Mida kõike mu silmad ei pea nägema! Just nägin, kuidas papa määris oma jalahaavale minu meikieemaldajat. Uskuge, see pole väljammõeldis! Parimal soovi korralgi ei oleks
mul nii head fantaasiat, et niisugust asja mõelda välja.
Samas joob papa iga päev õlut.
Hea kompott haigele jalale...
Mul on kohutav tüdimus, kaua pean tulemusteta rääkima papale, et ta peab minema arstile... Ja kuidas, mis keeles... Heaga - ei kuula... Halvaga - ei kuula... Kuidas siis rääkida...
Alati üks seesama vastus papalt: talle ei ole kedagi ega midagi vaja. Siiski on minu kosmeetika vahendeid vaja. Sest veneaja rohud on saanud tal otsa. Ja mina ei oska uusi rohte osta enne, kui papa pole arstil käinud.
Või tulebki mul nii võtta, et ma ei sega papa haiguste vahele. Papa on kisanud, et ma ei või perearsti kutsetki talle koju teha... Oma jalgadega ei jaksaks papa bussiga minna arstile. Auto variandist on papa samuti loobunud.
Või soovibki papa piinleda...
Olgugi, et olen olnud isaga vahel karm, vahel on olnud minulgi piinlik, kogunisti häbi isa pärast - siiski soovin talle paremat kogu südamest. Ta on siiski minu isa!
Ma ei tahaks papale hooldekodu... Kuid mina ju teda põetaja ei saa/ei suuda - kas tahan nii mõelda või mitte. Juba sellepärast, et pean oma elu elama. Käin tihti linnaski - ja siis kelle hoole alla ta jätan...
Olgugi, et papa pole nii armastust näitanud, on vähe hoolinud mõnikord...
Ometigi ma ei suuda samaga vastada.
Olen õppinud mõndagi andestama.
Hoolima,
kuid raske on hoolida, kui inimene keeldub abist...
Mida teha ?
Ja kui papa arvab siiski veel, et temata mina ei saa hakkama - siis ta paneb küll papa topelt muretsema. Mina tulen iseendaga toime, pean tulemna, sest muud ei jää mul üle. Kuid, kuidas papa toime tuleks, kui mind ei oleks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar