Mõni õhtupoolik üllatab nii...

 ... et tort ja sügislilled laual.

Unustad pildigi teha. Rõõmust. 

Aga kas ongi vaja iga hetk jäädvustada igat hetke - see on ise küsimus... 

Mul on ikka vahvalt üllatavad abistajad  või olen mina hea ja lahke tööandja, kelle juurde tullakse aeg-ajalt heade üllatustega 😀😊

See teebki hea koos loomise. 

Olgugi, kuidas hommik algas ning mõtled, et päev ei lähe kuidagi nii nagu soov...

 Ja  päeva lõpuks tead vägegi hästi, et päev läks just täpselt nii hästi nagu  pidigi minema 😍 Meile mõlemale. Oleme tänulikud, et kohtusime ja kõik on hästi. Kuigi elu vahetevahel keeruline... Samas on üllatavalt kerge.😍💕

Millal tuleb see "nüüd ja kohe"

 

On hetki, kus kõik liigub. Tunned, kuid ei näe, See täitsa hea. Tunnetustes ka liikumine. Alati ei peagi silmaga nägema... 

Vahepeal näib olevat seisak. Seda nimetatakse energia või millegi languseks... 

Aga 

Kas ikka on seisak või langus?

Või hoovõit... 

Hingad sisse ja välja... ootad seda "nüüd ja kohe"  hetke, et taas kuhugile edasi liikuda... 

Tasa - tasa liigun klõpsu poole, et nüüd on mul Võlumaa kodu olemas... Mõistus tõrgub uskumast ja nii edasi... Kuidas üldse hakkama saan... 

Tegelikult siin praeguses kodus on olnud ka Võlumaa. Päriselt. Ma valetaksin iseendale, kui see ei ole nii olnud. Ja ma olen kolmkümmend seitse aastat siin Võlumaal saanud hakkama. Selle üle olen õnnelik ja tänulik. 

Täna käisin kinos. Mind kutsuti. 

 Ei, mitte mõne peika poolt - seda juhtumit ei mäletagi ma, kuna viimati mõni peika kandidaat mind kinno kutsus... Ah, õigus küll, mul polegi neid olnud. Kandidaate. Kui mõni meest püüabki midagi, siis see pole kindlasti kino. Või noh kino saab, aga see ei meeldi mulle. Ja jääb sinnapaika... Mina soovin päriselt kohtuda inimesega ja siis minna sinna, kus mõlemad oleme õnnelikud ja teha seda, mis  teeb mõlemaid õnnelikuks.

Seda vahepalaks.

Eks sellised salaunistused on mul ka aeg-ajalt.

Käisin Võnnu kultuurimajas kinos, Kultuurimajas kinos polnud ma aastaid käinud. Juba see oli eriline käimine üle pika pika aja. 

Sai vaadatud Eesti uut filmi "Seatapp". Sai naerda, mõne koha peal tulid pisaradki. Mõtlema panev film maaelust ja üleüldse elust praegusel ajal. Kas jääb aega teregi öelda... või kas loomi on vaja... Kindlasti on... Armastavaid inimesi ka... Vastasel juhul ei jääks elus miskit püsima... 

Aitäh Ulvi ja Külli, et te kutsusite mind kinno!!

See "nüüd ja kohe" on tegelikult igas päevas. 

Tuleb lihtsalt tähele panna.

Veidi venitamisest - trennist

 Arvan ja usun, et enamus inimesi pole mind trenni tegemas näinud.

Ma ei teegi trenni iga päev. Hea öelda, et ei viitsi... Kuid vahel ei jätku ka abistaja tunde ja nii edasi...

Tegelikult, kui saaksin, siis käiksin nädalas kordki jõusaalis ja ujumas.

Kodus üksi trenni teha, hakkab lõpuks igav... Heakene, abistaja oleks kõrval, kuid... See kõik poleks ikkagi see.

