Käisin järjekordsel GNLD koolitusel. Tauri Tallermaa (kanal2 tuntud tüüp :) ) õpetas suhtlema. Põhitõed on ju ammugi selged, kuid sain väikesi nippe juurde. Samas mõtlen, kas mul jätkuks edaspidi julgust vabameelselt minna ISE (näiteks töö- ehk/või GNLD)vestlust alustuma. Ma ei ole suuteline võõraga lihtsalt ööklubiski lobajuttu ajama. Nii naljakas kui see ka ei ole :) Ma lihtsalt ei suuda ettekujutada, et võõras ala tänavalt saaks minust aru, kuigi järjest sagedamini kogen vastupidist - võõras inimene, kellega esimest korda suhtlen, saab enam - vähem normaalselt mu hääldusdefektist aru ja nagu pole probleemi.
Huvitav on, et olen nii kaua elanud juba siin maailmas ning ikka ja jälle takerdun mingi lollaka hirmu taha.
Mul on veel tohutult arengu ruumi nõmedast hirmust lahti saamiseks. Arvan, et tegelikult mu kehakeel ja välimuski väljendeavad usaldusväärset palju. Või on arvamus ekslik enese esile tõstmise :P , mida ma ei usu ka ise...
Hirmudest näiline lahti saamine tähendaks palju rohkemate võimaluste ära kasutamist.
Sügavale hinge jäävad hirmud igavesti.
Hommikul vaidlesin just sõbrantsiga hirmudest. Mina ei ütle, et ühe või teise inimese
kartus või hirm on vähem tähtis, kuid öelda, et ühel või teisel polegi hirmutunnet on vale. Igaühel on omad negatiivne emotsioon. Hoopis mõtlemapanev oleks see, kui inimesel puudub igasugune tunne. See tähendaks, et ta on elav laip...
Hoopis suuremat julgust nõuab hirmude alla surumine ning mõtlemine, et saad hakkama ja läheb hästi.
Mina küll ei suuda iga hommik mõelda sajale hirmuohule, mis võivad mind reaalselt tabada... ja ka olnud vägivalla karmus võiks korduda... Üldiselt ei teada, kuidas vahel öösiti käib hirmuvärin kodus voodiski läbi... ja kuidas piinlen hommikuni unetult...
Aga need on minu hirmud.
Minu arvamused hirmudest.
Ma ei taha hirmudele mõelda, sest see röövib tahtejõu. Naeratused.
Kuigi olen kartlik.
Ettevaatlik.
AA, eile helistas Anne. Üllatas mind kavalalt küsides, kas olen nõus ajakirjanikuga suhtlema taas... Ega ma eriti rohkem ei saanudki välja uurida, sest sõbrants lihtsalt ütles, et sinuga st minuga võetakse ühendust.
Muidugi oleneb minust endast, kas soovin taas meediat... Samas tean, et paljud soovivad teada, kuidas mul läheb või ei lähegi... Ja tean sedagi, et mingil määral jäetakse mind igal sammul jälitama... :)
Eilegi jutustasime Pillega Annelinna muruplatsil ning keegi mees soovis jällegi edu, et tema ei oska käega ka nii ilusti maalida... Mehel olin tv-st meeles. (Kuigi Ratastoolitants näitas mu joonistusi :P ) Soojad sõnad tulid südamest. Pillega naersime küll, mina ohkasin ka veel - mõnikord tahaks olla keegi vaid, mitte mingi SEE Tiia, kes on jalgadega tõttu täht...
Aga
õnneks on mind üksainukene :D
Tean, et meedia on osa mu elust.
Olen mitmel korral siingi maininud - neti päevikki on julge otsus mu elus.
Kuulus on raske olla igalühel. Kuulsusega tuleb harjuda omaenda saavutuste nimel. Nii olen mina kuulsusest arusaanud hästi lühidalt. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar