pole halba heata

arvuti jamab täiega. pean hinge kinni, et mu arvuti üles ei ütleks veel lähi ajal. mul pole lihtsalt rahaliselt võimalik uut arvutit osta... ja arvutita ma ei saa. ohjah. räägin arvutiga nagu kõige kallimaga. mõjub ;)
täna sain taas ühe sünnipäeva soovi :) küllap seegi aasta kestab sünna jaanipäevani nagu viimased paar aastat :D

mõtlen epnü leo´le. projektile. neist kunagi pikemalt. üks moe projekt erivajaduste inimestele.

hommikul värvisin juukseid taas :)

:)

tänane sinine esmaspäev, mis kohe vaheldub teisipäevaga, lubas kiiret ja põnevat aega tulevat. kalendermärkmik sai kellaaegu, tegemisi, minemisi jm sellist täis kahe nädala peale... :D see meeldib mulle!

aa, täna sain veel õnnesoovi neti - sõbralt, kellelt ma ei ootanudki õnnitlust. arvasin, et ta lihtsalt ei tea mu sünnipäeva. eksisin. tõesti see oli armas üllatus. südant soojendas.
laupäeval tuleb veel üks õnnesoov tartus. mu endiselt abistajalt liisult, kellega pole üle aasta näinud. nüüd kohtume wilde kohvikus. taaskord tõden, isikliku abistaja töö on omapärane, oma "bossi" e mind ei suudeta unustada ka pärast töösuhte lõppu. liisu oli ja on vist ainus abistaja, kes hakkas minu abistajana tööle ühel tingimusel: igakord kuhugile välja minnes teen ehk käsin tal teha endale meicapit :D
einoh!!! see tingimus oli mulle ülimalt meelepärane :)
jäin mõtlema, jagama omaette, kes on kes... ja mis on mis...
ma olen vist küll õnnele väga lähedal, sest mul ümberringi head inimesed. armastan kõiki.

äh või päh, aga hakkan juba irooniliselt naerma :D ;)

mu luxi postkasti küsimus saigi täna, just praegu vastuse. kirja saatja oli ühe teise sõbra nimekaim. teate, hakkan juba kahe nimega meestest eemale hoiduma. veel parem kõigist a-tähega algavades nimedega meestest eemale hoiduma. saan neilt vaid kurbust ja hingevalu. mulle piisab.
nimelt, mulle kirjutas üleeile keegi A, et vajab sõpra. naine leidis teise armsama... ok, kirjutasin vastu, hästi minulikult mõistva kirja. et nii ja naa, et ehk saamegi kunagi sõpradeks, ei andnud mingit konkreetselt sõna. sest mind kergesti ei püüa kinni. ammugi paari mõne sõnaga kirja teel... püüdsin teda mõista. (aeg - ajalt tulevad mulle toetust vajavad kirjad võõrastelt, et nagu soovivad end tühjaks rääkida. mind on tänatud heade sõnade eest.)
täna õhtul vestlesime msn-s. tundus kummaline, et see A minust midagi ei tea. tahtis veel minuga kohtuda jne. püüdsin talle vähe haaval selgitada, kes olen... ta veel küsis, kas olen usaldusväärne ja aus. jutustasin hästi vabalt nagu alati. naljatasin ka. mul pole ju suhtlemisraskusi. ta ei lubanud mulle iial haiget teha. ja siis näitasin talle oma kodukat ja seda blogi. kolme minuti jooksul tuli kolme sõnaline vastus "valin teise naise" ning kadus msn-st.
äh
päh
mul pole sooja ega külma. vaid irooniline muie on mu suul. kuidas saab niiviisi.... kus see A sai minu luxi aadressi... igalpool, kus see emaili aadress on, on mu kodukas ka olemas. nad on avalikult, kuid kuskil pole emaili koduleheta. kas inimene ei vaevu isegi vaatada, kellele ta kirjutab...
on semudel naiste nälg tõesti niiiiiiiii suur?????????????????????????????????????? et mehed ei viitsi isegi naiste kohta käivad infot lugeda... ükskõik, kellele/mis nimele kirjutada - pea asi, et keegi on...
samas on mul tõeliselt hea meel, et see A ei olnud see A, keda arvasin olevat.

issanda loomaaed on ikka suur küll :D
a - tähtega algavate nimedega mehed minule ei sobi juba lapsest saadik seletamatul põhjusel. ometi põrkan just nendega kokku. saan igaühega isemoodi haiget... ja siiski nad on jäänud igaüks omamoodi hingepõhja...
aivarid, argod, andreid, allarid, aavod jt a-tähega algavate nimedega mehed... mis ma pean teiega küll tegema ;) :)
vist mitte midagi...
lihtsalt olema iseenda moodi ikka ja alati :)
see, et teile üks tiia ei sobi mitte millegiks ning ühe tiiaga võite enda meelest mängida igasuguseid mõistmatuid mänge, on teie probleem.
mitte minu.
küllap suhtlen elus veel mitme A-tähega algava nimelise mehega :D

See 39 a sünnipäev jääb meelde

Ongi sünnipäev selleks korraks möödas. Ei. Homme lubas veel üks tuttav läbi astuda, sest täna oli haiglas tööl. Esmaspäev juba ütles, et mind ei saa unustada, peab kohe mulle õnne soovima.
Täna käisid siis mu kallid sõbrannad: Pille (täna vaid sõbrannana), Karin, Maarja, Eva (endine abistaja) ja Riina. Lõpuks tuli Riina autojuht talle järgi. Oi, nad viskasid mind 23 korda õhku, päris lakke :D Püüdsin küll kõrvale hiilida, aga Pille kavaldas mind üle, tõukas mind keset tuba ja ühekorraga olid kõik mu ümber ja mina uue valge lae all 23 korda. 16 korda jäi ära, sest mind loobijad õnneks väsisid :P
Naersid, kuidas on jääda 23 aastaseks!
Mulle sobib. Nagunii ei tunne end nõnna vanakesena nagu olen.
Veel sain kuulda, kuidas sõbrannad mõtlevad minust. See oli minu jaoks eriline, sest iseenda meelest olen pisike mitte midagi ütlev inimene. Tõdesin, et nemad vajavad mind ja mina ei saa nendeta olla see, kes olen.
Eilne hommikupoolikul sadasid õnnitlused. Jooksin mobiili ja msn-i vahet. Ma ei tea, miks mobiil oli teleri kõrval, miks ma ei toonud arvuti juurde...
Poja saatis eile hommikul pool seitse sõnumi :)
Mu vend perega õnnitles kirjaga rates. Üle paljude aastate. Kuidas igatsesin ja ootasin seda hetke.
Aeg paneb siiski kõik paika!
Kannatust vaja vaid veel. Aga kui palju veel vaja kannatust...?
Köhin vähem. Mamma kinkis köharohtu.
Oli üllatusrohkeja armas sünnipäev.

Nüüd hakkab taas tõsielu.
Minule.
Eestile ka.
Pidu on selleks aastaks möödas.

Aa, eile leidsin luxi postkastist küssa, millest kirjutan kunagi hiljem...

Sünnipäevaöö

taas vanem.
15 minutit veel ja lõpeb sünnipäev.
eile soovisin tänast vahele jätta... kuid oli toredad üllatuste 24 tundi elus!

tean, mul on palju häid sõpru, kes soovisid head, õnne, armastust.

aitäh teile

Net, net, internet

Täna on mul internetist kopp ees, hommikust saadik :) Lülitasin arvuti ja mõtlesin, et ma ei taha seda teha üldse. Siin suhtlemine on ja ei ole ka päris... Ma ei saa neist aru, kes ütlevad, et neti sõpru võib blokki panna, sest nad ei ole ju päris sõbrad...
On küll. Kui suhelda aasta kaks - kolm... saab inimene sõbraks, missest et pole kohtunud. Kõigiga ei jõua iga päev suhelda. Mitte et mina ei sooviks sõpru ja tuttavaid eemale tõrjuda. Vaid sellepärast et net on minule siiski tehis ja kauge juhtme maailm. Ma ei näe inimeste miimikat jne . Ma ei salli märke naeratus või nutune.... Neti kallidki ei soojenda mõnel hetkel... Täna panin enda blokki.
Ma ei jaksanud kõigile selgitada, miks nukrus on hinges. Öeldi küll, et kõnele... Aga ma ei näe ju nägu... Naerumärk on, vähemasti võib - olla võlts. Igatahes mitte selline nagu päris ehtne naeratus...
Mind polnd kodus ja arvutis, kuigi olin :D
Mul oli lihtsam end blokki panna, kui häid inimesi. Elus olen netis ainult paar inimest blokeerinud. Omal halb tunne. Halvem, kui päris elus lihtsalt kellegi juures sirge seljaga minema kõndida. Lahkhelid selgeks karjuda või... Internet seda ei võimalda isegi siis, kui kribad suurte tähtedega...
Kõik suhtlemisviisid on kuidagi poolikud. Mu meelest. Ehk on see vaid minu probleem, et ma ei suuda neti ilma tõdesid täielikult omaks võtta...
Sooviks minna reaalsusesse. Suhelda vaheldult....

