Päev endale

 ...ehk ka tüdrukute ja lihtsalt šoppamise päev eile! Sai käidud ka kinos, vaatasin filmi Magnus Kirtist. Täitsa hea inspiratsiooniallikas, nagu "Meie Erika". Nojah, mina olen ise kah inspiratsiooniallikas, kuid mõnikord on ikkagi hea ka teisi vaadata. Ja minust ei ole veel teist filmi tehtud peale "Ratastoolitantsu". 

Aga mine tea...

Kõik on võimalik!

Tegelikult ma olen naljaga mõelnud, et huvitav, kes see näitleja oleks, kes mängiks mind välja... 😂

Lõppkokkuvõttes oli päris hea molutamise päev. Sain isegi talveks käekoti. 

Selle Shereliniga klõpsutas üks mustanahaline noormees, keda me lihtsalt Tasku keskuses palusime.

Seega vahel on lihtsalt vaja kõik jamad ära unustada, ja lubada endale midagigi. 

Kuna eile oli isadepäev, siis mõtlesin ka papale... 

Rohelise tule väikene tähistamine

Andsin maakler Ketlynile loa uuel nädalal minu kodu - korter müüki panna. 

Kuulutus on oodatud... Mina ise venitasin. Polnud valmis kodu nägemas müügis. 

Ma ei suuda ikka veel öelda, et panen korteri müüki. Ikka kodu...  

Kuigi tean see kodu vajab ka uut kodutunnet, uusi inimesi... 

Nagu minagi vajan uut kodu, uusi tundeid, uusi häid energiaid. 

Nüüd on esimene samm astutud uue poole. Päriselt. 

 Seda sammu tähistasime Shereliga. 

Mul ongi mõttes hakata tänu ja õnnega siit kodust minema... Ei pea kurvalt  ega pisarais või üksõikselt joosta minema. Hakkangi tähistama igat kõige tähtsamat sammu, kuni tänu - lahkumispeoni. Et ühte koduust sulgeda ja teist avada. Teist, milles ma ei tea, mis seal saab olema... Aga tean, mis siin on olnud ja kõik see tuleb mu südames kaasa minuga ka uute koju... 

Seda kirjutades juba on mul naeratused ja pisarad läbisegi.

Aga ma soovin siiralt tõesti, et siin kodus saab kõik - kõik hästi ja ilusti lõpetatud.

Et mul ei jääks tunnet nagu kunagi ammu, kolmkümnend kuus aastat tagasi Ravila tänava koduga... Siiani Ravila tänava majast mööda sõites on tunne, et seal jäi palju miskit pooleli... Kuid tean, et too päev, kui ma ei saanud enam koju sisse, sest ema oli luku vahetanud... on mu elu olulisemaid ja paremaid päevi. Selle olen väga tänulik praegu. Muidu ma poleks just siin praeguses hetkes Tiiana, kes ma olen. Kuigi mu elu algas tohutute pisaratega ja enda süüdistamistega, et igatsesin vaid omaenda elu ja armastust, peret... nagu iga teine noor naine...

Ja nüüd on natu elu möödas.

Rohkem elu veel kindlasti ees.

Lihtsalt üks suur imeline kolmkümmend seitse aastane ajutine etapp siin kodus hakkab samm haaval lõppema... Mina vajan uut hingamisruumi. Energiat. Armastust.

Nii ongi.

Tavaline lugu.

Või pisut siiski eriline kodu lugu... Minu lugu... Mu kallite lugu...

Maaklerid vist ei tohi öelda, kelle kodu - korterit müüvad, ja kes käib vaatamas... Vähemasti osaliselt.  Nii olen aru saanud... Mina tahan olla protsessi sees. Lausa väga kohal. 

Usun, et leiame Ketlyniga hea ostja... Kui kuulutus saab üles.

Mis tunne siis mul on - ei tea, kuid kindlasti kirjutan sellest... 

