Neljapäeval sain siis viimase summa kampaania rahast kätte! Ohjah, seda vist küll enda ""jonnakusele", küsisin Vallolt pea iga nädal saan viimase raha. See oli rohkem kui kummaline nali. Igatahes mina ja mu sõbradki ei usaldas enam kampaaniad. Seda tänu mulle endale tehtud kampaaniale. Ei usu, et annetatud raha läheb otse sihtotstarbeks...
Aga lõpp hea - kõik hea. Vist.
Siiski jääb õhku rippuma küsimused kampaania kohta, milledele ei saa ma iialgi vastuseid. Kas ongi vastuseid vaja?
Mul on nüüd ilus kodu, täiesti uue näoga ja kohandatud minu erivajadustele. Seda ei oleks saanud teha kampaania heade inimesteta rahadeta.
Sõbrad imestavad, kuidas suutsin olla Valloga nii leebe ja lahke. Kuid mis see pahameel oleks aitanud... Hea ja mõistmisega sain summagi lõppude lõpuks kätte :)
Muinaslugudes võidab hea alati kurja! Võib - olla see kõik polegi niivõrd väljamõeldised, et hea saavutab tasa läbi pisaranaeru õnnelikku edu... Mõtlen lapsest saadik, et muinaslood on meile õpetuseks...
Oli väga raske nädal.
Sain kogeda sellist, mida tegelikult ükski laps ega ema ei tohiks kogeda iialgi. Olen mitu päeva mõelnud, miks mul pole üleüldse mittemingisugust tõelist lähedast rõõmu, õnne... Äkki ma ei oska siiski oma elu muinasloos hea tegelane olla? ......................
Või on mulle kergem rõõmsam elu keelatud...
1 kommentaar:
Kõrvalt vaadates ongi sul rõõmus elu, ainult su enda mõte tapab selle rõõmu. Saan aru, et Sul on ilus kodu ja lapsed - see peakski ju juba õnn olema. Mina ise vaatan alati, mis mul on, mitte seda , mida pole.Sealt edasi saab alati ka unistada, aga mitte norutama jääda. Nii et rõõmusta ja unista - viimastel on kombeks täide minna, kui need on isetud unistused.
Päikest!
Postita kommentaar