Veidi õnnest ja hingestki, lollusest ka

Oligi asjalikke tegude päev! Panime Pillega laeplaate lakke edasi. Naersime ja vandusime lae muhke. Ei saa kuidagi aru, kuidas omal ajal ehitajad maja ehitasid, kõver ja muhuline. Maja on minu vanune... Kõiki majas, mu omas korteris leiduvaid tobedaid ehitusvigu arvestades peaks maja kohe kokku kukkuma :D Kuid ei. Mina olen suutnud kodus euroremonti teha, kuigi teha on veel palju ning arvastavasti ei saagi remont kunagi päris valmis.
Nüüd käin silmad laes!!! Äge on! Ilus on!
Sõna "äge" on mu lemmik sõna juba mitu kuud. Pille on vist ainus inimene, kes teab, kui ma juba hõiskan "äge" ja sama aegselt keksin mööda tuppa (muidugi ratastoolis, mis on minu ja mu sõprade jaoks nii harjumuspärane, et ei pane tooli tähele), siis on asi väga ilus ja parim minule. Et siis olen päris õnnelik. Mu särav nägu on parim tänu Pillele, ta ise ütles seda. Ja tänagi oli temagi vist päris õnnelik, et nägi tuttavlikult säravat nägu.
Olen tõesti õnnelik. Esimest korda elus saan olla oma sünnipäeval peaaegu unistuse kodus. Oo, kui võttis aega unistuse kodu saamine, kus on kõik toonid stiilid minu valitud! Teistel normaalsetel inimestel on ammu mu vanuses kõik see olemas... Vist...
Loodetavasti saab olema sünna peo aeg tuba rahvas täis. Kui kõik haigeks ei jää... Panen rahva vaibale istuma, ise istun ringi keskele. Hõiskan jälle südamest "äge"...
Kuid unistus ei täitu nüüdki täielikult. Hinges kõlab ikka kurbus, mida kuulen ja tean vaid mina ise.
Peolt puuduvad lapsed.
Puuduvad mulle lähedased, kuid kauged kallid mõned inimesed.
Puudub üks kallistus.
Kas inimene peabki kõik unisuse ühel hetkel kätte saama?
Mis jääb siis edasi unistamiseks?
Küllap elu on mulle veel piisavalt pikk, et olla ägedalt õnnelik...
Ja sünnipäevani on mõni päev aega. Äkki juhtub sünnipäevl mõni imede ime, mida ma ei aima ja mis paneb mind taas heledalt naeratama.
Nagu väike tüdruk olen.. Häbi mulle! Olen ju ammugi täiskasvanu ja tean, et imesid niisama lihtsalt ei sünni. Ikka läbi vaeva ja pisarate.
Hea on end lihtsalt lapsemeelsena tunta. Vahel.
Nüüd end ravima sooja meepiimaga. Kuuma jalavanniga.
Natuke pean EPNÜ LEO asju mõtlema.

NB! Ümisesin kõige ajuvabamat laulukest : NII KUUM, ET JÄÄTUVAD HUULED. Pille naeris, et olen ...
Selline olengi.
Nii kuum, kui õnnelik olen...

Pühapäev jälle möödas...

nutma ajab - kirjutasin pikalt ja text otsustas kaduda, küll arvuti viga ka... püüan taastada, nii nagu text meeles on...
jälle päev möödas. taas pole päeva jooksul midagi kasulikku teinud. naabrinaised käisid minu pool kohvitamas. järjekordselt räägisime külajutte: kes kellega käib ja kes kui palju joob. ausalt öeldes, mind need tagarääkimised ei huvita. muigama paneb. samas mõtlen, kui palju võivad minust rääkida selja taga?
tegelikult mind see enam ei huvitagi, kui palju ja mida minust kõneldakse selja taga. mina olen ise rohkem kui kunagi varem. mõelgu, mida tagavad... kas mul on ego või....
mind vaevab hing, mis probleeme tekkitas süütu kirjakene, mille panin see nädal posti. naljaks. mulle öeldi, et ma pean arendama veel oma huumorimeelt. mul polevat üleüldse naljasoolikat. kuigi nii arvab vaid kirja saaja. teised arvavad vastupidiselt, mul on ülipeen ja tundlik naljameel, mis ei ületa piiri. seekord ületasin lõbusasti piire maalides pastakaga paberile tähti, kuid temagi ületas nalja oma piiridest. tulgu nüüd, mis tuleb - vastutan enda eest. või on kiri juba lihtsalt prügikorvis..... ma ei soovinud aga paha. mul on närvid olemas ning ma ei salli nõmedaid nalju. kas õppis mu naljast? ei usu eriti...
täna on mu ema nimepäev. ülle nimepäev. südames soovin tallegi parimat.
nüüd lähen pistan jalad kuuma sinepivette. köhin ikka meeletult...
homme pean tegema asjalikku...

Ma ei tea...

Siin istun. Kodus. Üksi. Arvuti ees. Reede õhtul. Jälle ikka üks ja see sama. Päevast päeva. Õhtust õhtusse. Peaaegu. On õhtuid, mis on teistsugused kuskil mujal, seltskondades...
Papa istub tegelikult siin samas toas. Teler ees. Vaatab kanal2-st "Happy Hour". (Inno Tähismaa räägib lõbumajadest...) Seega ma ei ole siiski päris üksi. Kuid me ei kõnele õieti midagi.
Kõikjal sexiteema.
Enne vaatasin dok.filmi, kuidas vanemad naised leidsid ja armastavad noori mehi. Eks kellegi leidmine ja armastamine ole ennekõige inimese enese südamehääl. Paarisuhtes on vanusevahe eriline. Paljud ei mõista, miks vanem naine armastab nooremat meest, kui on nende lapsed...
Papa ütles filmi kohta, et vanamoore keegi ju ei tahagi... Püüdsin talle selgitada, et vanus ei loe ju suhtes. Paar on lihtsalt pisut erilisem ja samas tavaline. Tõin papale enda näide. Minagi olen eriline ja teistsugune, samas olen väga tavaline ja siiski on mu abielu sexsuhte kohta väga rängalt öeldud (mina olevat exi vägistanud, sest muidu poleks üldse võimalik olnud voodielu... jne) - oo, andestagu neile kõiketeatajadele jumal. Mina andestan nagunii.
Papa ohkas. Ta ei öelnud enam sõnagi...

