35 aastat on möödunud kui silmapilk

Olen olnud homsest 35 aastat ema. Alles sündis Merili... Olen täna hästi palju piisavalt, kui imelised ja valusad on olnud need aastad. Noorena ma ei uskuda, et śaan olla kolme lapse ema ning ka mimmulik mamma lastelastele. See näis kättesaamatu, ja nii kaugel,..,  

Kui palju õnne.

Kui palju pisaraid ja väärtust. 

Kui seda kõike pole kunagi olnud, milline mu elu siis - ma ei tea ega tahagi teada. 

Emana olen püüdnud parimat. Vahel ei ole see ka nagu õnnestunud, iseendale tundub nii... Lastele jäta nende arvamused..... Aga siiski arvan, et olen andnud ´kõik, mis suutsin. Juba neile nende elud. Elu suurim kink 💖 

Mina ja lapsed oleme üksteistest kaugel, kuid ikka on mulle lähedal. Minu südames.

Võin õnnelik, tänulik ja uhkegi olla, et lapsed elavad oma elu ja tulevad hästi toime. Saavad omi kogemusi. Mina toimetan ilusti oma elus. 

Ja kui veel laiemalt mõelda, siis minu julgusega emaks saada, said kogemusi väga reisedki, näiteks naistearstid. Meile Aivariga tehti Toomemäe sünnitusmajja juba siis perepalat, lubati mehel minuga olla. Sest keegi teine ei oleks tulnud minu abistamisega nii hästi toime tkui Aivar... Kohiutavalt ilus ja õnnelik hetk oli siis...

Soovin edasi ka vaid imelisi hetki. Ükskõik , kuhu suunas elu keerab - ikka olgu ja tulgu head, jäägu meelde imelisena paljud hetked. ´Jama tuleb nende vahele niikuinii - kuid ka seda on vist vaja... Vastasel juhul ei saagi ehk aru, kui õnnelikult oled elanud ja kui tänulik võid olla oma elule 💖

 https://www.youtube.com/watch?v=d-2IBTTVYb8

 On hetki, mis venivad pikaks... Nii pikaks, et tundub, et ei lõpegi ära. Nad pole ka igavesed, kuid nad ei lõpe ära... Ei liigu e edasi ega tagasi... Nad seisavad paigal... 

Praegu on üks selline hetk. Kestnud mõnda aega, üle nädala kindlasti. 

Mulle ei meeldi sellised paigalseisud.

Tõsi, ma näin nii energiline. Toimekas. Jah, seda olengi. 

Kuid mu sees tajutav paigalseis. See tunne  EI meeldi mulle. Päriselt ka. 

Juba see pisiasi, millega peaksin olema harjunud, et olen olnud kakskümmend päeva aind toas, on väga väsitav. Paneb katuse sõitma. 😂 Kuigi lohutuseks kõlab aeg - ajalt ikka, ka mu enda seestki, et õues on juu külm... Ja mis siis - tahaks ka talveõhku nuusutada... Aga nelja seina vahel kükitamine pole tõepoolest kõige hullem. Aga hullem on, kui enda meelest oled endast palju andnud, siis öeldakse, et sa pole eriti miskit teinud... ning venib ja venib vastuse saamine, kas jaa või ei...  Mina loodan ikka parimat. 

Usun, et uuest nädalast märtsi alguseni tuleb vaid head ja väga palju põnevalt ja toredalt möllugi. Selle nimel tasub olla ka venivas ja mitte midagi ütlevas hetkes... Rahulikumalt hetke on vaja. Kuid mitte teadmatuid hetki, mis lihtsalt vahel on paigal... 

Eh, ma ei viitsi viriseda praegu... On täpselt selline hetk, nagu on. Tegelikult on normaalselt hästi. Lootust on, et kõik saab paremaks minna. 💖 

Mimmulik mamma sõbrapäeval

 

 Oleme kõige paremad sõbrad iseendiga ja oma sõpradega

Armastuse pa sõbrapäeval i

13. veeberuar ehk mis on oluline...

On kuupäevi või lihtsalt hetki elus, mis tulevad meelde täpselt siis, kui vaatad või isegi ei vaata kalendri... Nad on lihtsalt talletanud kuhugi sinu sisse... Siis naeratus - elus on olnud nii palju head kui kurbust... Kurbus saab kord rõõmuks, sest oled tundnud elus armsaid hingi, kes on küll lahkunud, kuid siiski... 

Kass Pätu oli tore vahvalt õnnelikult koerustükke kass, kes juba hiilib vikerkaarel kolmandat aastat...

Ja teised hinged, kes armastasid mind omamoodi ja keda mina armastasin isemoodi... 

Mitte üks armastus ei saa olla teisega samamoodi. Kõik armastused on omamoodi. Suurim armastus iseenda sees ka omamoodi... Minu meelest, pole olemas täpselt ühesuguse armastustundega inimhingi...

Täna mõtlen taas, ,mis on oluline... Väikesed või suured asjad... Mis on väikesed asjad või mis on suureed asjad... Kuidas kellelegi... Mulle tundub vähemasti nii. Lõpuks aga pole millelgi tähtsust ja kõigel on tähtsus. Mina soovin anda endast parima, ei rohkem ega vähem... See on oluline.