:)

HÄSTI PALJU HEADE NÕIDADE
PARIMATE VÕLUIMEDE
TÄITUMISI
tänasel volbriööl!

:)

mina siin taas :)
olin nädala tartus. ajasin asju. ja olin niisama sõbranna pool "jalus" :D sõbrants väitis juba, et mul on paranoia, et laulan "jään jalgu" :D ei tea, aga ... lõbus oli. sõbrants hakkab remonti tegema, andsin nõu :P;) mina olevat proff juba !
mul on kaks nokiat nüüd! tartu ärinõuandla daam muretseski kahju tasuks mobiili. vanem tüüp, kuid siiski. headus pole maailmas kadunud :) daami süü polnud, et just ärinõuandlas vargad käisid.
veel on mul tänasest koeragripp :D :P hommikul morell aevastas . mina aevastasin kohe tagant järele - kes teab küll miks - teatasin rahulolevalt hommikul kell 6 sõbrantsile : "mul on koeragripp" ja magasin edasi.
olen linnugripijutust tüdinenud...

kevadväsimus painab vist.
kevadpäevi nägin jälle silmanurgast :(

NIIII PÄH-PÄHH JA SIISKI HÄÄ

Oojee, sain täna teada, et mind võetaks koolitus gruppi sügisest. Psühholoogiline. Jumalast äge! Lahe! Olin seda koolitust pikemalt aega luuranud sõbrantsi selja taga või õigemini küsinud temalt infi koolituse kohtaa. Mind koguaeg aetakse õppima ja psühholoogiat, mis on minu tegelik unistus ja soov ka. Minu meelest on koolitus kahe aastane ning muidugi tasuline, kuid küll tulen toime. Pean tulema. :D See on minu elu unistuse täitumine!!! Õppida seda, mis huvitab ja mis kunagi pooleli jäi. ÄGE!

Täna olid sümpaatsed kirjanditeemad! :) Tõesti lahedad ja head.

See, et lahkun EPNÜ-s ei meeldi mõnele. Mitte mina ei lahku üksi, vaid meid on neli naist. Viies - tema on muidex minu Pille :) -tahab lihtsalt vaatada, mis seal üleüldse toimuma hakkab. Praktiliselt on Pillegi meiega.
Massiline lahkumine EPNÜ-st ! Keegi ei mõtlegi, et asi on tõsisem, kui minu kiusujonn. Naljakas, et öeldi täna, et paneme siis orrganisatsiooni muutmise hääletusele üldkoosolekul, kuid MIDA ja KUIDAS muuta - sellest mitte ühte sõnakest. Tiia ja Maarja soovivad vaid ühingu sisu muuta.... Einoh, kui nii kerge on muutusi hääletada, siis ok. Mina ei oska juhtimisel narri mängida :D
Mulle öeldi tänagi : olen niii päh - päh! Just nõnda ei öeldud. Hullemini veel. Küllap olengi päh, et teen valikuid ise enda moodi ;)

On laupäeva õhtu.
Ma ei viitsi pead vaevata, et mõelda, kes välja mõtles et inimene peab ise oma elu valikuid tegema :D :D:D

- - -

on igav. ei, see pole see õige sõna hetkel. kurb ängistav igatsus on.... reede õhtu ikkagi taas ja mina taas üksinda kodus... huvitav, oleks luua üksinduse klubi, kus tõepoolest üksikud oleks koos ning siiski arvan, et mõte on absurdne, sest üksindus jääb maailma...
igatsen kallistada...
igatsen tantsida...

vahel võin unistada :D

enam - vähem ok

olin linnas... ajasin dokumentide asju... ausalt öeldes, vargapoistel läks seekord kehvasti, nende saak oli paarkümnend krooni, sest pangaarvel oli raha alles ning tegelikult vana mobiil oli suht rikkis, pidin just ta parandusesse viima ...... Täna ostin uue mobiili - ilus väikene sinine nokia. Pisemat ma ei julgenud osta, sest mu varvas ei mahu pisemal mobiilinupude peal vajutama.

homme pikemalt, mul on vaja numbrid uuesti mobiili toksida :)

poolte paberitega pean jätkama jooksmist järgmine nädal...

TÕELISELT KEHV PÄEV

Mõtlesin , et järgmine kord kirjutan häid muljeid, aga võtta näpust - täna varastati minu mobiil nokia 3510i ja rahakott koos kõiki dokumendidega ja muude vajalikke nänniga. (Õnneks pass on alati kodus, kaks vargapoisi said mu ID...) Iroonia on see, et varastati Tartu ärinõuandlas, kus käisin naaistega nõu küsimas uue ühingu loomiseks. Kujutage ette, asutus, kus ei oska vargust mõeldagi. Hea oli, et töötaja, üks daam nägi kahtlasi poisse (justnimelt poisse, mitte mehi ega noormehi) ning tuli ukse vahelt hoiatades küsima, kas keegi läheb kontrolliks asju igaks juhuks. Pille tormas kontrollima. Ja mida ei leidnud me - minu rahakott ja mobiil käekotis. Huvitav on see, et Pillel oli ununenud oma mobiil mantlitasku ning see oli alles. Vargad pidid tegutsema ime kiirelt ja vaikselt, sest neil oli minut kaks aega tegutsemaks, kui daam käis kabinetist ära. Lõpuks seal olid arvutid, minu meelest isegi läpakas laudadel... Meil Pillega tekkis küsimus, kas seal nt video valvet polegi? Igatahes daam nägi ühe poisi nägu ja usub tundvat ära, kui politsei ta kätte saab . Mis on küll ebatõenäoline, minu meelest, et politsei ta kinni nopib.
Abi oli armas. Helistati politseeisse. Otsiti mulle numbreid, et kõik sulgeda.
Käisime Politseis. Kirjutasime avalduse. Küsiti jumal teeab mitu korda, mis mul ikka rahakottis oli. Nagu alati imestas ka politsei, kuidas ma politsei majja tulin! Kuid suhtumine minuusse oli siiski väga normaalne.
Koju tulles kuulsin isalt, et keegi naine oli helistanud tavatelefonile ning öelnud, et tasub kahjud. Ehmatasin. Isa rääkis segaselt, et ta ei tea, ei saand aru... Oojaa, lõi pähe, et vargad... Aga loodetavasti siiski ärinõuandla daam helistas. Tema küll pole süüdi, et vargad hiilisid sisse. Ohver oleks võinud iga teinegi.
Täna polnud lihtsalt minu päev.
Elus esimest korda juhtus see mul.
Loodan, et ka viimast korda...
Pillega lubame kohvridki nüüd igale poole kaasa vedada, et nad on oma silma all.
Hommikust tundsin, et ühe käekotiga juhtub midagi, hoian ratastoolis linna peal ka Pille käekotti...

Ihii ja ahaa

Lugesin "Toimetulek stressiga" - on selline raamatukene - ja tegin lihtsa küsimustikku läbi. 32 küsimust. Ihii, tulen oma stressiga edukalt toime!! Ainult mina kahtlen tulemusest :D Kui tulemus ongi tõene, siis võiksin ikkagi paremini toime tulla!
Mida olen täna teinud... Mitte tuhkagi. Uimasus on. Lollusi tegin, ihhiiii!! Aa et milliseid? Vaat ei ütle! Ehk kunagi hiljem, kui selgub tõsiasi, mis lollustest sai, ihhiiii. Aga olen millegipärast veendunud, et neist ei saagi mingit asja, sest nad on lollused.
Lõõgastust oli väga hea!
Oli ometi vaikne laupäev. Polekski soovinud olulist tehagi. Oli seega hea nokitseda omaette. Vaid tolmuimejaga põritasin vaipu üle.
Mamma tõi kartuleid. Kartulide muretsemist muret pole mul veel olnud, vaid nii palju, et öelda mammale. Tegelikult ma ei teaks, mida oleksin teinud elus mammata :) ja teeksin temata :) Mamma on tõesti teine ema... Vahel mõtlen, kas minagi suudaksin võõrale (mitte oma) lapsele nii palju armastust jagada kui mamma on mulle armastust jaganud... Veel tõi ta oma tehtud kohupiima. Nämm! Mu papagi teeb ise nämmat kohupiima. Kodukohupiim on tuhat korda parem kui poe kohupiimakraam.
Ahaa, täna sain e-kirjas teada, et LEO´kene ei suuda minuta elada. Mina olevat üks EPNÜ LEO hing ja Maarja teine hing osakonnal. Mis on jumala tõsi!!! Minu loobumine ühest teise kasuks läheb taaskord lahinguks. Minu sisehääleke ütleb, et olen taas õigel teel. Järgmine laupäev toimub EPNÜ juhatuse koosolek, kus arutlusel ka minu lahkumine. Ok! Lubasin iseendale, et ma ei luba enda pehmeks rääkimist. Pole kunagi tegelikult lubanud - kui tajun, et teisiti tehes või käitudes on õigem, siis lähen ka edasi just teist raskemat õigemat teed... ja jõuan ringiga ikka sinna punkti, mida hakkavad kiitma teisedki.
Kuidas seekord läheb - ei tea.
Eales pole teadnud, kas valin õigema tee.
Kuid see on minu elu. Minu valik.
Mu mõtted on lastel.
Täna õhtul juba lähen sünnale. Auto ja loomulikult autojuhtki tulevad mulle järele :D
Ma ei teagi, kuna jälle kirjutan.... Kunagi ikka ;)
AAhhhaa, hea , et Eestis areneb ratastooli-linetantski, isegi ak-s näitas edusamme. Mina ei viitsinud trennis käia. Kahju? Ei ole vist. Seest mu unistus on siiski peotants, mida Eestis veel pole... Ratastoolis peotants. Eelmine aasta sel ajal tantsisin ühe mehega tõelist tantsu ööklubis Tallinn. Vot sellist tantsimist tahan veel !!!!

:)

RAHULIKKE ÜLESTÕUSMISPÜHA!
HÄID KEVADPÜHI!
RÕÕMSAID MUNAPÜHI!

Eks igaüks valib ise meelepärase püha nüüd...
Igatahes olgu rõõmusära südames ja kodus :)

Lihtsalt... Vanaemast..

Täna 28 aastat tagasi oli minu vanaema matus... Vana surmaaastapäev oli laupäeval, kui viibisin Saaremaal... Olin 11 aastane siis... Mäletan selgelt pisiasjugi sellest kurvast päevast... Siis oli õues veel sügav talv, paks lumi ja -15 kraadi külma umbes. Arvatavasti vana surmapäeval sain suureks. Seda ma ei ole eriti kõva häälega rääkinud, kuid enda sees tean eluaeg. Sest oli miski tugi, mis kadus vanaga... On paar küsimust, milledele vana ei jõudnudki vastada, kuid küsimused kummitavad mind siiani. Tüdrukuna pärisin küll, et mis vana tõsised jutuajamised minuga lõpuks tähendavad. Vanaema paitas mu juukseid ning ohkas: "Kasva suuremaks, siis mõistad..." Nüüd olen suur. Paljus saan paremini aru. Paljus ei saa veel praegugi ma aru. Nüüd ei ole võimalik küsida kellegilt, mis on see, mida peaksin veel elus teadma... Seda, mida vanaema teadis.

Minu v a n a e m a

Vanaema, kes jõudis mulle õpetada, kuidas olla naine. Olin laps. Tüdruk. Siiski jäid vana õpetused/kogemused meelde ja külge... Vanaema, kes ei pööranud tähelepanu mu jalgade tööl tegemisele, see oli LOOMULIK, et mina pean kõike tegema. Ja tegingi. Soovisin toimetada koos vanaga...
Mulle meeldis vanaga ka jonnida. Ta lubas jonnida. Kõndis lihtsalt minu juurest minema - jonni lõpuni kui tahad...

V a n a... :)

:):(

Hommik algas ehmatusega, peaaegu tragöödiaga,mis jäi õnneks suuresti olemata. Avasin silmad pilk kellal, mis näitas 6.15 ja mõtlesin, et näen unes: isa ütles aknal "midagi põleb majas". Hüppasin automaalselt unetult diivanvoodist istuli ja küsisin mis - kus ning kohe ka räägisin, et helistada 112. Nii palju oli isalt infolt, et kõrval trepikojas põleb teise korruse naabrisõbranna korter. Õuest oli kuulda hämmmastavaid rahulikke majarahva hääli. Isa püüdis lauatelefonil helistada hädaabisse. Mõtlesin, et ehk ähmiga unustati tuletõrjet kutsuda. Nagu juba poolaastat lauatelefon ei funktsi (vahel ei saa sisse helistada ja ei lase välja helistada), nii ka täna hommikul ei funktsinud. Käskisin isal kiiresti mobiili võtta ja mulle tuua, sest ta oskab mobiiliga vaid kõnesid vastu võtta. Ta ei õppi põhimõtteliselt mobiili ega ka arvutitki selgeks - ütleb vaid, et talle polevat vaja enam.
Valisin 112, isa rääkis. Öeldi, et autod on teel. Keegi oli juba helistanud.
Tultõrjeauto tuli alles 15 - 20 minuti pärast. Oli siin umbes 10 minutit.
Oletan, et hullem jäi olemata. Radikas vist läks põles.
Jõin hommikul öösärgis ja jalad teisel toolil kohvi ning mõtlesin oma kodule pärast pinge langust. Pean kodust rohkem hoolima, olulised turvaelemendid on ikka tegemata mul. Nt kindlustus. Kas ma tõesti soovin kaotada x õnnetusjuhtumil oma kogu vara... EI, ma ei taha kaotada. Olen selle kõigele koguaeg mõelnud, kuid edasi lükkanud asjaajamisi. Rumal minust. Samas olen ärevil, kas saangi kodu kindlustada. Veneajal ei lubatud minu elu ega abielumist kindlustada - sest olin invaliid. Hiljuti kuulsin, et puudega isik saab küll oma elu kindlustada, kuid oma topelt summa eest - mis see iganes tähendaks... Ei, pean ise uurima kindlustusi. Siis on selge pilt :)
Täna oleksin pidanud linna minema. Ei läinud. Hästi ärev luuleline põhjus oli mitte minemiseks.
Oi, praegu jagasin papaga maid. Ta kuulis teleris sõna "grupiseks", ja hakkas pihta taaskord. Aeg-ajalt juhtub, et ta on igasugusele sexteemadele tundlik. Siis ta soovib minu silmis olla truu mees. Nagu mina määra(si)n ta elu, et minu ees teeselda. Veneajal olevat olnud sexigi vähem, sellega seoses vähem kuritegusid ja tol ajal polevat olnud ühtegi armukest. Uskumatu. Kas ta usub isegi seda? Mina igatahes ei usu. Ainult veneaeg ei rääkitud sellest kuigi palju ja ometi lapsedki teadsid ikka, mis on ema - isa vaheline petmistülid. Mina teadsin muudki. Tüdrukuna oli mul emast kahju, kuigi ma suurt ei näidanud välja, et tean seda, mida laps ei oleks pidanud teadma. Appi, mina olen nüüd täiskavanu naine ning arvan, et ma tõesti ei vaja pettekujutusi ideaalsest elust! Ma ju mõistan isat ja tema üksindustki. Milleks siis ikka ja jälle see absurdne jutt, et sex on päh ja paha? See on sama tühine rääkimine, et isa ei joo ja ei ole kunagi alkoholi tarbinud. Ometi ta teab ise ka, et on see mees, kes igatseb alaateadlikult ja on joonud rohkesti. Võib - olla on seesugune pealiskaudne suhtumine asjadesse ja iseendasse hoopis veneaja tabude tulem?? Igatahes isa räägib iseendale risti - põiki vastu. Ok, lasku käia. Ta valik. Mina nagunii ei taha teada tema isikliku elu üksikasju... Võin olla küll karm tütar, kuid ta on siiski minu isa.
Homme tuleb elionionu telefoni parandama. Teist korda. Ütleb taas ok on. Ok võib tal olla, aga mina tahaksin vajadusel helistada. Siis on mul OK :)

õhtul teed juues

joon teed kommiga. söön küpsis. kirjutan.
täna öösel esitasin taaskord lahkumisavalduse. sedapuhku epnü-le. kujutage ette - oma
epnü-le, st ka oma epnü leo´le. eelmisel kolmapäeval toimus meie lõuna - eesti osakonna koosolek, mis oli jube piiinlik. see oli viimane tilk vett mulle, et otsustada: vanat moodi mina juhtida ei taha. foorumi polnud kohal ning äkiliselt hakkasid kõik helistama kellegidele, nõusid volitusi. mina olin otsustand, et mina ei helista kahte - kolme korda naisi üle, et kas nad tulevad aastakoosolekule või volitavad. lõpuks on see isiklik mobiiliarve! :S ok, keegi nagu minust välja ei teinud. paar häält tuli ikka puudu. ex ma siis helistasin isegi kahele naisele. ok. hullem tuleb veel. kuna tekkis küsimus, kas üks naine on ikka puudega - epnü-s on hääleõiguslik vaid puuetega naine (mina olen sellele koguaeg vastu olnud) - siis teise naiselt küsisin tobedalt, kuigi teadsin, et tal on puue: kas sul on puue, et hääleõiguslik olla.
noo, andke andeks, kui puuet on hääletamiseks tarvis, on küll midagi maailmas päris viltu!
ja ühingu astumisel ei küsi esimesena, mis puue tal on. vähemasti mina ei suuda seda esimesena küsida. kõlaks narrilt. või kuidas...
siis võeti minu kallal, et mina nii ja naa. kuigi minu pooltki öeldi häid kaitsvaid sõnu. ega mina ainuke patuoinas ei olnud, kes hambu jäi.
mul on tuliselt kahju, et ei pannud kodukorda punkti: jätta isiklik hõõrumine.
lõpuks sain peaaegu kõigist üle karjudes (pille karjus minuga koos, ta oli tõlk nagu ikka) koosoleku juhatamise taas oma kontrolli alla.
tegelikult seda vastust küsimusele, kuidas epnü ja eelkõige epnü leo edasi läheb, ei saanudki.
sain selguse iseendale, et ma ei taha epnü-ga tegeleda. ma ei tegeleks rõõmuga, vaid mingi vastiku häbi tundega. võib-olla eksin, annaks taevas, et eksingi, kuid minu leo´s olukord ei parane üle öö. sise õhkkond on liiga paks. ehk siiski minuta toimub areng kiiremini, millest leks mul hea meel, kuid julgen kahelda. tegijad ei jätku.
aa mul on plaanis uus ühing luua. tegelikult saaremaal juba sündiski ta. nüüd ametlik käik andma ja vaatada, mis edasi saab. või ei saagi midagi - seegi võib juhtuda. minu /meie eesmärk on: naine on naine, igalühel on oma erivajadus. meie ühing ei jaga naisi puude järgi. kel huvi, küsige, tehke ettepanekuid ja pakkuge abigi minu e-aadressil tiia@lux.ee . kõik olete teretulnud :) kuna kõik on veel nii uus ühingus, siis rohkem täna ma ei kirjuta temast. kindlasti on vaja leida päris oma nägu, mis on silme ees juba olnud üle poole aasta. siin hakkan kommima, kuidas meil minema hakkab.
mai lõpuni täidan veel epnü leo juhataja ülesanded, siis tuleb uus etapp elus.

eks näe , mis saab. kuid tahan nagu elus midagi ära teha südamerõõmuga :)

põnev nädal möödas

polegi kaua kirjutanud, mind polnud arvuti ligigi. tegelikult ma naudisin eemal olemist.

nädalavahetusel viibisin siis sõrve sääres, saaremaal. linnu vaatlusjaamas. kihvt oli. saime lindudest ja liblikadest rohkem teada. jalutasime peaaegu muulile välja. (oleks mees-sõber olnud nt , siis oleksin läinud muuli lõppu kohe, täiesti võimalik ratastooliga sõita muulil, kui tugev oskuslik jõud taga). siiski olen õnnelik, et sain majakat käega katsuda. ega vist võõrastel ei lastagi majaka tippu - kuigi soovisin (ärge imestage midagi, munamäe tornis (liftita veel) olen käinud :) see ronimene toimus 2 a tagasi.) :)
otsisin laupäeval veel kaisulindu ;) kõikjalt. ei leidnud... ta on sinilinnu moodi, nii palju tean. igatahes suutsin unistusega naised hulluks ajada . aga mul oli nii lõbus :D vähemasti üks päev aastas oli muredest vabavam!

mida veel tegin / nägin kirjutan homme...

kodu pildid ja kõik muu, mis hea

mul oli hea nädalavahetus. tore ka loomulikult. tuba oli jutte ja naere täis. eile mässasime maarjaga epnü leo nimel, kuid arvatavasti ikkagi tulemuseta. keegi ei soovigi meiega kaasa mõelda, et teha muutusi ja uuendusi ühingus. see on nende valik. mina/meie teame, mida teeme, kui ideed läbi ei lähe. midagi hullu meie jaoks küll ei juhtu.

täna mollutasime lihtsalt niisama kohvitasside taga. üle mitme aja külastas mind väga armas inimene, endine isiklik abistaja, mu üks noor sõbranna kamila. ta lõpetab kõrggkooli ja läheb välismaale tagasi. ta hing on kaugel maal ja mõistan suurepäraselt, miks siin ei tunne ta end turvaliselt. kuid ma ei usu, et kamila mind aastate pärastki unustab või mina teda :) aaaa, täna oli meil rääkida rohkem kui rääkida jõudsime (kuigi me vestleme pidevalt msn-ski) :) ta pildistas lõpuks mind kodus pärast remonti. pildid on üleval mu kodulehel www.lux.ee/tiia - fotod nupukese all.
selline ongi mu kodu ja selline mina ise.vallatum kui kunagi varem. tuba rõõmsam unistuslikum kui kunagi varem.

nüüd ei kirjuta ma vist nädal aega. reedel loodetavasti sõidan saaremaale. homme tartu. kohtun ehk uue abistajaga. teen veel ühte koma teist.

on ju kevade tunne, mis sest, et täna õhtul sadas lund

1. aprill

mõni aasta tagasi just 1. aprillil olin taas rõõmsalt elevil - kohtusin temaga, kes on tänaseni kuidagi sügaval südame põhjas. tookord ei aimanudki, et ei - millegist tuleb hetkeline hullumeelsus. ma ei tea, kas talle oligi see hullumeelsus, arvan siiski, et mingil moel oli temagi jaoks hullumeelsus. suhtlesime enne kohtumist msn-s, nagu väga paljud uued tuttavad ütles temagi, et soovis minuga juba ammu tutvuda, kuid... uskusin ja vist usun praegugi veel, kuigi nende mitme aasta jooksul olen inimeses pettunudki. küllap temagi minus. toona naerutas ta peaaegu iga päev. ma ei mäletanud, millal viimati südamest pisaradeni naersin... lepisime kokku, et joome kohvikus kohvi, ise lõkerdasime, et üks meist jätab kindlalt tulemata - kohting naljapäeval, ei või tõsiselt võttta. kuid 1. aprillil kell punkt pealt seisime kohviku ees teineteise vastas - me tulime vaatama kumb meist ninapidi veab :D :D :D ja taas naerutas ta kohvitassi taga nii, et kartsin, et naerupisarad ajavad mu meiki laiali... siis ma ei uskunud veel, et võin taas tunta midagi seletamatut, ei, tegelikult mina polnudki iial enne miskit sellist tundnud üle minu voolavat ega arvatavasti ei tunne kunagi enam... mu sisehääl hoiatas ja tuletas meelde koguaeg, et lõpetage meeletus, see ei ole see, mida vaja... et rahulik ja sujuv kevad ja suvi on paremad. harjumuspärasemad. ütlesin tallegi... ta ei kuulnud, kuigi kuulis või ei saanud aru, kuigi mõistis suurepäraselt. või oli äkki vastupidi, et mina ei kuulnud ega mõistnud teda hoopis...
nüüd tagantjärele naeratan taas. küllap pidi meeletu säramine minuga taas uuesti enneolematult juhtuma. naljadki vist juhtuvad saatusemängudest :) ehk kas elus juhtubki kõik juhuslikult... kogemata... või on keegi ikkagi olemas - usun küll kõrgemat väelist - kes seab eluteele kõiksuguseid naeratusigi (pärast ränkraskeid pisaraid) :) :) :)
naljakas, ta pole tõsiselt suhtlenudki - ikka ja jälle lõõp valge värvi värvimine veel rohkem valgemaks, kuigi minu meelest on kergem tunnistada, et kui valges halle ja musti täppe, oleks tõepärasem... lihtsalt rõõmsam mõelda, et valge polegi puhtam ja helgem, on vikerkaare värviline hoopis :P :P :P
mitte midagi ei saanud mina isegi aru, mida kirjutasin/mõtlesin.
usun, et temagi ei saa iseendast aru. võib - olla ta kunagi loeb neid ridu, siis teadku, et olen avastanud temas mitu teda, mis sest, et ühte avas vaid mulle. mis sest ta meelest mina ei tunnegi teda...
on segasemast segasem :);)
naine ei tohi vahetevahel selge valgus olla - pealegi 1. aprillil. naljapäeval. :D ;) :P muidu jääb meestele mulje, et nemad võivad / tohivad igavesti segased igal ajal. meil on ju ometi naised - mehed võrdsed või kuidas!!!
siiski mina ei saa iseendale andestada ja kas ongi midagi andestada, et kogesin läbi naeru mõni aasta tagasi, et minulgi võib olla naerusära ja sädemed silmis taas. nagu väikesel siiral lapsel. juba mitu aastat naeran südamest kõigele eluraskusele vaatamata sundimatult. paljude sõpradega. paljude sõbrantsidega. seda pisut pisut ehk tänu tallegi...
head naerupäeva! palju häid nalju, mis jäävd meelde kauaks teile endale! ärge kurvastage, kui mõne aasta pärast on teine tänase unustanudki! teil on see meeles ning see on oluline! naeratage siis nagu eile... iseendale :) ;)