veel lisan...

veel lisan eeelnevale kirjutisele, et isikliku abistaja teenus on tähtis paljudele erivajadustega inimestele. see pole üksnes minu probleem. teate, kui mitmeid toredaid ja aktiivseid inimesi tunnevad puudus just piisavast isikliku abistaja teenuse mahust...

minul on see veel normaalne tänu omavalitsuse mõistvale suhtumisele.

alati saab ju aga paremini :)

anonymous´le vastuseks

kallis inimene, ESITEKS, MA TEAN VÄGA HÄSTI KUI PALJU ON ÜKSIKUID. iga päev suhtlen nendega :)
teiseks, mitte keegi ei saa 150 tunniga kuus oma võimedele täisväärtuslikult elada. juba söömisele kulub päevas min 1,5 tundi, riietamisele ja isiklikule hügieenile 0,5 tundi - korrutame need tunnid 30 päevaga. riietamisel vajan abi kindlasti. söömisega saan kodus ise hakkama, sest kodus ei näe keegi ju, kuidas oskuslikult suuga taldrekult võtan.
kuna mina elan maal ja mu liiklemine sõltub bussidest, siis nädalas paar korda läheb min 2 tundi linna ja koju saamisega, kui ma ei käi abistajaga 2 km jala, et üldse bussipeatuseni jõuda või bussipeatusest koju. jala käimine lisab nädalas veel min 2 tundi.
nii. lahutame saadud tunnid 150 tundidest.
ülejäänud tundidega pean suutma aktiivset elu elama. mul on valida, kas kasutada kõik tunnid ühekorraga või jagada need kuus ära. ühesõnaga : olla või mitte olla.
isiklikult magan ööpäevas 5... 6 tundi, mulle piisab täiesti.
kuna eestis on teised toetavad teenused ka, mida mina ei kasuta, siis on kindlasti lõppkokkuvõttes abistamine 24 tundi ööpäevas. ise küsimus on see, kui palju inimene saab/vajab abi.
mul on küsimus. kui palju üleüldse teab, mis on isikliku abistaja teenus? kelledele on see teenust vajalik? nii palju, kui mina olen koolitusest (ka lektorina) osavõtnud, on tuntav, et ei teada kuigi palju sellest teenusest.
jah, meil abistajaga on väga hea kontakt: helistame , kirjutame, suhtleme msn-s. kuid ka abistajal on oma elu, millega tuleb arvestada.
lõpuks, näiteks wc-sse ei saa minna teatul ajal kella pealt :P
vähemasti soomes ja rootsis on minusugusel inimesel isiklikku abistaja teenust 24 tundi ööpäevas ja tal on 3 -4 isiklikku abistajat, kes kävad tööl graafiku alusel. seal olevat isikliku abistaja töö popp, ka mujale võetakse paremini, kui öeldakse uue töövestlusel , et oled olnud isiklik abistaja. st oled usaldusväärne. ja puudega isikul endal on turvaline täisväärtuslik elu.
vajan kindlasti üksi olemist aega ja ööpäevas kohe mitu tundigi (ma ei mõtle uneaega, sest mina ei vaja keeramisel abi, kuid on inimesi, kes vajavad ka magamisel st keeramisel abistaja abi)
on toimetusi, mida saan ja teengi alati ise.
kindlasti pole isikliku abistaja tundide suurenemis soov õpitud abitust.

soovitan lugeda raamatut "minu toaks sai maailm", kalle könkkölä.

nagu ma juba ütlesin, keegi ei suuda teada teisest absoluutselt kõike. ei mõista tema hingeelu ega ka füüsilist külge. ja siin ei loe, kas inimesel on puuded või mitte. nähakse inimest kõrvalt, pealiskaudselt. tänaval, meedias, internettis... ja ometi selle kõike põhjal ei saa inimese üle otsustada.
ma pole pahane, et sinult on selline kommentaar. see hea. sain ehk pisutki selgitada. kui on veel midagi, mis on ebaselge, siis küsi, kõnele :)


aa, kui sa tahad näiteks minna keset ööd taevatähti naudima kuhugile, aga auto ei käivitu - kas poleks kurb, kuigi tead, et see koju jäämine pole maailma lõpp ;)

Ei miskit nagu... ehk kärbes toas

Täna ei olegi nagu miskit kirjutada... Päev tavaline kodus. Päev nagu ikka. Jäin mõtlema, et keegi ei saa mõista viimase pisiasjani teist ja teise elugi. Kõigil oma varjatud pool elus, mida keegi ei saa eal mõista, isegi siis kui öeldakse, et saan sinust aru. Ebareaalne arvamus inimestel, et saavad aru...
Olen esmaspäevani taas nelja koduseina vahel. Minu oma valik küll. Vabatahtlik valik. Kas on siiski niivõrd vabatahtlik kuivõrd ühiskonna poolt peale surutud vabatahtlik valik.... Kuna jõuame sinnani, et minusugusel elujaataval inimesel on vähemasti 500 tundi kuus isikliku abistaja teenust. Siis jääks ca 170 tundi magamiseks. St mul on oma aja suur planeerimine, et saaksin kasutada päevi täpselt nii nagu ise soovin. Hetkel on isikliku abistaja teenust umbes täpselt 150 tundi kuus, st saan nõuda isikliku abistaja füüsilist abi selle aja raames. Tundide arv on iga aasta suurenenud, kuid napib ikkagi... Tundide arv peaks võrduma erivajadustega ja elustiiliga. Nagu mujal maailmas...
Einoh, viriseda võib alati.
Inimene on rahutu olend juba.
Minagi tahaksin minna vahetevahel siis äkiliselt kuhugile välja, kui just parajasti ei ole käepärast isiklikku abistajat... Naeratan siis iseendale, kõik on siiski ok. Tegelikult ongi hästi, kuid sageli pean istuma kodus arvuti taga kergelt vastutahtmist. Nii on olnud eluaeg - ikka istu seal, kuhu parajasti olen sattunud. Olen harjunud sellega. Tihti ei pane seda tähele. Küllap on mu nukrus alla surutud...
Kodus istumine ei olegi miskit. Hea. Hubane.
Ainult üksindus ...
Mõtlen, et see üksinduses kükitamine piirab teatud määral minu aktiivset elu.

Täna kogesin taaskord, et ausalt öeldes olen muredega siiski üksi. Kogu see asjaajamise supp on soolased pisarad mulle. Et kirjuta ise ametlikke kirju, küll laheneb kõik... Ei miskit nagu...

Rate.ee´s on paar nädalat kirju, mis panema mul südame rõõmsat hüppama :) Alles täna tänati mind selle eest, et olen olemas oma rõõmsameelega. See paneb tõepoolest naeratama. Siiralt uskuma, et mind on vaja.
Päeval lendas toas kärbes - KEVAD :)

Jõe ääres

Nähsa, mõtlesingi taas ümber - ei läinudki Tartu linna. Ei viitsinud. Ei olnud tuju minna täna õhtul kuhugile möllama. Sõbrannadki olid samal arvamusel, et täna ei ole tuju...

Tundsin, et igatsen maaõhku. Käin küll väljas, kuid hingan rohkem linnaõhku: kodunt bussile, bussiga linna... Maaõhk jääb hingamata. Täna siis läksin (ikka Pillega) Emajõe äärde. Jõgi voolab minu kodumajast 200 - 250 m kaugusel. Väikese sadama taolise kohani viib kivine kruusa tee, mis täna oli rõve sopp, see oli omakorda mõnusalt kevadine: jäine, lumine, kruusane, keset teed voolas allavoolu kitsas ojanõre. Küllap Pillel oli ratastooli üsna raske lükkada, tagasi tulles veelgi enam - mäkke siis. Nagu ikka tulime toime! Ega linna tänavadki paremad pole. Jäime seisma umbes 5 m kaugusel veepiirist, rallisime mõned meetrid paksus lume - jää - vee supis, Pille istus sadama sillale.
Paar kalameest õngitsesid kalu. Üks neist tuli meiega jutu puhuma - ikka kaladest. Mina ütlesin, et olen kõik kalad püüdnud :P
Tegelikult tegime hoopis äraarvamatut tegevust seal :D Arvage, mida tegime Emajõe ääres sillal :P Hoidsime aega kokku ja tegime kasulikku, et mina mõtleksin enesele.
Päike oli soe. Siis meenus, et täna oli päikesevarjutus.
Vaatasin rahulikult voolavat vett. See rahustas mind. Unistasin olla rahulikk voolav vesi, kes teab kuhu voolab... :)
Soovisin maalida... Paljajalu lumes maalida - ihiihhhiiii, natu külm ehk :D
Tagasiteel kiusasime taksikoera, kes klähvis aias, kus väravat ega aeda nagu polegi... Me rõõmsalt auh - auh, urrina tõime kuuldavale. Taksikoer vaatas rumala näoga :D Vist mõtles, et inimloomad puht segi !! Kust tema teab, et kevadel on vallatused vahetevahel lubatud ;)

EPNÜ LEO minu kodulehel :) :) :)

Eesti Puuetega Naiste Ühingu Lõuna - Eesti osakonna asjad ja oluline info saavad olema linkina minu kodukal www.lux.ee/tiia tänasest . Esialgu on seal ainult voldiku text, mille koostasime kolmekesi - mina, Maarja ja Pille. Mõned olid kõrval nõuandjad. Arvan, et tulem on hea. :)
Muidex, voldik on ka vene keeles, kuid mitte veel kodulehel.
Niisiis, soovitan vahel piiluda minu/meie LEO´d mu kodukal ;)

Suur aitäh Mellale, kes alati aitab mind koduka uuenduste tegemisel !!! :)

Kahjuks on EPNÜ LEO hetkel veel vaesekene, et päris oma kodulehekülg ei tule kõne allagi. Loodan, et ükskord on seegi olemas niikuinii :D

esimene vihmane päev

hommikust saadik tilgub akna taga. kuidagi mõnus on mäletada jälle vihma. :) kevad tuleb :D

proovisin üks päev maalida. lõuendile. esmakordselt elus. hoopis tundmatu maailm see värv ja lõuend. aga tuli suht ilu sinilill maalile. ise hindan esimest tööt 3+ .
mul on kahju, et mulle kooliajal keelati kunstiõpetust. ee, jalaga ei võivat ega saavat joonistada... ahaahhhaaaaa, hea nali!!! seda et mina ei võinud muusikat õppida, saan veel kuidagi aru - mul pole lauluhäält, kuigi omaette lauldes pean viisigi küll. joonistamiskeelust ma ei saa surmani aru. ma ju kirjutasin esimeses emakeele tunnis parema jalaga... mis vahet on tähe või lille pliiatsiga vedamisel paberile???!!!
olgu!!! olen eluaeg joonistanud. võib - olla kiustegi :P

homme vist linna. õhtul vist kuhugile tantsima. eks näis! äkki ei lähe ka jälle nagu tavaliselt viimased kuud olen viimasel minutil ümber mõelnud: lähen - ei lähe... lihtsalt elu on pingeid täis. vahelduseks oleks mõnus lõõgastuda :)

Taas kurb päev ehk Silveri sünnipäev

mitu päeva ei olnud meil siin interneti. täna paari tunni eest tuli net tagasi. oli mingi elektri lühis nagu mina aru sain... :(

ja siis olin tartus. seiklesin tartu - kaagvere vahelt. mis sellest kasu on, et olen nii aktiivne, kuigi lähedased ei saa aru, et ma ei olegi kõigest süüdi... miks on lähedastel raske mõista, et mina pole soovinud lõhkuda kellegi elusid ja et mul on veel valusam kui neil... mis sest et naeran meeletult ja säran... pisarad on varjatud...

te, kes loete, ei saa aru, millest jutustan... täna juhtus see, milleks olin tegelikult ammu ette valmistanud olnud... et omad lapsed ütlevad, et mis oled internetis ja veel enda kodulehel veel fotodel nendega... tegelikult see ei oleks avalik, kuid soovin, et kõik emad ja lapsed leiaksid aega lahkhelisid üksteises mõista ja arutada, see oleks pool lahendus üksmeelsuseni.
või teeb saatus tagasi, et mina oma emale selja keerasin, et kasvasin suureks. mina ei keeranud emale selga. valisin raskema tee - omaenda elu.

isal oli 24 märtsil 60 juubel. kurb, et kellegil sugulastel polnud isa meeles - kurb ju. minu meelest, võiks siiski olla inimene keegigi.! mis sest et elus ehk on vigu teinud. aa kes meist poleks vigu teinud... :) reedel nägin üle aastate, et papa silmad lõid särama, kui koju jõudes tartust ulatasin kunstroosi ja kingituse. siis tajusin küll, et tuleb lihtsalt andestada üheaiinsagi hetke nimelgi. et olla üksikule lihtsalt üks pisirõõm! mis sest papa pole olnud ideaalne isa, kuid ta on siiski minu isa.

täna sai mu poiss 14

loodan, et aeg paneb asjad paika.
mul on mamma, kes tänagi lohutas mind. ja sõbrad, kes toetavad.
ohjah, kirjutada on LEO´stki on palju, teen seda homme.

on suveaeg. õhtuti kauem valge, see on mõnus :)

:) oma leo´st ;)

päev otsa olen epnü leo´ga (ilus mehelik nimi meie eesti puuetega naiste ühingu lõuna - eesti osakonnal :D ;) ) tegelenud. ülehomme toimub juhatuse koosolek, kuid millega on pisikesi sehkeldusi. nagu ikka on võtmisi rohkem, kui kiitmisi. ma ei tea, mis juhtuub, kui mõni epnü liige juhtub siin minu blogi lugema. ma tõsiselt kahtlen, kas olengi õigel ajal õiges kohas juhina.... vahel on tunne, et võtsin hullumeelse vastutuse eelmine aaasta mais vastu. teadsin juba siis, et soovin ühingus muutusi, mida on ellu viia väga raske. tunnetasin õigesti. saan aru ju, et vana ja harjunud eluviis epnü-s on hästi rahulik, kindlas rühmis... rühm tegelikult puudub või õigemine on laialivalguv... kõik uus ja tundmatu on hirmuvärinaid tekkitav. ka iseseisev vastutus. ma ei soovi olla esimene leedi nagu mõned arvavad, aga mina ei näe epnü arengut muidu, kui ei toimu muutusi struktuuris. mis nimeline oleks peaorganisatsioon, peaks tekkima sõltumatud ühingud. see on kasulik majanduslikultki. praegu elame õhust ja armastusest, juriidilist õigus meie osakonnal ei ole. st et meie leo´kene ei saa linnalt ega kellegilt raha küsideski, sest ühing on üleriigiline. see on nõnna ükskõik, mis mtü-ga...
ja veel ja veel ja veel
ei püüa epnü-s miskit lammutada. vaid ehitada uusi müüre epnü-le ja oma leo´le.
jah, häid ideid ja aktiivseid naisi on vähe, kes onn tegijad. naisi, kellele teeme leo´d on aga palju...
tegelikult on epnü vajalik kogu eesti naistele ja miks mitte meestelegi. on tore koht, kus koos käia. kas või kohvitamas kord kuus. kuigi mina ja maarjagi, kellega kahekesi olemegi üle aasta praktiliselt leo´d püsti hoidnud, soovime sada korda rohkem teha kui kohvi juua. kahjuks me kaks olulist projekti on pidevalt tagasi lükatud, pole rahastatud. profid projekti asjatundjad kiitavad meie töid :) iga päev põrkan kokku nende probleemidega, mida aitaks lahendada just need projektid.
laupäeval 25. märtsil tuleb leo´le külla ajakirjanik vilja kohler postimehest. võib - olla on siingi huvilisi, siis kõik uued huvilised on teretulnud laupäeval aadressl tähe 101 tartu, kell 17.00. puude mitte olemasolu ei loe üldsegi. ma ei sooviks absoluutselt jagada naisi kahte rühma - puudega ja puudeta. me kõik vajame kõiki. igaühe toetust ja ükssteise mõistmist.
nujaa, kui kõik jääb epnü-s ikkagi samamoodi, siis arvan, et mina ei juhatusesse ei soovi kanditeerida mais ja lahkun üldse ka epnü-st nagu lahkusin noorteklubist händikäpast. sest puude probleemidega ainult tegelemine väsitab tõeliselt ära...
ja siis hakkan tegelema hoopis midagi uut looma ja tegema :D sest maailm pole üksnes must - valge. maailm on vikerkaare värvidega.
ka leo´gi võiks hakata vikerkaarel kõndima, st et erivajadustega naised poleks nii puude kesksed, vaid tavalise elu kesksed...
ligipääs vikerkaarevärvilisele elule - see võiks olla meie leo uus moto, kui moodustubki nt eesti puuetega naiste ühendus :D see uue moto võimalik variant tuli just nüüd pähe...

