu mõni hetk pisaraid tagasi hoida... Aga tulin taas naeratamisega toime. Peaaegu... vist... Mul oli siiski kohutavalt mõnus olla!
Kurb, et kanuusõit jäi ära madala jõeveeseisu tõttu.
Suitsusaunaski jäi ka millegipärast käimata. Aga noh, pole hullu :) Järgmine kors. Ja lapsena olen mitmeid kordi suitsusaunas käinud. Mäletan suitsusauna lõhna siiani...
Laupäeval mängiti paintball´i. Mina mitte. Osa minust soovib seda kord mängida - see oleks kihvt proov, kas sõjas jääksin ellu. Sügavam osa ütleb, et mina ei taha iial sõjamänge mängida. Pole iial lapsenagi sõjamänge mänginud. Mu loomus ei ole sõjakas.
Suhtlemiskoolitus oli. Hämmastav, kuidas ületasin iseenda! Kogunisti koolitusetundides kirjutasion ja ajaviiteks joonistasin ka. Küsite, mis siin imelikku on? Ega polegi. Ainult ma harilikult ei suuda julgeda teiste enam - vähem korralikult kirjutada - kramp lööb sisse tahtmatult. Ometi suutsin enda peale vihastada - kokkuvõttet tõrkus jalg kirjutamast. Isegi ei tea miks! Lihtsalt keeldus korralikku jalakirja kirjutamast.
Sulasin tõsiselt seltskonnaga omamoodi ühte.
Omamoodi tajusin, et mitte üheski töökohas ei toihiks olla vahe tegemist, et sina oled ratastoolis - just seda jätkub meil kuhaga veel. Aga mina ei tundnud kahe päeva jooksul kordagi vahet tegemist. Enam - vähem igaüks abistas, kui nägin, et olin üksinda. Muidugi küsisid, kas vajan abi.
Veel meeldis, et aeg oli kohe nihkes. See sobis maamajaga. Midagi ei jäänud tegemnata ega polnud kuhugile ülikiirendus.
Vaatasime filmi "Anna edasi". Lõpuks meenus, et olin seda filmi kunagi näinud. Ja siiski pisarad voolasid... Soovitan filmi vaatada kõigile!
Seesugused olid suvepäevad Kanakülas minu jaoks! Võin lõpmatult veel kirjutada - aga
avastasin, et olen iseendaga õigel teel.
Loodan samuti seda, et tiimi liikmed kogesid midagi sellist minuga koos olles, mida nad ei olnud veel kogenud.
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar