See vallatu pats...

 

Vahel  piisab ühest vallatust patsistki, et naeratada endale... 😀

Selline patsisoeng sobib lasteaeda minekuks... Oleks ju lapselik ja vallatu värviline... Endamisi naeratan  ikka, et ´lapsena ma ei käinud lasteaias, õnneks või kahjuks. Mul nagu koidab, et mind ei võetud... Polnud hullu - me kodus oli mini - küla lasteaed 😀

Nüüd käib aina rohkem lasteaedades. Mulle tohutult meeldib lapsi omamoodi rõõmustada ning ka natuke silmaringi avadada. Mängida ja kunsti teha, maalida pisut teisiti. Jalgade võime.

Mind on kutsutud lasteaedasse külla ja olen ise ka end soovitanud külaliseks.

Ma käiks rohkemgi lasteaedades ja koolideski.

See on minule nauditav loovtöö. Mis algab juba näiteks oma juustest peale... Lapsed näevad veel enamat, kui täiskasvanud ning on kindlasti palju vahetumad. 😀

Mõne päeva pärast lähen lasteaeda.

Juba ootan. Ootan mitu mitu aega juba...😀

Aga see vallatu pats tuli puhtjuhuslikult pärast pesus käimist. Annabelil. Millegipärast naeratasin, et see on lasteaia mineku pats 😀 Kas on, seda näeme kolmapäeval... 😀

Väsitav vabandus...

 Aasta tagasi peaaegu mõtlesin üksindusest nii ning tänagi mõtlen sarnaselt. Panen siiagi taas oma luuletuse... Aegajalt on lihtsalt taas lugeda ilus ja mõtlema panev. 

Üksindus

on värvitu vari eluringil.

Üksindus

on maitsetu mõru muremaik.

Üksindus

on padjapisara kuivanud rõskus.

Üksindus

on jäätunud silmahelk

tolmuses peegelpildis.

Üksindus

on paokil karjuva suu suudlust

ootav vaikus.

Üksindus

soovib olla

voolava kristallselge allkavee sulin

mustades mõtetes. Mõnikord.

Üksindus

on tihtilugu tuttav naerude kajas.

Üksindus

on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival

mineku jälgedes.

Üksindus

võib lootust andev sõbergi olla.

Seda küll harva.

Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.

Üksindus

ei tunne kellaaega.

Ta hiilib kaugemale,

samaaegselt tormab ligi millal iganes.

Üksindus

igatseb pugeda salamahti

teise üksinduse sülle...

Jah, räägitakse aina rohkem iseendale elamisest ja olemisest. See aga pole võrdne üksindusega. Ei ole. Kuidagi kurb on tunnistada, et olen üksi, kuid poolenisti ei ela ka oma elu. Nagu elan .Samas ei ela ka. Vabandan, et vajan natuke rohkem abi... Oh, kui tohutult palju olen sellest rääkinud ja mõelnud... Kas see ikka on see, miks mitte elada oma parimat elu iga hetk ja tunta üks olemist... Kas see loll vabandus iseendale polegi mind väsitanud...

Siit saab pikem lugu millalgi.

JALAKIRI...

 

Sain  sõbranna Katilt, kes töötab raamatukogus, Tallinnas käies, kadunud NOORUSE loogi. Mõtlesime Katiga, et saatma ei hakka, kaob postiteel veel ära...     Ennemgi kadunud me kirjad, olid ajad, kus kirjutasime ikka üks kaks kirja... Ja ühe sünna kaardi sain aasta hiljem, kuid siis kaks kaardi ühekorraga 😀 Nii me mõtlesimegi, et käest kätte loo koopiaid on kindlam.

See selleks. 

Aga JALAKIRI on minu esimene pikk intervjuu  ajakirja NOORUSELE, mis ilmus mais 1988. Ajakirjanik ja küsija oli Svea Talving. 