Mul tuli meelde foorum
Tegelikult olen mina isegi selles foorumis komminud. Naljakas on see, et mõned kommijad ei usu, et olen Tiia, see päris Tiia! See ajab mind tõeliselt naerma. Noh mitte uskumine on mitte uskuja mure!
Tunnen pikemat aega foorumi algatajat, kes on hästi armas ja asjalik noor inimene.
Kuid kohatine foorumi absurdsus ei käi konkreetse inimese ega isegi minu enese pihta.
See nõmedus näitab laiemalt sexkultuuri mõistmist. Kõik, mis ei ole meiega ühesuguse mõõdupuuga mõõdetav ei ole meile sobilik. Tegelikult küsimus pole kuldsest autost ega kuldsest ratastoolist ega muust asjakesest. Küsimus on, kas erivajadustega ehk puudega mees (üldistan: inimene) tohib sexida ja armastada. Kindlasti tohib. Peabki, sest inimlikud tunded väärtustavad iga inimese elumõtet. See on normaalne ja loomulik vajadus elus. Ma ei saa aru, miks puudega inimene ei peaks iseend väärtustama.?!
Mind hämmastab tõsiselt, kuidas mõni räägib vabameelset lõbumajade ja armukeste pidamiste vajalikkusest, et olla nn õnnelik ja väärt inimene. Samas paljud on nende vastu. Mina isegi olen nende kergemeelśete inimeste vastu. Ma ei saa eales aru, mis rahuldust saab juhuslikus hetkesuhtes. Inimkaubandus on vägivald ja seega kuritegu.
Sexiteema on suhteliselt vabameelne. Kuid siiski tabu on mõnele just puudega ininmese sex. Nagu puudega inimene ei olekski elusolend, kes peale söögi - joogi, pesemise ja magamise ei vajagi muud. Oo, millal ükskord ühiskond mõistab, et tööhõive ja kohandatud korteride probleemide lahendamiste kõrval igatsevad ka puuetega inimesed midagi hingele ja ihule.!?
Paar aastat tagasi panin isegi taolised foorumid üles. Vahepeal ununesid nad hoopiski, väsisin jälgimast, sest vastused olid rohkem kui kummalised. Üks - kaks kommentaari tulid loogilised, mõistvad.
Umbes viis aastat tagasi viibisin koolitusel, kus räägiti, kui lihtne olevat puudega
naisel ühe - öö - suhetki lüüa. Appikene! Mina ei nõustu sellega mitte üks raas. Esiteks, meil pole ligipääsugi kõikjale, et üleüldse uut suhet minna looma. Ööklkubides on tavaliselt trepid, olen mitmes ööklubis käinud. (NB! kord ütlesid Saksamaa poisid, et näevad esmakordselt Eestis avalikult ratastoolis inimest ja veel ööklubis. Nad olid rõõmsalt üllatanud.) Teiseks, puudega inimesel on keerulisem suhtlemist alustada. Kolmandaks, puudeta inimene kardab ratastooli nägu äikesepikset.
Olen ise seda tähelepannud, et kui netis suhe toimib, siis kohtumiseni neist enamus ei jõua. Põhjus on minu jaoks mõistmatu - äkki kuskil keegi näeb, et tema suhtleb ratastooliga!!!!!!!! Just nimelt, suhleb ratastooliga, mitte minuga!!!!!!!!!!
Lõppude lõpuks, mina ei soovi ka olla igaühele põrandakaltsulapp - et esimesele ette juhtuvale mehele ütlen: vabandage, tahan sexi... Olen küll jalutu, kuid mitte peast segane!

Moraal. Väärtused on hullupööra nihkes.
Puudega inimene ei vaja haletsust. Ta vajab võrdväärset elu teistega. Ja kuidas ta oma elu siis juba elab, kui tal on võimalik valikuid teha samaväärst kaaskodanikkega, on juba tema enda valik.

Ahaa, nüüd, kui keegi tuttav või sõber või ka pahatahtlik mitte mõistja seda lugu loeb, mõtleb küll tiiatibu on hulluks läinud - tiia ja sexijutt! :D
Õnneks või kahjuks pean tõdema, et olen mõistuse juures.
Pärast 5......6 aastat segaseid aegu olen minagi hakkanud igatsust tundma. Peale abielu lõppu vägivalla õudsusi on mu hinge pugend taas soov olla kellegile õrn ja hell... Samas unistan, et keegi hooliks minust väga... Valu ei soovi enam iial.
Oojaa, nüüd mõtlete, et keegi mul on ning varsti oleksin Kroonika esikaanel! Oleksin siiski hetkel veel Kroonika esikaanel üksinda. Keegi puudub lihtsalt veel...
Mulle meeldib olla iseseisev edukas naine. Mu nõudmised on kõrged, kuid pisikesed sellele kellegile, keda mina arvatavasti jäängi otsima.
Pole hullu!
Mu süda on ikkagi armastust tulvil.
Mina olen paljudele kallis.

Kurb ja rõõmus 17. veebruari 2006 a reedene päev saabki minevikuks.
Veerpalu võitis olümpia kulla! Lahe ja uhke tunne on minulgi olla eestlane.
Tütre sünnipäev on möödas. Ja mina olin temast nii kaugel...
Panime Pillega laeplaate elutuppa. Liim sai otsa, jäi pooleli panek. Miks mitte remondimehed.... See pikk jutt. Üldiselt, Eesti naised on kanged ja hakkajad. Saavad meesteta hakkama.
Üle mitme aasta on mul kohutav köha.
Ma ei tea, mis toob homme.......

15 aastat tagasi ja nüüd...

15 aastat tagasi täpselt praegusel kellaajal (kell on 23.08), oli Tartu sünnitusmaja jooksmist täis. Mina olin rahulik ja ärevil, kõik pisiasjadki ajasid mind naerma. Samas mu sees olid värinad ja kartus, kas tulen oma lapse ilmale toomisega toime, kas kõik läheb nii nagu peab... Õed ja ämmaemandad ja arstid askeldasid minu ümber: mulle tundus, et nad nägid sünnitavat naist nagu esimest korda tööaja jooksul, sest neil oli minuga rohkesti "hädakesi". Üks põhjus, miks olin erilisem sünnitaja, oli see, et olin suhteliselt väikene naine...

17. veebruaril kell 00.02 sündis minu Merili.

Mina ise toibusin narkoosist poole öö peal. Mu praegune exmees istus õnnelikuna minu
voodi ees ja kui nägi, et avasin silmad, suudles mind vasakule põsele ja sosistas: "Meil on tüttar! Kõik on hästi. Puhka nüüd." Ta kohendas teki mu peal. Silitas mu juukseid.
Soovisin naeratada. Ma ei jaksanud naeratada. Ammugi ei jaksanud midagi sosistada.
ÕNNE HETK oli kogu minu jõuvaru võtnud.

See on hetk, mis on olnud elus üks tähtsamaid ja helgemaid. See hetk tõdes, et elus on ÕNN olemas. ÕNN, mida polegi võimalik kunagi sõnadesse panna. ÕNN, mida pidi tajuma iga keharakuga ja kõige hellema südame tuksumisega.
Seda hetke meenutan tänagi täpselt sellisena nagu siis oli.
Kaks sellist hetke on mul veel.
Ja ma ei ole 15 aasta jooksul kordagi mõelnud, milleks mulle oli neid hetki vaja... Lapsed viivad elu edasi. On rõõmud. On mured. Aitavad emmedel ka kasvada veel
koos endaga.

Tegelikult olen praegu VÄGA KURB. Aga minuga on ÕNNE hetk, mis sunnib mind tänagi naeratama. Kuskil kaugel on minu 15 aastane tark ja kena ja tubli neiu, kellest usutvasti sirgub hästi vapper ja asjalik ja hell naine.
Kuidas igatsen emana tütre juures olla... Katta homme hommikul üllatus sünnipäevalaud, millel oleks kakao ja/või kohv, tort, 15 küünlat ja roosi...
Kuid me vahel on ligi 200 km kaugus.
Loodan, et tüdruk on homme õnnelik. Minuta. Loodan, et ta on harjunud olema ja elama minuta, selle julma elu tõttu... Ma ei saa ju uskuda. Ei, see teeb minule valu. Igal lapsel on ema igatsus, olgu ema milline tahes. Olgu surve ema vastu milline tahes, siiski jääb kuhugile hingepõhja igatsus...

Hommikul saadan Merilile sõnumi...

Mu mõtted Mari-Leenu raamatut lugedes

Lugesin just üle rea Mari - Leenu raamatut Arnoldist. Mõni teinekord loen raamatu veel rahulikumalt ja korralikumalt üle... Olen jälginud Arnoldi ümber keerlevat möllu kaua. Ja ikka mõelnud, et ta on ikka omamoodi tüüp. Heatahtlikult. Ma ei tunne Arnoldit isiklikult. Usun, et tal on oma hing, nagu igal teisel, kuhu pääsevad vähesed. Usun, et Mari-Leen ei kirjutanud Arnordist ei paremini ega halvemini - Arnold ongi selline.
Tunnen Mari-Leenu neti teel umbes ligi aasta ning tean, et ta oskab inimesi tundma õppida ja näha inimest, mitte inimese puuet. Olen minagi eriline inimene - soovin seda või mitte, aga olen meedia ja kogu maailma jaoks eriline... Siiiski tõelist mind teavad / tunnevad väga vähesed.

Küsimus on hoopis, kas maailm suudab alati olla salliv?

Iga inimene igatseb kedagi enda kõrvale. Igatseb olla armastatud ja igatseb armastada. Igaüks isemoodi. See on ju loomulik. Normaalne. Inimlik. Vastupidiselt oleks hoopis ebanormaalsem.
Samas kas ongi armastusele selja keeramine nii lihtne... Püüan ise üht mittekuhugile
viivat suhet lõppetada. On hea, et veel avalikult sellest ei teada, muidu ujuksime juba mõlemad suures supitaldrekus. Tema sellest vist sellepärast minu pärast ei hooliks. Enda pärast küll. Mitte nii nagu Mari - Leen hoolis/hoolib Arnoldist. Tean, et ta mingil kummalisel viisil hoolib minust ka, kuid see pole see äratundmine, mida usaldada või mida iganes. Oi, ma ei taha enda lõppevast suhtest niivõrd rääkida kuivõrd sellest, et maailm on kummaline ja julm, siiski siia sisse mahub südamesoojust ja armastust. Vähemasti salaheadust. Salaarmmastust. Ütlemata jäänud häid sõnu.
Loobuda, eemale tõrjumine/minek ei tähenda ju seda, et kallis inimene südames ununeks ju. "Kallis" on lai mõiste, väga lai. Täpselt nagu armastusi on mitmesugusi.
Ainult tundega ei mängida. Ei lollitada. Vähemasti tõsine normaalne inimene ei mängi ega lollita. On hetki, kus tead, et kõik on mööduv ning ometi neil hetkedel püüad hingest parima anda. Küllap neid hetki on lihtsalt vaja, endale - talle - meile. Kui aga kauneid ja mõistvaid hetki pärast kohe narrida või lausa mõnitada (või lausa rusikadega lüüa), see teeb pehmelt öeldes kurva meele, paha meelt. Röövib lootuse headusesse. Tekitab endalgi tahtmise natuke vastu narritada... Sest mis see elu muidu oleks kui mitte ise teha head nalja. Uskusin kunagi, et elus hea võidab halva ainult headusega. Enam nii ei arva. Elu on mind õpetanud mind, et vahel on targem olla hea pärast kurjemgi. Rohkem narrimgi, võimalikult palju huumoriga välja naerda elus ette tulevaid tobedusi... Kuid kas narrimine on nalja tegemine?... Ei ole. Vahetevahel sünnib narrimisest mõnitaminegi... Ja siis mina tunnen küll end vastikult, kui olen kellegile enda kaitseks haiget teinud...
Miks see mõte mul tuli? Usun, et Leenu ega Arnold ei narrinud/ei mõnitanud ja loodan, et nad tõesti ei teinud valu... Mõtlen hoopis sellele, mis öeldi mulle, et minul polevat huumorimeelt suhte loomisel. Andeks, millist nalja peab tegema, kui südames on siiras tundmine, et see ja see inimene on tol ja tol hetkel oluline, ja tähtis, ja kallis. Kuigi võib see sügav tunne jäädagi salajaseks... Kui teine pool ei suuda mõista seda mitte kuidagi, ei nii ega naa pidi.

Kuid kõik on mööduv
ehk
elu läheb edasi...

Inimhingedesse jäävad mäletused. Head. Halvad. Õnnelikud. Igatsused. Mitte täitunud unistused. Jne.

Elu on tabamata ime!?

Elu on hetk, mis on tabamata pime - õnne - mängu ime...

Keegi saab selles ikkagi haiget...

Hing on rahutu... On see talvemasendusest või paigalseisuhetkest...

Praegu vajan teistki isiklikku abistajat, umbes 70 tunniks kuus. Mu tubli abistaja Pille lihtsalt vajab rohkem tööst rohkem enda jaoks. Veel enam, et me töösuhe on õigepea aasta pikune, st et oleme saanud väga - väga - väga lähedaseks. See tähendab, et Pille jääb varsti vaid sõbrantsiks, kes usutavasti kunagi ei kao mu kõrvalt. Selline on isikliku abistaja töö minu juures - ikka ja jälle saab ja jääb isiklik abistaja mulle sõbraks, headeks tuttavaks.
Kui keegi siin, kes loeb minu mõtteid ja vajab tööd, siis võiks ta võtta ühendust. Vajan naissoost isiklikku abistajat, kes on keskmise jõuga, vaba- ja rõõmsameelne, kindlasti usaldusväärne ning kannatlik. Isiklik abistaja õpib töö ülesandeid minu endalt, aja jooksul. Tööaeg on liikuv, mis võib - olla nii kodus kui väljaspool kodu, täpselt selliselt nagu minu igapäevane nõuab. Tööaega saab alati kokku leppida. Kontakt ja lisainfo: saada mulle sõnum 5529317 või helista Pillele 56764950 (palun, mitte helistada Pillele lolli tegemise pärast :) )

Eile oli sõbrapäev. Tegelikult oli tore ja hea päev. Sain hästi mitmeid üllatavaid häid tervitusi. Kogesin taaskord, et mul on hästi palju sõpru. Ja ometigi soovin, et iga päev oleks sõbrapäev kõigile.