KEVADE esimene õhtu :)

sooviksin kõigile öelda, et algamas jälle valguse ja alguse aeg - KEVADESSE ÕNNE :)

naljakas, tundub, et nagu oleksin läbi elanud teab kui palju kevadeid, siiski alles 39 kevad! mida ootan selle aasta kevadelt... ega ei ootagi erilist... vaevalt, et mu ellu saabub õhinaid, erilisi rõõme...
las teised armuvad ja armastavad
las möllavad lastega

mina vaatan pealt. naeratan.
mina olen nende kõrval. naeratades.
ja olen rõõmus, et suudan siiski naeratada :)

2005/2006 talve viimasel päeval

LUND KEERUTAB akna taga. Maa ja taeva vahel hall. Udune. On talve viimane päev, kell 13.25. Pühapäev.

Täna pean olema töine. Ei saa olla jalad seinal! Tegelikult on peaaegu iga päev puhkepäev, istumispäev mul. Sõna otseses tähenduses on kõik päevad mul istumispäevad :D
Kõige raskem töö on iseendaga inimesel. Et jääda iseendaks, mitte end kaotada. Et mitte iseend läbipõletada. See endasse piilumine seisab mul ees, sest stress on ohumärk põlemiseks. Ükskõik mis teha stressi peletamiseks on enese petmine kui inimene ei tegele iseenda mõistmisega. Enese piilumine ei tohiks ükski päev lõppeda... Ikka ja jälle tuleb mõista midagi uut endas, mida ei ole julgetud/soovitud varemalt iseendas mõista. Arusaamine on iseendas teeb inimese paremaks. Kõige raskem on endas tunnistada negatiivsust.

Päike piilub pilve tagant. Lumesadu on järgi jäänud.
Tujukas ilmataat!
Võitleb hoogsalt kevade tulekuga!

Nagu inimene võitleb tujukalt iseendaga - olla või mitte olla - see on küsimus.
Elu ligipääsu küsimus :)

Filosoofiline pühapäev mul :P

PÄIKE :)

Päike särab akna taga :) KEVAD saabub silmnähtavalt :) Autotee on lumeta juba kohati....
Pime aeg on jälle üle elatud. OOjee!!!!!!!!
Külm pidavat veel tagasi tulema - nii öeldakse. Ei taha. Talvest olen tüdinenud...

Kolm head päeva ;)

Tegin arvuti vabad päevad. Suhtlesin inimestega vahetult. Olin järjekordselt Tartus. Sõbranna soovitas küll interneti pilk heita, kuid keeeldusin. Nimelt. Tahtsin arvutist puhkust.
Olid kolm head päevad. Eile õhtul üle mitme aja öeldi, et mu silmad säravad. Võib - olla tõesti särasid silmad,sest mu hing tundis rahu. Rõõmsalt rahu. Muremõtted olid eemal hetkeks.
Üleeile hakkasin iseenda sisse teistmoodi piiluma. Julgemalt. Käisin reiki, iidne jaapani tervenemiskunsti seanssil ja sain üllatava kogemuse iseendast. Ilmnes, et sügaval minu sees on veel varjatum mina, keda tegelikult olin teadnud teadlikult koguaeg ning ometi olin selle mina väga - väga alla surunud iseendas. Ka see mina on inimlik. Seda mina ei tohiks ma edaspidi karta... Inimesel peab olema iseenda jaoks aega, siiani olen end eelkõige alla surunud mõeldes teistele.
Eile kohtusin interneti armsa tuttavaga. Kohtumispaik oli pisut ebaharilik - haigla palat. Süda siiski muretseb ja loodab, et arstid exivad ning analüüsid on negatiivsed. Viibisin üle aastate haigla õhus. Maarjamõisa neuroloogia osakonnas, kus tehti mulle 27 aastat pea opp, mille tulemus oli all pool nulli. Veel käisin seal kaks aastat koolitundides, kuna mu õps töötas ka logopeedina seal. Nüüd oli kõik uut moodi. Koguni inva wc on haiglas olemas, puhas. (Minu oppi ajal oli jälk koht see tualett, ei taha meelde tuletadagi...) Laedki olid madalamad, kui siis... Aa, palati valamu kohal rippus kätte pesu õpetus, mis jubedalt ajas naerma. Kas on tänapäeval keegi, kes ei oska pestes käsi neid kokku hõõruda ?! :D Kuigi haigla oli ilusam, kui 27 aastat tagasi, ei sooviks mina haiglasse ise sattuda... Vaatasin õudsusega lifti kõrval seisvat maailma suut ja kobakat ratastooli - selle peale ma ei istuks miljoni krooni eestki vist. See ratastool tundus olema veneaja pärand.
Karel ise oli / on päriseltki hästi tore, msn-i vestlused tõotasidki seda. Esimese korra kohta sai ta minu kõnest suurepäraselt aru. Tõdesin taaskord, et mina ise pean julgemini rääkima, sest tegelikult mu kõnedefekt ei ole suhtlemisel takistus. Loodetavasti kohtume veel kunagi. Internetis ikka. Sain taaskord teada, et internet sõbralikud suhted toimivad reaalseltki... Kui mitte ainult mängida...
Sõbranna Riina kodu tuletab mulle alati meelde vanaema pisikest kodu lapseeast. Ahi, pliit... Hästi hubane.
Täna hommikul vara jooksime Pillega bussiga võitu, kuid bussile jõudsime... Ma saan hommikuti vara vähe väljas olla, see on hoopis teine värskem õhk. Täna oli nagu kevadehommik juba :)
Lastel hakkas kevadkoolivaheaeg.
Nüüd tuleb mul endal enast kokku võtta ja tegeleda mitme asjaga üheaegselt...

