Kell on 22.37
Väljas sajab. Aken üle mitme päeva vaid ülevalt praokil. Mul hakkas külm :D
Mul ei ole absoluutselt jaanniöö tunnet. Tavaline õhtu. Kell pool üheksa tuli masendus kallale nii, et hakkasin pesu pesema. Tegutsemine on parim ravim masenduse vastu!!! Riputasin pesu kuivama taha tuppa (dshussiruumi ma lihtsalt ei mahu tegutsema :P :) ) ning nägin, et staadionil süttis taas tuli, jaanituli. Nagu eile. Ma ei uskunud, et kaks õhtut järjest tehakse külas jaanituld. Täna oli suht vaikne. Leegid olid täna üle puude, hästi suur jaanituli oli - ilus ja võimas.
Papa, kes täna kaine ja tema kohta jutukas, hõikas, kas näen tuld. Eile magas kõige ilusama hetke, kui lõke süttis, maha. Eks papagi hinges ole tunded alles, kuigi on jäärapäine.
Mõni aasta tagasi küpsetasime papaga küünaleegil vorsti :D
Lapsepõlvest mäletan jaaniööd, kui istusin vana laululaval kõige kõrgemal astmel ning mul oli ülihea ülevaade Mäksa pargist, uuest laululavast. Sädemed lendlesid taevas... Olime Jana ja Külliga riietanud jaanipeoks, ilma mu emme abita... Mäletan, kui rahul olin valges täpilistes kleidis juuksed lahti (ka plikana olid suht pikad juuksed)...
Tavaliselt ei lubatud mul juuksed lahti olla.
17... 18 aastat tagasi olid vist minu elu kõige kaunimad ja õnnelikumad jaaniööd. Olin noor ja rumal ja armunud, et avasin... ei... lausa uskusin, et elu ongi alati pillerkaar. Ei, mitte otseselt kerge lust ja pidu, kuid ma ei suutnud ettegi kujutada, et mu elu - olu saab olema täpselt nii raske või karmgi nagu ta on olnud...
Siis olid jaaniööd vihmata. Väga soojad.
...
Olen rohkem nukker olnud jaaniöödelki ja... suhteliselt üksinda oma igatsustega, nukrustega... On ju nagu enam - vähem hästi... Soovin teistele head. Naeratan... Kuid siiski...
Ma tean, et mina üksi ei tunne nii. On ju aga nii, et inimesele on ta oma kurbusega hakkama saamine talle kõige tähtsam ? :)
Täna mõtlesin palju lastele. Mõtlen iga päev. Loodan ja usun, et nad on kuskil jaanitule ääres rõõmsad ja õnnelikud ning neile ei tuleks meeldegi, et kuskil olen mina, kes ei suuda öelda, kui kallid nad mulle on. See kurvastaks lapsi. Või suudan öelda, aga ei suudeta seda mõista...
Ohjah...
Ok, ma ei lõpeta jaaniööd pisarais.
Ma ikka loodan ja usun armastuse võitu ükskord. :)
Ehk siis leiangi sõnajaõie, mille õielehti kinkiks lastele ja paljudele...
Vaatasin mere paraadi. Vägev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar