Lapsepõlve unistusemere jänku

 Minu uus maal. Nägin ilmavalgust eile...Minu töö -loomispäev koristamisega kokku oli kümme tundi.   

On algus vaid...

 See aprill...

See tänane päev... Täna sünnib tõenäoliselt uus armas maal... Olen loomise laine....

Aga meenutan papat... ja vanaemat... ja ka Aivarit... Aprill on kuu, kus olulised kallid hinged on lahkunud... Papa ärasaatmisest saab täna 18 aastat... 

Kuidagi uskumatu...

Kurb päev oli väga imeline... Minu kõrval olid minu inimesed....  

Praegu kuulen Armastuse lugu 

Eks, iga armastus on isemoodi... Laps sünnib, saab ka kohe armastust tunda...Terve elu kohtab armastusi, üks lõpeb, teine algab... Vähemalt mina taipasin täna nii... 

Mina usun küll, et papa armastas mind meeletult. Kuigi ta jõi palju. Seda ma ei sallinud... Kuid ta kinkis mulle elu. 

18 aastat tagasi kartsin seda, millest ma pole eriti  rääkinudki - kuidas saan üksi kodus hakkama... Täna aga ei karta. Olen päris palju üksi... Abistajad tulevad ja lähevad. Pea iga päev, kuid siiski tulevad ja läheevad taas oma ellu... Lapsed elavad ilusti oma elu... Nii saan olla kindel olla vaid   iseendale. 

Teist papat või vanaemasid või ka  lahkunud eksabikaasat ma ka ei soovi... See oleks mõttetu ka nii mõelda... Minevik möödas. Minevikkus on olnud siiski armastust palju...    

ON TÕESTI ALGUS VAID... Minule...

Nüüd ikka ´armastada praegust hetke, hoida hinges häid tundeid...  ja nii ongi kõik  võimalik,   on algus vaid ... 

See vallatu pats...

 

Vahel  piisab ühest vallatust patsistki, et naeratada endale... 😀

Selline patsisoeng sobib lasteaeda minekuks... Oleks ju lapselik ja vallatu värviline... Endamisi naeratan  ikka, et ´lapsena ma ei käinud lasteaias, õnneks või kahjuks. Mul nagu koidab, et mind ei võetud... Polnud hullu - me kodus oli mini - küla lasteaed 😀

Nüüd käib aina rohkem lasteaedades. Mulle tohutult meeldib lapsi omamoodi rõõmustada ning ka natuke silmaringi avadada. Mängida ja kunsti teha, maalida pisut teisiti. Jalgade võime.

Mind on kutsutud lasteaedasse külla ja olen ise ka end soovitanud külaliseks.

Ma käiks rohkemgi lasteaedades ja koolideski.

See on minule nauditav loovtöö. Mis algab juba näiteks oma juustest peale... Lapsed näevad veel enamat, kui täiskasvanud ning on kindlasti palju vahetumad. 😀

Mõne päeva pärast lähen lasteaeda.

Juba ootan. Ootan mitu mitu aega juba...😀

Aga see vallatu pats tuli puhtjuhuslikult pärast pesus käimist. Annabelil. Millegipärast naeratasin, et see on lasteaia mineku pats 😀 Kas on, seda näeme kolmapäeval... 😀

Väsitav vabandus...

 Aasta tagasi peaaegu mõtlesin üksindusest nii ning tänagi mõtlen sarnaselt. Panen siiagi taas oma luuletuse... Aegajalt on lihtsalt taas lugeda ilus ja mõtlema panev. 

Üksindus

on värvitu vari eluringil.

Üksindus

on maitsetu mõru muremaik.

Üksindus

on padjapisara kuivanud rõskus.

Üksindus

on jäätunud silmahelk

tolmuses peegelpildis.

Üksindus

on paokil karjuva suu suudlust

ootav vaikus.

Üksindus

soovib olla

voolava kristallselge allkavee sulin

mustades mõtetes. Mõnikord.

