See talv...

 Vahva, et lõpuks on siiski lumi... Külm... 

Jälle igatsus ahju või kamina järele...  Mõnsa oleks istuda tule ees... Kindlasti oma majas on vähemasti kiamin ja siis olen ka puudega, ihhii ...  Küll see unistus varsti täitub, et mul omal võlumaal majas kamin puudega...  Silme ees juba on...

Kõik on võimalik. 

Meenus aastaste tagune pilt, kus unistasin ka... Siis siis olin... vist ka 25 nagu praegugi... Mu hing tunneb nii... Pilt tehtud 2007... Mul muutub ainult juustevärv.  

Kõik on võimalik.

Ka see on võimalik, et täna polegi nagu midagi teinud... Seesugune tunne on mul. Aga olen päris palju teinud... Kaotan tasapisi päkapikkude jälgi, aastavahetus saab taas argipäevadeks... Iga tavaline päev võib saada erilise tähenduse... Kunagi hoopis hiljem... 

Mõni päev meenub ning paneb ikka  jälle aastas korra mõtlema, et ehk oligi toda pisarate rohket päeva vaja, et jõuda tänuga praegusesse hetke...  Kes teab või aimab, mis mõtlen ja mis oli aastaid aastaid tagasi, see  teab ja aimab... kui tänulik olen hetkel, et  mu elus on olnud siiski kõik võimalik... 

Täna mõtlesin ka pisut rohkem oma lahkunud eksämmale  ehk laste vanaemale... Tal sünniaastapäev... 

Nii palju siis minevikust...

Tegelikult nooremana unistasin ma ka hästi suurelt ja palju. 

Kuid ma ei osanud ettegi kujutadagi, kui palju rohkem saan läbi keerdkäikude unistustele vastu. Et unistused saavad järjest teoks... kuigi vahel on olnud lõputu valu... ja siis siiski suurim õnn...

    Nüüdki unistan, aina  unistan... Kaminast ja võlumaa majast... Et siis oleks mõnsa soojas istuda vaadates aknast lumesadu...

Kõik on ju veel võimalik.

Nautisime Lõunakat

Väga tihti enne töötube või näitusi ma ei söö... Pole isu... Kogu energia läheb mujale... Peale tööd olen aga näljane... Täna ka nii. Mõtlesin küll, et lähen papa hauale, sest jõuluaeg jäi käima... Kuid olin tühja kõhuga... Tahtsin süüa. Sattusime Lõunaka hoopis. Palusin papalt andeks, pealegi tta hing on mujal... 

Sõime.  Kord päevas on ikka pagana hea süüa.

Nautisime iluuisutamise trenni.

Siis jooksime poodides. Otsisime sulgi taga. Sulgi läheb elus ka vaja.. Kõik on võimalik.

 

Pihlakodus Tartus

 

Täna siis tegi esimese töötoa sel aastal.

Tartus. Pihlakodus.

See kutse tuli me maalimisühingu kaudu juba eelmise aasta kuskil suvel... 

Oliv kohtuda sealse elanikega. Eriti jäi meelde vana daam, kes küsis küsimusi lõpuks hüvastijätuks võttis julgesti - rõõmsasti mu jala, mitte käe 😍   Mulle meeldib alati see tembukene. On ju minulik tervitus ja hüvastijätt - mu käsi on ju ometi jalg 😋

Usun, et suutsin taas saada silmad särama panna. Natukene argipäeva vaheldust tuua. Ka töötajatele.

Umbes kotlmekümne viie minutiga maalisin talveilma, mida sooviti. Samal ajal rääkisin enda elust. Kuid enne sain rahulikult maalida, sest Hanna rääkis mu eest. Tal oli täna kahekümne esimene näituse töö minuga, ja ta teab täpselt, mida öelda tahan järgmisena. Olen ammu Hannale naerdes ütles, et hakka minu eest rääkima... Lihtsalt pean usaldama ja kuulama, energia peab samal ajal olema. selline ongi.

Mininäitus oli tund aega.,.. 

Huvitav või hämmastav on minu jaoks see, et pakkudes oma raamatut, siis öeldi, et neil on raamatuid, ei soovi... Aga siis kinkisin raamatut - selle üle tundus olema hea meel. Vähemasti elanikel. Ma loodan väga, et keegi loeb sealt paar ridagi ja usub nagu minagi, et 

                                                                              ÕNN ON OLLA ÕNNELIK

2026 1. pühapäev

 Õhtul jäin juhuslikult vaatama multikat Teofrastus etv2-lt... Ei olnud varemalt näinud. Aga rohkem jäin vaatama Kass Bongot, kes istus diivanil ja multika lõpuni. Silmad ekraanil, keel suust väljast... Ta nagu sai aru kassi elust... Kui multika kassile liiga tehti, siis vaatas korraks minu poole...

Imeline vaatamine.

Ütle veel, et loomad ei saa millegist aru... 

Oli täiesti tavaline molutamise pühapäev. Ei teinud eriti midagi. Siiski palju südamega mõeldud selle aasta hetke peale... Sest see aasta kindlasti ka lendab hetkena mööda...Soovin iga hetk anda endast parima, et edasi minna... 

Homme teen Tartus Pihlakodus rõõmsa töötoa ja pisikese näitusse. 

Usun, et hooldekodude elanikele (vahet pole ju, kui ilusad nimed panna hooldekodudele) on vaja rõõmu ja sära lootvalt viia. Elujõudu. 

Olen  tõesti õnnelik ja tänulik iseendale, et saan ja tahan seda teha. 

Aga armastan ka lasteaedu ja koole. Muid lavasidki. 

Kõik ongi võimalik. Minult kõikidele. Minule endale ennekõike. 

See aasta.

Ja edasi ka...

Minu on väga suur üllatav üllatus see, et minu lihtsat uusaastatervituse videot on vaadatud facebookis üle kümme tuhande korra... Hästi palju häid soove mulle võõrastelt - TUHAT TÄNU NEILE KÕIGILE. 

Tegin video, ja uneski ei osanud näha, et see lihtne heade soovidega video saab eriliselt suure vaatajaskonna paari päevaga. 

3.01.2026 "Unustuse jõel" laulsin German Gholamiga Paivillas. Meistrikursusel

Täna toimus Tallinnas Paivillas hääle ja laval olemise Meistriklass. Hästi hea. Tundsin end Tähtede Tähe Tähena

Muusikata on raskemgi laulda... Olin hea, kuid alati suudaksin veel paremini... Aga nautisin oma esinemist - see kõige olulisem.

Kõik on võimalik

Selle aasta kõige vägevam päev.😀

Aasta on alanud vägevalt. Tohutult armas oli näha üle pika aja taas Miriamit ja Ali-Rezat, kes on mulle väga armsad ja mina olen neile armas. Oodatakse Madridi... AGA nad on super õpetajad samuti.

Aitäh kõikidele tänase päeva eest, ka mulle endale 😍💖