:):(

Jah, magasin suhteliselt hästi, nägin undki. Mida aga unefilmis nägin - ei mäleta. Küllap miskit mõnusat, sest kuidagi puhanud olek on kehas ja vaimuski. :)

Aa, et mul võiks keegi olla... Nüüd mõtlete, miks ei ole - et oleks lihtne leida.... Eeee :D :D :D Kunagi kirjutasin, et igasuguse suhte loomisel kardavad mehed erivajadusi... Ja kui ei pelga enne siis, kui jõuame kohtumisaja leppimiseni - siis on argpüksid ;) :) Oi, kui mitmeid kordi pakutud sexi :D Alguses vahtisin lolli näoga monitori - mida veel, nüüd lollitan kaasa "jahjahjah". "Lollitan" pole päris õige sõna... Sest ma olen suur tüdruk ja tean, millega riskin. ;) :) Tean, et reaalsuseni ei jõua enamusega, on vaid neti lõõgastus. Huvitav on see, et sõbrantsid hoiatavad mind taas tuleva hingevalu eest, ise samas ei kuula nemadki mind, kui hoiatan selle sama hingevalu eest, kui otsivad kedagi. Kui hakata koguaeg hingevalule, mis saab suhtes mingil määral tihtilugu, siis võikski koguaeg kurb olla. Vaja rõõmu ka!!!! Kuid kuskil on keegi ka minu jaokski veel. Pean suhtlema julgelt ja saabki ehk ükskord ka õigesse sülle kukkuda :D

Sõbrantsidega on meil üksteisest hoolimine.


Esmaspäeval korrastasin Tähe kontoris EPNÜ LEO paberimajandust. Viimast korda. Ei olnudki kellegile otse üle anda. Panin kaustad ilusti riiulisse ja oligi kogu lugulaul. Ausalt öeldes, oli kahju. Ma ei suuda aga enam lihtsalt naeratada, et kõik on ok ühingus, kui ei ole tegelikult. Usun, et üllatunud vastukaja, miks ma lahkusin, kestab veel mõnda aega. Kindlasti on tagarääkimisi minu kohta palju - palju - palju nagu alati.
Pillle kinkis piibelehe kontoris (käis hetkeks õues). Rõõmusära lõi hinge. Elu läheb otsingul edasi... Piibeleheõisik on tänaseni śampusepokaalis laual.

Kevad on.
Suvi tulekul.
Õnnelik peab vist olema ;) :)

Mured siiski ei kao...