kallis inimene, ESITEKS, MA TEAN VÄGA HÄSTI KUI PALJU ON ÜKSIKUID. iga päev suhtlen nendega :)
teiseks, mitte keegi ei saa 150 tunniga kuus oma võimedele täisväärtuslikult elada. juba söömisele kulub päevas min 1,5 tundi, riietamisele ja isiklikule hügieenile 0,5 tundi - korrutame need tunnid 30 päevaga. riietamisel vajan abi kindlasti. söömisega saan kodus ise hakkama, sest kodus ei näe keegi ju, kuidas oskuslikult suuga taldrekult võtan.
kuna mina elan maal ja mu liiklemine sõltub bussidest, siis nädalas paar korda läheb min 2 tundi linna ja koju saamisega, kui ma ei käi abistajaga 2 km jala, et üldse bussipeatuseni jõuda või bussipeatusest koju. jala käimine lisab nädalas veel min 2 tundi.
nii. lahutame saadud tunnid 150 tundidest.
ülejäänud tundidega pean suutma aktiivset elu elama. mul on valida, kas kasutada kõik tunnid ühekorraga või jagada need kuus ära. ühesõnaga : olla või mitte olla.
isiklikult magan ööpäevas 5... 6 tundi, mulle piisab täiesti.
kuna eestis on teised toetavad teenused ka, mida mina ei kasuta, siis on kindlasti lõppkokkuvõttes abistamine 24 tundi ööpäevas. ise küsimus on see, kui palju inimene saab/vajab abi.
mul on küsimus. kui palju üleüldse teab, mis on isikliku abistaja teenus? kelledele on see teenust vajalik? nii palju, kui mina olen koolitusest (ka lektorina) osavõtnud, on tuntav, et ei teada kuigi palju sellest teenusest.
jah, meil abistajaga on väga hea kontakt: helistame , kirjutame, suhtleme msn-s. kuid ka abistajal on oma elu, millega tuleb arvestada.
lõpuks, näiteks wc-sse ei saa minna teatul ajal kella pealt :P
vähemasti soomes ja rootsis on minusugusel inimesel isiklikku abistaja teenust 24 tundi ööpäevas ja tal on 3 -4 isiklikku abistajat, kes kävad tööl graafiku alusel. seal olevat isikliku abistaja töö popp, ka mujale võetakse paremini, kui öeldakse uue töövestlusel , et oled olnud isiklik abistaja. st oled usaldusväärne. ja puudega isikul endal on turvaline täisväärtuslik elu.
vajan kindlasti üksi olemist aega ja ööpäevas kohe mitu tundigi (ma ei mõtle uneaega, sest mina ei vaja keeramisel abi, kuid on inimesi, kes vajavad ka magamisel st keeramisel abistaja abi)
on toimetusi, mida saan ja teengi alati ise.
kindlasti pole isikliku abistaja tundide suurenemis soov õpitud abitust.
soovitan lugeda raamatut "minu toaks sai maailm", kalle könkkölä.
nagu ma juba ütlesin, keegi ei suuda teada teisest absoluutselt kõike. ei mõista tema hingeelu ega ka füüsilist külge. ja siin ei loe, kas inimesel on puuded või mitte. nähakse inimest kõrvalt, pealiskaudselt. tänaval, meedias, internettis... ja ometi selle kõike põhjal ei saa inimese üle otsustada.
ma pole pahane, et sinult on selline kommentaar. see hea. sain ehk pisutki selgitada. kui on veel midagi, mis on ebaselge, siis küsi, kõnele :)
aa, kui sa tahad näiteks minna keset ööd taevatähti naudima kuhugile, aga auto ei käivitu - kas poleks kurb, kuigi tead, et see koju jäämine pole maailma lõpp ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar