Vanale mõeldes tänuga täna

 Mu vanaema sünniaastapäev 112... Usun, et väike vallatus on mulle lubatud nagu ükskord ammu 😋

Rabarberikook see kevad esimest korda,  Vanaga tegin esimesi kooke ja pirukaid ning palju muudki. 

Uhke ja tänulik olen nüüd, et üksteist aastat sain õppida ja kogeda Vana kogemusi ja tarkusi. 💖  

PS Mina polegi muutunud, ainult natuke suuremaks kasvanud, 😀😀😀

Lõuna iseendaga

 

Käisin tuulutamas. Tartus. Jah, käisin tuulutamas sõna otseses mõttes. Tuul jälle vali. See  kevad on üldse kogu aeg kummaline tuul... 

Käisin lihtsalt veidi siin - seal. Kellegagi ei kohtunud... Sai veidi jalutatud... Ma võin öelda, et tänavad on palju paremas seisus, kui omal ajal... Ainult, kus ehitus käib, oli küll pisut halvem minna. See on mu meelest endast mõistetav. Oleksime võinud valida ka üle tee oleva hea kõnnitee, kuid me ei teinud seda... Seega, kõik hästi ju. 

Lõunastasin iseendaga. 

Seda on kentsakas öelda, sest alati on minu kõrval keegi, isiklik abistaja. Alati on kellegagi vestelda ja süüagi. See on tõesti vahva. Omamoodi. Unustan tihti ka  rollid ära, kes oleme. Lihtsalt oleme teineteisele olemas. Avastame asju ja nii edasi... 

Aga mõnel hetkel igatsen kedagi teist, kellega ka käia kuskil ja olla... Olen sellest vist väsinud, et helistada või kirjutada kellelegi, et kaua pole näinud ja võiks kokku saada... Ja saada vastuseid, et jaajah, kuid hetkel see ja too asi...

Võib olla praegused energiad ongi sellised. Mõned asjad jäävadki sinnapaika, palju uueneb... Sinu valik, kas nutad vana taga, või naeratad uuele.

Mina valin naeratuse. 

Veel mõtlesin Katrin Kaalepile... Mina saan Jõeääre kohvikus õues süüa, kuid tema... ja kui palju võib olla neid inimesi, kes ei saagi õue näiteks...  Korraks oli mul halb tunne nende ees .. Siis mõistsin,

et see on MINU elu.

Olen OMAS VÄES. 

Olen TÄNULIK. Tänulik sellegi eest, et saan muuta oma olemasoluga  maailma, sest mu maailm on enda sees, mis kiirgab väljapoole. Keegi  võib ju näidata, et saab elada vägagi isemoodi.

Seda isemoodi elamist näitab oma väes ka Katrin.

Kõik naised on oma väes vägagi erilised ja isemoodi. Samas oleme vägagi sarnased. Naerame ja nutame, armastame ja vihkame. Tahame anda endast parim.

Anda endast parim tähendab ainult üht - ELADA OMA ELU. Nii lihtne ja keeruline see ongi. 

Sama on lugu ka meestega. 

Täna sooviks veel tantsima minna. Kui oleks võimalik, kui oleks isiklik abistajagi käepärast. Ei ole aga. Kuid seda saan teha, et tantsin üksipäini kodus. Ja laulan ka. 

Küllap tuleb ka see õhtu jälle, kui tantsupõrandal tiirlen tantsides . 

Kõigele vaatamata on vahva kordki kuus lõunastada iseendaga kuskil väljas. Olen ju kuninganna iseenda elus. 💖😉

Ellujäämine EI ole ELAMINE

Facebook kõik mul ette ühe postituse, mis jahmatas ja liigutas hingepõhjani. ´Panen siia fb oma postituse, mille kirjutasin jagades. Ma ei soovi teisiti kirjutada, Panen ka Pealtnägija linki, vaadake, siis saate aru, mis on selle postituse süga mõte.

https://www.err.ee/1610029363/pealtnagija-halvatud-ema-voitleb-oiguse-eest-jaada-oma-koju

Appiiii... Ma ei tunne Katrin Kaalep see isiklikult, kuid temast kuulnud mõne oma abistaja kaudugi... Aga mis sotssüsteemis me tegelikult elame või õieti olen vireleme - see on uskumatu.

Mina ja Katrin soovime ju ainult endast mõistetavalt asja elus - ELADA OMA PARIMAT ELU. Täisväärtuslikult. Säravalt. Seda pole ju palju ...

Ei ole vaja surma karta. Praegu on mul tunne, et karta tuleks elujäämist... Ellujäämine ja ELAMINE ei ole üks ja seesama. Saage sellest lõpuks aru. Tuleme kastidest välja.

