Eile õhtul helistas Kristi ja kutsus kinno. Muretses veel, kas ma ikka soovin... Otsustasime siis veel, et pärast kino võib õhtu pikemaks minna, teeme veel midagi ilusat... Õhtust sai öö, ööst hommik. :)
Minul jooksid pisarad. Kristil ka. Terve kinosaal nuttis. Minu kõrval istus vanem härra - temagi pühkis silmi... Ma ei ole iial sellist pildi näinud, et kinosaali täis rahvas nutab - see oli omamoodi liigutav.
Soovitan siiralt minge vaatama "Mina enne sind" :)
Seda filmi peab ise nägema. Ümberjutustada ei saa... Ütlen vaid, et armastus on olemas ja kui keegi väidab vastupidist, siis see on sügavalt tema probleem ning usun, et sel on ka põhjus... Aga miski ei takistada armastada...
Siis istusime "Ristiisas". Keskööl.
Nägin üle mitme aja Vampsi. Ajasime natu juttu. (Praegu jäin mõtlema, et kohe - kohe saab 17 aastat, kui esimest korda kohtusime - uskumatu, kuidas aeg lendab...)
Ja jalutasime Kristiga Raadile. Käisime papa haual. Panime küünla. Poole kahe aeg öösel. Eh, ma ei olnud ealeski öösel surnuaias käinud. Kartsin. Kristi rahustas, et talle meeldib öösel seal jalutada... Mulle hakkas ka meeldima - rahulik ja vaikne. Hästi ilus oli. Papale ja vanaemale, kus nad iganes tegelikult on, et ma pole hulluks läinud, olen vähe hullumeelne - aga seda nad peaks ju teadma :)
Avastasin öist linna.
Sume ja soe öö.
Varahommikul leidsin end Kristi poolt. Ja enne tööle minemist tõi Kristi mind koju. Vahepeal saime mõned tunnid magada...
Sellist ööd pole mul kaua - kaua olnud. Just Tartus... Planeerimata... Lihtsalt olla...
Aitäh Kristi! Oled armas :)
2 kommentaari:
http://www.ohtuleht.ee/745159/puuetega-inimesed-kassahitt-mina-enne-sind-kisub-pisaraid-meie-arvelt
Mina nii ei näinud, see ÜHE ARMASTUSE ja VALIKU lugu. Kui palju olen mina kuulnud puuedega inimestelt mõtet, miks neid ei lubada surra... Ise olen selle vastu. Ja viimase hetkeni lootsin, et mõtleb ümber... armastuse nimel... See ÜKS lugu paljude seast, mis paneb mõtlema eluväärtustest . Hea, et jagatakse just seda lugu - iga lugu õpetab meile midagi. Ka sinu ja minu elulugu... Mina nii ei näinud, see ÜHE ARMASTUSE ja VALIKU lugu. Kui palju olen mina kuulnud puuedega inimestelt mõtet, miks neid ei lubada surra... Ise olen selle vastu. Ja viimase hetkeni lootsin, et mõtleb ümber... armastuse nimel... See ÜKS lugu paljude seast, mis paneb mõtlema eluväärtustest . Hea, et jagatakse just seda lugu - iga lugu õpetab meile midagi. Ka sinu ja minu elulugu...
Mõtlen ka raamatule... Alati on ju keegi meedias ja üldse, kes kasutab puudega ja teistmoodi inimesi naljakalt, kummaliselt ära... See on kurb. Las jääda arvamus ikka igale ühele isiklikult valida... Poleks vaja haletsuspisaraid silmadesse panna... Nutsin, kuid mitte haletsusest ... Minagi olen öelnud oma kallitele, minge ja elage oma elu, ka oma exmehele kõige suuremas armumishoos - tean, kui suurt pingutust see vajab, et soovida loobuda...
Postita kommentaar