Üksindus

on tihtilugu tuttav naerude kajas.

Üksindus

on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival

mineku jälgedes.

Üksindus

võib lootust andev sõbergi olla.

Seda küll harva.

Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.

Üksindus

ei tunne kellaaega.

Ta hiilib kaugemale,

samaaegselt tormab ligi millal iganes.

Üksindus

igatseb pugeda salamahti

teise üksinduse sülle...

Jah, räägitakse aina rohkem iseendale elamisest ja olemisest. See aga pole võrdne üksindusega. Ei ole. Kuidagi kurb on tunnistada, et olen üksi, kuid poolenisti ei ela ka oma elu. Nagu elan .Samas ei ela ka. Vabandan, et vajan natuke rohkem abi... Oh, kui tohutult palju olen sellest rääkinud ja mõelnud... Kas see ikka on see, miks mitte elada oma parimat elu iga hetk ja tunta üks olemist... Kas see loll vabandus iseendale polegi mind väsitanud...

Siit saab pikem lugu millalgi.

JALAKIRI...

 

Sain  sõbranna Katilt, kes töötab raamatukogus, Tallinnas käies, kadunud NOORUSE loogi. Mõtlesime Katiga, et saatma ei hakka, kaob postiteel veel ära...     Ennemgi kadunud me kirjad, olid ajad, kus kirjutasime ikka üks kaks kirja... Ja ühe sünna kaardi sain aasta hiljem, kuid siis kaks kaardi ühekorraga 😀 Nii me mõtlesimegi, et käest kätte loo koopiaid on kindlam.

See selleks. 

Aga JALAKIRI on minu esimene pikk intervjuu  ajakirja NOORUSELE, mis ilmus mais 1988. Ajakirjanik ja küsija oli Svea Talving. 

See lugu muutis kogu minu elu. 💖   Olen täna nii õnnelik ja tänulik, et julgesin iseendana vastata ja säravana astuda avalikkuse ette . Ehk siis tänase mõiste on - lavale astuda ja printsessina. Siis ma loomulikult ei osanud ma niimoodi mõeldagi... Aga miski oli, miks ma nõustusin... Isegi film Ratastoolitants ei toonud mulle nii palju armastuskirju, kui see lugu Nooruses. Päriselt ka. 

Ja printsess leidiski oma armastuse just selle NOORUSE kaudu. Viis kuud hiljem NOORUSE ilmumisest tuligi Aivar julgelt minu koduukse taha, ta ei kirjutanud ühtki kirja, ta lihtsalt tuli... Palju kuid hiljem armusin minagi, ma teadsin, et tema oli armunud kohe... On ju uskumatu muinasjutuline algus MINU elule. 😍😋💖  

Eesriie elulavale avanes.

Tänagi tagasi mõeldes  ma ei vahetaks neid hetki mitte ühegi teise hetke vastu. 

Mul on olnud õnn.

Mul on olnud raskus.

Naeru ja pisaraid.

Mul on olnud elu. Ja on elu.

Olen selle pärast õnnelik.

Uhkegi.

Meeletult tänulik. 

Luuletusi kirjutan aeg-ajalt siiani.

Täna ma ei ole invaliid ega puudega... Olen lihtsalt eriline naine. 

Täna usun, et olen küpsenum ning tean palju paremini, mida soovin veel teha ja kuidas olla. 

Ma ei ole Tiia Jaanusson. Olen TIIA JÄRVPÕLD 💖 

Svea kirjutas NOORUSESSE kolm aastat hiljem veel ühe loo TAASKOHTUMINE, mis jutustab, kui ma olin juba abielus ning noor ema.

Ja sõbranna Kati on mul ka NOORUSEST leitud või tema leidis minu - igatahes leidsime teineteist. 💕

 Andkem iseendale võimalusi alati ja kõik ongi võimalik. 😍 Seda võin öelda küll täna veelgi julgemalt, kui kunagi varem.