Milline rõõm peaaegu eluaeg koos kasvada,

olla sõbrannad,

tunta vahetevahel lausa õdedena. 💕💖

Seda enam, et mul ei ole ühtki päris õde. Aga siiski mul on noorem õde, kellele võin olla teine vanem õde.😍 

Aitäh meile Kristaga, et oleme olemas!

Ja kui me kokku saame, kui Krista tuleb aastas paar korda ikka külla, jätkub alati juttu kauemaks. Mina pole jõudnud talle Rootsi külla ikka veel ... Laisk olen😀 Pean tõsiselt plaani võtma. Sest me vahemaad on täpselt sama kauged ju 😂

Eile pisut üllatas Krista mind. Tuli külla. Kuigi teadsin, et mingi hetk ta jõuab siia... 

Õhtu läks  kiiresti pikale. Kena suveõhtu toas. 

Huvitav nähtus on see, et vahepealset aega, kui me ei näe teineteist ega suhtle pidevalt, poleks nagu olnudki. See on nii olnud alati. Aastaid...

Mamma olla uhke ja hää

 Täna käidud mamma juures ja ise mammana laste juures. 

Ei saa paremalt kuulda oma kallilt mammalt, kui et ta on minu üle uhke, et olen hooliv mamma olla  oma lastele... See on miskit sellist, mis ületab kõik tänud mul mammale... Ja kui väike Alice oma maja ees võttis mu käe "Tere mamma" ja surus end minu vastu, hetkeks, siis mõttlesin, kas mina suudan anda endast lastele niipalju elutarkust ja armastust nagu mu mamma mulle... Aga elu läheb omasoodu edasi... Kord on väikesed põnnid ise mammad ja ootavad ise lapsi kuhugile külla... 

Käisin Liisu kahe aasta sünnipäeva tähistamas. Ma ei tea, kuhu aeg kaob... Alles ta sündis....

Täna abistas mind mu uus isiklik abistaja Ulvi. 

Seda ka, need tokkroosid meenutavad mulle kunagist naabrimemme... Iga aasta jääb tokkroose kiviaia ääres vähemaks... See aasta eriti vähe. Keegi pole nende eest hoolitsenud. Mina ka mitte... Eelmine aasta veel veidi sain hoolitseda, tõmmata piirdegi, et niitmisel näha...  Eks seegi ole elu kulg... Kõik möödub, kaob.... Tuleb uus..

Eile Elvast ujumast tulles...

... toimus päästeoperatsioon lilledele, mida enam ei tahetud... Ma teadsin seda ja siis me tassisimegi lilled tuppa ja Kristi viis mõned endale. Hommikul vaatasin, et kõik taimed nagu naeratavad mulle, nüüd nad said omale uue kodu samasse treppikotta! 💕
 

Aiamaal ja varbad Emajões täna

Oli üllatav laupäev. Veel ei õhtu ei uskunud,, et täna saab nii lahe laupäev.  Ja mu ratastool sõitis uhkelt autokärus...

Ajast juusteni

 Ausalt ka, aega pole enam ajal. Olen ammu tähelepanud, et päev ja öö lihtsalt lühemad... Võib-olla ongi nii nagu olen kuulnud, et kokkulepitud aeg on ajast viis - kuus tundi pikem, tegelikult pole enam ööpäevas 24 tundi... Päris huvitav ju... 

Kui kõik on muutumises, miks siis ei võiks aeg olla muutumises?

Enamus inimesi ütlevad nüüd, et vanaduses läheb aeg kiiremini, toimetades lendab aeg... laste kasvamises näeb aega.. ´Ja samas on paljud stressis, sest pole aega... 

Mina võtan rahulikult. Tunnen küll, et aeg nagu kaob nagu rutem liiva, kõik möödub linnulennult... Hommik ja juba õhtu, õhtu ja juba hommik...  See kindlasti pole seotud vananemisega, see on seletamatu tunne. Tajumine. 

Kuidagi kerge on.

Ja kui jääbki see nädal tegemata - mis siis... Ehk ei olnud õige hetk teha. Mul on olnud kohtumisi nädal. Lahe. Asjalik. Põnev. On tulud palju taipamisi juurde.

Olen nädalale tänulik.

On aega või pole aega... Niikunii elu koosneb hetkedest. Hetked kaduvad, kuid nähtavad samas...

Ja uued isiklikud abistajad on hakajad ja tublid. Kuigi vahel pean ka endale ja neile meelde tuletama, et vastutan ise ja usaldan end.

Ja mul on ikkagi juuksed, mis võluvad mind endki. Teisi naisi ajavad natu kadedaks - seda kuuldes on mul alati kummaline tunne... Sest kõik naised on ilusad ja võluvad. Mina usun nii...