Mina olen tulnud.

Katrin Ka.

Mis teil takistab reeglite -seaduste raame rohkem avada, kallid ametnikud`? Tunnistagem kõik abi määrab raha. Inimhinge aga rahaga või rahata ei osta ...

Ega minulegi võib see pauk tulla, et keegi ametnik teab minust paremini, et ma ei saa hakkama või mis mulle parem... Siiamaani olen suutnud nende arvamustest üle rallida. Küllap suudan edaspidigi...

Aitäh neile, kes on Katrini kõrval

Aitäh teile, minu inimesed, kes olete minu kõrval ja julgustate mind olema mina ise. 🩷

Koos saamegi maailma natukenegi paremaks teha.

Ametlik kallistus 😉🙂

Kui palju saab olla töövestlusi, mis lõppevad sooja ja siira kallistusega... 

Mul on neid kallistusi  ikka olnud peaaegu kahekümme kuue aasta jooksul. Oles ise boss. Ehk siis tööandja. Või lihtsalt Tiia, kes vajab ise abi ja annab abi saamiseks isiklikke abistajatele tööd.  

On ju vahva, kui töövestlusel on hubased ja vabad, kerge   suhtlemine kõikide asjaosaliste poolt. Nii töö soovija kui ka bossi poolt... 

Selliseid töövestlusi võiks rohkem olla kõikjal. Siis oleks töömaailm parem... 

Kunagi ütles abistaja Erika, et ametlik kallistuse pean kuhugi sisse kirjutama... Võib - olla on see õigete inimeste südamestesse kirjutatud, kes juhuslikult töövestlusel kohtuvad... Või kas töö ja töötaja otsimine on juhuslik. Kindlasti mitte. 

Täna kohtusin esimese abistaja kandidaatiga. Mulle väga meeldis. Mirjam -  temast  ehk tõenäosusega  saab mulle kolmas Mirjami nimeline abistaja... Proovipäev tuleb ka nagu pea alati... Vähesed abistajad on julgenud otsekohe alustada . Külma vette  hüpanud.

Aga tänane Mirjam sai minu kõne hääldusest hästi aru. Annabel tõlkis mind suht vähe.  See hea.

Ees on veel töövestlusi... Ootan suure rõõmuga. Ja usun, kui jäävad kõik tüdrukud, kas või mõneks ajaks, siis minu suvi oleneb vaid minust endast. Kui palju olen suves 😉

  Plaane ja unistusi jätkub mul. Väikesemaid ja suuremaid.

Täna juhtus see veel, et lõhkusin oma jala ära, veidi - veidi. Verd tuli rohkem kui kriim väärt oli.. Seda juhtub harva, et mul veri väljas... Pole aimu , kus haavasin end. Vast wc-s... Kuid tänane vestlus jääb väga meelde, sest Annabel ja Mirjam mängisid arste.

KUI minus on elu ja elus on mind...

Hommikul mõtlesin just niimood. Endal tühi tunne sees... Tunne, et tahaks kuhugile kaugele ja lihtsalt karjuda, niks, miks, miks...  

Ise ei teadnud, mis see miks on tegelikult. Millele vastust tahtsin või ei tahtnudki... See oleks olnud vastus... Tahtsin või igatsesin muud...

Elu.

Päris elu.

Olin kohutavalt väsinud. Tüdinenud absoluutselt kõigest. Paariks hetkeks. 

Mõttetu näis kõik. Kõik tundus valesti. 

Pisarad voolasid... 

Siis sain aru, et ongi keeruline aeg ja mu hing tahab lihtsamalt kergemini lennelda...  Ruumi, kus ma ei peaks koguaeg pingeid tundma... Praegu on mul üpris pingeline aeg... Kõik on nagu hästi, ja samas pole midagi eriti hästi. Alati võiks parem olla. Alati saaks ju ka halvem olla - sedasi ma ei tahtnud aga üldse mõelda. Mul saaks ja võiks parem olla. Alati.

Siis tuli meelde, et kui olen elus, on lubatud ka vahel nõrk olla. Kurb. Vihanegi... Ma ei pea olema koguaeg vahetpidamata naerusuu ja kõigega leppima... Olen andnud ´ja annan edaspidigi endast parima algallikana, kuid ka inspiratsiooniallikas vahel nutab vulinal... Tihti seda ei nähta või ei taheta näha... Aga see pole häbi. See inimlik. See ongi elu .  Elu minus. Mina elus.

Läksin maalima.

Nii kaugele läksingi. Kaugemale polnud vaja minnagi.

Lõuendile tuli:

KARJE VAIKUSES.

Kuulake. 

Nähke. 

On ju ilus. 

Karje päris elule...  

Hingaminegi jääb alles...