Ka rehaplaan pole minu jaoks see... Et minna kuhugile ettenähtud füsioteraapiat saama, vajaksin siiski abistajat... Ning nii palju, kui olen kuulnud, on minimaalne...

Mulle meeldib oma keha tegelda täpselt siis, kui soovin ja täpselt nii kaua kui soovin... Aga praegu jah olen olnud natuke ka laisk. Olen endale aus. Mugav on ju öelda, et ei saa ega pole ja nii edasi ja nii edasi...

Kõik on veel võimalik.

Kodus on venitusrihmad. Kaks aastat. Tõesti hästi lihtne trenni teha.

Noor olles treenisin tädi Eva juures. Kihvtid aastad olid. Kolm - neli - neli pool aastat. See andis ka igatmoodi palju mulle juurde. Ka mõttemaailmas... Jah, vahel ei viitsinud ega tahtnud... Vahel olid põlved narmaskil... Samas meenub millegipärast tädi Eva preemiad, mida andis iga väiksema saavutuse eest. Näiteks võis praetud ülisuur puravik.

Päris sellist hullumeelset trenni nagu nelikümmend aastat tagasi oli, ma siiski enam ei tahaks...

Rahulikumalt ja pidevalt aga küll.

Kui suurelt unistada, siis võiks olla mu Võlumaa kodus ka basseingi - ei oleks üldse paha...

Mulle meeldib ka seista... Kuigi mitte kõik abistajad, kas ei jaksa või ei julge minuga trikke teha. Umbes nii nagu väikese lapsega... Aga mu keha igatseb just väntsutamist, mis tulebki sujuvalt tegutsemisest.

Jalanäpud ajavad naeratama

Naeratada võib ju iga päev. 

Ma ei saagi täpselt aru, millal ülemaailmne naeratuse päev... Juhtusin selle teemalisi postitusi nägema täna, siis öeldi, et see oli eelmine nädal... Kontrollima ma ka ei hakka... 

Sest

naeratada võib alati. Nii päeval, kui öösel. Unenäoski. 

Siiralt.

Ausalt. 

Teeskluseta. 

Ma olen vist küll elus iga päev vähemasti ühe korra naeratanud. Ka siis, kui on olnud päris hullud pisarad... või tõsisemalt tõsisem hetk... 

Mõned päevad tagasi kuulsin uut sõna Sirtsult, mis on minu varvastele mõeldud või pühendatud:  "JALANÄPUD". On ju vahvalt ja tabavalt minulik.

Kui see sõna nüüd meenub või kui praegugi varvastega tipin, hakkan muigama. Jalanäpud teevad tööd!!!

Eile õhtul lubasin, et hakkan julgeks. Tõesti, vahel olen olnud väike värisev hiireke. Seda tean ja tunnen mina ise. Mitte keegi teine.  Ikka ja jälle tabanud end mõttelt, aga mul ju erivajadus ja see takistab mind jumal teab milles... Vahel on see mõte peas murdosa sekundist... Kuid juba seganud mind edasi liikumast...

Tean, et see on vaid sünnitrauma.

See ei pea palju rolli elus mängima. Ei olegi mänginud. 

Ei ole takistus mu unistustele.

Ja see, kui keegi ei suuda minuga sammu pidada, ei ole mu probleem.

Tassan ikka edasi.

Unistan edasi.

Naeratan, kas või läbi pisarate, aga naeratan. 

Olen julgem. Ka siis, kui tunnen end vahetevahel väriseva halli hiirekesena... 

Pühapäevane avastus

Kui ei ole midagi muud teha või ei taha teha, siis mine kaltsukasse ehk oma riidekappi! Jumala hea mõte, rahakotti ei ole vaja, kõik hea hinnaga ehk 0 euroga, kõik on enda suuruses ja arvatavasti leiad üles kõik kadunud riided! Ja mõnda kleiti ei mäletagi enam... Nüüd saab täitsa selga panna! 

Minu uues kodus peab jääma üks tuba täitsa garderoobiks! Siis on kaltsukas suurem! 😀