Kaks esimest mai päeva

 Eile hommikul  ärgates ütlesin Mirjamile kui ka iseendale: Head maid, mis varsti lõpeb!

Minul küll aeg lihtsalt kaob kuhugile... Ma võtan kõike rahulikult. Ei torma. Ei lükka ka tähtsaid asju määramatuks ajaks edasi, kuigi vahel näib sedasi iseendale. Kuid ma ei saa sõltuta "üle oma varju hüppamisest"... Olen hetkes. Annan endast parima. 

Vanasti öeldi, et aja kiiret minemist vaata lapse kasvamisest... 

Nüüd vaata ainult hommikut ja ongi juba õhtu, aga kus päev jäi - on hea küsimus...

Vähemasti minul niiviisi. 

Veel mõtlen, et viimastel aegadel rääkidaks hetkedest... Keegi ei räägi sekundidest... Minagi mitte. See ajaühik on hoopis nagu ununenud.. Kuigi kunagi mõtlesin , kirjutasin ja rääkisin palju sekundid ja sekundid... Nüüd enam mitte. Tundub nii normaalne see. Minu jaoks pole sekund ja hetk ühtemoodi võrdsed... Kuigi kaovad mõlemad kohe igaviku. Hetk on mu jaoks piiritu, mitte loetav... 

Hetk on hetk.

Seletamatu, samas selgegi... Hetke mahub kõik ja ei midagi... See on mäng. Olemas oluga. Eluga... 

Nüüd juba 2. mai hilised tunnid... 

Kuhu kadusid maikuu kaks esimest  päeva. Mina ei tea. 

Mida tegin nendel kahel päeval... Nagu ei midagi, samas suhteliselt palju vajalikku. Eile vedelesin päev hommikumantlis, nautisin päeva... Täna ka võtsin päeva  mõnuga.  Pesu sai pestud, samm tehtud soovide poole, kõrvitsast sööke teha... Naerdud, oldud ka murelik... Lihtsalt vaadatud aknast välja. Bongot süles hoitud, tal komme nüüd ise hüpata mu sülle (muideks, ka wc-s, kui pissil käin - see on hästi tobedalt naljakas. Tahan ära tulla tuppa, aga kass ei lase, istub süles nagu kägu...)... Nii palju rõõmsaid ja natuke kurbi hetki on mahtunud kahte kevadpäeva.

On piisavalt palju. 

Samas nagu polegi miskit tehtud... 

Kõigest ei saa ka kirjutada. 

On neidki hetki, mis silmapilkselt möödusid...

Sai pakitud jälle...

Üle tüki aja sai pakitud raamat "Kohvi jalaga, palun...", mis läheb lähipäevil teele Tallinna. Polegi ammu saatnud postiga... Pakkisime mõnuga. Lustiga. Natuke aitas Mirjam ka, kelle käsi pole pildil näha... Bongo mängis bossi. 

Täna on veel eesti keelseid raamatuid mõnikümmend alles. Seitse aastat olen nendega tegelenud, on olnud hetke, kus olen rohkem müünud ​​ja kinkinud, aga ka vähem, pakkimistega sama lugu... Ja ikka suure rõõmuga. See kõik on ka kunst. 

Kes tahab veel, kel veel ei ole "Kohvi jalaga, palun..." öelge julgelt mulle, ja kiiresti, sest mine tea, mil müün viimase. Mõne jätan iseendalegi. 

Inglise keelseid raamatuid on palju rohkem riiulis alles... Nendega teen teise postituse... 

Seitse pluss aastat  on tööd ja vaeva, naeru ja nuttu, uusi kohtumisi lugejatega, alla andmiste soove ja siiski edasi läinud... Ma ei kahetse miskit. Mõni aśi on väga hästi õnnestunud, mõni mitte nii hästi... Mõni asi kraabib siiani... Kuid pole hullu. Kõik möödub. Uuel või järgmisel korral, kui raamatule mõtlen, ja mõtlengi, olen pisut targem... Kõige kõige parem on, et tänu sellele tööle raamatutega olen saanud palju uusi häid tuttavaid - sõpru juurde.