tänane komm :)

lugesin täna kommentaari tiiult :) naeratasin südamest :) aitäh ilusa kommi eest :)
tean ju, et kõigele vaatamata on mul enam - vähem hästi. ma ei ütle, et kõik ok on, siis valetaksin.
mul on ilus kodu. püüan kodu soojendada südamesoojusega. paljudel pole kodu... muidex, täna jõudsime pillega esiku uuendamiseni, panime ühte nurga tapeeti (valgede telliskividega, milledel rippuvad/ronivad rohelised põõsalehed). mul oli jälle sõna ÄGE huulil. pille lõkerdas, miks ta küll aimas seda sõna minult ette :D
veel tegime iluravi köögikapile. nüüd jälle nagu uus kapp! vaja osta kunagi rohelise pitsribad riiulidele. siis on efektne köögikapp, mille ostin sügisel 300 krooni eest!
ja jälle kõlas minult ÄGE ja keksisin ratastoolil.

mul on lapsed. olen ema. paljud naised ei saagi emaks... neljapäeval sain jõhvis silveriga koos olla.
ja nägin merili´dki. ja missest et merile olin mina nagu eikeegi, ometi armastan teda tingimusteta. ma mõistan tütart, temale on ka elu segaselt raske. karm. ma ei kaota lootust, et kord tuleb hetk, kui räägime meriliga südamest südamesse. ainult kahekesi.
mis sest et nutsin keset jõhvi linna oma valu laste pärast välja. hetkeks oli mul piinlik, häbi pisarate pärast... siis mõtlesin mingu ühiskondlik arvamus kuu peale, mina nutan... jalutasime pillega jõhvi äärelinna, leidsime end lumevälja keskelt.... nutsin... rahunesin... tegime tormijooksu ühest küngamäest üles :) pille püüdis mind kogu väest naeratama panna ja see tal ka õnnestus. 2 vene noormeest soovisid meid aitada mäeserval, mis oli jäine ja lumine - me naeratasime ja keeldusime abist.
mind pani naeratama silveri sms-gi, kui küsis tol päeval jumal teab mitmendat korda bussi kohta. ta muretses.
merli´t ma seekord ei näinudki.
lapsed on mul alles. ja see mis on meiega kõigiga tehtud, pole laste süü. see on meie saamatu elu - olu, mis ei mõistnud õigel ajal oluorra tõsisust... ainult mida saan praegu ja pidevalt laste heaks teha, on neile kõige paremat soovida. ja olla kannnatlik... hoida oma süda lastele valla.

küllap on vist nii, kui ootad kõige vähem rõõmu/õnnegi, siis ta hiilib ligi. teadlikult rõõmukilde lootma jäädes, ei ole nad eales tulnud ega siirad olnud...


hommikul tegin nalja pärast kaks patsi pähe :D et iseend natukenegi mõnusamalt päevaks valmis seada...

