Võtsin aja maha... Eilne pani I-le täpi - kõik tundus ühe hetkega nii mõttetu, kui üldse saab... Vajusin kuhugile sügavale... Teadsin siiski kohe, et ronin välja...
Kuna olin just tänaseks plaaninud õue päeva... siis tegin päris oma päeva. Ei jälginud isegi mitte kella, mida tavaliselt pidevalt teen.
Lihtsalt olin.
Käisin üle aastate kinos. Ütlen ausalt, viimati vist käisin Ekraanis, kui seal oli veel kino... Minu üllatuseks paar aastat tagasi leidsin vana albumi vahelt vanaema aukirja, millel oli kuidagi mainitud ka Ekraani kino, et hea kultuuritöötaja... Võib-olla on mul vanaemalt see pisik, et ´laval olla... Ma ei tea. Ma ei tea papa emast eriti palju... Las see jääb.
"´MEIE ERIKA" on tohutult mõtlema panev film. Samas kurb... Mul oli lõpuks silmad märjad... Isegi mäletan hetke noorena, kui Erika Salumäe võitis esimese olümpia - siis olid mul ka rõõmu pisarad silmis. Teadsin, et Erika on olnud Kaagvere koolis... AGA milline ta elu on olnud ja milline tahtejõud ja kangekaelsus... Ńoo, mina jään selles talle alla. Kuigi usun, et kellegi tahte-. ja elujõudu ei saa võrrelda kellegagi.
Filmis jäi mulle kõlama, et unistused ongi kallid ja et oled pildis nii kaua, kui see ülev hetk kestab... Nii ongi.
Haavatud tüdruk tõusid lendu... Kuid ega mina küll ei tea ega soovigi teata, millist elu elab Erika Salumäe Hispaanias täna... Loodan väga, et ta on õnnelik ja hästi rahul iseendaga.
Mina vaataks seda filmi veel.
Erika Salumäe elugi näitab selgelt ja kõnetavalt, et kõik on võimalik.
Veel mõnulesin Gustavi kohvikus. Koogid - nämmad. Shoppasin veidi... Lubasin endale väikesé mõnusa olemise. Jalutus oli ka... Mulle oli lihtsalt puhkuse - energialaksu vaja 😊
Aitäh Annabel, Marek ja Jaana tänase eest 💕
