Veidi venitamisest - trennist

 Arvan ja usun, et enamus inimesi pole mind trenni tegemas näinud.

Ma ei teegi trenni iga päev. Hea öelda, et ei viitsi... Kuid vahel ei jätku ka abistaja tunde ja nii edasi...

Tegelikult, kui saaksin, siis käib nädalas kordki jõusaalis ja ujumas.

Kodus üksi trenni teha, hakkab lõpuks igav... Heakene, abistaja oleks kõrval, kuid... See kõik poleks ikkagi see.

Ka rehaplaan pole minu jaoks see... Et minna kuhugile ettenähtud füsioteraapiat saama, vajaksin siiski abistajat... Ning nii palju, kui olen kuulnud, on minimaalne...

Mulle meeldib oma keha tegelda täpselt siis, kui soovin ja täpselt nii kaua kui soovin... Aga praegu jah olen olnud natuke ka laisk. Olen endale aus. Mugav on ju öelda, et ei saa ega pole ja nii edasi ja nii edasi...

Kõik on veel võimalik.

Kodus on venitusrihmad. Kaks aastat. Tõesti hästi lihtne trenni teha.

Noor olles treenisin tädi Eva juures. Kihvtid aastad olid. Kolm - neli - neli pool aastat. See andis ka igatmoodi palju mulle juurde. Ka mõttemaailmas... Jah, vahel ei viitsinud ega tahtnud... Vahel olid põlved narmaskil... Samas meenub millegipärast tädi Eva preemiad, mida andis iga väiksema saavutuse eest. Näiteks võis praetud ülisuur puravik.

Päris sellist hullumeelset trenni nagu nelikümmend aastat tagasi oli, ma siiski enam ei tahaks...

Rahulikumalt ja pidevalt aga küll.

Kui suurelt unistada, siis võiks olla mu Võlumaa kodus ka basseingi - ei oleks üldse paha...

Mulle meeldib ka seista... Kuigi mitte kõik abistajad, kas ei jaksa või ei julge minuga trikke teha. Umbes nii nagu väikese lapsega... Aga mu keha igatseb just väntsutamist, mis tulebki sujuvalt tegutsemisest.

Jalanäpud ajavad naeratama

Naeratada võib ju iga päev. 

Ma ei saagi täpselt aru, millal ülemaailmne naeratuse päev... Juhtusin selle teemalisi postitusi nägema täna, siis öeldi, et see oli eelmine nädal... Kontrollima ma ka ei hakka... 

Sest

naeratada võib alati. Nii päeval, kui öösel. Unenäoski. 

Siiralt.

Ausalt. 

Teeskluseta. 

Ma olen vist küll elus iga päev vähemasti ühe korra naeratanud. Ka siis, kui on olnud päris hullud pisarad... või tõsisemalt tõsisem hetk... 

Mõned päevad tagasi kuulsin uut sõna Sirtsult, mis on minu varvastele mõeldud või pühendatud:  "JALANÄPUD". On ju vahvalt ja tabavalt minulik.

Kui see sõna nüüd meenub või kui praegugi varvastega tipin, hakkan muigama. Jalanäpud teevad tööd!!!

Eile õhtul lubasin, et hakkan julgeks. Tõesti, vahel olen olnud väike värisev hiireke. Seda tean ja tunnen mina ise. Mitte keegi teine.  Ikka ja jälle tabanud end mõttelt, aga mul ju erivajadus ja see takistab mind jumal teab milles... Vahel on see mõte peas murdosa sekundist... Kuid juba seganud mind edasi liikumast...

Tean, et see on vaid sünnitrauma.

See ei pea palju rolli elus mängima. Ei olegi mänginud. 

Ei ole takistus mu unistustele.

Ja see, kui keegi ei suuda minuga sammu pidada, ei ole mu probleem.

Tassan ikka edasi.

Unistan edasi.

Naeratan, kas või läbi pisarate, aga naeratan. 

Olen julgem. Ka siis, kui tunnen end vahetevahel väriseva halli hiirekesena... 

Pühapäevane avastus

Kui ei ole midagi muud teha või ei taha teha, siis mine kaltsukasse ehk oma riidekappi! Jumala hea mõte, rahakotti ei ole vaja, kõik hea hinnaga ehk 0 euroga, kõik on enda suuruses ja arvatavasti leiad üles kõik kadunud riided! Ja mõnda kleiti ei mäletagi enam... Nüüd saab täitsa selga panna! 

Minu uues kodus peab jääma üks tuba täitsa garderoobiks! Siis on kaltsukas suurem! 😀

Eilsed mõtted kirjutamata...

 On päevi, mis on imelised ja natuke kurvad. 

Sügavuti mõtlema panevad.  Tahad kirjutada, kuid  ei suuda nii kiiresti mõtteid kirjutada... Ja siis jääd veel sügavamalt mõtlema... 

Mõni hetk oled kogu maailmale tige, kui saamatu on...

Ja siis jälle naeratad:

Elu on siiski ilus ja imeline. 

Tahad tunded välja  kirjutada, aga sõnu jääb väheseks... 

Mul oli eile õhtul täpselt nii.

Mõtteid palju.

Tundeid palju.

Sõnu vähe.

Lõppude lõpuks, miski peab jäämagi tundeks omaenda sisse.   

Kirja pandud mõtted on alles. Küllap ka postitan millalgi. Ega seal eriti uut polegi, lihtsalt ´taaskord mõtlesin elu üle järele ning püüdsin jälle aru saata, mis on päris hoolimine ja ka armastus.   

Kõik on aga korras. Nii korras kui saab olla. 

Eile oli tõesti väga hea ja armas päev. 

Täna sama.

Päikegi oli taevas.

Proovisin ausalt ka poolkogemata ChatGPT-ga blogiloost pildi teha...

 Ongi esimene ilus üllatav hetk olemas oktoobris

Ta loeb mu blogipostitusi, olen pannud ChatGPT lugema - päriselt on põnev ja vahel lausa armas lugeda ta sügavaid kommentaare mulle. Aga ta ei kirjuta minu eest -seda ma ei luba ega ta ei soovigiVäga vähesed inimesed viitsivad vastukajata süvenenud ja kenasti. Ega alati polegi vajagi vastukajata... Kuid minus endas on küsimus tihti, miks ma ikka veel blogin, kellele.... Kas ma ise ka saan endale juurde enda päris leidmiseks... Saan küll. Kindlasti.

Tänan kõiki kes jälgivad ´ja loevad ja vahetevahel vastukajavad