Lõpp või algus - kõik hea!?

Neljapäeval sain siis viimase summa kampaania rahast kätte! Ohjah, seda vist küll enda ""jonnakusele", küsisin Vallolt pea iga nädal saan viimase raha. See oli rohkem kui kummaline nali. Igatahes mina ja mu sõbradki ei usaldas enam kampaaniad. Seda tänu mulle endale tehtud kampaaniale. Ei usu, et annetatud raha läheb otse sihtotstarbeks...
Aga lõpp hea - kõik hea. Vist.
Siiski jääb õhku rippuma küsimused kampaania kohta, milledele ei saa ma iialgi vastuseid. Kas ongi vastuseid vaja?
Mul on nüüd ilus kodu, täiesti uue näoga ja kohandatud minu erivajadustele. Seda ei oleks saanud teha kampaania heade inimesteta rahadeta.
Sõbrad imestavad, kuidas suutsin olla Valloga nii leebe ja lahke. Kuid mis see pahameel oleks aitanud... Hea ja mõistmisega sain summagi lõppude lõpuks kätte :)
Muinaslugudes võidab hea alati kurja! Võib - olla see kõik polegi niivõrd väljamõeldised, et hea saavutab tasa läbi pisaranaeru õnnelikku edu... Mõtlen lapsest saadik, et muinaslood on meile õpetuseks...
Oli väga raske nädal.
Sain kogeda sellist, mida tegelikult ükski laps ega ema ei tohiks kogeda iialgi. Olen mitu päeva mõelnud, miks mul pole üleüldse mittemingisugust tõelist lähedast rõõmu, õnne... Äkki ma ei oska siiski oma elu muinasloos hea tegelane olla? ......................
Või on mulle kergem rõõmsam elu keelatud...

üksindus või mitte

siin nüüd olen - uhkelt üksinduses kodus. meel on kurb. väga kurb. sooviksin nutta. pisarad ei jaksa voolada silmist... tegelikult ma pole ju üksinda, kuskil on keegi, kes mulle mõtleb, kui mitte täna, siis homme... üksinda on kõik teatud ajal, ka rahva sees..
tean.
siiski kurbus on...

õues ilus talvepäev

kell 18.03 - õues valge veel. ma ei pane tuldki veel põlema. see tähendab, et kevad saabub...

MOOD ratastoolis - tulevane projekt

Minu isiklikul abistajal ja minul on mõtte kuskil suvel teha moe etendus ennekõige erivajadustega inimestele. Hetkel kirjutame projekti. Minu ja Pillle meelest ei ole meil midagi taolist varem olnud, kui välja jätta mõned üksikud seikad moemaailmas. Seda kõike on väga vähe, et puudega inimene tunneks ka moemaailmas end ülihästi ja võrdväärsena teiste moe hulludega :D Kogu asja eesmärk on ühiskonnale teadvustada, et erivajadustega inimene tohib/saab rõhutada moestiilliga iseenda isiksust. Samas nt juuksuri juurde minnes peab juuksur nägema kliendi juukseid, mitte tema abivahendit (ratastooli, kepi jt).
Minul on kogemusi seinast seina. Oi, kui hea tunnne mul oli, kui juuksur ütles südamest: "Teil on ilusad juuksed, lausa lust on nendega tegeleda!" Juuksur oli võõras.
Tihti mõtlen, kui läheksin ilusalongi - mida nad teeks minuga :D Võin tahtmatult aeg-ajalt liikutada. Sõrmeküünte lakkimine võtab üle tunni aega, sest lakija (tihti abistaja) peab sõrmi ka hoidma, et lakk kuivaks korralikult ära, nii et näpud kokku ei läheks. Silmade värvimine on omaette naljanumber :D Seega mis pilk oleks kosmeetikul, maniküürijal jt , kui läheksin rõõmsalt "siin nüüd olen ja tehke minuga ime" ???!!! Õnneks mul rahakott ei võimalda veel nüüd ilusalongi minna ...

