Kristallkivike Roela lasteaias

 

Eile käisin niisis Roela lasteaias. Tund aega rõõmu lastega ja lastele! Minul paluti vikerkaart maalida. Lapsed ise joonistasid vildikatega, aga jalgade abil hästi palju südameid ja vikerkaari. Ka õpetajad proovisid, kõigil tuli väga hästi välja. Siis said lapsed minu ratastooliga rallida! Öeldi, et see on lõbus! Ja ongi lõbus! 😀 Mängisime "Kes aias?". See on hea mäng, et näidata lastele, et ratastooliga saab ka tantsida ja kõike muud teha 😊

Mulle endale jääb kauaks ajaks meelde ühe väikese poisi kink mulle, mis kadus küll kohe ära, aga see oli olemas... Poiss tuli minu juurde, näppude väike-väike kivikene, nii väike et ta oligi herneterast veel väiksem - ja ütles mulle - ma tahan kinkida sulle kristallkivikese! 😍 See oli nii armas ja vahetu, siiras hetk. Samal hetkel kukkus kivi põrandale... Tüdrukud küll appi otsima, ma ei saanudki aru, kas nad leidsid kivi või mitte, kuid samal hetkel oli kristallkivi nagu ära unustatud... Aga mulle jääb see kauaks meelde 😊

Aitäh südamest Roela lasteaiale, et me lõpuks kohtusime! Seda olime planeerinud juba sügisest saati. 

Mina käiksin lasteaedades palju-palju rohkem. See on koht, kus lapsed avastavad natuke teistmoodi maailma. Seda on vaja. See tuleb neile suurena kasuks.

Kutsuge julgelt mind külla! 😉

UnepaI

Leidsin eile Meie´s voodipesukomplekti, mis naeratas võluvalt mulle ja sosistas mulle , et tee endale roosilised unenäod.

Aeg - ajalt võib ju endale lubada miskit head ja ilusat.  Mis kestab kauemgi, kui...

Saan kasutada voodipesu paar kolm aastat kindla peale. Ja ei ostagi iga aasta . 

Olen valiv ka. 

Valin, püüan valida unenägusidki... 

Eelmise aasta aprillis algas minu brändi lugulaul. Siis soovisin lihtsalt miskit teha... Carmiolal oli tulekul kursus "Ole oma bränd", kuidas olla nähtav... Kirjutasin motivatsioonikirjas, et tahan luua ja kirjutada raamatu   kaldteest hingeni... Saingi kursusele.

Ega ma siis ei teadnuid ega osanud aimata, milliseks põnevaks ja rõõmsaks muutmiste pöördepunktiks see kursus saab... 

Peagi sain aru, et kaldteest lähen kaarega mööda.

Minu oma bränd on nimega Tiia. Seda julgen nüüd kergesti öelda. Enne ma veel kahtlesin veidi - oli kuidagi kummaline nii mõelda... Sest aastaid tegid minust minu mu puuded, kuigi aastaid pole ma rõhutanud just puudeid...

Kartsin ka, kas kursusekaaslased võtavad mind omaks... See hirm  on ikka natuke, kui lähen seltskonda, kus ei tunne kedagi - ma ei näita seda välja. Ausalt, tänaseks on seegi hirm pea kadunud. 

Kursusekaaslased olid ja on tänaseni imearmsad. 

Oleme üksteisele olemas. 

Homme tuleb Piret mulle külla ja läheme Valga, et tänada Horost, kes kinkis mulle esimese pusakleiidi minu oma maaliga. See mõte tuli meil   Piretiga keset kursust hoopis teisel lainel olles, et hakata pusakleite tegema mu maaliga... Esimene klieidi  kandja pidin olema ju mina ise -   kes siis veel, kui mitte minna. Aga mu üllatuseks see kleit tehti Horose poolt kingitusena mulle. Ehk mäletate videot, kui sain pakikese kleidiga enne jõule.,. Muide, facebookis on vaadatud seda videot üle 45 tuhande korra. Uskumatu mulle. 

Kõik ongi võimalik!!!      

 

Lapsepõlve unistusemere jänku

 Minu uus maal. Nägin ilmavalgust eile...Minu töö -loomispäev koristamisega kokku oli kümme tundi.   

On algus vaid...

 See aprill...

See tänane päev... Täna sünnib tõenäoliselt uus armas maal... Olen loomise laine....

Aga meenutan papat... ja vanaemat... ja ka Aivarit... Aprill on kuu, kus olulised kallid hinged on lahkunud... Papa ärasaatmisest saab täna 18 aastat... 

Kuidagi uskumatu...

Kurb päev oli väga imeline... Minu kõrval olid minu inimesed....  

Praegu kuulen Armastuse lugu 

Eks, iga armastus on isemoodi... Laps sünnib, saab ka kohe armastust tunda...Terve elu kohtab armastusi, üks lõpeb, teine algab... Vähemalt mina taipasin täna nii... 

Mina usun küll, et papa armastas mind meeletult. Kuigi ta jõi palju. Seda ma ei sallinud... Kuid ta kinkis mulle elu. 

18 aastat tagasi kartsin seda, millest ma pole eriti  rääkinudki - kuidas saan üksi kodus hakkama... Täna aga ei karta. Olen päris palju üksi... Abistajad tulevad ja lähevad. Pea iga päev, kuid siiski tulevad ja läheevad taas oma ellu... Lapsed elavad ilusti oma elu... Nii saan olla kindel olla vaid   iseendale. 

Teist papat või vanaemasid või ka  lahkunud eksabikaasat ma ka ei soovi... See oleks mõttetu ka nii mõelda... Minevik möödas. Minevikkus on olnud siiski armastust palju...    

ON TÕESTI ALGUS VAID... Minule...

Nüüd ikka ´armastada praegust hetke, hoida hinges häid tundeid...  ja nii ongi kõik  võimalik,   on algus vaid ...