Kuid täna olen natukene uhkegi, et võin jagada kogemusi algajatele raamatu kirjutajatele, kas ja kuidas lasta raamatul ilmavalgust näha.

Esimene samm - kirjuta.

Siis tulevad teisedki sammud.

Julgelt.

Kirjutada on ju lihtsalt lahe. 

Ja aprill saabki läbi Volbriööga

Minu meelest on olnud täiesti lahe ja väga-väga asjalik kuu, ilma naljata! Nalja on kah saanud. See on ka õige. On nagu käidud-oldud ja tehtud... Ning ometi see kuu olen kodu seinte vahelt välja saanud täpselt 7 päeva! Seitsmes päev oli ka omaenda majas kaks korrust allpool maja üldkoosolekul. Mitte õues  😀

See on see, et mina ise ka iga päev ei pane tähele, et ma ei ole sageli õues... Ammugi teie, minu kallid lugejad.

Minu Volbriõhtu lõke 🥰

Aga mina ei ole küll nii väga Volbriööd tähistanud. Oli aeg, kui mul oli sellest kahju. Kuid praegu ma ei tea, nagu ei kõneta mind enam...

See kuu jäi mul mitu asja blogimata või kirja panemata, iga asi omal ajal. Nüüd võiks kirjutada, kuidas ma sõitsin elektrirongiga.

See kuu sain isegi rongiga ja trammiga sõita. Trammiga vist küll üle 110 aasta 😀

Vanasti sai trammidega oi kui palju sõita! Päris uued rongid küll head, aga võiks olla rohkem läbi mõeldud. Ratastoolis inimese koht on täitsa eraldi, nii et nt temaga kaasas saab istuda alles 2-3 meetri kaugusel. kui mina aevastan või soovin juua või mis iganes võib minu soov olla, näiteks jope lukk lahti teha, siis abikäsi suht kaugele, näiteks porgandid on paremini. Kuigi need rongid on natuke kitsamad ja väiksemad. Ja lõppude lõpuks, miks mina peasin istuma reisi ajal oma kaaslasest päris eemal? 😂

Õnneks sain mina istme peal olla ja meil oli väga lõbus sõit Tapale, kus oli ümberistumine. 

Head mai algust! 🙂

Huvitavad ja üllatavad hetked on...

 Vaatan kalendri - märkmiku. et juba aprilli lõpp... Alles oli aasta algus ja...

   Hästi üllatavad hetked on olnud.  

Usun, et eeski on üllatavaid ja huvitavaid hetki, ´Minu endale. Kui ka teistele. 

Muide , pühapäeval  YouTube kilkas, et seal on minu kanal olnud juba  üheksa aastat 😀💖 Seda ma tõesti ei teadnud. Arvasin, et vähem... Väga polegi kasutanud seda portaali. Viimane aasta olen küll mitmeid mitmeid  videosid üles pannud...

Eks ma hakkan YouTube´s ehk rohkemgi üllatama - mul mõtteid on... 

Kõik on võimalik. Head üllatused on võimalikud.

Unistused on küll kallid, kuid nad peavad olema julged. Samas ka kergesti unistavad. Kui üksainus pildike on nagu valetpidi, tundub see unistus justkui kättesaamatu... 

Aga kas ikka on kättesaamatu... Tuleb vaid õieti keerada...

Ma pole ammu aega nii suurelt unistanud kui praegu. Unistustest saavad soovid, soovidest plaanid, plaanidest täitumised... Nüüd hakkan tasakesi mõistma mõnd rääkidavat asja selgemini, sest mul tulevad oma kogemused...

Küll üks hetk tuleb see hetk, kui räägin, mis kogemused ja kui suur loomine minus on... Ise ka ei usu. Aga see mitte uskumine on kerge, mitte raske...  Tean ju, et andes võimalusi, lähebki nagu peabki minema ja alati on uus algus.

Meie - minu - sinu armastus

Uus maal.