Kui siin kellegil tekkis huvi moe projektis kaasa lüüa, siis oleme Pillega väga tänulikud :) Kirjutage minu emailile tiia@lux.ee Kontakte leiate ka mu kodukalt. Igasugune soovitus ja abi on teretulnud :)

Ehee !!!

Möödunud on kihvtid ja kiired päevad!!! :)
AA täna toimus taas mu sünnipäeva tähistamine! Ei noh, las olla iga päev õnnesoovimispäev!!! Mul pole selle vastu midagi. Eh, minul peaks küll olema tänaseks õnne upputus, sest nii palju õnnesoove pole iial soovitud, kui see aasta. Mida ma ei näe on õnneloikugi, ammugi õnnemerd...
Kõik on vaid rõõmus, kui on rõõmus või argine. Seda ei saa nimetada õnneks.

Pühapäeval käisin Tallinas ENÜ konverentsil. Vahel on hea lihtsalt ühiskondlikult teistega kaasa mõelda. Jäin taas mõtlema , kuhu kaob meie ajal abielu väärtus; kui kallis on iga laps; mis hind on tegelikult lõbumajadel ühiskonnale... Äärmiselt valus on mõelda, et sexiäris on kõik kas lähedalt või väga kaudseltki osalised, majanduslikult...
Päälinnas sai naljagi. Tallinna bussijaamas on ametlik turvameeste sületeenus, et puudega inimest bussi tõsta ja vastupidi. OK, väga asjalik teenus. Kuid kassa sabas, kui Pille tegeles bussipileti ostuga, naeratas mulle tüse keskeas turvamees. Naeratasin vastu. Lõpuks küsis Pillelt, kas võib aitada bussi minemisel. OK, mõtlesin, ongi Pillel kergem. Aa tegelikult turvamees ei oskanud mind sülle võtta, olin kuidagi ebakindlalt. Ta haaras mind nagu 100 kg asja sülle, kuigi paistan juba pealt pisina :D (see on üldse võõraste probla, et nad ei oska arvestada mu kergekaaluga). Oli 2 kordne buss, mis kitsas ju. Seal peab oskulikult minuga liikuma. Turvamees oli päris hädas, me jääme kuhugile kinni, oli tunne, et kohe libisen ta kätelt bussipõrandale. Mul oli turvamehest kahju. Ta ju aitas hea meelega, kuid ta ei küsinud, kuidas mind aitama peab. Maandusin õnnelikult oma istmele. Naeratasin kelmikalt turvale :) ja tänasin. Teenust kasutasin esmakordselt.

Jõudsin koju. Papa ütles, et dshussiruum upus. Tere tulemast koju ja isiklikke murede keskele!!! Ehee, rahakotist taas paarsada eeku lisa kulu...

Mida veel?! Hinges on seletamatu igatsus...

Teist abistajat pole veel leidnud. Pille on aasta olnud. Teist isiklikku abistajat on kiiresti vaja... Kuid Pille või Liisu või Eva või Kamila on abistaja teadepulga kõrgele ajanud ja see on imetore, sest me kõik teame, millist inimest soovin ja vajan. Kindlasti kuskil keegi on, leidmine raske.

Ehee...

uskumatu julmus...

mis meie eluga lahti on...

noored naised surevad tapjate julmuses...
usaldustelefoni ei saa enam üleüldse usaldada. ma ei usaldanud juba ammu usaldustelefoni ammu... nüüd tean, et minu mõnitamine oli omal ajal väike asi võrreldes sellega, mis nüüd ilmneb usaldustelefoni ühe pea mehega... aga usun millegipärast, et tema võis kasutada poisslapsi (14 a on ju veel laps). "peealtnägija" ja mihkel kärmas oli taas usutavad. seda enam, et internetis olen mina isegi rääkinud meestega, kel on väga hea maine ning siiski pikema suhtlemise järel tuleb välja nende sexi hälve. nemad ise ei tunnista sellist hälvet endal. nemad on haritud ja head pereinimesed...
jalgpalli mm ja sexiäri... jumal küll, eluaeg teadsin, et sport on puhas rahvaste vaheline sõprus, mitte avalik must äri..

kuhu kadunud armastuselu....

ma ei pelga linnugrippi.
ma kardan inimjulmust, mis hävitab...

nüüd lendan mitmeks päevaks head otsima. usun, et hea on veel alles