Kõik on veel võimalik

 Kõik on VEEL  VÕIMALIK täna - hommegi, kuid sündmus saadab mind ikka ja alati 💖 Ja tuleb taas...

Kas või 10 minutit...

... oli täna õhtul mul õigus jaurata ümbritseva kummalise maailma pärast... Uskumatu, kui kiiresti võitakse liblikad kõhus röövida... Lihtsalt sellepärast, et minevikus eladakse  ning sain veel teada enda kohta, mida mina ise ei tea veel 😀 Oleks see  külajutt, siis saaksin veel aru, aga see pole küla pealt kuuldud... Mind huvitab nüüd endki kodulaen olemasolu, mida mul ei ole ja pole kunagi olnudki.  Pank aga teab, et on nagu... Eks ma uurin, kust ja mis.  Lihtsalt see väide tuli nii ootamatult ja üllatuslikult, et mul jäi suu lahti. 

Saan aru, ´et asjaajamises võib tulla apsakaid, aga... selline tuli pangalt....

Kindlasti saan öelda, et mu rahaasjad in minu kontrolli all.

Olingi ´pahur. Naljaga pooleks. 

Küsisin Hannaltki,  kas võin olla vähemalt kümme minutit virisaeja.  Hanna naeris. Mina ise ka naersin, Tulles Luunjas, poes. See oli tegelikult rõõm, et sain õhtul lihtsalt poes käia. Tuulutamas. Mul oli jooksnud juhe kokku - ole nii ja tee naa, ikka pole see,..

Bongo jälgib kapi otsast toimuvat. Tema elab tõesti oma  elu.

 

Nagu liblikad kõhus...

Unistused vahel lihtsalt on. 

Suurenevad.

Avarduvad. 

Saavad kallimatekski.

Neil on õige hetk, kui nad ei mahu tagasihoidlikudesse piiridesse lihtsalt ära. 

Löövad särama kogu kehas ja ümberringi...

Ja siis küsid iseendalt, mis toimub... 

Soovunelm täitubki viimaks ometigi... Veidi teistmoodi küll, kuid siiski... Kui täitub, sest midagi veel kindel...

Mis saab edasi, kui üks unistus saab otsa?

Unistusteta...

Või tuleb kümneid unistusi ja plaane juurde... 

Kõik on veel võimalik. 

                                               Sel trepil ootavad ehk uued lahedad seiklused...  

 

Sain lõpuks ka hea sõnumi.

Olen mitu korda maininud, et kodu otsinguil olen suhelnud vist küll kõikide pankadega poolaastat.  On olnud hetki, kus olin väsinud ja tüdinenud, lootusetu... Pankade eitavad vastused olid väga erinevad. Ei olnud üldse üks ühele. Nagu mina eeldasin. Üks lause oli neil siiski ühine: Ei saa anda laenu. Kõik lootsid, et ´keegi leiab mulle hea lahenduse.  

Huvi pärast kirjutasin ka EIS-le, et ehk on meetme erivajadustega inimestele. Nende lehelt ei leidnud midagi. Vastus tuli üllatavalt kiiresti - palju kiiremini, kui on tulnud korteriühistule - ning otseloomulikult pole neil sellist meetmet. Lootus oli ikka sama, et keegi leiab mulle hea lahenduse. 

See keegi olen mina ise. 

Sain täna positiivse pakkumise Coop Pangalt. Pakkumine veel ei kohuta laenu võtma.  Kuid nüüd saab rohkem kindlust ja rahulikult mängida  edasi... Ja mis oluline - kõik on veel võimalik. Ka jäigad pangad võivad paindlikud olla.  

Lähiajal on mu kodu müügis...

Mul on liblikad kõhus.

Nagu armunul. Pole küll mnaailmatu aeg armunud olnud. Nüüd olen. Vist iseenda elevuse ja ärevusesse - mis nüüd küll saab. See väga hea tunne. Hetkel. Naudin rahulikult elu - olu mängu.