Mimmu mamma pannkoogikreemil...

... jah, pannkoogikreemil on salaretsept  

Retseptis on kindlapeale minu üllatavat armastust. 

Jätkuvalt on õhus ´Tiia ja tema abistajate kokkamise raamat Selle kirjutamine ja kokkupanek on õhus juba aegade alguses. Mul omal on natuke kahju, et kõiki ime häid ja samas nii öelda imelikke mökse, mida olen kokku keetnud ja küpsetatud, ei mäleta isegi enam täpselt. 

Pannkoogikreemi olen teinud mõned korrad paari aasta jooksul. 

Selles võib saada minu tulevase galerii juures pisi kohviku magustoit.    

Unistus. Võib olla. Võib olla saab unistus elama panna täpselt õigel ajal õiges kohas... 

Kõik on võimalik!!!

Üks unistus lendleb...

Kokkamise raamat õhus...

Pannkoogikreem on ilusti kõhus... 

Ja ongi kõik võimalik... 

Kass Bongo...

 ... vääriks küll juba oma lehte või lugu iga päev. Arg on ta samas ka - täna põgenes laua alla, kui ütlesime Jaanaga,  et tule kaasa õue... Jalutusrihma kardab nagu välku. Rihmata teda õue lasta kardan jälle mina, Ega ta ei tuleks ka... 

 

Metsatiir

 

Metsaradu avastasime täna Jaanaga. Siinsamas. Radasid mida mööda polnud ma veel käinud... Avastasin nagu lähi Kaagveret...

Ometi andsid  need sirget rajad märku, et mitte pool Kaagveret pole veel vaid avastamata.,.. Vaid terve maailm... Soovin piiluda, mis silmapiiri taga ka on - uued algused ... 

Kui ´vaid julgen minna otse edasi tagasi vaatamata. 

Mõtlemata, mis on ees. 

On vaid hetk, ja hetke järel hetk.

Sammu järel samm.

Tuulutasin end tasakaalu taas.  Püüan sõita soovidele sisse.

Aiamaa on korras

Saiu aiamaale ka.   Kripeldasin ammu, mis seal toimub... Sügisel jäi ilusti ju talve ootele, https://www.tiiajarvpold.ee/2025/10/usaldusest.html...     Täna oli ilus. Tõesti näis hooldatuna... Nüüd küsimus selles, mida edasi teen... Kas annan Aiatibile uue elu... Kindlasti pean ta üle värrima. Ta armas. Ikkagi kuus aastat truult valvanud mu väikest aialapikest...  Üks punane tulp õitseb ka. Õunapuu läheb õitsema, tundub, et pidas külmaaja vastu... 

Vahel ongi suurim julgus naeratada

Julgus — mis see tegelikult on?

Kuulen sageli inimesi rääkimas, kui pahasti neil on.
Stressajastu. Stress kiusab. Elujõud lõpeb.

Sellest räägitakse üsna julgelt. Ja hea on, et räägitakse.

Vahel tundub, et oleme harjunud elama valus. Nii näib turvaline. Sa ei erine teistest.

Vahel olen minagi tundnud, et justkui on “vale” olla särav, kerge või muretu.
Nagu peaks alati kandma maski,  et olla päriselt tõsiseltvõetav.

Aga…

Juba pikka aega liigub minus mõte luua julgusetube. Kohti, kus saab päriselt julgusele otsa vaadata.
Ja võib-olla keerata kogu julguse mõiste pea peale või tagasi parimasse minasse.

Sest vahel vajab hoopis rõõm rohkem julgust kui kurbust. Naeratamine rohkem julgust kui pettumine.

Päriselt iseendana nähtav olemine rohkem julgust kui maskide kandmine.  

Mis siis, kui meie peegelpilt võiks vaadata vastu naeratades, mitte ainult pisarates?

Ma usun, et julgus võib olla ka kerge.
Julgus olla elus.
Julgus tulla välja hallist kastist.
Julgus naeratada iseendale päriselt ja siiralt.