See lugu muutis kogu minu elu. 💖   Olen täna nii õnnelik ja tänulik, et julgesin iseendana vastata ja säravana astuda avalikkuse ette . Ehk siis tänase mõiste on - lavale astuda ja printsessina. Siis ma loomulikult ei osanud ma niimoodi mõeldagi... Aga miski oli, miks ma nõustusin... Isegi film Ratastoolitants ei toonud mulle nii palju armastuskirju, kui see lugu Nooruses. Päriselt ka. 

Ja printsess leidiski oma armastuse just selle NOORUSE kaudu. Viis kuud hiljem NOORUSE ilmumisest tuligi Aivar julgelt minu koduukse taha, ta ei kirjutanud ühtki kirja, ta lihtsalt tuli... Palju kuid hiljem armusin minagi, ma teadsin, et tema oli armunud kohe... On ju uskumatu muinasjutuline algus MINU elule. 😍😋💖  

Eesriie elulavale avanes.

Tänagi tagasi mõeldes  ma ei vahetaks neid hetki mitte ühegi teise hetke vastu. 

Mul on olnud õnn.

Mul on olnud raskus.

Naeru ja pisaraid.

Mul on olnud elu. Ja on elu.

Olen selle pärast õnnelik.

Uhkegi.

Meeletult tänulik. 

Luuletusi kirjutan aeg-ajalt siiani.

Täna ma ei ole invaliid ega puudega... Olen lihtsalt eriline naine. 

Täna usun, et olen küpsenum ning tean palju paremini, mida soovin veel teha ja kuidas olla. 

Ma ei ole Tiia Jaanusson. Olen TIIA JÄRVPÕLD 💖 

Svea kirjutas NOORUSESSE kolm aastat hiljem veel ühe loo TAASKOHTUMINE, mis jutustab, kui ma olin juba abielus ning noor ema.

Ja sõbranna Kati on mul ka NOORUSEST leitud või tema leidis minu - igatahes leidsime teineteist. 💕

 Andkem iseendale võimalusi alati ja kõik ongi võimalik. 😍 Seda võin öelda küll täna veelgi julgemalt, kui kunagi varem.

Lohe taevas + preemia

 

Eile ´vaatasin vilkamisi aknast taevasse ja hüüatasin; LOHE. Et Annabel võpatas. 

Pilv oli täpipealt valge lohe kujuga ja mu meelest ka armas. Hästi kiiresti muutis kuju, kuid pildi saime teha. 

Ütle veel, et lohesid ei lenda 😃  

Mulle jättis see pilve lohe hästi hea rõõmsa positiivse tunde. 

Täna sai ńeli aastat kü juhatuses oldud. 😃See on  töö. Ja kui väitab vastupidist, siis jumal temaga... See on töö.  Paraku täna saan öelda, et kogu lootus hakata lõppude lõpuks EISi toetusegi abil renoveerima, lendas tuulte ja taevasse. Valus löök me majale, miś näeb välja tondilossina.  Mina ise olen väga uhke, et suutsime nelja aastaga püsida taotluse teel ja praktiliselt nagu kaks korda esitada. Teist korda küll parandatud taotluse. Veebruaris oli minu pinge ikka taevas... Päriselt. Lootsin viimse minutini, et taotluse vastus tuleb positiivne. Loodan praegugi, et ehk juhtub imede ime... Saan aru, et EISile esitati palju rohkem taotlusi, kui neil ressursse on  - siia ongi tagasi löök maetud.    Siiski me majarahvas, me juhatuses ja me tehnilised konsultandid  - me kõik lootsime, et me maja saab toetust renoveerimiseks.  

Ma olen kindel, et me andsime oma parima. Eestimaal on aga palju maju, mis tahavad renoveerimist ja vähem raha, mida jagada.  

Ja veel olen mõelnud, et inimesed on ära harjutatud mugavusstsoonis olema ja elama, et keegi ikka annab kergesti raha, kui küsides natuke vaeva näha...  Kitsamas või laiemas plaanis...  Keegi teeb meie eest ära... Aga kui see keegi ei aita ega päästa...     Mis siis saab... Ja kas raha, mida ei pidavatki olemnas olema, ongi peamine asjade ja olukordade juures... See teine pikem teema. 

