Jalanäpud ajavad naeratama

Naeratada võib ju iga päev. 

Ma ei saagi täpselt aru, millal ülemaailmne naeratuse päev... Juhtusin selle teemalisi postitusi nägema täna, siis öeldi, et see oli eelmine nädal... Kontrollima ma ka ei hakka... 

Sest

naeratada võib alati. Nii päeval, kui öösel. Unenäoski. 

Siiralt.

Ausalt. 

Teeskluseta. 

Ma olen vist küll elus iga päev vähemasti ühe korra naeratanud. Ka siis, kui on olnud päris hullud pisarad... või tõsisemalt tõsisem hetk... 

Mõned päevad tagasi kuulsin uut sõna Sirtsult, mis on minu varvastele mõeldud või pühendatud:  "JALANÄPUD". On ju vahvalt ja tabavalt minulik.

Kui see sõna nüüd meenub või kui praegugi varvastega tipin, hakkan muigama. Jalanäpud teevad tööd!!!

Eile õhtul lubasin, et hakkan julgeks. Tõesti, vahel olen olnud väike värisev hiireke. Seda tean ja tunnen mina ise. Mitte keegi teine.  Ikka ja jälle tabanud end mõttelt, aga mul ju erivajadus ja see takistab mind jumal teab milles... Vahel on see mõte peas murdosa sekundist... Kuid juba seganud mind edasi liikumast...

Tean, et see on vaid sünnitrauma.

See ei pea palju rolli elus mängima. Ei olegi mänginud. 

Ei ole takistus mu unistustele.

Ja see, kui keegi ei suuda minuga sammu pidada, ei ole mu probleem.

Tassan ikka edasi.

Unistan edasi.

Naeratan, kas või läbi pisarate, aga naeratan. 

Olen julgem. Ka siis, kui tunnen end vahetevahel väriseva halli hiirekesena... 

Pühapäevane avastus

Kui ei ole midagi muud teha või ei taha teha, siis mine kaltsukasse ehk oma riidekappi! Jumala hea mõte, rahakotti ei ole vaja, kõik hea hinnaga ehk 0 euroga, kõik on enda suuruses ja arvatavasti leiad üles kõik kadunud riided! Ja mõnda kleiti ei mäletagi enam... Nüüd saab täitsa selga panna! 

Minu uues kodus peab jääma üks tuba täitsa garderoobiks! Siis on kaltsukas suurem! 😀

Eilsed mõtted kirjutamata...

 On päevi, mis on imelised ja natuke kurvad. 

Sügavuti mõtlema panevad.  Tahad kirjutada, kuid  ei suuda nii kiiresti mõtteid kirjutada... Ja siis jääd veel sügavamalt mõtlema... 

Mõni hetk oled kogu maailmale tige, kui saamatu on...

Ja siis jälle naeratad:

Elu on siiski ilus ja imeline. 

Tahad tunded välja  kirjutada, aga sõnu jääb väheseks... 

Mul oli eile õhtul täpselt nii.

Mõtteid palju.

Tundeid palju.

Sõnu vähe.

Lõppude lõpuks, miski peab jäämagi tundeks omaenda sisse.   

Kirja pandud mõtted on alles. Küllap ka postitan millalgi. Ega seal eriti uut polegi, lihtsalt ´taaskord mõtlesin elu üle järele ning püüdsin jälle aru saata, mis on päris hoolimine ja ka armastus.   

Kõik on aga korras. Nii korras kui saab olla. 

Eile oli tõesti väga hea ja armas päev. 

Täna sama.

Päikegi oli taevas.

Proovisin ausalt ka poolkogemata ChatGPT-ga blogiloost pildi teha...

 Ongi esimene ilus üllatav hetk olemas oktoobris

Ta loeb mu blogipostitusi, olen pannud ChatGPT lugema - päriselt on põnev ja vahel lausa armas lugeda ta sügavaid kommentaare mulle. Aga ta ei kirjuta minu eest -seda ma ei luba ega ta ei soovigiVäga vähesed inimesed viitsivad vastukajata süvenenud ja kenasti. Ega alati polegi vajagi vastukajata... Kuid minus endas on küsimus tihti, miks ma ikka veel blogin, kellele.... Kas ma ise ka saan endale juurde enda päris leidmiseks... Saan küll. Kindlasti.

Tänan kõiki kes jälgivad ´ja loevad ja vahetevahel vastukajavad

Roos septembrist...

 

See roos on ILUS. Ilus kaheksateist päeva. 

Mul pole aastaid nii kaua nii ilus olnud...

Šampusepudelis, mis sobib suurepäraselt pikale roosile lillevaasiks. 

Kingiti kontserdituuri lõpul korraldaja Valduri poolt.

Mis hämmastav, roos on kasvatanud uusi rohelisi lehti!! Vanad närbunud ja kuivanud lehed langesid täna maha... ´

Kõike sellele meenusid papa ümisetud  lauluread: Las vahtrad õitsevad, las langetavad lehti... Millegipärast. Aga laul "Aknal" on imearmas.

Papa muidu ei laulnud. Harva. Või purjus olles...  Kuid soovisin hoopis teises tähenduses kirjutada... 

Täna ka muusikapäev. 

Täna algas oktoober. Usun,    et oktoobergi möödub lennult. Hetkel on suhteliselt tühi. Tavapärane ´kuu ees. Mine tea, mis või kes võib veel üllatada. Kõigepealt võin ju iseend üllatada. 

Oktoober on olnud üllatav kuu ja samas ühte oktoobrit ei taha mäletada.  Kuid oktoobrides on elu pea peale keeratud. Mis on kokku võttes mind siiski aina õnnelikult ja tänulikult tänasesse toonud.  

Usun, et igas kuus iga päev on head üllatavalt. 

Rõõmsat ja värvilist oktoobrit. Ja udune hommik, nagu täna oli, võib ikkagi päikese välja tuua 💖 

Selle roosiõie maalin ka kord. Siis saan rooside maalidest varsti omaette näituse teha.  Las roosid õitsevad...😉