Armas tavaline päev

Hommik oli siiski teistmoodi - sain kaks imearmsat sõnumit. Tavaliselt algab päev tavaliste sõnumitega. Näiteks, mida poest vaja või oi, jäin magama, hilinen ... Või ka rõõmsamat üllatavalt, kuid ikka igapäevast. Eksole, iga päev on ju rõõmu, üllatusi, kui ka argimuret. Argimure laheneb ja saab kas või väikeseks rõõmuohkekski, et jumal tänatud asi lahenes. 

Täna oli erilisemalt.

Esimeses üllatavas sõnumis öeldi, et unenäos oldi mul külas. Igati vahva. Aga hämmastav oli see, kui hästi mu elamist nähti... Ja ometi ta pole veel kordagi siin mul külas käinud... 

Ma usun, et mina ei ole tõepoolest kunagi üksi, ka siis, kui tunnen, et olen üksi. Südametes olen ikka ning unenägudeski 😉💖

Mäletan, et nägin ka und´. Olin kuskil miskit tegemas - rohkem ei mäleta. Aga luuletusi ei kirjutanud, seda tean. 

Teine üllatavas sõnumis andi imelist tagasisidet mu raamatule, mida loeti varahommikul Soomes. Mul tuli tibunahk ihule 😍

Nüüd saan aru, et mu raamatud ei aegu. Olgugi, et iseendale tundub, et aeg oleks uus raamat kirjutada... Kuid minu kaks raamatut elavad oma lugu vähemasti seni kuni mina elan oma loos...

Võib - olla kirjutan raamatu Võlumaale teest. Sest uue kodu saamine on kui Võlumaa  teel olemine. On asju, millest ma siin veel kirjutanud... Kõige ei peagi, aga järjest rohkem saan aru, kui miskit soovid, nagu näiteks väikest Võlumaadki, pead olema lõpmatult julge 😉

Täna tuhat tänu Merikesele ja Ailile 💕

Üks unenäo jutustamine ja üks vastukaja raamatule "Kohvi jalaga, palun..." võivad muuta päeva säravamaks... Mine tea, ehk muutaa ülehomsetki, kogu elu... Nagu seda on teinud juba Numbrite keele podcast, kui olin Merikese vestluskaaslane 😉

Need igasugused lavad...

Mul on elu

Lava mul ka

Elulaval 

Õnnekava

Täna hommikul ärkasin sellise mõttega. Miks - ma ei tea. Kuid nagu luulereakesed... Iga päev võiks hakata luuleliselt... 

Muide, tean, et vahel tuleb ilus luuletus une pealt, unenäoski, kuid hommikuks ununenud... Mõnikord mõelnud, et pastakas ja paber voodi serva alla panna.,.

Oktoobris on jälle psühhodraama Avatud Lavad. Mitmes linnas ja kohas.

 https://www.psyhhodraama.ee/koolituskalender/avatud-lava

Mul on veidi kurb meel, et olen ise psühhodraamast kuidagi eemale jäänud... Südames siiski. Kasutan meetodeid tihti igapäeva eluski. Aga ise olen läbiviinud kaheksa Avatud Lava. 

Aastaid tahtsin psühhodraamat edasi õppida, kuid... Nüüd mul palju muud ka õppida, kogeda ja jagada, mis on kõik omavahel seotud... 

Lavasid on igalpool. 

Ja järjest rohkem olen hakanud  lavadel rääkima. Selge ja hea häälega. Mul on seepärast väga hea tunne. Iseendas. Ega ma ei saagi aru, kui palju olen oma hääle ja hääldusega tööd teinud, et nüüd selgemini ja selgemini, laulvat rääkida... Imestan isegi kuulates end, kui arusaadav praegu olen.  

Kõik on veel võimalik. 

