Üllatused tulevad...

 ... kui üllatusi kõige vähem ootan! 

Või noh, alati on üllatused oodatud, kuid tihti ei mõelda sellele. Seda enam meeldiv, kui üllatus tuleb vägagi ootamatult.

Üllatus on üllatuslik.  

Annab kinnitust, et kõik ongi veel võimalik!!!

Mu uus nädal, mis on tihe ja närvikõdine, samas väga vahva ja lahe, sai just veel ühe üllatus ürituse juurde. Vägagi asjalikku ja kasulikku. Kui teen ise ära. Koos teistega... Ma ei saa rohkem öelda, sest mina hakkan ajama, kuidas ja kellega minna 25. veebruaril õhtu Valga. Autot vaja... Abistaja juba olemas... 

Homme olen Tallinnas ja hetkeks Sauelgi... 

Nädala lõpp, 28. veebruar - 1. märts olen Pärnus. Kõik on võimalik, kui lubada endale üllatusi tulla ja üllatusi vastu võtta 💗😊 https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik

Oma elu spetsialist olen ise

Mind hinnatakse kord aastas... Juba aastaid... Kas ma vajan ja kui palju vajan isikliku abistaja teenust. Sotssüsteemi värk, mis on väga väga mööda. Ma saan hästi aru, et sotsiaaltöötajad(spetsialistid teevad oma tööd´. Usun ka, et südamegagi. 

Aga üldine  hindamissüsteem  ei anna küll inimesest väga head pildi. Vähemasti mulle tundub aina rohkem nii. Ehk olen endaga nii palju tööd teinud, et ... ma ei suuda jääda kasti sisse... ja nõustuma elu hingata mõned tunnid päevas, mis paberil kirjas, 24 tunni asemel. Siińkohal ütlen, et see on juba praktiliselt peaaegu võimatu. 

Kuigi kõik on võimalik.

Võimalik siis, kui olla ise oma elu  spetsialist ning julgelt teada ja tunda, kuidas ise hakkama saada. Kuidas kastist ikka rohkem ja rohkem välja lennata, et kast puruneb...

Täna hinnati mind. 

Ausalt, mul oli lõbus. Tegelikult füüsiliselt olen samasugune. Ei parem ega halvem. Toimetan rohkem. Kuid toimekust eriti hinnata, küll kiidetakse taevani. Aga paber ei saa sellest enam aru, et just toimekuse tõttu vajangi isikliku abistajat rohkem... 

Huvitav, mis ütleks AI, kui küsiksin temalt, kui palju vajan oma aktiivsusega  isikliku abistaja teenust. Üks hetk küsin ka. Ja küsin muud ka... 

Kõik taandub rahale ikkagi. Rahale, kui palju võin abistajat kasutada ... 

Seega, pean ise leidma raha juurde loomisviisi edaspidigi, et elada omaenda parimat elu ja rahastada abi. Sotssüsteemile ei saa looda ega kindel olla. Päris ausalt. 

Kõike seda tean ammuilma.

Pole miskit uut siin päikese all.

Taheti piiluda taas mu isikliku rahakotti... Taas olin loll, et ma ei osanud veidikenegi valetada... Aga tõsiselt, miks peaksin eluaeg kellelegi aru andma oma rahast... Mind tõesti ei huvita teiste isiklikud rahakotid. 

Ja kui palju üleüldse spetsialistid mind teavad või ka kõige lähedasemad, kui olen üksi..,. Üksi olen poole kuu ajast... Sest ´mõni päev on isiklik abistaja vähem, mõni päev rohkem tunde,,, Hea on, et voodi saan ise - aga seda näiteks enamus ei ole näinudki, kuidas lähen voodi... 

Ammugi sotsiaalspetsialistid. Hindavad ära , see tähendab , et teevad hästi oma töö  ära ning lähevad oma teed... Nii see on ju. 

Aga tegelikult, päriselt ei tea ju keegi, mida teine inimene üksi olles teeb või ei tee... Mida kardab või tunneb ja nii edasi. 

Oleme ausad.   Minagi ei tea ju, mis elu elavad spetsialistid üksi olles... 

Aga kokkuvõttes on ju kõik hästi. Ma hingan ja elan oma elu. Nagu iga teine inimhing.

Parem king ootab vasakut kinga

Jäi just parem king riiuli pealt silma. Selle kinga kinkis peaaegu 4 aastat tagasi Liia. Kinga number on 55. Tookord uskusime, et täpselt samasuguse kinga vasakule jalale peab leidma prints! Aasta ajaga... Nüüd saab varsti 4 aastat ja ma ei ole ei printsi, ega teist kinga leidnud... Kas tänapäevapäeva printsid ongi kõik nii saamatud ja peidus, et isegi ei viitsita kinga leida? 😂

Kinga number võib küll muutuda, aga ma ikkagi usun, et kuskil on minu prints! 

Kõik on võimalik! 😅

🥰

 

Hingamisest...

Olen tundnud, et ma ei hingatagi. Et mingid määrused ega reeglid pole seda nagu kirjas... Võiksin elada täpselt nii palju tunde nagu kuskil paberil kirjas, isikliku abistaja abiga hetkel 6 tundi päevas Kuid lkuskil teisel paberil on, et vajan kõrvalabi 24/7... See sotsiaalsüsteemi hinnang mulle. 

Arvamused ei lähe üldse klappima. Ja ei saagi minna, kui tundide taga on lihtsalt raha... 

Vaata lõputu teemal. 

Aga täna, praegu ja siin, soovin mõelda hingamisele. Hingamine on baasvajadus. Hingamisega oleme kõik nii harjunud, et tavaliselt ei pane tähelegi. Kuidas ja kas hingame - tavaolukorras ei pane seda ju tähele. Normaalne. Loogiline. Muidu oleks kohe väga viltu, kui ei saaks hingata...

Millegi loomisel on ka hingamine väga oluline. Olen jälginud, et kogunisti maalimise juures... Nii kummaline kui see ka ei tundu... Kirjutamise juureski... Pole vist tegevust, kus hingamine oleks teisejärguline... Tunneta keha. Kuula omaenda hingamist. 

Olen siit ja sealt kuulanud hingamisterapeute, pannud nippe kõrva taha. Ja parimad on olnud mulle siiski laulutunnid... '

Jah, mulle on öeldud, et ma ei hingagi, minuga ei saa tööd teha... See oli ammu ammu tagasi... Aga pagan küll, siis ma ka ju hingasin, sest ma ju elasin siis. Naersin veel mittehingamise nalja peale. Nagu tänav. 

Täna hingan teadlikult. 

Kuigi mõni asi võib ka hingamise poolikuks jätta... asi, mis ei edene, seisab paigal või tundub laoslollus... Siis taas tunne, et andke õhku - tahan hingata. Ellu jääda.

Kuigi mida aeg edasi, seda rohkem suudan end rahustada just hingamisega. Jäin seda praegu mõtlema...

Seega, lubage hingata. 

Igalühel.

Ka minul. 

Võin leppida väheste tundidega paberil ja 24 tundi abi ma samuti ei vajaks, aga siiski hingan iga hetk,

Elan. 

Möllan. 

Täpselt nii palju kui tahan ja igatsen, julgen...

PS 

Ma ei kujuta ette, mis probleeme näevad need inimesed, kel vaja hingamisaparaate ning siiski elavad sajaga omas väes... 

Näitus Sakus

Mina olen 2. märtsil Saku raamatukogusTule Sinagi, armas kunstihuviline sel päeval Saku raamatukokku kell 14.30 minu näituse avamisele