Kuid praegune kü juhatuses olemine on andnud mulle palju juurde. Enesekindlus. Julgus öelda. Halvasti ütlemisi mitte kuulata, mitte enda sisse võtta... vaid kiiresti heaga lahendada... Olen täitsa juhuslikult majale kõige kätte saadavamaks  inimeseks saanud. Enda meelest ja juhatuse meelest ka. Naeran ikka, ka siis, kui kõik käib üle pea kokku, et mina ja mu maja 😍 Tõesti armastan seda tondilossi. Kuigi soovin siit ära, see on mind ammendatud... Vahel on lämbumistunne..,

Tähtpäeva puhul lubasin endale magusa preemia 😉

Meeletu LIVE - Tallinn... ehk ELU PARIM ELU

 

Toredad üllatavad ja hästi rõõmsad hetked olid Tallinnas. Sai jalutada. Ka Kadriorus Kadri ja Madisega. Nägime üksteist viimaks päriselt. Facebookis oleme Kadriga juba mitu aastat sõbrad. Nüüd oli õige hetk kohtuda. Oli imearmas jalutus imearmsate sõpradega.   Ńing istusime Goumet Caffe Kadriorus. Väga lahe ja lahke teenindus. Otseloomulikult mina sõin vaarikakooki. 

Leidsime Kadriga mere ääres kritseldatud ühe super hea lause: ELU PARIM ELU 

Tartu poole tagasi sõites täis rongis mõtlesin selle mõttekillule naeratades. Need kolm sõna võtavad kõik kokku... Hetkedes hetkedesse. Meie ise teemegi oma elust parima elu.

Veel kohtusin Kati ning Liia ja Heikiga. Nad on ikka alati armsad . Imelised. 

Laupäeval õhtul leidsin end päris juhuslikult Alexsela Kontserdimajas. Tõesõna seda Salajuttude vestlusõhtut polnud plaanis ega ma ei teadnud sellest midagi... Ma ei ole ausalt jälgnud Mallukat aastaid, ammugi ei ole kuulanud tema podcaste - läbi siiski teiste tean neist. Lihtsalt see kõik pole minule. Kuidagi pole noh. Ja see on vägagi OK. Kuigi vahel olen naernud kaasa. Laupäeval naersin ka, kuid ma ei teadnud, mida naeran või keda naeran. Lava säras, kuid salajutud tundusid nii absurdsed. Vist see ajaski naerma. 

Kindlasti on Malluks ja Kristina leidnud oma brändi. Vaga super. 

Aga minu kokkuvõte juba saladuste vaheajal oli üks lausse; Liiga palju sitta!!! Jaana ja Annabel plahvatasid naerma. Mina oleksin hea meelega lavale läinud ning ütles, et rääkime päris sittast ka. Ja salakirjade kirjutajatele ka sedasama ütles. Ma saan aru, et probleeme saab ja võib naljaks teha, see on mind ennastki aidanud, kuid... 

Õhtu algus oli väga lahe. Mulle meeldis tants ja Malluka lavale maandumine. 

Ma ei kahetse, et läksin. 

Jaana võlus ratastoolis-vaataja Kristinalt välja, sest email, kuhu pidi kirjutama ratastoolist, vaikis. Juba see on sitt - lugu, kuigi piletid olid välja müüdud, kuid vastata oleks võinud ikkagi. Noh, meie õnneks saime ratastooli + saatja piletid poole hinnaga ning Annabel sai naudita oma sünnal salajutte koos meiega.  Meil oli parim kohtki - vaade lavale.

Elus polegi sitta, kui oskad lõpuks seda teise nurga alt näha.

Sorry. Ma pole kuskil nii palju sitta kirjutanud ega sedaviisi rääkinud. Pole minu moodi. Aga praegu teist moodi ei saanud.

Vähemalt nägin Alexsela Kontserdimaja ära. Selle nimega polndki seal käinud. 

Ja siis saime veel kokku Leeloga, keda polnud aastaid näinud. 

Kõik oli ja on võimalik.

Tuhat tänu Jaanale, kellega oli mu puhkus esimene pikem seiklus.