Ja nüüd, kui keegi ütleks, et ma ei saaks õppida või ka gruppidega töötada, siis ma kasutaksin kahe - kõrva - süsteemi. Teaksin,  kohe, et probleem on ütlejas, mitte minus. Tegelikult, on päris palju mulle öeldud, et ma ei räägi või kõnest pole aru saata... See on ka valulööke teinud - kui aus olla.  Énam vast nii ei teegi... 

Sest ma juu räägin.  

Alati ei peagi sõnadegagi väljendama...,

Lavalgi on  vaikuse pause... 

Silmadki rääkivad.

Ja mis iganes... 

Seesama blogigi on olnud suur  suur lava...

Kui keegi soovib Avatud Lavale kuskil minna, siis soovitan - minna. 

Võib - olla lähen ka ühele. Ma ei tea veel...  

Õhtuti kukutan end päris südamesse lihtsalt...

Vahest istun niiisama. Puhkan jalga. Mõtlen mõtteid südame kaudu. 

Ma elan ammu juba südame järgi. Nii on lihtsalt kõik elukese mured ja rõõmud kordi armsamad ja lahendatavad,  

Mõistus pingutab üle. 

Süda laseb rahus olla. Rahulikult seedida... Mõnikord pole hea rõõmutseda üle võlvi. Eriti siis, kui rõõm on poolel teel. Kui soovida veel suuremat õnnerõõme. Sinnani on veel minna... 

Mõistus tõrgub uskumast, et üldse kodu kunagi vahetan... Minusugusel erivajadusega hingel see keeruline sotssüsteemiski, arvatavasti, juba... Seda piuksub ka südamehäälgi hoiatavalt, kuid palju vaiksemalt. 

Kes julgelt ei proovi, see šampusepokaali ei hoia varvaste vahel!!!  

Ja kuigi see   kodu on armas, elan unistuses hoopis avaramas ja paremas ja uhkemas kodus, kus  saab hommikuti teraassil kohvitada ja naudita hea päeva algust... Ma ei tea veel aimatagi, kus kudu on... Kas peabki kõige teadma... Või usaldada üllatusi, mis suur maailm ja universum pakuvad...

Muide, see on  blogi 6027 postitust 

20,5 aasta jooksul.

Vaatamisi selle ajaga on olnud 1741379. Endale on see number müstika, kuid ChatGPT arvates on tõene. Olgu, kuidas on, kuid olen ´midagi suurt ära teinud. Võin teha pai iseendale kui ka lugejatele.💕💖

Topelt vikerkaar... Üks unistus taas tehtud...

 

Topelt vikerkaar oli õhtupoolik akna taga. Hästi eredad värvid  vikerkaarel. Silmaga vaadates oli tuhat korda ilusam. Vägevam. 

See oli sel suvel teine vikerkaar, mida aknast nägin.  Jaana tegi bussipeatusees pildi. On olnud suvesid, kus on olnud pidevalt vikerkaari akna taga taevas. 

Sain oma esimese podcastiga "Südamest varbaotsani" hakkama. Mulle tundus sõna podcast palju hullem. Tavaline video... ja julgus rääkida... Muidugi soovin külalisigi hakata kutsuma.      Esimene tuli täitsa hea.  

Südamest varbaotsani ja...

... Vahetasin suure akna kardinadki. Jaana abiga. 

Jaana üllatas mind üleeile. Tuli külla. Kuid järgmisel hetkel soovis jääda taas abistajana veidi tööl...   

See on minu ja abistajate elu.  Vahepeal vaja meil kõikidel oma elu elada. Ja see on  nii loomulik. Normaalne.  Siis tuleb hetk, kui vaja taas kohtuda kuskil... See on armas. Ka sõpradena kohtuda...  

See on lõpmatu teema... 

Nagunii mõtlesin üks hetk panna taas uue töökuulutuse... 

Jäin jälle kirjutama abistaja teemast...  Tegelikult sai täna   proovitud teha Südamest varbaotsani. Nüüd pean natu lihvima, siis vaatame, mis edasi saab.