Põnevus

Ja ei olegi puhkust ees :) Nii palju siis lootusest, et panen jalad seinale :D Ikka ja jälle küsib Mella, millal ma hakkan korralikult maalima... Teab kui mitu korda olen isegi seda mõelnud. Ja siiski olen edasi lükkanud ühel või teisel põhjusel ning mitte joonistanud... Vähemasti mitte nii palju kui noorena. (Kas praegu olen vana? :P )

Tõsiselt, võtan end kokku ja hakkan maalimist proovima. Homme lähen linna ja ostan uued värvid. Äkki on see seegi, mis leevendab mu hinge igatsus - valu..

äh või päh

Kummaline õhtu... :) avastasin taaskord, et mind mäletavad ja teavad ja peavad kalliks paljud just ratastooli - Tiiana. See on suur rõõm. Kas ka au või kuulsus, et tõsta ninnukene taevasse? EI, SEDA JUMALA EEST MITTE. Mina pole kunagi soovinud kuulus olla. Ja millega eputaksingi? Oma jalgadega, mis on mulle käed... See oleks pehmelt öeldes absurdne!!!!

Huvitav, kui palju on neid, kes näevad mind enast, mitte minu ratastooli või mu jalakesi??? Kas ma lasen kellegil päris hingepõhja tungida... Eh, olen ju nii avali ja avameelne koguaeg... ja ometi kinnine.

Psühholoog Kaupo pani tõesti üleeile mind mõtlema oma mailiga:

"Sa armastad inimesi väga ja hoolitsed kõigi nende eest.
Otsusta nüüd puhata nagu sa oled unistanud.
Ütle JAH oma vajadustele.
Tee see ära."

Ma ei ole ju kellegile eriti midagi erilist teinud head, vahel annan lihtsalt nõu. Sageli kuulan mnsn-i kaudu teiste muresid, püüan toeks olla... Vahel olen kohalgi, seltskonnas, kuid mina vajan teiste käsi - jalgu - kuid nad ei pane minu abistamist tähele. Nemad tõdevad, et vajavad mind hooopis rohkem kui mina neid :) See pole päris õige, minu meelest.
Siiski olen väsinud. Mul on viimasel ajal tohutu pinge taga olnud, soovin tõesti puhata, unustada kõik mured ja probleemid, tegeleda vaid iseenda vajadustega. Öelda jah suurimale saladusele :) Mitte peita seda enda eest kuhugile ära. Et leida veel ükskordki veel õnn .... tõeline armastus, kelle toetusel pisarnaerus olla lihtsalt õrn ja õnnelik naine. Unustada rahamured ja teiste probleemid... Lihtsalt OLLA, hangida taas energiat teiste olemast olemise jaoks. Siis suudaksin veel rohkem naeratada inimestele ja armastada rohkem veel inimesi.
Nii vähe soovitud ja siiski palju. Lootusetult palju soovitud. Vist.

Ex helistas üle mitme aasta, käsib viia asju talle... Kaua veel pean värisema vägivalla hirmus.... Nüüd kui olen edukas naine, tuleb jälle mingi hirm mu ellu... Miks küll mul ei tohi vaev, hirm ja muu paheline kaduda??

Miks ma ei võiks nüüd rahulikult voodi pugedes öelda JAH unistusele, et ma olengi salaja taas armunud... et mul on kõik naiselikud tunded veel alles kõigele vaatamata... Ja mõelda rõõmsa emana, et mu tütar saab uuel nädalal juba 15-st... Et võib - olla uus nädal toob mulle töölepingu kah...

Äh, aga puhkus :D

:)

ÕUDNE SUUR ÜKSINDUSTUNNE ON.... IGALPOOL MUL... SÜGAVAL HINGES...

Soovin armastada.... kuigi psühholoog ütles, et armastangi väga inimesi.... et pean rohkem endale mõtlema... Nüüd ma siis mõtlengi, et ma ei oskagi armastada...

Minu raamat on nüüd ka mu kodukal